Retseptid

neljapäev, juuli 13, 2006

lõputa muinaslugu

Pea 21 aastat tagasi sündis ühel hilissuvisel päeval (või oli see ööl) tüdrukutirts, keda alljärgnevalt Tõruks kutsume. Tõru oli väga kange ning jonnakas laps. Käis ringi rusikas püsti ja muudkui nõudis. Kaks aastat hiljem sündis Tõrule ka õeke, kellega nad sarnanesid kui öö ja päev. Õde oli alati vaikne ja rahulik, tasane ja leebe. Seltskonnas teati teda kui toredat last. Tõru aga põhjustas piisavalt piinlikkustunnet ning kindlasti ka halle juukseid vanematele. Veidi suuremaks saades hakkasid Tõru ja Õeke koos Emaga tööl kaasas käima. See tähendas lõbusate päevade veetmist hobuste seltskonnas Tondil, hiljem ka Veskimetsas. Varakult sai Tõru selgeks ka ratsutamise. Põhiliselt sõitis ta pisikeste ponidega, kes vastupidiselt oma suurusele omasid samasugust kanget ja jonnakat iseloomu nagu nende väike ratsastaja. Nii nad üritasid üksteist üle trumbata, kord poni peal ja Tõru tema järel lohisemas/upakil maas ning vastupidi, Tõru poni seljas liikumas sinna, kuhu tema tahtis. Õeke hakkas ka lõpuks ratsutama, kuid tema stiiliks oli rahulik ja tasane sõit. Tavaliselt väljendus see selles, et Õde istus oma lemmikponi paksu ja laisa Dolly seljas ning seisis terve trenni ühel kohal. Aegajalt nad ikka liikusid ka ning jõudsid isegi kadrillides osalemisteni. Samal ajal kihutas Tõru oma lemmikponi Damiga ringi ning ületas tõkkeidki. Mõni kord sai isegi võistlustel käidud ning paar korda ka päris häid tulemusi saavutatud (ratsabaasi siseselt laste konkurentsis), kuid enamus ajast susserdas Tõru lihtsalt oma poniga, täpselt nii, kuidas endale õige tundus. Suuremaks kasvades hakkas Tõru sõitma Deetsuga, kõrgemajalgne sale poni, kes veidi liiga närviline. Kuid see ei kahandanud Tõru vaimustust. Deetsuga oli võimalik isegi veidi koolisõitu proovida. Sellesse perioodi jäid ka paljud muud vahvad vallatused. Loomaaiast plehku pannud paabulindude ja papagoide püüdmine, ponide söötmine ning sadulata sõitmine (täielik eksootika linnaratsutaja jaoks), tallides ringi luusimine. Väiksena tundus Veskimetsa väga suur ja salapärane koht olevat. Ning tema nurgatagusi oli kamraadidega vahva vallutada.

Kahjuks lõppes see etapp tubli 7 a tagasi ära. Peale seda on Tõru mõned korrad küll hobuse selga istunud, kuid mitte püsivalt. Ta ootab oma unistuse täitumist.

Kuid ei maksa arvata, et Tõru lapsepõlv ainult hobustest koosnes. Sinna mahtusid veel lehmad ja kassid ka ;). Nimelt möödus teine pool Tõru lapsepõlvest maal vanaema juures. Tõrul oli üks õige ja väga vahva vanaema, kes elas just sellist vanaemaelu nagu Tõrugi vanaduses elada tahaks. Laudas elasid lehmad, lambad, sead ja kuked/kanad. Maja kõrval viljapuu ja -põõsaste aed, arvukad peenrad ning kartulivaod. Aias kasvasid ka kaks murelit ning veidi maasikaid, kuid nende söömisõiguse nimel tuli väga tihedalt võidelda lindudega. Tavaliselt jäid nemad peale. Kuid see ei heidutanud Tõru, metsas sai ta piisavalt mustikaid ja metsmaasikaid matsutada. Metsas käis Tõru Isaga ka karjas, õigemini lehmi koju kutsumas. Aegajalt võeti ta ka aiaparandustöödele kaasa, mis tähendas terve päeva sügavas rohus ja rägastikus tatsamist. Kuid Tõru sai sellega hakkama. Väga toredad olid aga heinategemised ning kartulipanekud/võtud. Selleks tuli tavaliselt kogu suguvõsa kokku, räägiti täiskasvanujutte ning söödi maatoitu. Seal arvatavasti omandas Tõru hea söögiisu ja maatoidu lembuse ning siira rõõmu külaliste ning külaskäikude üle. Kuna Tõru ja Õde olid tõsisteks maatöödeks liiga noored, siis seisnes nende tähtsus peamiselt abistamises ning kiusamises. Peale väsitavat heinategu maitses värske sai või ja moosiga ning külm piim kohe eriti hästi.

jätkub ...

esmaspäev, juuli 03, 2006

suvi Triinu moodi

Sel aastal olen esimest korda stabiilselt terve suve tööl. Imelik on. Tahaks lihtsalt olla ja päikest võtta, ujumas käia. Ühesõnaga teha seda, mida suvel tehakse, aga mitte töötada. Iga nädal paar korda tööl käia pole küll tappev, aga ikkagi rikub ta ära vabaduse tunde. Miski nagu kammitseks ja istuks kuklas koguaeg. Samas, tööl olles on aega vahtida netis kõiksugu vajalikud asjad ära ning blogi kirjutada. :)

