Sain pastinaagid, kaalikad, peedid ja porgandid lõpuks umbrohust puhtaks ning osa ka harvendatud, kuid saagikoristuseni veel jõudnud pole. Iseenesest kaalikas oli valmis juba mitu nädalat tagasi. Porgandit annab juba samuti krõbistada, pastinaak ja peet aga soovivad veel kasvuaega ... loodetavasti mitte kevadeni. Külvatud, istutatud taimesorte on küll palju, kuid koguseliselt on tegu piisakesega meres. Porknapeenar nt on u 2 m pikkune ning koosneb kahest reast. Kapsataimi on täpselt 2 - päästsin nad külatee pealt, kuhu suure kapsaistutuse käigus nad kukkunud olid. Kurgitaimi on 4, tomateid 5. Viimased vohavad, mis hirmus. Terve hunnik tomateid on küljes, kuid kahjuks rohelised. Ei tea, kas enam punaseks lähevadki, kui ilmad nii vihmased ja jahedad on.
Marjapõõsasad sai sel aastal (üle pika aja, või õigemini esimest korda) täiesti puhtaks korjatud. Kuid samas oli saak tunduvalt kesisem. Iga suvi on mustsõstrad rõõmustanud mind suurte ja magusate marjadega, sel korral aga oli enamus pisikesed, esinesid hõredalt ning maitselt pigem hapud. Seetõttu pole ka moosivarud eriti suured. Õnneks on õuna-, ploomi- ja pirniaeg veel ees ning vajadusel saab neist salved täis keeta :) Maasikaid ei suuda ma juba ammu kasvatada nii palju kui vaja ning seetõttu korjan aiamaa pealt neid maiustamiseks. Kilodega ostan marju naaberküla kasvataja käest. Sel aastal läks sügavkülma ning purki u 10 kg maasikaid. Sügavkülmas on neile lisaks veel hunnik vaarikaid, kes veel kordagi alt pole vedanud, veidi ka metsmaasikaid ning mustikaid. Ma ise olen viimaste korjamiseks liiga kärsitu, seega põhiline töötegija oli antud juhul O.
Kohe-kohe peaks kätte jõudma ka seeneaeg. Kodumetsa mändide all kasvavad meelsasti minu suured lemmikud kitsemamplid, mida paljud õnneks korjata ei julge. Ju pelutavad inimesi jala ümber olev krae ning kübara mõningane sarnasus kärbseseenele. Seoses seentega tuli mulle meelde 4 a tagune sünnipäev, mil oma 25. sünnipäeva tähistasin. Tulin bussiga töölt, seenekorv kaenla all, läksin peatus varem maha ning jalutasin läbi metsa kodu suunas. Samal ajal seeni korjates. Tubli kartulikorvitäis seeni sai korjatud, mille käsitsi koju tassima pidin. Poolel teel sõitis mööda üks vanem meesterahvas, kes peatus ja küsis, kaugele mul minna. Kuulnud mu vastust, ütles ta, see ju siinsamal lähedal ning sõitis edasi ... ilma minuta :).
Kuu alguses väänas Otto oma jalga nii õnnetult, et sääreluusse tuli mõra. Jalg pandi kipsi ning liikumisvõimetu on noormees septembri alguseni. Senikaua on kodus kaks last, kes vajavad tõstmist, liigutamist ja kärutamist. Õnneks liigub Otto kuigivõrd ka pepu peal ringi, nii et päris kõike talle ette-taha ära tegema ei pea. Kahju on aga sellest, et ujumine, jooksmine ja rattasõit nüüd vahele jääb. Samas pole ma muid käimisi ära jätnud, seega vaheldust on tal küllaga olnud. Kuu alguses käisime suguvõsa kokkutulekul Ida-Virumaal Toilas ning äsja tulime Vabakooli looduslaagrist Kablis. Sinna vahele mahtus ka lühike Muraste looduskooli laager, kuhu läksime Ittiga siiski kahekesi. Lisaks oma jaole oli laagris ju vaja hoolitseda veel lisaks 15 lapse eest.
Tänaseks on suuremad liikumised selleks kuuks toimunud ning sügis toob taas rahu ja vaikuse. Aga senikaua tuleb rõõmsalt edasi rühkida ja päev korraga võtta.
Külapäeval pidutsemas
Iseendaga palli mängida on veidi igav
Konnapoeg
Narva kindluse taustal
suvitaja,
tt
