1. aasta

Ja vahepeal, märkamatult, sai Otto juba ühe aastaseks. Selle puhul erilist pidu küll ei toimunud, pigem eelnes vaikne ja tagasivaatev õhtu. Küll jõuame sünnipäevasid veel tähistada, nii et ära tüütab :) Üleüldse ei mõista ma hetkel väga sünnipäeva olulisust lapsele. Pigem on ju vanemad need, kes võiksid soovida oma võsukese sündi (ja vananemist) tähistada. Kohustusliku koogi küpsetasime, kuid see valmis ajaks, mil päevakangelane juba magas. Seega saime ise maiustada.

Möödunud aasta on kaasa toonud väga palju erinevaid emotsioone ning tegemisi. Kõige ägedam kogu asja juures on see, et ma saan lõpuks ometi kodus olla. Pidev linna vahet kihutamine ning hommikust õhtuni töötamine pole ikka minu jaoks. Mulle meeldib kodus olla ja siin vaikselt tegutseda. Ning aegajalt, soovi korral, linnas käia. Tööd meeldib mulle ka teha, kuid seni, kuni see on mõnus vaheldus, mitte tüütu kohustus. Õnneks muidugi on mu töö piisavalt loominguline ja vaheldusrikas, et kohustuseks on seda raske muuta.

Käesoleva aasta jooksul olen läbi viinud u 20 loodusretke nii Pärnu- kui Harjumaal; lasteaialastest põhikoolini; kevadisest loodusest pööripäevakommeteni. Kusjuures enamus retkedel on kaasas olnud ka assistent Otto. Suvel sai organiseeritud ja läbi viidud Pärnu vabakooli looduslaagrit ning paaripäevaseid Muraste looduskooli laagreid. Lisaks Nõmme malevarühma vedamine Tallinnas. Augustis käisime suisa 2x järjest Rootsis - kõigepealt end koolitamas ning seejärel konverentsil harimas. Ei maksa vist mainidagi, et Otto püsis truult mu kannul. Siia lisanduvad veel mitmed loodusalased koolituspäevad Eestis - Nõval, Väänas, Viljandis, Tallinnas. Telgis ööbimise oskuse omandamise ka sel suvel, samuti oskuse pool päevakest ilma minuta olla. Kuigi tänavune suvi polnud just parim ujumiseks (vähemalt minu hinnangul oli ujumisperiood üsna lühike), siis Otto sai varba vette kasta pea igal korral, kui mõne veekogu kaldal pikemalt olime. Nii on ta ära proovinud näiteks Soome ja Pärnu lahe veed. Kevadel käisime korra ka basseinis ujumas, aga meres sulistamine on ikka etem. Haigusi, ptüi-ptüi-ptüi, pole meil praktiliselt olnud. Kevadel oli kuu aega kummaline periood, mil jamasime nohu ja kõhuga, kuid lõpuks loksus seegi paika. Sügiselgi on paaril korral nina vesine olnud, kuid midagi tõsisemat pole sellest arenenud. Piimatooteid aga tarbin siiani ettevaatlikkusega, sest polegi päris sotti saanud, kas ja kui tugevalt ta neile reageerib. Mõned korrad oleme käinud ka titeringis, kus Ottol küll pigem vaatleja roll on olnud. Kuigi, pean tunnistama, et viimasel korral tekkis poiste vahel juba väike organiseeritud mängugrupp. Paaril korral oleme käinud ka Häädemeeste lasteaias lauluringis. Seal oleme päris pesamunad - teised lapsed juba kõnnivad ja räägivad. Ning taaskord on Ottol pigem vaatleja roll. Tundub, et see talle sobib ja meeldib. Uudistada ja vaadata. Ning lõpuks uurima asuda.

Uutest oskustest, lisaks oma esimestele (ja siiani ainukestele) iseseisvatele sammudele on Otto hakanud plaksutama ning käega viipama. Üleeile lisandus ka pea raputamine. Kaugel pole ka aeg, mil ta meie pliidi ja ahju ise ära kütab. Igatahes puid ta juba kätte annab ja koldesse panna üritab (ning ära võtta :). Ust paneb ka kinni ja püüab lahti teha. Ja paberit kortsutada/rebida oskab samuti.

Söögi koha pealt oleme pigem tagasihoidlikud kui katsetamisaltid. Igapäevaselt sööme erinevaid maheteraviljahelbe putrusid ning puuvilju/köögivilju. Aegajalt tatart, riisi, kaunvilju ja kartulit ning näpuotsaga soolaseid ja magusaid isetehtud pirukaid. Liha andmise eest hoolitseb lemmik, kuid ega Otto sellest väga hooli. Ise pole väga pingutanud ka. Too raud, mida nii hirmsasti lihas kiidetakse, esineb ka paljudes teistes toiduainetes ning on lisaks ka lihtsamini kättesaadav. Vaja siis nii pisikese lapse kõhtu toppida raskesti seeditavat lihaollust. Toiduvalmistamisel kasutan reeglina oma keedetud puljongeid (talus kasvatatud) loomsetest produktidest, seega veidi lihamaitset ta suhu ikka saab. Kommidest teab ta niipalju, et neid saab koos pakendiga lutsutada. Ning kui veab, siis läheb pakk katki ning seest tuleb välja magus ollus :)

väheste kogemustega vanem,

tt

enne, kui unustan

Otto tegi täna oma esimesed 4 iseseisvat sammu. Nagu looduslapsele kohane, siis mitte emme-issi suunas, vaid hoopis Viive poole :) Huvitav, huvitav, mis tema esimene sõna on. Raudselt pole ära märgitud mitte meie, vaid näiteks hoopis koduloomad.

natukene uhke kah,

tt

Sõpruse Puiestee ...

... ja Allan Vainola oma võluva häälega osutusid just selleks kõige õigemaks teraapiavormiks, mis mind vaikselt sulatama hakkab. Hoolimata mõneaastasest pausist pean siiski tunnistama, et muusika on väga tähtis element (inimeste) elus. Kui ma veel noor olin :), kuulasin ja kogusin väga palju muusikat - peaasjalikult just kodumaist loomingut. Seetõttu on mul praeguseni välisel kõvakettal kaustade viisi Eesti etno- ja folkansambleid, sekka ka mõned välismaised artistid. Praegu aga on võimalik muusikat väga hõlpsasti kuulata youtube abil, seega piinliku täpsusega korrastatud kaustad muusikaga on pigem tore mälestus kui igapäevaselt kasutusel olev abivahend.
Alljärgnevalt aga üks minu väga-väga-väga lemmiklaul.

sulav,
tt

uuendused

Otsustasin blogi juurde luua uue lehe - retseptid. Sinna on plaanis koondada kõige maitsvamad toidud, mida valmistanud olen. Ideed pärinevad muidugi teistelt. Mina olen kõigest toidu valmistaja, mitte väljamõtleja ning katsetaja :)

Viimased nädalad on Otto väga agaralt harjutanud ilma toeta seismist. Ning see tuleb tal juba päris hästi välja. Kummuli käinud ta igatahes pole. Edasiliikumiseks kasutab ta siiski kõiki oma jäsemeid, saab palju kiiremini, kui toe najal sammudes. Lisaks ronimisele on ta lõpuks selgeks saanud ka mahatulemise. Sirutab oma jala elegantselt välja ning kompamisi vingerdab diivani/voodi ääre poole. Seejärel riputab jalad üle ääre ning toetab põrandale. Nii lihtne see ongi. Kolmandaks on meil täie hoo sisse saanud kodutoidu söömine. Ma juba kujutan ette, milline gurmaan temast saab, kui menüüsse kuuluvad mh läätsehautised, tatravokid, röstitud muskaatkõrvitsad, ürdiköögiviljad, täisterapudrud koduaia marjadega jmt. Tegelikult gurmaan on vist vale öelda, pigem maitsva ja kvaliteetse toidu austaja.

Taaskordset uuenduskuuri on läbimas ka meie kööginurk. Viimaks ometi oleme saanud asuda siseviimistluse kallale. Mis siis, et tegu on kõigest ühe pisikese välisseina osaga. Tulevase köögimööbli seisukohalt on tegu väga olulise seinaga. Õnneks saime ilma suuremate erimeelsusteta kokkuleppele, et seina tuleb savikrohv. Jumal tänatud, et mina seda seina loopima ei pidanud. Teoorias võin ju tugev olla, kuid praktikas oleks see üks paras käkk välja tulnud. Ilmselgelt taipas lemmik seda juba varem kui mina ning seetõttu oli väga varmalt nõus ise kõik ettevalmistustööd tegema ning ka seina ära krohvima. Tänaseks on esimene kiht seinas ning ootame põnevusega kuivamist. Seejärel väike tasandamine ning viimistluskiht. Ja siis ongi valmis :)

Ettevalmistused krohvimiseks

 

Oma idüllilises mullis elades pole ma taibanudki, et minu mõningad harrastused väljapoole vähe imelikud näida võivad. Näiteks korrastasin ma ükspäev oma õppevahendite kaste, sorteerides eraldi puidumaterjali (erinevad puidu ja koore tükid, käbid - terved ja näritud, saepuru jmt) ning loomse materjali (väljaheited, koljud, luud jne). Lisaks paigutasin läbipaistvatesse purkidesse oma kivikollektsiooni. Juba aastaid on mul (halb) harjumus kivistelt mererandadelt tasku mõningad huvitavamad kivid pista. Ning kodus neid ära viskama ju ometi ei hakka. Nii nad kogunevadki. Tõele au andes on enamus neist väga ägeda mustri ja/või koloriidiga. Mõni ka fossiiliga.

Iga hambapasta reklaamija unistus :)                         Rosin shokolaadis meie moodi

 

Puidumaterjali kast

 

Teine ehk veider objekt on minu maitsetaimede riiul. Mõni aeg tagasi käis meil külas üks pisike preili, kes purkide sisu vastu huvi tundis. Ja nii ma siis vastasin talle, et siin purgis on kuivatatud naat, seal aga kanepiseemned, kolmandas sidrunikoore pulber, järgmistes vaarikalehed, ristikuõied, lina- ja seesamiseemned, kuivatatud seened ja murulauk. Lisaks veel erinevad teed. Ja minu meelest on mul päris palju asju puudu. Aga tundub, et selline valik pole siiski igapäevane. Lihtsam on ju koguda Santa Maria purgikesi köögiriiulile kui õigeid taimi looduses taga ajada, kuivatada ja purki pista.

Jäin just mõtlema, et lisaks kõigele muule pole ma juba jupp aega valmistanud klassikalist valge nisujahu ning rohke suhkruga kooki. Isegi kui nisujahu kasutan, lisan sinna alati kas kaerajahu, sepikujahu või kliisid. Või teen küpsetise hoopis tatra- (ja riisi)jahust. Ja kuna piimatoodete kasutamine on endiselt out, siis asendan selle edukalt kaera- või sojapiima/koorega. Võimalusel muidugi mahetoodetega. Igaks juhuks, eriti sojatoodete puhul. Ja lemmik väga ei kobisegi enam. Tundub, et on harjunud või siis pole maitsevahe tõesti nii kohutavalt suur.

Samas aga peab tunnistama, et just ahjust võetud pärmi-lehttaigna juustukeerud maitsevad ka hirmhästi :)

maiasmokk,

tt

empaatia

Huvitav, kuskohast tuleb empaatia? Kes seda õpetab? Kuidas seda arendatakse? Ja miks osa inimesi on empaatiavõimelised, aga teised mitte?

