Minu looduskäimise huvi on tihedalt seotud pildistamisega. Kuna pilte kogunenud omajagu ning mõned neist minu silmale ka ilusad, mõtlesin saata paar pilti ka Loodusfoto konkursile. Loomulikult ei saavutanud ma seal oma seebikarbiga midagi. Täna toimus Linnahallis ka ilusamate piltide näitus ning auhindamine. Need 500 pilti, mida huvilised fotodena näha said, olid lihtsalt suurepärased. Mõned isegi ilusamad kui päriselu.
Meretuule, ilusa ilma ning toreda elu tõttu tekkisid pähe igasugused huvitavad mõtisklused. Kõndisin mööda vanalinna nurgataguseid, kohtusin roti ja kassiga ning mõtlesin, kuidas need tänavad võisid keskajal välja näha. Ega eriti ei õnnestunud, kuna ümbruskaudne müra ja rämps torkasid liiga meeltesse. Aga see meretuul ... . Kohtudes selle tuulega saan ma aru, miks osa inimesi ei suuda ilma mereta elada. Ta lõhnab soolakalt, on värske ja jahe. Toob endaga kaasa uusi mõtteid ja reipust. Igapäevaselt ei saa arugi, kui oluline meri mulle on, kuid sattudes selle äärde tundub asi ilmselge.
Lootsin, et koju jõudes on minu rännukihk hajunud, kuid võta näpust. Ei saa toaski rahulikult istuda, hing kibeleks nagu kuhugi. Tahaks ..., ei teagi mida. Õigemini tean küll, kuid hetkel mõned tahtmised liiga ülejõu ja -nõu käivad. Seetõttu pean rahul olema kodus askeldamise ning aias kõpitsemisega ning suunama energia igapäevatoimetustesse. Kuid siis jällegi täiesti juhuslikult ujuvad teistsugused mõtted ajusügavusest välja ning hakkavad närima. Närivad seni, kuni midagi ette võtan. Viimati käisin närimise tulemusel šotimaal matkamas, sel aastal on mõte minna Venemaa avarustesse, täpsemalt Krasnojarski piirkonda. Teadmatutele seletuseks, see koht asub Uuralite ja Baikali järve vahel, Mongoolia kohal. Samas piirkonnas, Sajaanide eelmäestikes, asub ka ökoküla, millega plaanime tutvuda. Väga huvitav oleks teada saada, kuidas sealkandis öko mõistest aru saadakse ning ökolikult elatakse.
Sellega on mu mõtted hetkeks ammendunud. Neid oli veel, kuid nad jäid nendesse tagasihoidlikesse ja üksildatesse vanalinnatänavatesse. Kui järgmine kord sinna lähen ning nad üles leian, siis ehk kirjutan nendestki.
Mõne sõnaga ka koertest, kelle alandlikuks ülemteenjaks ma olen. Viisime hommikul nad Jägalale suurvett ja vabadust nautima, mida nad ka täiel rinnal nautisid. Niki sai erinevatel mahajäetud lõkkeplatsidel kõhu täis süüa ning D tatsas niisama ringi. Vahetult enne Jägalasse ning pärast ka koju jõudmist jõudis ta muidugi oksendada. Ettenägelikult polnud ma talle süüa andnud, seetõttu polnud midagi eriti oksendada. Ning kuna teda ennast see ei häiri, ei lase minagi end sellest segada. Naljakas koer!
tt
