Lapsed on aegajalt küsinud, millal nemad lõpuks lennukiga lennata saavad. Ma ise pole eriti suur reisisell, kuid kuidagi on nii juhtunud, et viimase 5 a jooksul olen päris palju (osalt tööasjus) lendama pidanud. Eks sealt ka laste huvi lendamise vastu on tekkinud.
Kevadel avanes võimalus Ryanairi kaudu soetada ulmeliselt odavad piletid mugavate väljumiskellaaegadega Tallinnast Viini. Haarasin härjal sarvist ning võtsime piletid neljale - mina, õde ja lapsed. Tol hetkel polnud veel selge, kas ja millal reisimine vabamaks läheb, kuid 125 eur (nii palju maksime nelja pileti eest kokku) ei olnud nii suur summa, mille kaotamine ülemäära kohutav oleks olnud. Õnneks avas Austria juuni alguses end turistidele, nakatumisnäidud Eestis muudkui langesid ning meie elevil reisiseltskond sai teele asuda. Enne reisi algust tegime väikese põike ka Setomaale, kus juba kolmandat korda võtsime osa Seto folgist. Sel aastal lõpuks soosis meid ka ilm - festivali esimene õhtu oli soe ja sume, äikesepilved tuhisesid mööda igast ilmakaarest, kuid meieni õnneks ei jõudnud. Kuna oleme lastega seal festivalil juba korduvalt käinud, siis oli korraldus ja territoorium mõnusalt tuttavad. Antud ürituse näol on tegemist lapse- ja lemmikloomasõbraliku ettevõtmisega, kus saab mõnusalt aja maha võtta ja kulgeda hea muusika ning sõbralike inimeste seltsis ühelt kontserdipaigalt teisele. Esinejatest jõudsime kuulata kolme - Duo Ruut, Curly Strings ja Nedsaja küla bänd. Esitlused läksid bänd bändilt üha elavamaks ning tantsulisemaks. Lõpuks olime kõik neljakesi lõbusas tantsuhoos, ainult väärikas Murra pikutas ja püüdis teha nägu, nagu ei tunneks ta meid :).
Festivali teise päeva hommikul pakkisime oma asjad ja võtsime suuna Tallinna lennujaama. Lennukis oli laste elevus väga suur, oli see ju esimene kord neil midagi sellist ette võtta. Õnneks läksid mõlemad lennureisid sujuvalt ning ilma ootamatusteta, peale esimest põnevust asus igaüks lugema, sööma ja mis seal salata, ka mängima. Kuna Pärnu raamatukogu oli hoolduspäeva tõttu suletud, ei saanud ma lastele lugemiseks midagi väga kaasa võtta. Aga ilmselgelt polnud neil ka mängimise vastu midagi. Reisil veedetud päevade jooksul jälgisid nad väga hoolega, et igapäevane 2 tunnine mänguaeg ikka kulutatud saaks.
Ma käisin ise Viinis esimest korda 4 aastat tagasi ning mu õde on seal korduvalt käinud. Seega oli meil olemas teadmine, mida näha ja kuhu minna soovime. Juba toona teadsin ma, et soovin kunagi lastega Viini tagasi minna. Minu meelest on see väga huvitav ja põnev linn, kus palju vaatamisväärset ka lastele. Kahjuks 4 päeva sisse terve linn ei mahu ning seetõttu pidime tegema valikuid. Esimese päeva õhtul tegime väikese jalutuskäigu vanalinnas ning panime paika plaani järgmisteks päevadeks. Turiste tundus linnas vähe olevat, kuid see-eest jalutasid kohalikud õhtuti vanalinnas ning veetsid aega parkides nii vesteldes, pikutades kui ka sporti tehes. Oma jalutuskäikude jooksul kohtasime korduvalt ka üht noort naist, kes pidas näljastreiki kliimamuutuste ja korruptsiooni vastu. Temast ajendatult vestlesime lastega kliima, poliitika ja korporatsioonide teemal korduvalt.
Ühest küljest tore, kuid teisalt kurb oli näha ka vanalinnas ringi sõitvaid hobukaarikuid. Järjekordset vestlust pidades jõudsid lapsed (kahjuks ei mäleta enam, kumb neist) tõdemuseni, et kõigil ei saa väga hea olla. Et sellega peab lihtsalt leppima. Avaldasime lootust, et hobused ei pea kaariku ees linnatänavatel terve päev olema, vaid nad viiakse ka päeva jooksul puhkama ning vabalt liikuma. Kuna olen viimase õppeaasta Säreveres hobuhooldust õppinud, siis uute teadmiste valguses on neid loomi (ja üleüldse boksihobuseid) väga kurb vaadata.