Olen viimased pool nädalat kipus olnud terviseprobleemidega, mida ühe sõnaga kokku võttes iseloomustab läbipõlemine. Kuna ma viisakatest meeldetuletustest midagi ei pidanud, otsustas organism kõik mängu panna, saates minuni pideva rinnapõletiku ohu ja üles-alla pendeldava palaviku. Lisaks muidugi liigeste- ja seljavalu ning üleüldine väsimus. Kui eile tundus, et läks vist paremaks, siis öösel oli jälle hullem. Kuna mul und ka ei tulnud, siis püüdsin 2h mõtleda ilusaid ja positiivseid mõtteid, et palavikku langetada. Ning õnnestus. Meeleolu läks paremaks ning palavik alanes veidi. Täna aga olen täiesti teovõimetu olnud. Hea, et on laupäev - minu lemmik TV päev. Laupäeviti saab hommikust õhtuni praktiliselt nonstop ägedaid saateid vaadata, ega mu seisund midagi muud teha nagunii ei luba.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Üllataval kombel on Otto minu teovõimetusse väga mõistvalt suhtunud. Istub vaikselt minu juures diivanil, mängib oma mänguasjadega. On õrn ja rahulik. Isegi tavapärast müdistamist on vähem. Lõunaunigi oli tal ilma ärkamisteta ning üsna pikk. Ta tundub mõistvat, et hetkel on mul raske ning püüab oma olemasolu ja käitumisega aidata. Kui tavaliselt on lapsed haiged ning emad neid poputavad ja hoiavad, siis meie puhul on vastupidi :) Peaasi, et see liiga suureks koormaks tema väikesele hingele saa.

mõõtmatult väsinud,

tt

kuhu kiirustame?!

Kummalisel kombel algab pidev kiirustamine pihta juba sünnimomendil. Mõnel puhul isegi enne seda. Kui laps pole arstide poolt paika pandud tähtajaks sündinud, tuleb alustada survestamisega ning lõpuks kiirendamisega. Et laps ikka kähku-kähku siia ilma saabuks. Esimene saabumisvalu üle elatud, algab järgmine takka torkimine. Kõhutäis piima peab ruttu tulema, muidu alaneb veresuhkur ja kaal ja teab, mis veel. Kellel siis aega on oodata, mil piim saabub. Lihtsam ju pudel pihku pista ning selle abil kõhuke täis sööta. Heal juhul on vastsel mammal meelejõudu oma piim ka ära oodata ning maimukesele edaspidi just seda pakkuda. Kõigil aga kahjuks nii hästi ei lähe ja seetõttu jäävadki paljud lapsed kunsttoidule.
Kuud muudkui mööduvad ning lapsuke kasvab suuremaks. Iga päev õpib mõne uue oskuse ning üllatab vanemaid ja sugulasi. Aga seegi pole piisav. Ikka tahaks, et juba keeraks, roomaks, käputaks, seisaks ja kõnniks. Mida kiiremini, seda parem. Lisaks füüsilisele arengule tahaks ju väga, et laps juba päristoitu proovima hakkaks. Kaua ta ikka rinnapiimast elab ja mis kasu sellest saab. Tükike seda ja ampsuke teist. Ja juba kolmveerand aastaselt on kodune menüü tuttav. Aastaselt ununeb ka rinnapiim. Soovitustest lapsi esimesed 6 kuud ainult rinnaga toita ning soovituslikult kuni 2 a rinda anda, on ununenud või pole neist kuuldudki. Tõden, et teine soovitus on, vähemasti meie ühiskonnas, üsnagi ebatavaline nähtus. Kuid esimene peaks ja võiks olla elementaarne.
Lisaks tuleb kohe ruttu käima hakata igasugustes ringides/tundides, et ikka maksimaalselt areneks ja sotsialiseeruks. Huvitav, kas laps või lapsevanem :) Sagedastest kaubanduskeskuste külastamistest rääkimata.
Kiiresti on vaja ka õppida terve öö üksi magama, sest voodis kaisus magavad lapsed jäävad sinna ju elu lõpuni :) Millegipärast on mul tunne, et juba mõneaastane või hiljemalt kooliealine laps ei ole huvitatud vanematega ühes voodis magamisest. Vaid pigem tunnevad uhkust oma toa/voodi üle.
Seetõttu on esimeseks eluaastaks laps juba jõudnud kogeda pidevat takkakihutamist ning kiirustamist. Esimene eluaasta peaks aga just vastupidi olema rahulik ja turvaline, sest sellega pannakse alus kogu ülejäänud elule. Selles valguses ei tohiks olla raske võtta see aeg rahulikuks eluks ning teadvustada endale kiirustamise mõttetusest - vähemasti väikelapsega tegeledes. Küll ta jõuab terve ülejäänud elu kihutada - nii koolis, liikluses, tööl kui ka eraelus :) See on ju kõigest 1 aasta. Nii lühike aeg - ka täiskasvanud inimeste elus.

Vastupidiselt ülaltoodule pean tõdema, et hoolimata takka kihutatud sünnist, on ülejäänud 11 kuud möödunud vägagi rahulikult ning mõnusalt. Kõige jaoks, mis hetkel oluline, oleme leidnud sobiva aja ning koha. See ei tähenda, et me ainult kodus nelja seina vahel istuksime ning tõtt vahiksime. Tegemisi ja käimisi on olnud küllalt, kuid need vahelduvad alati aja maha võtmistega koduseinte vahel, kus ainsaks ärritavaks faktoriks on kräunuv Viive. Iga asi on tulnud omal ajal, loomulikult ja loogiliselt. Ei ole ma muretsenud Otto füüsiliste ja vaimsete võimete olemasolu pärast. Pole talle vägisi toitu suhu toppinud ning magama nututanud. Lubanud tal maailma avastada vastavalt tema tujudele ja soovidele. Ja sellest hoolimata tundub täiesti ponks poiss olevat.

Miks ma seda kõike kirjutan. Sest nii kurb on lugeda ja kuulda, kuidas lapsevanemad ja üldse inimesed muudkui kiirustavad ja jooksevad. Sinna ja tänna, seda tegema, teist tooma/viima. Ei saa muidugi salata, olen minagi niimoodi sebinud ja jooksnud. Ning kui tööasjad kuhjuvad, pean praegugi niimoodi kiirustama. Kuid see on kõik ajutine - mõne päeva, max nädala küsimus. Mitte aastatepikkune tormamine. Nagunii on ühiskond ja keskkond meie ümber närviline ja tõmblev, milleks seda ise veel võimendada ning selles hulluda.

zen,

tt

kodu

Meie kodu ongi maailma kõige mõnusam ja hubasem. Lähed õue, ümberringi vaikus ja hämarus. Vaatad taevasse ja näed erikujulisi ja -värvilisi pilvi, mis kihutavad merelt mandri poole. Vaatad merele ja näed päikest uppumas ning viimaseid kiiri laiali laotamas. Vaatad põllule ja näed metskitse pere õhtust ampsu võtmas. Vaatad ümberringi ning ei näe midagi tehislikku ega kunstlikku. Puhas loodus ainult oma lõhnade, häälte ja värvidega. Usukumatu luksus on seda iga päev kogeda ning nautida. Kõigele lisaks veel hubane ja soe tuba, kus levib isuäratav koogilõhn. Vanad palkseinad tüüne rahuga sind ümbritsemas. Laual vaasis suve meenutavad põllulilled. Kõige selle valguses oleks kohatu viriseda mõningate mugavuste puudumise pärast. Kuigi mõnikord tahaks ja tulebki. End välja elada. Et siis rõõmsalt jälle edasi liikuda.

tundeline,

tt

matkakoolitus Nõval

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel osalesime Muraste looduskooli matkakoolitusel Nõval, mille viis läbi matkakoolitaja ning suur entusiast Tõnu Jürgenson. Kotti pakkides arvestasin sellega, et peame kaks päeva kogu oma vara kaasas kandma, seega võtsin kaasa minimaalselt asju. Enamus koti sisust moodustasid soojustusmaterjalid telgi õdusamaks muutmiseks ning riided Ottole. Õnneks jäid öised temperatuurid taluvuse piiridesse ning villatekkidest, lambanahast ja kahest magamiskotist täiesti piisas :) Ottol oli lisaks seljas veel kingitud meriinovillast kostüüm. Ja peab tunnistama, et temal oli täiesti soe ja mõnus. Isegi ta käed olid soojemad kui minu ihu. Hea, kui väike ahi telkides omast käest võtta. Tänaseks on Otto telgis ööbinud juba kolmel korral, mis on tema elu pikkust arvestades üsna korralik tulemus. Looduses seiklemisest ja retkedel osalemistest rääkimata. Matkatarkused, tiigielustik, Pärnu linna loodus, Läänemeri ja kevadine-sügisene loodus on tal igatahes läbitud.
Koolitus aga algas meil varustuse ümberpakkimise ning seljakottide mugavamaks sättimisega. Kuna ööbimiskoht jäi samasse paika, kus auto, otsustasin kotist välja kiskuda magamisvarustuse ning seega koormat veidi kergendada. Otto kõhukotiga muudab meie liikumise nagunii veidi raskemaks. Seljakoti sättimisel sain kinnitust sellele, et kõik rihmad, haagid ja klõpsud on väga olulised. Vajadusel tuleb neid kas pingutada või lõdvemaks sättida, et saavutada maksimaalne mugavus. Üks oluline aspekt koti kandmise juures on see, et raskus peab peamiselt puusadele langema. Mitte õlgadele. Vastasel juhul riskid kas pea- või õla/kaelavaluga. Seetõttu on matkakottide kohustuslikuks elemendiks lai polsterdatud puusarihm. Ilma selleta pole kahjuks midagi parata. Huvitav märkus oli ka see, et kompressioonirihmad peavad samuti kõik kinni ja pinges olema, et vähendada survet nt lukkudele, mis vastasel juhul rebeneda võivad. Meie matkateekond polnud kilometraažilt kuigi pikk, kuid maastikuliselt vaheldusrikas ning rikastatud rohkete pausidega. Kui paaritunnisel jalutuskäigul ei määra puhkepauside kestus ja sagedus väga rolli, siis juba paaripäevase teekonna jalgsi läbimisel on pauside õige ajastamine üks võtmeküsimusteks. Tõnu soovitusel on rusikareegliks iga u 45 min järel teha u 10 min pikkune paus. See sobib hästi seljakoti maha toetamiseks, väikese ampsu tegemiseks ja selja sirutamiseks.
Matka mõnusaks toimumiseks on oluline ka vastav varustus. Muidugi oleneb, kas soovite olla spartalik ja minimalistlik matkaja, kel on kaasas vaid hädapärane; nö kodukootud matkaja käepärase varustusega; keskmisest teadlikum või püstirikas matkaja :) Minule isiklikult meeldib matkata nii, et oleks ka mugav. Ma soovin, et mu riided oleksid ilmastikule vastavad, jalad oleksid kuivad ja terved, seljakott toetaks mõnusalt selga, toit vaheldusrikas ning ööd telgis soojad. See aga nõuab vähemalt osaliselt spetsiifilist varustust. Mis teadupärast, vähemasti Eestis, maksab hingehinda. Õnneks aga pole Soome oma kuulsate allahindluste ning rohkete matkapoodidega kaugel.
Koolituse õhtu möödus mõnusalt varjualuses ning lõkke ääres, kus ajasime matkajuttu ning tegime süüa. Samuti panime vihmasabinate vahel telgid üles. Ka seal tegime kõik vigu :) Millegipärast oli minu mällu kinnistunud, et vaiad pannakse maha diagonaalis, kuid mõistlikum on hoopis üks külg kinnitada ning seejärel ülejäänud. Vajalikud on ka nö torminöörid, mida mina polnud isegi mitte lahti harutanud. Tüütud on nad ju ning pidevalt tarkeduvad jalgadesse. Täieliku üllatusena tuli mulle, et nööride küljes olevad metallplaadikesed on stopperid, millega nööri pikkus reguleerida saab. Seega pole vaja nööri 2 m ulatuses välja venitada, sama efekti saab ka siis, kui paigutad ta telgi kõrvale. Teinegi päev möödus meil juttu ajades ning tungival palvel ka seenel käies. Metsaalune oli täis lehter-kukeseeni, mille korjamisest ma hoiduda ei saanud. Õnneks/kahjuks näevad nad välja kui tavalised s...seened, seega enamus inimesi vist neid korjata ei julge. Mina aga teadsin ja julgesin. Üks osa korjatud seentest läks võiga purki ja teine osa ahju kuivama. Tulemuseks mõni spl seenepulbrit, mida toitude maitsestamiseks kasutada saab.
Koolitusel käsitlesime ka sobiva matkariietuse ning söögivalmistamisriistade teemat. Tõnu näitas meile ette erinevaid nö pliite, millest osa vajasid töötamiseks kütust, teistel piisas ka puuokstest. Nende hulgast sobivaima valiku tegemine sõltub jällegi matkamise eesmärgist. Spartalik matkaja oleks väga rahul väikestest ja kergetest plaatidest kokkupandava konstruktsiooniga, mida soojendavad puuoksad. Mugavad inimesed aga eelistavad vast priimust koos pottide, pannide ja kaantega.
Mitmed koolitusel kõlama jäänud soovitused on mulle tuttavad varasemaltki, kuid hea on neid aegajalt üle korrata. Lisaks sai juurde mõtteid järgnevate matkatarkuste retkede läbiviimiseks.

