kirjavead

Sooviksin vabandada postitustesse lipsavate totakate kirjavigade pärast. Nimelt mul halb harjumus kirjutis kohe peale valmimist postitada, ei viitsi korra läbi lugeda. Edaspidi pean seda vist ikkagi tegema.

tt

mõttevälgatus

Pikutan mere läheduses tuulevaiksemas kohas ning vahin taevasse. Seal lennutab tormituul vahelduvaid pilvi üle taevalaotuse. Mul on soe, kuna magamiskott kannatab üsna mitut külmakraadi. Kihutavaid pilvi võiks lõpmatuseni vaadata. Nad annavad aimu tuule tegelikust jõust.

tt

Aga tegelikult olen ma praegu kurb, kuna Niki näris mu uue, kuid juba väga armsaks saanud pluusi varruka katki.

kuu pealt kukkunud

Möödunud päevad on emotsionaalselt väga kirevad olnud. Neljapäeval saabus lõpuks hetk, mil mu kops üle maksa lendas ning mille tulemusel ma saalitäie võõraid inimesi lihtsalt ja kõlavalt perse saatsin. Aga oli ka põhjust. Teadupärast pole ma eriti usin roppude sõnade kasutaja ning kõigevähem võõraste inimeste ees. Minu arust pole see lihtsalt viisakas. Igatahes, neljapäeval tegin ma lastele sulgpallitrenni, kui (üsna reeglipäraselt juba) saali vajusid sisse korvpallurid. Seekord nad tulid alles 5 min enne minu trenni lõppu, võrreldes varasema 15-20 min, kuid segavaks osutusid nad sellegipoolest. Nii minul kui lastel on ebameeldiv teha oma harjutusi ja venitusi pallurite loopimise ja põrgatamise saatel. Kuna administraatoritädi ei vaevunud neid tagasi hoidma, siis ei jäänud mul muud üle, kui neid taluda. Ma ei julge ka neile midagi eriti öelda, seda enam, et ühe korra on mind juba noorte pallurite poolt läbi sõimatud ning hullumajja saadetud. Igatahes, tassisin nende põrgatamiste ja loopimiste saatel poste saalinurka, kui keegi intelligent (kogemata) oma palli mulle vastu pead lennutas. See oli viimeks piisaks minu hinge karikasse. Ma röögatasin AI ning kuna sellele mingit reaktsiooni (vabandust) ei tulnud,karjusin täiest hingest "minge perse". Sinna otsa veel veidi õiendamist teemal, kas te ei saaks veidi oodata jms. Reaktsioon oli muidugi null või õigemini negatiivne. Pallurite treener kobises mulle küll midagi vastu ning Martinil oli ka ühe mängijaga sõnavahetus, kuid vabandamisest polnud haisugi. Ma ei saa aru, kuhu meie ühiskond on jõudnud. Kohutav, kui sellised nolgid ükskord täiskasvanuks saavad. Ma ei taha mõeldagi, kuidas nad oma ülespuhutud egode ja masendava ülbusega elus läbi löövad ning teisi põrmustavad.

Kompenseerimaks neljapäevast halba kogemust, oli reedene päev lihtsalt suurepärane. Juba hommikul kell 7 üles ärgates oli ilm väga paljutõotav ning päeva jooksul muutus see aina paremaks. Soe marutuul ning aegajalt aimatav päike tõi naeru näole ning muutis tuju hoopis paremaks. Heatujuliselt suundusin pärastlõunal loodusringi juhendama, kus tänaseks teemaks oli jõulukaartide valmistamine. Seekord olid mõned lapsed ka kohale tulnud ning pooleteist tunni jooksul meisterdasid nad mitu kaarti ning kaunistasid küünlaid. Nad olid nii siiralt õnnelikud ja vaimustunud sellest tööst, et lausa lust vaadata.