19.06.2006 jääb ajalukku lämbe ja palava päevana, mil mina koos paljude kursa- ja koolikaaslastega lõpetasin bakalaureuseõppe. Kolme aasta töö päädis keskmise hindega 3.65. Kolm ju keskmine koolipoisi hinne! :) Lõpetamisele eelnenud viimased kuud olid meeletult kiired; aeg tuli jagada kodu, kooli, koerte, töö ja veel tuhande tegemise vahel. Õnneks kandsid minu viimase hetke pingutused vilja ning lõputöö sai õigel ajal õppetooli ulatatud. Muidugi oli töös vigu, suuremaid ja väiksemaid, millele retsensent ka lahkelt tähelepanu pööras. Kuid lõppkokkuvõttes sain hindeks B, mis oligi minu eesmärgiks. Kuna mu närvidel pole kombeks minuga kriitilistel hetkedel koostööd teha, tundsin end enne kaitsmist üsna näruselt. Kõhus keeras ning aju lakkas töötamast. Istusin klassis ja ootasin oma korda, silmad kinni ja hingasin rahulikult. Komisjoni ette saades ning oma ettekannet lugedes (jah, kahjuks ei suutunud seda peast esitada, kuigi olin ta eelnevalt enamvähem pähe õppinud) lootsin, et asi kiiremini lõpule jõuaks. Lõpuks pommitati mind ka küsimustega, millest ühele suutsin arvatavasti päeva parima vastuse anda: "Kuskohast on see kaart võetud?", "Juhendaja andis!" Keegi peab ju nalja ka tegema :).

Nüüd on peas täielik tühjus; tahaks minna edasi magistrisse, aga mõtteid pole. Teadupärast peab vastuvõtukomisjoni ees oma magistritöö plaanidest rääkima. Aga mida ma räägin, kui ei suuda mõelda, mida üldse teha tahan. Eks peab ikka juhedajale kirjutama ning oma muret temaga jagama. Ehk oskab tema nõu anda.

Juuni lõpus sain sel suvel esimest korda ka loodusesse. Käisime Matu ja koertega Lõuna-Eestis Nõmme loodusmaja lastelaagris Praali metsamajas. Asukoht: loomadest kubisevate metsade ja soode keskel, Meenikunnu soo lähistel. Koerad käitusid hästi nagu alati :). Peale meie peletiste oli veel kohal Niki tädi, täditütar, täditütretütar, pooltädi poeg ning üks must elukas porokoer Penni ja meediast läbi käinud labrador Lily. Lisaks veel paras ports lapsi, kes kõik D-st vaimustusid. Natuke Nikist ka, aga hirmutasime nad oma hoiatustega: "Niki on kuri!" eemale. Ei taha, et ta kedagi hammustaks, kõige vähem mõnda last. Kuigi tegelikult sai ta lastega väga hästi läbi, osa tegi talle isegi pai ning Niki mõnules tähelepanu käes. Vastupidiselt D-le, kes taandus pidevalt lastekäte eest autosse või laua alla.

Laagriga külastasime mitmeid huvitavaid paiku sealkandis. Käisime looduses kohalikke vaatamisväärsusi vaatamas, Seto muuseumis, Värskas, Räpinas (loodussõbralikus paberitootmisvabrikus ja aianduskoolis), Piusa suletud koopaid kaemas jne. Kogu see aeg saatsid meid (5 inimest, koer ja valge auto) parmude hordid, kes näitasid erilist kiindumust just auto vastu. D see-eest aga oli täielikult putukavaba, samas kui kõrval jalutavad koerad ja inimesed olid pidevalt ümbritsetud parmudest, sääskedest, kihulastest ja teistest inimese parimatest sõpradest. Tagasi tulles veel parmude juurde, kes mulle eriliselt südamelähedaseks said. Nimelt olid nende mõõtmed täiesti ebanormaalsed, nagu väikesed verejanulised linnud lendaksid ringi. Huvitav, kas Lõuna-Eesti rammus pind ja loomad toidavad parmud ka suureks ja tugevaks. Nende vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi (kaasaegselt väljendudes ei Pliks ega Off). Aga ellu me jäime ning võimaluse korral läheks teinekordki. Keegi peab ju vaeseid sõpru toitma kah aegajalt!

Üle pika aja oli mul laagrile järgnenud nädalavahetus täiesti vaba. Õigemini plaanid olid küll, aga ma lihtsalt ei viitsinud neid realiseerida. Seetõttu olin mõlemad päevad kodus, rohisin ja taltsutasin vaarikaid ja maasikaid, tegin süüa (laup oli halb päev küpsetamiseks, mistõttu midagi erilist välja ei tulnud) ja uimerdasin niisama. Järgmine vaba nädalavahetus tuleb hetkeolukorda arvestades alles augusti keskpaigas. Selleks ajaks on umbrohi jälle piisavalt kasvanud, et temaga maadelda saaks. Nii et igav mul ei hakka.

tt