matkasell,

tt  

sünnipäevakuu

Ma ei mõista, miks igal aastal mu sünnipäev nii ootamatult saabub. Ometi võiks juba harjunud olla, et see septembri algusesse jääb. Nii ka sel aastal. Viimane sünnipäeva-soolaleiva-Otto kaemise pidu toimus  selle nädala alguses (sünnipäev ametlikult aga 8. kuupäeval :). Edaspidi peab vist ühe päeva asemel arvestamagi kuupikkuse pidutsemisega. Siis vähemasti jõuab kohtuda kõigiga, kellega tahaks.
Lisaks sünnipäevale on september tähtis ka kooliaasta alguse tõttu. Mina elan jätkuvalt kooliaasta, mitte kalendriaasta rütmis. Ning ega selgi aastal ma haridusüritustest kõrvale jäänud - kõigepealt Vabakooli aktus ning seejärel Keskkonnaameti piirkondlik loodushariduse võimalusi tutvustav infopäev. Lisaks muidugi õpperetked Murastes, nii lasteaia- kui koolilastega. Ja seda kõike koos mu väikese "tehiskaaslase" Ottoga. Pean tunnistama, et noormees on jätkuvalt väga viks ja viisakas. Ainult tema hääleharjutused kipuvad teistel inimestel kohati kõrvad lukku ajama. Tulevane ooperilaulja ikkagi ;) Retkedel istub ta üsna kenasti kõhu peal kotis; vahepeal magab ja piriseb. Õunaga annab õnneks ta enamasti vakka meelitada. Õpetajatele ja lastele on ta igatahes meeldinud. Seda enam oli üllatav, kui paaril üritusel mõningate vanemate haridustöötajate suust negatiivne tagasiside õhku on visatud. Aga eks mõni inimene peabki mossis ja pirisev olema. Muidu pole päev korda läinud. Meie igatahes jätkame oma ühisüritusi - juba homme lähme kahepäevasele jalgsimatkale Nõva kanti.
Kodused toimetused võtavad jätkuvalt suure osa igapäeva tegemistest. Juba küülikute talitamine nõuab oma osa. On ikka suur erinevus, kas hoolitseda 5 või 5+7 küüliku eest. Lisaks tuleb aed tasapisi talveks ette valmistada ning sügisõunad ära korjata. Porgandid on veel maas, neid on mugav jooksvalt mullast välja sikutada. Siis pole ohtu ka, et krimpsu läheksid. Peedid ja enamus pastinaake on juba ära söödud. Küüslaugud kuivama pandud. Suvikõrvitsaid suutis mu taimeke produtseerida täpselt ühe. Võrreldes varasemate aastate uputusega on see tulemus ikka tõeline ikaldus. Lisaks on peenral ka veel mõned kurgid, kes vist öökülma ootavad. Seni pole seda õnneks veel kohanud. Korjamist ja sissetegemist ootavad veel ka ebaküdooniad.
Lisaks kõigele muule kirjutasime PRIA kohaliku omaalgatuse programmi projektitaoluse, et saaks rahalist toetust karjaaedade ja varjualuse ehitamiseks. Ülevaatamisel ja hindamisel on ka KIK-i kirjutatud projektid Vabakooli loodushariduse edendamiseks ja lasteaedadele loodusõppeprogrammide pakkumiseks. Ehk siis saab lõpuks ka kanakull ja mäger uue elu topiste näol.

aktiivne puhkaja,

tt

joon alla augustile

Ja ikka veel jahun ma augustikuu tegemistest, kuigi kalendrist vaatab vastu septembri lõpp ja õuest sügisilmad. Lisaks eelnenud sündmustele mahtus augustisse ka kaks välisvisiiti Rootsi kuningriiki. Esimene neist oli õuesõppe koolitus, mis toimub juba kolmandat aastat ühistöös lätlaste ja leedukatega. Nädal Erkeni laboris ja Färsna farmis möödus kui linnutiivul. Eks ole ju mugav, kui kõik on sinu eest korraldatud ning ainus ülesanne on erinevatel üritustel osalemine. Muuhulgas viis meile töötoa läbi ka Anders Szczepanski, õuesõppe suur toetaja ning edendaja. Osa praktilisi tegevusi oli tuttavad ka meie õuesõppe koolitustelt ning seetõttu keskendusin enim tema vabas vormis läbi viidud loengule antud teemal. Nädala lõpetas uhke pidusöök, kus kõik riigid pakkusid oma rahvusroogasid. Eredalt jäi meelde leedukate õunake (kes proovis, see teab) ja vinnutatud liha, lätlaste külmsupp okroska ning rootslaste poolt pakutud rabarberi crumble vaniljekastme ja shokolaadikook vahukoorega. Meie poolt oli ehedalt pekine kruubipuder, kama, vürtsikilu ning Rootsis valmistatud Mesikäpa küpsised.

Vaevu Eestisse tagasi jõudnud oli juba aeg asjad taas pakkida ning tagasi Rootsi konverentsile (International Conference on Monitoring and Management of Visitor in Recreational and Protected Areas) sõita. Seekord Stockholmi arhipelaagis asuvasse Djurönäseti konverentsikeskusesse, mis oma nime keerukuse poolest sobiks hästi hääldamisharjutuse meistriklassi eksamiülesandeks. Kuna mu sisse on kodeeritud pidev kokkuhoidlikkus ja koonerdamine, siis otsustasin Rootsi sõita mitte tavapärase Talliniki laevaga vaid DFDS Seaways-ga, ehk et rekkameeste paadiga :). Hinnavahe oli pea kahekordne. Samuti ei ööbinud me mitte konverentsikeskuses, vaid u 20 km eemal Stockholmi eeslinnas Nackas. Seal õnnestus soodsa hinnaga üürida u 36 m2 kahetoaline ja suure vannitoaga külaliskorter, kuhu oleks võinud elama jäädagi :) Lapsehoidjaks kaasa tulnud Kadri oli igatahes väga rahul. Korteri plussiks oli kindlasti tema ruumikus ja köögi olemasolu. Lapsega hotellitoas aega veeta oleks üsna nüri, korteris aga oli ruumi käputamiseks ja mängimiseks. Samuti sai ise süüa valmistada ning õhtusööki veini ja telekaga nautida.
Konverentsipaika jõudes rullisin esmalt lahti oma postrikese ning paigutasin selle teiste uhkete ja tähtsate kirjutiste vahele. Seejärel hakkasin taga ajama üht workshopi, mida kahjuks ei leidnudki. 2 min hilinemist jättis mind ilma Szczepanski õuesõppe töötoast, kuid lohutasin end sellega, et nädal varem olin teda juba kohanud :) Õnneks esines ta ka kahe ettekandega, mida huviga kuulamas käisin. Väga huvitav ning ehk ka koostöövõimalusi pakkuv oli ka Szczepanski kollegi ettekanne oma doktoriõppe uurimusest õuesõpet läbiviivate kooliõpetajate kohta. Kui ainult nüüd aega oleks kõikide mõtetega tegelemiseks.

Väljasõidul rahvusparki

 



 

 Rahvuspargi külastuskeskuses

 

Siiru-viiru

Sel ajal, kui mina ettekandeid kuulasin, lõbustas noorhärrat preili tädi

 

elupõline õppija,

 

tt

august vaatas alla august ...

... või kuidas see salm oligi. Uhh, käes on pühpäeva hommik ja kell on veidi 7 läbi. Selle asemel, et mõnusalt magada, istun ma uniselt elutoas ja püüan jagada Otto rõõmu ärkamisest ja tegutsemisest. Tundub, et tema sisemine kell on puhta rikkis. Kes see ikka vabatahtlikult puhkepäeva hommikul kell 7 ärgata tahab. Eks tuleb õhtuti varem magama minna, siis ei tundu varahommikused ärkamised sellise julmusena.

Aga nüüd augustikuust. Juba aasta alguses oli teada, et august tuleb äärmiselt tihe kuu. Sinna tuli mahutada töötoa ettevalmistamine ja läbiviimine, koolitusel osalemine ning konverentsiks valmistumine ja osalemine. Ja lisaks muidugi marjade korjamine ja purki panemine. Millega ma alati hätta jään. Samas pole ka midagi imestada, kui aias on üle 20 mustsõstrapõõsa ning 8 punase sõstra põõsast, millest kõigil oksad marjadest lookas. Seekord on lausa nii palju toimetamist olnud, et isegi metsa pole eriti jõudnud. Ning seetõttu seenevarud üsna kesised. Ja mustikaid pole sahvris ollagi. Eks siis tuleb keskenduda sellele, mida on :)
Kuu alguses avanes mul suurepärane võimalus viia järjekordsel Noored Kooli suvekonverentsil läbi õuesõppeteemaline töötuba. Kui eelmisel aastal oli mu tegevus suunatud uutele loodusvaldkonna õpetajatele ning kätkes endas nii teoreetilist tausta kui praktilisi tegevusi, siis sel korral oli osalemine vaba kõigile õpetajatele ja kaaslastele ning seetõttu otsustasin pühnduda ainult praktilistele ülesannetele. Seega me siis u 1.5 h Haapsalu kooli ümber mängisime ning tutvusime kohaliku loodusega. Väike sabarakk Otto muidugi assisteerimas. Alljärgnevalt paar pilti looduslikest vahenditest kompositsiooni loomisest.

 Loodusemees

Mees ja naine (sobiks ideaalselt tualettruumi uksele ;)

 

Juba nädalake hiljem olin ma lubanud Augustiunetuse raames läbi viia õhtuse loodusteemalise jalutuskäigu Pärnu linnas. See lubadus röövis mult nii mõnedki närvirakud. Ma olen ju harjunud retki tegema lastele, mitte targutajatest täiskasvanutele :) Laenutasin raamatukogust mõned Pärnu teemalised teosed, vaatasin üle ning kogusin infot minu jaoks oluliste vaatamisväärsuste kohta ning panin paika plaani. Kuna jalutuskäik pidi kestma ainult 1 h, siis ega väga hoogu sattuda ei saanudki. Ja muidugi oli mul kaasas assistent Otto, kes peamise meelelahutamise enda peale võttis. Nagu alati :) Ja seda hirmu, et jutt ei jookse, õnneks polnud. Ega tavainimesed ju loodusest tegelikult väga midagi ei tea. Ma ise olen oma teadmistega harjunud ning seetõttu eeldan, et ka teistel on need olemas. Aga sageli pole. Igatahes oli see üks väga hea kogemus ning ettevalmistuse käigus kogutud uusi teadmisi saan edaspidigi kasutada (kui need vahepeal meelest ära ei lähe:).