Lastega töötamine on tegelikult väga mõnus. Vähemalt need lapsed, kellega mina kokku olen puutunud, on enamus väga toredad isiksused olnud. Neil on oma arvamus, mõtted, rõõmud ja mured. Olen palju nende lugusid kuulnud, neile kaasa elanud, heatahtlikult norinud, nõu andnud jne. Seetõttu võib kõrvaltvaatajale tunduda, et mu tunnid (nii loodusringi kui sulgpalli) mööduvad mõttetult istudes ja jutustades. Kuid minu arust on see ka väga oluline. Lastel peab olema hea olla, neid tuleb küll utsitada ka trenni ja tööd tegema, kuid samas tuleb ka lasta puhata ning auru välja lasta. Ma ei taha mitte nõustuda hallis töötava administraatoritädiga, kelle meelest trenn tähendab ranget korda ja tööd kõik 1,5 h. Vaevalt, et mõni laps sõjaväekorraga trennis käia tahaks. Palju toredam on teha seda, mis tundub hetkel oluline olevat, olgu see siis joonistamine, lugemine, jutustamine, tehnika õppimine või niisama mängimine. Kellelgi pole õigust teiste inimeste töid ja tegemisi arvustada, eriti siis, kui ise asjast midagi ei jaga.

Igaühel meist on oma arusaamad ning ootused. Nende poole püüdlemiseks teeme me õigeid ja valesid otsuseid; valame kibedaid pisaraid ning tunneme joovastust. Hirmudest ebaõnnestumise ning saamatuse ees tuleb üle olla, pea püsti ja asjad laabuvad. Miks ma seda juttu kirjutan? Eks ikka selle pärast, et veenda teisi ja eelkõige iseennast katsetama ning avaruste poole püüdlema. Lihtne on jääda keskpärase ja turvalise elu juurde, kuid hiljem on oht kahtluste küüsi langeda. Ma olen täiesti veendunud, et Tallinn ja ka Eesti on täis inimesi, kes oma praegust elu vihkavad ning kahetsevad minevikus tehtud otsuseid. Ma siiralt loodan, et mina pole tulevikus üks nendest. Ma tahan olla õnnelik ja teha seda, mis mulle meeldib. On mu lootused naiivsed ja lapsikud? Kindlasti, kuid keegi peab ju niimoodi ka mõtlema. Peab ju olema inimesi, kes usuvad headusesse, aususesse, lihtsatesse asjadesse. Inimesi, kelle jaoks pole raha ega muud materiaalsed väärtused olulised. Muidugi meeldib mulle aegajalt osta ilusaid ja tavaliselt ka suhteliselt kalleid asju, kuid ma ei sure ka ilma nendeta ära. Inimesi, kes tunnevad rõõmu lihtsatest asjadest (sinine taevas, tormised ilmad, linnulaul ja mustmiljon muud asja). Palun saage ka sellistest inimestest aru ning aksepteerige nende vaateid ning arvamusi. Aitäh!

naiivne rohesilm,

tt

viripill ja laiskliisu

Kui päike lähemate päevade jooksul ennast mulle ei ilmuta, siis saan ma pahaseks, isegi väga ... Raskeks läheb rõõmsa meele säilitamine, kui kuu aega järjest on taevas hall ning vihma sajab. Oleks siis vahelduseks mõni külmem ilmgi, aga ei. Muudkui vihm ja pilved, pilved ja vihm. Killuke päikest annaks jõudu edasi olla ning täiendaks rõõmsameelsuse varusid.

Totaka ilma tõttu ei viitsi ma midagi teha ka. Asjad muudkui kuhjuvad, nii töödel, koolis kui ka kodus. Lihtsalt ei viiiiiiiitsi. Aga niisama aega surnuks lüüa ka ei taha. Ole nagu kits kahe heinakuhja vahel.

Lisaks on veel jõulud ka saabumas. Mitte et nad mulle ei meeldiks, otse vastupidi. Aga minu arusaam jõulude veetmisest ei ühti kahjuks eriti kaaskondsetega. Mina muudkui mõtlen ilusaid mõtteid, kuidas teistele rõõmu valmistada, aga millegipärast ei saa nad minust aru. Ma olen vist kuu pealt kukkunud. Väga vahva oleks jõulude ajal nt maal olla. Kütta maja soojaks, koristada, kaunistada, tuua kuusk metsast ning valmistada häid traditsioonilisi jõulutoite. Kahjuks olen mina oma perekonnas ainus, kes nii arvab. Ma ei julge neile seda mõtet ette kandagi, nagunii tuleb vanemate suust 110 põhjust, miks see hea mõte pole. Eks ma pean ootama ja kannatama oma kodu saabumist. Seal saan teha kõik täpselt nii nagu tahan.

Peale virina väljalaskmist ning unistuste heietamist hakkas kohe parem. Isegi viitsimine tuli tagasi.

õmbleja,

tt