 

Kuna ilm tõotab tulla väga ilus ning hommik on veel varajane, katkestan siinkohal oma jutu, et minna metsa seenele. Ehk pole keegi minust veel ette jõudnud.

 

harrastusmükoloog,

 

tt 







suvest ... järgemööda

Tundub, et möödunud kahe kuu tegemiste meenutamiseks tuleb ette võtta pildikogu ning läbi nende aru saada, millega tegeletud sai. Sest minu peast on enamus üritusi ja seiklusi kui peoga pühitud. Näiteks jaanipäev. Esimese hooga ei tulnud mulle meelde, et selline püha päev üldse sel aastal olnud oleks :) Aga veidi aru pidades tuli meelde, et käisime lemmiku sõpradel külas. Juuli algus aga möödus meil pealinnas suvitades. Õigemini Otto suvitas ja mina tegin tööd õpilasmalevas - vähemasti 4 tundi päevas. Ülejäänud aja saime niisama oleskleda. Kui alul arvasin, et pean Otto jätma vanaema ja tädi hoole alla, siis tegelikult käis ta minuga iga päev tööl kaasas. Ukerdas õues ringi, rallis oma "uue" käruga ning lõbustas noori. Teadupärast on ta väga seltskondlik, nii et inimeste võlumine tuleb tal päris hästi välja. Igaks juhuks sai teda ka harjutatud püreesid sööma, et kui tõesti peab ilma minuta mitmeks tunniks jääma. Meie konkurentsitu lemmik selles vallas on "Ella´s Kitchen" firmamärgi all valmistatud ökopüreed. Väga käepärases pakendis ning maitselt suupärased mullegi :). Sisaldavad ainult pastöriseeritud toorainet ning mitte mingeid lisaaineid. Nt banaanipüree viib vähemasti minul keele alla. Suurte laste toitusid pole selles sarjas veel proovinud, kuid vast on needki maitsvad. Üldiselt aga lisatoidu järele karjuvat vajadust ei olnud. Lisaks pani igasugune uus asi tal ka mitmeks päevaks kõhu kinni. Lihtsam on ikka järeleproovitud vahendeid kasutada.

Kohalikus spa-s veeprotseduure nautimas

 

Ahjaa, üks oluline asi Otto arengu seisukohalt ka :) Nimelt hakkas ta end juuni lõpu paiku üles upitama. Alguses möödus see muidugi mõningaste kukkumiste ning pea ära löömistega, kuid üsna kiirelt sai ta asja käppa. Ning teiseks hakkas tal ka käputamine välja tulema. Muudkui lidus vanemate avaras köök-elutoas edasi ja tagasi.



Kuna Tallinnas olleks oli meiega kaasas ka Murra, siis otsustasime ühel kenal nädalavahetusel temaga ka võistlemas ära käia. Eelmistest regulaarsetest treeningutest oli möödas "kõigest" 9 kuud, paar päeva enne võistlust käisime korra agility hallis takistusi meelde tuletamas. Igatahes läks võistlus meie jaoks väga edukalt. Ühel rajal saime 1 vea ja teise jooksime puhtalt - A0 klassis muidugi. Kuhugi mujale meil veel asja ei ole :) Võistlustega kaasnes ka väike intsident (ega muud moodi mina vist koertega avalikult kusagil osaleda saagi), kuid sellest saab lähemalt lugeda Inga blogist. Kes teab, see teab ning kes ei tea, ei peagi teadma :) Igatahes on seal välja toodud tema arvamus ning kommentaarides kenasti ka minu nägemus.
Ajendatuna vabakooli laagri õnnestumisest otsustasin olla juhendajaks kahel kahepäevases looduslaagris Muraste looduskoolis. Esialgu oli plaan, et lemmik tuleb minuga kaasa, kuid ta pidi kahjuks tööl olema. Seejärel seadsin stardivalmis oma ema ja õe, et kui vaja, tulevad ja kantseldavad Ottot. Kuid ka seda polnud vaja. Üldiselt saime kõik tegevused ja ülesanded lahendatud nii, et Ottogi neist osa võttis. Vahepeal mängisid temaga lapsed ning üks õpetajagi lahkelt lõbustas teda. Telgis magamine polnud samuti probleem - isegi mõnusam kui kodus voodis, sest seal pole ju ohtu maha kukkumiseks. Seoses Otto liikumahakkamisega tekkis kohe probleem voodist maha veeremisega. Kuna ta jätkuvalt magab meiega ühes voodis ning magama läheb tunduvalt varem kui meie (19-21 vahel, oleneb päevast), siis tuleb tema ümbrus tugevalt turvata patjade ja tekkidega. Et ta vähemasti esimese keerutamise peale voodist maha ei prantsataks.

Tundub, et millalgi suve keskel oli ka paar palavat päeva

 

Nagu ülaltoodud pildilt näha, omandas Otto püstiupitamise oskuse väga kiiresti ning veel kärmemini hakkas ta end igasuguste asjade najal õõtsutama. Vaieldamatuks lemmikuks on praegugi kausid ja ämbrid. Eriti äge, kui veel vesi ka sees oleks. Muidugi on olnud juhuseid, kus Otto oma ja ämbri kaalu veidi valesti hindab ning selle tulemusel viimane ümber läheb, kuid enamasti siiski on ta väga osav tabama seda õhkõrna piiri tasakaalu ning tasakaalutuse vahel.

 

"Mida teile, armuline proua?" 

Otto lemmikmänguasjad

 

Vahepeal õnnestus mul ka veidi aias toimetada. Ootamatu kiirusega said valmis sõstrad, esimesed porgandid, peedid ja paprika. Lisaks korjasin agaralt ka angervaksa õisi, et nendest maitsvat siirupit valmistada. Sõstrad läksid enamus mahlaks, osa ka koos tikritega moosiks. Köögiviljad jooksvalt söömiseks. Ahjus küpsetatud porgandid, peedid ja pastinaagid koos ürtide ja meresoolaga maitsestatud õlis viivad lihtsalt keele alla :)

 

Vot sellised porknad on meil peenras

 

Lillepeenar sel aastal

 

Pool juulikuud püüdsime ka küülikute paaritamisega tegeleda. Õigemini kõigepealt täienesid read kahe Uus-Meremaa valge näol - Fernando ja Rebecca. Ja seejärel panime Fernando tööle. Plaan oli paaritada ära mõlemad emased pässid. Et saaks segaverelised pojad, kes omakorda leiavad tee toidulauale. Ma ei tea, kes mõtles välja lause "paljunevad nagu küülikud", igatahes on see täielik jama. Üle poole kuu me muudkui paaritasime neid, lõpuks tekkis ebatiinus. Tundus, et asi läks luhta ning lõime lihtsalt käega. Aga nüüd, kuu aega hiljem, asus üks küülikutest pesa ehitama ning tõi ilmale 7 poega. Uskumatu :)

 

juulikuu kajastaja,

 

tt





hiliskevadise tegemised

Viimased kuu aega olen pidevalt aias asjatanud ning peenraid teinud, puid/põõsaid hooldanud ja veidi ka muru niitnud. Uskumatu, kui kaua see kõik aega võtab. Tööl käies ei olekski mul võimalik kodust aiamaad pidada, sest pidevalt esitab umbrohi mulle väljakutse, muru muudkui kasvab ning aed vajab täiustamist. Mäletan, et eelmisel kevadel, kui mul mega kiire pidevalt oli, võitlesin iseendalt ühe töövaba päeva nädalas ning püüdsin kõik aiatoimetused selle päevaga korda saada. Ilmselgelt see väga hästi ei õnnestunud. Ning vähemasti punaste sõstarde näol on negatiivne tagasiside ka juba laekunud. Jätsin eelmisel suvel korjamata haiged lehed kahel põõsal ning tulemuseks on see, et sel aastal on haigus ka teistele põõsastele kandunud. Ootangi nüüd, et ema ja õde külla tuleksid ning lehti kitkuma hakkaksid :)

Sel kevadel olin lausa nii agar-ogar, et otsustasin proovida taimede ettekasvatamist. Ajendiks eelmisel suvel turult soetatud petukaup, kus rohelise ja kollase suvikõrvitsa asemel sain kaks rohelist. Pettumus missugune :) Ja kuna Otto võiks sügisel hakata lisatoitu saama (ilmselgelt võimalikult ökot ja kodust), siis haarasin kevadel poeriiulilt suure õhinaga erinevaid kõrvitsa-, meloni- ja arbuusiseemneid. Panin seemned kenasti potikestesse, asetasin päikesepoolsesse tuppa ning asusin neid valvama. Käisin iga päev uurimas ja torkimas. Lõpuks, kannatuse katkedes, koukisin seemned mulla sügavustest välja ning katsin vaid õhukese mullakihiga. See mõjus vähemasti enamikele seemnetele ergutavalt ning lõpuks pistsid esimesed lehekesed ka oma pea välja. Tänaseks on agaramatel taimedel juba 4 pärislehte ning ootavad kannatamatult, mil nad välja istutan. Kahjuks aga ei ole ma veel suutnud välja mõelda kuhu :)

Lisaks ülalmainitud kõrvitsalistele pistsin mulda ka mitmeid erinevaid porgandeid (valgeid, lillasid ja muidu värvilisi), pastinaaki (kahjuks pole nad veel oma päid välja pistnud - või ei märka ma neid umbrohu vahelt), peeti, erinevaid sibulaid ja ube. Taimede külvamisel püüdsin jälgida ka omavahelise sobivuse konseptsiooni. Et kes kelle naabriks sobib. Nt porgand ja uba saavad omavahel hästi läbi, tomat ja basiilik samuti, kurgi ja redise panin kah kõrvu kasvama. Õigemini panen. Redis on tegelikult juba valmis, kuid kurgitaimed alles turu pääl.

Sel kevadel jäime muruniitmisega (taas) hilja peale ning ootamatult haljendas maja taga põlvini taimedega aas, millest muruniiduk läbi murda ei jaksanud. Seega vandusime alla ning proovisime teistsugust lähenemist - trimmerdamist. Sellest jäid maha rohuvaalud, mis päikese käes kiiresti heinaks kuivasid. Naljakas oli aga see, et me kumbki ei mõelnud välja, mida heinaga peale hakata. Väikese vihje - küülikud kõrvalhoones - tegi aga lemmiku isa ning nüüd tegelemegi heina kaarutamise-kuivatamisega. Kui uus kõrvalhoone valmis, saame heina laka pääle visata talve ootama. Uskumatult lihtne ja praktiline lahendus ning äärmiselt kummaline, et me ise selle peale ei tulnud. Seda enam, et sel talvel on meil vähemasti 2 suud rohkem toita. Nimelt liitub meie küülikuperega kaks noorhärrat - esimene neist mustavalgekirju päss ning teine üleni valge uus-meremaa valge. Kui esimene küülik on mõeldud selleks, et tõupuhtaid järglasi nt lemmikloomadeks, ehk ka aretuseks saada, siis pässi ja umv ristandid aga toiduks. Plaan on talveks pesakond söögikõlbulikuks kasvatada. Kõlab ehk julmalt, kuid samas on ise liha kasvatamine tunduvalt looduslähedasem, humaansem ning ka vastutustundlikum kui peita pea liiva alla (ehk et koduse lihakasvatuse peale öelda fuih-faih) ja poest ostetud vinkusid-vorstikesi rõõmsalt süüa.

Juuni alguses täitus Ottol juba kuues elukuu. Ning järgides traditsioone, sai ta ka sel korral oma sünnipäevanädala tähistamise puhul maha uue oskusega. Nimelt hakkas ta end küljelt istuli sättima. Tundub, et istumise aeg hakkab varsti lähenema. Roomamine-käputamine on veel lapsekingades, kuid küll seegi aeg tuleb. Lisaks füüsilisele aktiivsusele muutub Otto ka iga päevaga üha sotsiaalsemaks. Veetsime just 4 pikka ja vahvat päeva vabakooli lastelaagrit korraldades/juhendades ning hoolimata minu hirmudest sujus kõik kui valatult. Olin endale isegi dublandi :) organiseerinud, juhuks kui Otto kogu mu tähelepanu endale võtab, kuid pigem võlus ja võttis ta oma muheda olemisega laste tähelepanu. Lapsed käitusid temaga väga loomulikult ning hoolivalt. Ööbisime poistega ühes majas ning õhtuti, kui Otto juba magas, toimus poiste vahel täielik iseregulatsioon. Kohe, kui keegi kõvemat häält tegi või midagi kolksutas, tuli teistelt: "Tasa, Otto magab!" Ja kui ta läbi une pirisema hakkas, jooksid poisid mulle kohe teatama. Ka päevasel ajal olid lapsed väga tähelepanelikud ja hoolivad tema suhtes. Otto muidugi nautis kogu seda melu ja virr-varri täiega. Virin tuli alles siis, kui kõht läks tühjaks või uni tuli peale. Muul ajal oli ta tõeline rõõmurull.

             Suured lapsed õpivad loodust tundma, väiksemad end liigutama :)

laagerdunud,

tt

ürgne kutse

Rahulikud uinumised ja uinakud on meie majas mineviku rüppe vajunud. Kuna Otto tunneb tungivat vajadust hakata käputama, siis harjutab ta selle nimel ööd ja päevad. Isegi magama ei saa rahulikult jääda, ikka on vaja vajuda küljelt kõhuli ja jalad kõhu alla krõnksu tõmmata. Seejärel oma käed sirgemaks ajada ja end õõtsutama hakata. Sama asi toimub ka öösiti. Hea vähemalt, et ta päevaste uinakute ajal vankris paigal püsida suudab :)

jälgija,

tt

keskkonnakuu

Etv2 näitab sel kuul erinevaid keskkonnateemalisi dokfilme; seninähtud räägivad lühidalt öeldes sellest, kui hukas tänapäeva maailm on. Eriti on pööratud tähelepanu toidule - selle ületootmisele arenenud riikides ning puudusele arengumaades ja intensiivsele põllumajandusele. Pean tunnistama, et olen vist tõesti vati sees kasvanud :) Lähtuvalt oma erialast ning isiklikust huvist olen ma küll kokku puutunud antud teemade ja probleemidega, kuid üsna põgusalt. Vaadates neid saateid aga tekib suisa hirm. Loomade elamistingimused, toit, erinevaid taudid ning ravimid, millega neid ravitakse, tohutu ressursside raiskamine ja looduse saastamine. Ausõna, mul kaob üha enam ja enam isu lihatooteid (ja tegelikult ka mitmeid muid asju/tooteid) soetada ja tarbida. Kindlasti näidatakse telekas kõige markantsemaid näiteid ning väänatakse tõde sinna-tänna, et ikka maksimaalset tähelepanu saavutada, kuid isegi kümnendik sellest on piisavalt võigas, et mu süda pahaks ajada. Ehk olen ma viimase poole aastaga elusolendite suhtes ülitundlikuks muutunud või on tõesti meie toidulaua tarbeks kasvatatavad loomad muutunud esemeteks, kel puuduvad emotsioonid ja vajadused? Toiduks kasvatatavate loomade elamis- ja söötmistingimused on kohati jälestusväärsed. Hea vähemalt, et nende elu üsna kiiresti lõpetatakse.  
Ja siis katsu sa õpetada lastele, et loomad, putukad, taimed jmt väärivad austust ja hoolt. Näiteks siga, põhiline lihaallikas meie toidulaual, on tegelikult väga intelligentne loom. Teda on täiesti vabalt võimalik pidada nagu koera. Kuid millegipärast erinevalt sigadest tööstuslikku koerte pidamist ja kasvatamist "koeralas" liha või ka järglaste saamise eesmärgil me ju tauniksime. Siga aga on meie toidukultuuris nii sügavalt sees, et tema heaolu on justkui unustatud. Või vähemalt surutud aju kaugemasse soppi.
Ajupesu teemal liha (ja ka piimatooted) on meie elus püsimiseks hädavajalikud ning neid tuleb tarbida võimalikult palju ja tihti, on puhas nonsens (pidevad piimatoodete reklaamid ja liha/piimatoodete toppimine tittedele ajavad mu lausa marru, kuid sellest ehk kunagi hiljem). Pigem toob selline dieet kaasa tõsiseid terviseprobleeme kui mitte nüüd, siis aastate-aastakümnete pärast. Ma nüüd ei kutsu inimesi veganiteks hakkama, vaevalt, et ma isegi seda suudan/soovin, kuid selle üle võiks mõelda küll, mida me suhu pistame. Mõtiskleda toidu päritolu, kasvatamistingimuste ja ökoloogilise jalajälje üle. Kui tahame süüa lihtsalt selleks, et kõht täis oleks ning energiat saaks, siis võiks ju järada ükskõik mida. Kui aga lähtuda sellest, et sa oled, mida sa sööd, siis oleks üsna mõistlik oma toidulaud üle vaadata ja mõelda, kes/missugune sa siis olla soovid :)
Mida aeg edasi, seda õigem tundub mõte pühenduda ja keskenduda isemajandamisele või vähemasti kogukonna tasandil tarbimisele. Ühelt naabrilt saad kanamunad, teiselt köögiviljad jmt. Ning mõningaid asju kasvatad ise, mida siis omakorda saab muu kraami vastu vahetada. Ilmselgelt linnatingimustes selline elu võimalik pole, kuid kauaks see linnastumine enam üldse aktuaalne on. Millalgi peavad linnainimesed ka oma maal elavad sugulased/tuttavad üles otsima ning nendega suhteid soojendama hakkama. Sest omades haritavat maad ja tükikest metsa oled sa tehtud poiss :)
Seniks aga, kuni meil veel võimalik, tuleb ringi rännata, põnevaid asju teha ning tagalat kindlustada. Ja nautida oliive, riisiputru, maisikonservi ... .

(liig)emontsionaalne,

tt

õhtune aeg

Sel kevadel võtsin ma nõuks hakata meie toidumenüüd planeerima. Mitte, et me varem väga eklektiliselt ja ühekülgselt toitunud oleksime, kuid seoses vaba aja olemasolu ning piiratud ressursside ja toidusedeli tõttu mõtlesin proovida korraga ühe kuu menüü koos ostusedeliga paika panna. Kui on olemas plaan, mida nädala jooksul süüa ning ka ostunimekiri, siis kaob ära paanika "mida täna süüa teha" ning samas ka emotsiooniostud. Pole ju vaja tuua poest koju soodushinnaga vorstikesi, kui nt kahe nädala jooksul pole plaaniski neid ära tarvitada. Esimene kuu on möödas ning pean tunnistama, et plaan toimib täiega. Esiteks on toitumine muutunud palju mitmekülgsemaks (igal nädalal on üks supp, tugevam kartuliroog, alternatiivne tatra-riisi vmt toit ning midagi magusat), teiseks oman kontrolli kulude üle toidupoes. Retsepte otsin internetist oma lemmik toidublogidest ning ka "Pereköögi kokaraamatust". Tänu piima- ja nisutoodete vältimisele on toitudes kasutama hakanud kookos- ja kitsepiima, tatra-, riisi- ja maisijahu. Millegipärast on kadunud ka minu suur isu lihatoodete järele, seega pean süüa tehes eraldi lemmiku peale mõtlema. Muidu on oht, et ta vaeseke peab koos minuga vegantoitu järama :). Selle asemel on saanud uuteks lemmikuteks pähklid ja õlid. Eks see kompenseerib valgu, mis lihast saamata jääb. Lisaks hunnik vitamiine ja mineraalaineid boonuseks. Ning mis kõige tähtsam, minu paranoilisele meelele tundub, et Otto seedimine tunneb end kõige selle juures paremini.

Jätkates Ottoga, siis jätkuvalt toimib meil ööuni 7-7(8)-ni. Päeval magamisest küll midagi eriti välja ei tule, kuid kolm 30-45 min uinakut tuleb ikka ära. Ju tal pole päeval nii pikalt und, kuna öösel saab korralikult end välja magatud. Vaikselt püüab ta end ka juba istuli tõusta. Või tegelikult pigem tõstab peab ja õlgu :) Iseseisvast istumisest on veel asi kaugel. Roomamise tehnika ei ole samuti veel selgeks saanud, pigem tundub, et järgmine etapp on juba käputamine. Vahepeal sai Otto juba 5 kuuseks ning pean tunnistama, et kohati on lausa raske leppida sellega, et ta juba nii suur ja kohati ka iseseisev on. Väga tore on see, et ta absoluutselt ei võõrasta. Olen temaga mitmel korral käinud seltskonnas ning kaks korda isegi retkele kaasa võtnud. Kõhu peal linas olles on ta nõus minuga lausa maailma lõppu rändama :).

Lisaks tavapärastele toimetustele olen ma iga päev sunnitud rinda pistma oma peamise hirmuga - putukatega. Ei möödu päevagi, kui ma taas mõnda sipelgat ei lömastaks või mesilast toast välja aitaks. Täna avastasin, et üks mumm oli tagatoas sussid püsti visanud, kuid mu närv ei pidanud selle ära koristamist vastu. Ehk sööb Viive ta ära. Lisaks jalutavad meil toas vabalt ringi ämblikud. Igas suurused ja kujus. Pesad on neil puuriidas, voodi all, jalanõude sees jne. Ma küll väga ei armasta neid, kuid mõistan, et nad on kasulikud ja toovad õnne :) Viimane piisk tänasesse karikasse oli aga suuuur jooksik, kes praegu üle köögipõranda siblis. Kuidas ta tuppa sai, pole aimugi. Aga õnneks ta peitus kuhugi puude vahele. Õnneks vähemalt, võrreldes eelmise aastaga, on sel kevadel sääskede arvukus väga madal. Ptüi, ptüi, ptüi. Eelmisel aastal sai õuetöid tegema hakata alles peale jaanipeale. Enne seda olid õues pidevad sääsehordid, kes sind kohe ründasid, kui veidigi paljast ihu neile näitasid.

Ülaltoodud kolme lõigu kirjutamisele kulus terve õhtu. Pole ime, et ma nii harva kirjutan, kui see nii kaua aega võtab :)

söökla,

tt

kevad? kevad!

Üsna raske on end hommikul kardinat eest lükates veenda, et käes on kevad. Eriti veel juhul, kui maad katab valge lumevaip või on kraavid endale jääkaane peale saanud. Esimesed kevadlinnud andsid endast märku juba enam kui kuu tagasi, kuid kuna vahepeal ilmad külmaks läksid, siis kolisid nad ajutiselt vist lõunapoole tagasi. Nüüdseks aga on kevade kasvuvalud läbi saanud ning iga päevaga avastad õuest midagi uut. Lindude kisa saadab meie igapäevategemisi, õhtuti ärritavad koeri sokkude omavahelised sõnelused. Aegajalt lendab veel hanesid üle ning eemal põllu pääl kudrutavad sookured.

Sel aastal sain esimest korda ka veidi vahtramahla mekkida. Kahjuks mitte nii palju, et hoidistada, kuid janu kustutamiseks piisavalt. Kui eelmisel aastal sai kasemahla üsna palju ja pikalt, siis sel korral pole kasemahla kogumine õnnestunud. Mulla seest aga on pead välja pistnud tulbid ja rabarberid, õitsevatest lilledest on aias esindatud lumi- ja märtsikellukesed, sillad, lepiklilled ning maajalad. Eelmisel sügisel sai maha pandud ka küüslaugud, mis juba lume alt oma pikad ninad välja upitasid. Suure üllatusena märkasin täna, et ka üks karulauguleht on mulla seest välja tulnud. Olen kaks aastat tulemusteta püüdnud karulauku oma aeda kasvama meelitada, seetõttu on ka ühe laugulehe ilmumine minu jaoks suur rõõmusõnum. Ehk 10 a pärast võin juba uhkeldada karulaugu peenraga :)

Otto muudkui aga areneb ja õpib uusi trikke. Kogemata kombel on ta juba pea nädalake õhtuti ise magama jäänud. Minul polnud tegelikult midagi selle vastu, et õhtul koos voodis lebotame ning ta vaikselt süües magama jääb. Aga kuna ta kippus peale söömist veel ringi vehklema ja jutustama, siis otsustasin natukeseks ajaks ta juurest teise tuppa minna. Et siis jälle tagasi suunduda, kui hädakisa kostma hakkab. Sel õhtul aga kisa ei tulnudki :) Läksin mõne aja pärast vaatama ning üllatusega märkasin, et laps juba magab. Seetõttu olengi nüüd igal õhtul peale söötmist vaikselt eemaldunud ning jätnud ta omaette olesklema. Enamus juhtudel on ta veidi aja pärast ise magama jäänud. Täiesti suurepärane tulemus. Selle asemel, et hirmuga mõelda, kuidas last mitte ära hellitada (meie voodis magamisega, rinna abil magama jäämisega, kussutamisega jne jne), laseme elul ja tegemistel omasoodu kulgeda. Kui ikka on vaja päev otsa süüa ja mõnuleda, siis peab seda ka saama. Titeiga on niigi nii lühike, miks seda siis kunstlike hirmude tõttu veelgi lühendada. Kummaline on mõelda, et juba järgmisel aastal samal ajal siblib ta omal kahel jalal ringi, sööb meiega sama toitu ning õpib rääkima. Asi see siis teda praegu kui titat kohelda ning täiega hellitada. Pealegi ütlevad targad raamatud, et alla aastast last polegi võimalik ära hellitada. Ta peabki saama maksimaalselt positiivsust ja tähelepanu. Et suureks saades olla tasakaalukas ning tubli inimene.
Teise uuendusena on Otto avastanud oma parema! jalalaba ning varbad. Nüüd möödub oluline osa päevast sokki/varbaid sikutates. Huviga ootan, mil ta varbaid lutsutama hakkab :D. Kusjuures, täna last vaadates märkasin lõpuks, kui naljakas kehaehitus tal on. Võrreldes kehaga on käed ikka hirmus lühikesed. Meil on käed kehast pea poole pikemad. Tittedel aga vaevu kehapikkused. Ja jalad olid ka alguses lühikesed. Nüüdseks on need vähemasti venima hakanud. Pea aga see-eest on koguaeg nagu väike kapsapea olnud. Suur ja kohati veidi lopergune :D.
Kolmandaks keeldub Otto juba mitmendat nädalat päeval vankris magamast. Kui esimesed kuud magas ta lõunaund kokku u 3-4 tundi (muidugi vajas ta iga 30-45 min järel kas loksutamist, kussutamist, söötmist), siis praegu magab ta ühe unetsüki 20-30 min ja kõik. Süles olles õnnestub ta mõnikord edasi magama saada, kuid mitte alati. Kuid kahjuks pole pooletunnine uni talle kohe üldse piisav. Tunnike suudab ta ringi sebida, kuid siis muutub virilaks ja tahab uuesti magada. Aga kuna tal pärastlõunal on magama jäämisega raskusi, siis tuleb hiidbeebi kandelinaga kõhule võtta ja magama loksutada. Linas magab ta ka oma hommikuse une, mis praegu kestab u 1,5 h. Ehk siis päeva pikim uni :) Sinna otsa tuleb lõunane ning pärastlõunane 2x30-45 min. Kokku seega 2,5-3 h, mis temavanusel lapsel on minimaalne päevauni. Õnneks vähemalt magab ta öösiti väga korralikult. Kui esimestel elunädalatel läks Otto ööunne üheksa paiku õhtul, siis üsna ruttu lükkus see tunni-paari võrra varasemaks. Muidugi tähendab varasem magamaminek ka varasemat ärkamist, kuid kuna imiku une kvaliteet on minu jaoks maailma kõige tähtsam asi, siis olen nõus sellega leppima. Ma pole nõus tegema ühtegi järeleandmist, mis tema (öö)und segaks. See muidugi ei tähenda, et ma peale Otto magamajäämist enam majas ringi ei liigu. Igapäevane olmemüra kostub ikka ta kõrvu, lihtsalt püüame olla ise rahulikud ning hoida volüümi madalamal. Kuid teleka viskasime magamistoast küll välja. Samuti pole ma nõus tegema õhtuseid sõite, mille tõttu Otto õhtune rutiin muutuks ning magamajäämine toimuks kas autos või lükkuks hoopis edasi. Taaskord pean tõdema seda, et minu meelest ei saa nii väikest last ära hellitada ning lisaks ülevoolavale armastusele on eluliselt vajalik ka turvatunne ja rutiin. Pealegi on see minu töö, mille eest lausa palkagi makstakse ;) Ja tööd tuleb teha hästi.
Viimasel ajal on Otto magama läinud 19-20 paiku ning maganud (koos söögipausidega läbi une) 12 h. Seega ärkame me hommikuti 7.30-8 paiku. Kui ta mõnikord ka varem tõusta soovib, siis teesklen mina magamist või keeran talle lihtsalt selja :) Üks põhjus lisaks Otto enda soovile nii vara magama minna on ka see, et teadupärast pidavat õhtune uni olema see kõige kosutavam. Ka täiskasvanutele. Seega võiks endki harjutada õhtul 22-23 paiku magama minna, et uni võimalikult kvaliteetne oleks. Kui ainult filmid  telekast varem algaksid ... :)

lapsevanem,

tt

  

neljas kuu

Möödunud on juba neli kuud. Kui esimesed kolm kuud läks elu meist mööda kui linnulennul, siis nüüd tunnen, et oleme oma mullist välja tulnud ning valmis ka muu maailmaga vaikselt suhtlema. Kuigi kodu on siiani parim koht, kus olla :) Mäletan, kuidas Ottoga esimese sõidu väljaspool kodu tegime - põnn oli siis kolme nädalane, kui pakkisime ta autosse ning sõitsime üheks päevaks 70km kaugusele vanavanematele külla. Oi kus oli pakkimist ning planeerimist. Mõtlesin oma peas läbi kõik asjad, alates marsruudist kuni enda riieteni, et kõik ikka mugavalt laabuks. Alates sellest ajast ongi sattunud nii, et iga kuu tuleb üks suurem väljasõit kas Pärnusse poodidesse, vanavanemate juurde Pärnu mk teise otsa või hoopistükkis Tallinna. Sõidule eelneb alati paras ports planeerimist ja mõtlemist, mh käib peast läbi ka mõte sõit üldse ära jätta :) Nii hea on vaikselt omas mullis veereda, kus kõik liigub täpselt nii, kuidas ise liigutad. Väljaspool kodu aga on nii palju muutujaid, lisaks mitmesugused ebamugavused, mida ainult väikelaste emad märkavad (käruga poodidesse pääsemine, liftides manööverdamine, imetamiskohtade põud jne). Ei ole just kõige vahvam meelelahutus näljase ja kisendava lapsega Rimi kalaleti vahel uimerdada, sealt kassasse joosta ning väljudes turvamehe tähelepanu keskpunkti sattuda. Oh ei, ta ei soovinud mind aidata :) vaid andis teada, et kärus oleva turvahälli alla oli jäänud kohuke, mille eest ma maksnud polnud. See juhtus tõesti kogemata.

Aprillikuu alguses aga tundsin, et mu peas on toimunud väike muutus. Mõte lapsega kuhugi minekust ei tekita minus enam soovi nädalajagu käiku planeerida ning vaikselt olen valmis meie mulli ka välismaailmale avama. Eks see muutus on kindlasti seotud ka sellega, et Otto huvi maailma vastu muutub aina suuremaks. Enam ei tunne ma hirmsat soovi seda väikest! maimukest kogu maailma eest kaitsta. Nüüd tahaks talle vaikselt uusi kogemusi pakkuma hakata. Õnneks on suvi ka tulemas, saab rohkem ringi liikuda nii linnas kui maal.

Huvitav on see, et Otto areng ja uued oskused on alati olnud seotud tema sünnipäevaga. Eelmisel kuul sai ta sünnipäeva puhul selgeks keeramise ja haaramise. Selle kuu alguses hakkas ta jalgadega aktiivselt roomamisliigutusi tegema. Kahjuks aga käed veel nii tugevad pole, et edasi liikumine õnnestuks :) Ning see ajab oi kui närvi. Tahe minna on suur, siht on silme ees, aga käed, sunnikud, veavad alt. Roomamise imiteerimisele eelnes muidugi keeramine seljalt kõhule ja mõnikord ka kõhult seljale. Iseseisvalt. Lisaks olen ma viimased nädal aega täheldanud, kuidas Otto hommikuti ärgates mõnuga end ringutab. Sirutab käed ja jalad välja ning manab mõnusalt mõnulema näo ette. Kohe näha, et olukord on nauditav. Uue oskusena on Otto ka hakanud oma pead silitama. Paneb mõlemad käed pea peale ja libistab siis käsi alla. Nagu teeks pai endale :)

Üks ebameeldiv tähelepanek on kahjuks samuti. Nimelt on Otto jupp aega olnud veidi hädas kõhulahtisusega ning kardetavasti on selle põhjuseks minu poolt söödud piimatooted. Teadupärast fännan ma väga toorpiima ja taluvõid, mida iganädalaselt söön/joon. Lisaks kohupiima- ja toorjuustukoogid :) Nüüd tuleb nendega suure tõenäosusega mõneks ajaks hüvasti jätta. Kusjuures, piimavalku sisaldavad lisaks traditsioonilistele toodetele ka nt vorstid ja majonees. Ja küpsetised margariiniga pole pooltki nii head, kui võiga. Aga eks inimene harjub kõigega. Pealegi polevalt piimatooted meie tervisele just kõige kasulikumad. Seega ehk ongi hea veidi tervislikumaid alternatiive menüüsse tuua. Meesperele on muidugi veidi keeruline nt kaerapiimast tehtud pannkooke/kastet pakkuda :) Aga eks harjub temagi. Ökojahude peale ta enam väga nina ei kirtsutagi ;)

toidugurmaan,

tt

Tallinna reisi paar pilti

soliidses vanaprouaeas Lexi

Otto elu esimesed keeramised

sotsialiseerumine algagu varakult

piltnik,

tt

Otto-Triinu seiklused pealinnas ehk pole paremat paika kui kodu

Otto kolmanda elukuu saabumise eel võtsime nõuks teha elu esimene välisreis. Kui seni olid meie sõidud piirdunud Pärnu maakonnaga, siis seekord võtsime suuna hoopis Harjumaale ja pealinna. Nelja päeva sisse mahtus nii koolitust kui lõbutsemist, ootamatusi ja üllatusi. Sõidu ajendiks oli järjekordne koolitus Muraste looduskoolis, kus väga osaleda soovisin. Oma peas valmistusin selleks nädalaid ette - mõtlesin, kuidas Otto magama saada võõras kohas, mis abivahendid kaasa võtta (vanker, kandelina jmt) ning kõige tipuks, kuidas ja mis ajaks me üldse kohale jõuame :).

Kuna viimasel ajal on Otto hommikuti tõusnud 7 paiku, siis eeldasin, et ta nii ka väljasõidupäeval teeb. Kuid võta näpust. Poiss ärkas kella 6 paiku, mille peale mina talle selja keerasin ja edasi magada püüdsin. Peale mõningast lalisemist, mähkmevahetust ja söötmist see ka õnnestus. Isegi nii hästi, et lemmik pidi meid pool kaheksa äratama tulema, küsides, kas plaanime ikka täna ära sõita. Seega esimene plaanimuutus oli juba toimunud. Järgmiseks ei õnnestunud mul Ottot õndsasse autosõiduunne uinutada ning pidin seetõttu tegema Pärnu lähistel söötmis- ja uinumispeatuse ... mis kestis vähemasti 20 min. Lõpuks sain ta siiski magama ning sõit võis jätkuda. Ärkamise hirmus oli plaan ühe jutiga Keilasse sõita, kuigi kütusenäidik viibutas hoiatavalt sõrme juba Märjamaal. See osa plaanist üllatuslikult õnnestuski ning Otto ärkaski alles Keilas kütusetanklas. Tema ärkveloleku aja sisustasime Rõõmu kaubamajas ringi vaadates. Kuna ma viimasel ajal väga harva poodidesse satun, siis jalutasin ammuli sui seal jupp aega ringi. Ja muuhulgas ostsin imeilusa tumelilla keeksi/leivavormi. Sisseostud tehtud, pakkisime end uuesti autosse ning võtsime suuna Vääna poole, kus koolituse esimesed minutid juba käisid. Vahepeal muidugi hakkas Ottot nälg kimbutama, mille tõttu terve tee Keilast Vääna ma teda suusõnaliselt ergutasin ja lõbustasin. Lubades, et kohe varsti jõuame kohale ja siis saab süüa ka.

Ühtekokku kestis koolitus 2 päeva, ööseks sõitsin Tallinnasse sugulase hetkel vabasse korterisse. Kõigi mugavustega ;). Koolituse sisu läks üsna suures osas kahjuks minu kõrvust mööda, sest oli vaja ju tittesid imetleda (projektijuhil oli kaasas 2 ndl noorem poisslaps), juttu ajada ning last sööta/magama panna. Aga vähemasti oli Otto jaoks see tõeliselt maailmapilti avardav kogemus. Nimelt õppis ta 2 päeva jooksul selgeks 3 uut asja. Kõigepealt hakkas ta mänguasju haarama (kodus ei tundnud selle vastu vähimatki huvi), seejärel pöialt lutsutama (varem käis suhu terve käsi) ning mis kõige ägedam, ka keerama. Hetkel küll ainult paremale küljele, kuid see-eest väga hoogsalt ja agaralt.

Ööbisime, nagu juba öeldud, ühes pisikeses ja hubases kaasaegses korteris. Koos voolava sooja! vee, vesikloseti ja pesumasinaga. Luksus missugune. Selliste mugavustega võib lausa ära harjuda. Pidin tõdema, et väikeste laste korral on voolava vee ja pesumasina olemasolu väga mõnus ja mugav variant. Pesemised saab ruttu ära toimetada ning mustad riided/mähkmed kohe masinasse visata.

Kui reede ja laupäev möödus koolitumise tähe all, siis kaheks järgmiseks päevaks planeerisin meelelahutuse. Pühapäeval sõime kursaõdedega hommikust ning pajatasime elu-olust Kadrioru hubases kohvikus NOP, seejärel suundusin ema ja õega poodlema Mahemarketisse ja Mark´s and Spencerisse. Maal elades on minu jaoks põhiline puudus see, et siin pole võimalik endale mitmeid veidi ehk eksklusiivsemaid toiduaineid soetada. Toidupoodides on valik üsna kesine. Isegi Pärnu linna Rimi tundus olevat tunduvalt lahjema valikuga kui nt Tallinna Prisma. Ja mina teadupärast hindan kvaliteetset toitu ja toorainet eriti kõrgelt. Seetõttu olin päeva lõpuks nii mõnegi euro võrra vaesem, kuid vähemalt on meil kodus nüüd uus ja normaalne keedupott, erinevaid mahe teraviljahelbeid , toor-roosuhkrut, mitmesuguseid lihasaaduseid (tänan isa, kes minu eest keskturul käis) ning mõni uus teesort. Kahjuks (või ka õnneks) on lapsega poes käimine minu jaoks tõeline katsumus ning üsna ebamugav tegevus, sest enamasti ei maga ta sel ajal ning kui ta on ärkvel, siis minu uimerdamise tõttu hakkab ta üks hetk lihtsalt nutma ja soovib kas süüa või lihtsalt lahkuda. Seetõttu aga ei saa ma rahulikult asju vaadata ning kaaluda nende vajalikkust ja sobilikkust minu majapidamisse. Hea on muidugi see, et enamasti jätan ma siis asjad ostmata :) Poodides käimise vastu räägib veel sealne mikrokliima, mis on kõike muud kui lapsele sobiv. Tugev muusika, ere kunstvalgus, sagivad inimesed jne. Juba mind ennast ärritab kogu see tehiskeskkond, millesse kaubanduskeskusesse minnes satud. Rääkimata siis väikesest lapsest, kes ainult loetud kordadel sellises olukorras viibinud on ning kelle meeled ja aistingud tunduvalt õrnemad on.

Esmaspäeval oli mul kindel plaan minna oma lemmiksekkarisse Narva mnt-l. Sealt olen ma alati midagi ilusat leidnud. Ajastasin mineku Otto lõunauinaku ajaks, kuid muidugi poele lähenedes otsustas ta silmad kõpsti lahti teha ning enam neid kinni ei pannud. Poes hakkas tal üsna ruttu igav, lisaks tuli uuesti uni peale ning nutt lahti oligi. Ühe käega 8 kg beebit süles hoides ja teda kussutades aga pole eriti äge riiete vahel tuulata, seega tulime sealt tulema. Korra lippasime veel Solarise toidupoodi, et osta üks tee, mida millegipärast ainult seal müüakse ja seejärel suundusime tagasi korterisse. Peale söömist ja viimaste asjade pakkimist võtsime suuna kodupoole, käies veel läbi Järve keskuse Selverist. Korterivõtmed pidin viima õele töö juurde, mis mulle muidugi tänu segadusele poes alles peale Sauet meelde tuli. Kuna võtmed tuli kindlasti Tallinna tagasi saada, keerasingi otsa ümber ning sõitsin õega kohtuma. Linna piiril tegi auto paar imelikku kiuksu (generaatoririhma viimased hingetõmbed) ning süttis põlema akutuli. Kuna olukord tundus olevat üsna tõsine, sõitsin ruttu Mazda-Abi töökotta, kus mind tund enne sulgemist ka vastu võeti. Põgus ülevaatus näitas, et kadunud oli generaatoririhm ning töökõlbmatuks muutunud ka generaator ise. Hakkajad töömehed said auto tunni ajaga parandatud ning 100 eur võrra rikkamaks. Minule jäi aga rõõm sõbranna juures TTÜ ühikas kuivatatud õunu süües aega parajaks teha. Tagantjärele mõeldes on mul väga hea meel, et võtmed unustasin. Vastasel juhul, kui oleks otse Pärnusse sõitnud, oleks antud õnnetus suure tõenäosusega Märjamaa kandis juhtunud. Ning seal - metsade ja põldude vahel - oleks veidi keerulisem abi leida olnud. Planeeritud kella viie asemel jõudsin Pärnusse alles peale kaheksat. Ja kuna lemmiku tööpäev polnud veel lõppenud, siis koju saime alles kümne paiku. Otto aga pidas terve selle aja kenasti vastu (Tallinnast koduni), magades õndsalt oma ööund. Ärkas ta alles koju jõudes, et end tankida ning siis uuesti edasi magada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meie reis õnnestus igati. Minu hirmud selle kohta, et reisimine väikese lapsega on väga ebamugav, olid veidi liialdatud. Oli küll keerulisemaid momente, kuid enamasti sai need siiski lahendatud. Vaja ainult endal rahulik meel ja külm närv säilitada. Linnas oli üle pika aja väga tore viibida, kuigi veelgi mõnusam oli see, et sain mõned päevad mugavustega korteris elada. Päris suur erinevus võrreldes igapäevaeluga. Samas linn kui selline ei sümpatiseerinud mulle enam üldse. Närviline liiklus, kõrge müratase ja saastunud õhk torkasid kõige enam mu meeli. Nüüd mõistan ma küll, miks linlased mulle külla tulles õhkavad, kui vaikne ja puhas siin on :) Nii, et kui mulle antaks valida, kas kolida linna korterisse mugavuste keskele või jääda siia oma säästliku elu juurde, siis ilma kõhklemata valiksin viimase variandi. Tegemist küll on omajagu, kuid see rahu ja vaikus kompenseerib kõik muu.

Ja ma ausõna ei kujuta enam ette, kuidas on võimalik linnas elada ning ka lapsi kasvatada. Eriti veel korteris. Kuigi ise ma just sealt pärit olen ning ei saaks kurta, et minu lapsepõlv kuidagi viletsam olnud oleks.

endine linlane,

tt

killuke maaelust

Pühapäevane lumesadu koos suure tuulega tuiskas meie sissesõidutee lootusetult kinni. Sel talvel esimest korda. Mullusel ja tunamullusel talvel saime lumes sumpamise ja traktori tellimise "rõõmu" korduvalt nautida. Kuid sel aastal on ilmataat vähemasti selles suhtes olnud armuline. Sügisel oli tõsiselt kaalumisel pisikese lumepuhuri soetamine, kuna eeldasime, et ega tali taeva jää. Aga õnneks jäi ...
Igatahes, pühapäeva hommikul pidin tõdema, et "autolavka" kaupa üle kaema minna pole võimalik, sest lumi on meie sissesõidutee vallutanud. Rääkimata lõunasest jalutuskäigule minekust tite ja koertega. Mul on küll tubli käru ning jõudu on kah natuke varutud, kuid looduse vastu ei saa isegi meie mitte :) Päeva peale murdis lemmik end autoga ikka läbi ning jättis sõiduki targu külatee äärde, mida kenasti lahti lükatakse. Et täna hommikul ikka tööle pääseks. Suur oli minu üllatus, kui lõunal jalutama minnes avastasin, et keegi (tõenäoliselt valla traktor) oli lahti lükanud ka meie sissesõidutee ... kuid seda u kolmandiku jagu ning jättes keset teed suure lumevalli. Tundus, nagu soovis juht meile headmeelt valmistada ja tee lahti lükata, kuid keset tööd meenus talle, et unustas triikraua kodus sisse ning põgenes ummisjalu. Kokkuvõttes tegi ta oma lumelükkamisega meile pigem kahju kui kasu. Too vall, mis keset teed maha jäi, muutus ilmastikutingimuste toimel päeva jooksul kõvaks känkraks, mida eest ära lükata on pea võimatu. Ning kes enam seda lükkamagi tuleb. Ega valla traktor ainult meie pärast sõitma hakka; küla pealt paludes peame töö eest ka tasuma (mis on iseenesest täiesti loogiline). Küll aga pole loogiline see, et kellegi "heateo" tõttu oleme me hoopis suuremas plindris ning peame otsima võimalusi selle lahendamiseks. Nii see maaelu vaikselt hääbubki. Linnas ju taoliste probleemidega maadlema ei pea. Kuid eks seal ole muud hädad.
Kui kedagi huvitab loo lõpp, siis hetkel on lemmik labidaga õues ning lubas enne mitte tuppa tulla, kui kogu tee on lahti lükatud. Ei teagi, kas kiita tema agarust või laita ogarust. Aga tubli on ta sellegipoolest.

lumevangis,

tt

korduvkasutatavad mähkmed

Juba mõned kuud enne Otto sündi hakkasin avatud pilgul internetis ringi vaatama ning teise ringi korduvkasutatavaid mähkmeid otsima. Uusi osta ei raatsinud juba seetõttu, et ei tea, millised kõige paremad olla võiksid ning ega´s seda rahakest kah ülemäära palju ole. Igatahes sai Otto esimesteks elukuudeks valmis varutud hunnik kõige pisemaid Hipsikuid (http://www.hipsik.ee/) ning üks ImseVimse sünteetiline mähkmekate. Lisaks oli mul mõned villaheidepüksid ning hunnik marlist mähkmesisusid. Ning tagavaraks ka pakk Muumi loodussõbralikke pabermähkmeid :). Hipsikud oma olemuselt mulle väga meeldivad - neid on mugav kasutada ning pesta. Küll aga tuleb neid, võrreldes "tava"mähkmetega, tunduvalt tihemini vahetada (max paari tunni takka). Eriti veel vastsündinu puhul, kes pidevalt sirtsutab. Seega vahetasime esimesel kuul riideid väga tihedasti.
Kuna noormees kosus väga kiiresti, tuli üsna pea olemasolevatele Hipsikutele alternatiiv otsida. Aasta alguses õnnestuski mul interneti kaudu soetada mõned Popolini mähkmekatted, mida kohe agaralt kasutama hakkasin. Võrreldes Hipsikutega, mis on üks terviklik mähe, tuleb mähkmekatte puhul kasutada ise kokkuvolditud marlit vmt imavat materjali. Kate läheb mähkme peale ja kaitseb riideid märgumise eest. Kahjuks muidugi sisaldavad katted lisaks puuvillale sünteetilisi kiude, et vettpidavad olla. Puhas puuvill seda ei suuda. Kuid võrreldes ühekordsete mähkmetega on sünteetilised mähkmekatted oma olemuselt ikka tunduvalt ökomad.
Nüüdseks olen "marlisid" kasutanud juba üle kahe kuu ning pean tunnistama, et see pole mingi raketiteadus. Ainus ebameeldiv tegevus on kakase mähkme loputamine, kuid õnneks pole rinnapiima saavad imiku väljaheide eriti hirmus ning hetkel tuleb seda u kord paari päeva tagant teha. Lisaks loodussõbralikkusele on riidest mähkmete pluss veel see, et mähkmeid tuleb vahetada iga 2-3 tunni tagant (kellele meeldiks pool päeva märja pepuga olla) ning see omakorda tähendab, et keskustelu ning võimlemine lapsega on tunduvalt sagedasem kui ühekordsetega seda oleks. Kui titt juba paljaks kiskuda, siis oleks patt ta kohe riidesse tagasi pakkida. Ikka teed mõned võimlemisharjutused, natuke mudimist ning õhuvanni pepule. Kasutatud (loe täispissitud) mähkmesisud kogun ämbrisse ning iga 2-3 päeva takka saab need pesumasinas puhtaks pestud. Mähkmekatted aga loputan iga õhtu kuuma veega üle ning peale tunniajast kuivamist on nad taas kasutuskõlblikud. Päevas kulub mul (oleneb minu tublidusest) 2-4 mähkmekatet ning ehk 5-6 sisu (marlid või spetsiaalsed õmmeldud mähkmesisud). Ööseks panen ühekordse mähkme, kuna seda saab korraga kauem all hoida ning seega ei pea last ega ennast öösel mähkmevahetusega tüütama. Viimati, kui ühekordsed otsas olid ning olin sunnitud öösel ka riidest mähkmeid kasutama, õnnestus Ottol ennast kaks korda märjaks lasta ning lisaks kahel mähkmevahetusel minu ning voodi täis pissida. Kuna ööuni on vähemalt minu jaoks väga püha, siis ei soovi sellest minutitki kaotada tegevuse peale, mida on võimalik ära jätta/mugavamaks muuta.
Lähtudes oma kogemustest pean ma tunnistama, et tõesti ei mõista neid inimesi, kes eelistavad korduvkasutatavatele mähkmetele ühekordseid tuues põhjenduseks jubeda ajakulu ja liigse sebimise. Eriti kõigi mugavustega kodudes elavad inimesed. Enamasti ei pea ju kodused emad ahju/pliiti kütma, koduloomade eest hoolitsema ning kausis nõusid pesema - või tegema muid taolisi toiminguid, mis üsna ajamahukad on. Sellest ei maksa rääkidagi, et kokkuvõttes tulevad ühekordsed tunduvalt kallimad, eriti kui on õnn leida teise ringi korduvkasutatavaid mähkmeid. Ning kui pesumasin ja voolav (soe) vesi on käepärast, mis siis viga kasutatud mähkmed masinasse visata ja kasvõi iga päev neid pesta.
Tuleb lihtsalt natuke vaeva näha ning internetist info riidest mähkmete kohta üles leida. Ses suhtes on suurepäraseks teejuhiks ja nõuandjaks ühe usina ema blogi (http://riidestm2hkmed.blogspot.com/), mille minagi risti-põiki läbi lugesin ning selle keerulise mähkmemaailma enda jaoks selgemaks mõelda püüdsin (mõisted AIO ja prefold võivad esimese hooga üsna arusaamatud tunduda :). Seejärel läbi mõelda ja proovida, milline variant sobivaim tundub. Kui asi juba sissetöötatud, pole riidest mähkmete kasutamine mingi vaev. Kõik saab alguse meie mõtlemisest! :)

Pildil demonstreerib Otto meie uusimat ostu, Mio Nappy tähekestega mähkmekatet, mis on lausa uskumatult pehme ja õhuke. Kasutusmugavusest rääkimata.


paraslaiskvorst,


tt

pildikesi Ottost

Kuna teksti kirjutamiseks aega napib, siis alljärgnevalt hoopis mõningad fotod 2. kuusest Ottost.

käedjaladtöödtäis,

tt

tagasivaade

Tänaseks oleme Ottoga koos elanud juba üle pooleteise kuu ning aeg on teha väike tagasivaade meie kooskasvamisele.


Noh Ott on ka tubli olnud, aga enamuse ajast on ta kas tööl või õues või teises toas - nii et ma kirjeldan enda ja Otto suhet....


Nii nagu targad raamatud räägivad, möödub lapse esimene elukuu kohanemise tähe all. Võrreldes kõhus loksumisega on meie maailm ikka hoopis teistsugune ning esmapilgul võib see vägagi hirmuäratav olla. Seetõttu veeetis Otto oma esimesed 3 nädalat peamiselt magades või vaikselt ringi vaadates ning muidugi ohjeldamatult süües. Selle tulemusel oli ta esimese elukuu lõpuks kosunud pea 1,5kg võrra. Peale jõule tundsin, et hakkan vaikselt uue elukorraldusega harjuma ning mõistan veidi rohkem seda vääksuvat ja siputavat puuki. Samuti märkasin, et Otto hakkab vaikselt end maailmale avama - registrerisin esimesed naeratused ja häälitsused, kõrv hakkas eristama erinevaid nutuhääli. Alates jaanuari algusest on põnn lausa iga päevaga edasi arenenud. Kõige vahvam on see, et ta juba üsna innukalt naeratab, seda eriti siis, kui Ott talle imelikke nägusid ja hääli teeb. Lisaks tõstab ja hoiab ta kõhu peal olles kenast pead. Voodile kõhuli pannes ta seda ei tee. Pean tunnistama, et pole kõhuliolekut väga harjutanud ka. Lisaks ta väga hoolega kuulab ning vaatab, eriti kui on tegemist ootamatute helide, erksate värvide või tugeva valgusega. Ning muidugi ei tohi ära unustada keele näitamist ja nina kirtsutsmist. Viimast küll teeb ta spontaanselt, kuid naljakas on see siiski. Keele näitamist harjutame koos igapäevaselt. Ja juba päris hästi tuleb välja.

Magav laps on tore laps ;)

kooskasvaja,

tt

jälle kiire

Kui vahepeal tundus (ennatlikult), et taas on aega rahulikult hingata ning isegi blogi kirjutada, siis see viga parandati imekiiresti. Hea, kui jõuan kord päevas kirjad üle vaadata ning kiirelt vastata. Süvenemist nõudvateks tegemisteks tuleb eraldi aega planeerida ning loota, et hr Ottole ka selline variant sobib. Praegu näiteks tekkiski vaba ajahetk, mil (peale kohustuslikke toiminguid - koristamine, nõudepesu jne) sain lõpuks maha istuda ning kirjutama hakata. Kuid kuna põnn on koridoris Echo valvsa pilgu all juba 2h maganud, siis suure tõenäosusega pean iga hetk tema juurde lendama. Teine variant on see, et ta magab rahulikult veel u tunnikese, kuna on ööune rütmi läinud. Huvitav, kas viimase variandi korral ärkab ta hommikul enne kukke ja koitu ning soovib päeva alustada?

Rääkides unest ja rütmist, siis püüan - korraldaja nagu ma olen - mingisugustki rutiini vaikselt juurutada. Et ma natukenegi teaksin, kuidas oma päevi planeerida. Hetkel on välja kujuneneud nii, et esimene päevauni algab u 11-12 paiku, mis möödub vankris ringi rallides. Seejärel on ta u 1,5h üleval ning vaatab ringi, kuidas ma köögis toimetan. Selleks, et kõik oma toimetamised valmis saaksin ning Otto järgmisse unne rahulikult suikuks, panen ta linasse ning kussutan magama. Sellega seoses olen ma järgmised 1-1,5h tema külge seotud ning minu tegevuste ampluaa on üsnagi piiratud. Peale järjekordset ärkamist, ohjeldamatut söömist ning ringi vaatamist on taas aeg magamiseks. Selleks pakin ta taaskord sisse ning tõstan vankrisse. Kaasa tulevad ka koerad ning üheskoos teeme väikese tiiru külavaheteel. Kui ka päeva viimane uni on magatud, tuleb 2x nädalas rõõmus võimalus veeprotseduure nautida või siis niisama meie nännutamist taluda ja ongi aeg ööunne minna. Esimene ja viimasel ajal ka teine ööuni on Ottol kõige rahulikumad ja pikemad, kestes koos vahepeatusega umbes kella 2-2,30-ni, mõnikord ka neljani. Seejärel hakkavad puuksud teda vaevama ning uni muutub max tunnipikkuseks. Vahepeal võimleme, hüpleme ja sööme. Ning püüame taas uinuda. Ja nii kuni varahommikuni. Viimane ööuni on taval olnud korralik - u 1-1,5h. Õnneks pole selline hakitud magamine mu uinumist veel häirima hakanud, kuid kuuldes teiste kogemusi, siis oht on olemas. Lisaks on see probleem, et päeval ma magada ei suuda. Vähemalt pole ma veel nii väsinud olnud.

Ja Otto magab ikka veel. Nüüd on võimalus ka põrand ära pesta :) Seejärel peaks vist vaatama minema, mida ta seal nii kaua teeb. Ehk on Echoga juba jalutama läinud või mängivad niisama.

oravrattas,

tt

täna on meie ülejäänud elu esimene päev

Tähelepanekuid möödunud aastast:

• kuidas küla koerale, nõnda koer külale



• raha pole siin ilmas kõige tähtsam (kuigi seda kulutada on tore)



• usalda, aga kontrolli



• pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad



• pilguheit iseendasse ning tehtud vigade tunnistamine ei ole alati kergemate killast



• tee tööd, siis kaob ka armastus (ehk et töönarkomaania ja pereelu ei käi ühte jalga)



• andestada on kerge, unustada aga juba tunduvalt keerulisem



• kui midagi väga soovida, siis see ka täitub ... millalgi



• töö ei pea alati tüütu ja närvesööv olema



• muuda end ja muutub ka maailm su ümber

vilusuuf,

tt