Teisel päeval käisime loomaaias, iidvanas rahvusraamatukogus ning loodusmuuseumis. Loomaaeda minnes jalutasime ka läbi Schönbrunni lossiõue ja pargi, mis oma suuruses on muljetavaldav. Väidetavalt on lossis üle 1300 ruumi, lisaks tõllakuuris olev väljapanek, lastemuuseum ja marionettnukkude teater. Loomaaias tekitasid enim elevust panda ja koaalad, keda nii mina kui lapsed nägime esmakordselt, kaelkirjakud ja flamingod. Koaalade majja lubati ainult üks perekond korraga ning iga grupi jaoks oli ettenähtud teatud aeg. Ei teagi, kas see oli tingitud piirangutest või sellest, et koaalade rahu keegi ei häiriks. Väga tore oli vaadata ka pelikane ja mõelda, kui palju toitu neile lõualoti sisse ikka mahuks. Ninasarvik sai meie külaskäigu ajal aga ihuhooldust - nimelt sel ajal, kui ta oma ninaesist nosis, sügas talitaja tema selga ja külge ning tappis tüütuid putukaid.
Peale loomaaeda suundusime lõunat sööma vanalinna kohvikusse Central. Tegemist on ühe algupärase Viini kohvikuga, kus teenindajad on ülikondades mehed ning aegajalt mängib taustaks elav muusika. Suutsime oma pärdikute seltskonnaga õnneks enam-vähem normaalselt käituda ja olla, kui välja arvata see, et mina valasin 1/3 veini laudlinale ning õde mäkerdas toiduga. See-eest olid lapsed viksid ja viisakad :). Menüüst valisime välja viinipärase lihasupi kneedlitega (minu lemmikud veidi ebamäärased klimbilaadsed pallid), kaiserschmarrn -i ehk kohalikud pannkoogid ning õunastruudli. Lisaks Viini kohv ja Grüner Veltliner. Ilmselgelt maitses kõik võrratult. Tellisime teadlikult veidi vähem toitu, kuna portsjonid olid suured. Eriti muljetavaldav oli pannkoogikuhil I ees. Sõime neid veel järgmine päevgi.
Pärastlõunasse mahutasime ära kiirpõike raamatukokku ning 1,5 tundi loodusmuuseumis. Hea, et ma seal ise varem käinud olen, vastasel juhul poleks selle ajaga küll hakkama saanud. Viini loodusmuuseum on üks suurimaid, vanimaid ja esinduslikemaid maailmas. Väljapanekud on seal igatahes väga mitmekesised ja rikkalikud alates kivimitest, meteoriitidest kuni dinosauruste ja inimeste eellaste kolpadeni. Lisaks on muuseumis ka maailmakuulus Willendorfi Veenus - armas lopsaka kehaehitusega naisekuju, mis sümboliseerib viljakust, turvalisust ja edukust.
Õhtul põikasime veel läbi Püha Stefanuse katedraalist, kus igaüks küünla süütas ning ostsime tänavanurgalt kõige suurema pitsa, mida ma näinud olen.
Kolmandal päeval läks I koos minu õega Viini Hispaania ratsakooli hobuste treeningtundi vaatama ning mina O-ga akvaariumiparki. Minu esimene kokkupuude ratsakooliga pärineb lapsepõlvest, mil VHS pealt kooli ja hobuseid tutvustavat videot korduvalt ja korduvalt vaatasin. Kuna I on samuti nakatunud huvisse hobuste vastu, tundus loogiline valik olevat ka talle ratsakooli tegemisi tutvustada. Kui varasemalt võeti ratsakooli ainult meesterahvaid, siis nüüd on traditsioone muudetud ning ka naised saavad end tõestada. Ilmselgelt pole ratsastajana tegemist lihtsa ametiga, lisaks oodatakse seal täielikku pühendumust ning pikaajalist töötamist.
Mina aga tutvusin O-ga samal ajal veealuse maailmaga. Akvaariumi- ja vivaariumipargis saime näha väga huvitavaid merede ja ookeanide kalaliike, kahjuks ka haisid, raisid ja üht merikilpkonna. Lisaks oli eraldi akvaariumites korallid, merihobukesed, meduusid. Troopikaosakonnas lendasid ringi linnud, hüppasid väikesed ahvid ja vees laiskles suur krokodill. Sellised asutused tekitavad minus alati kahetisi tundeid - ühest küljest on oluline elurikkust tutvustada, teisalt peavad need liigid elama kogu oma elu vangistuses. Mis puutub raidesse, siis antud liigi näol on tegemist väljasuremisohus liigiga, keda kunstlikes tingimustes elus hoida ja paljundada püütakse.
Seejärel tassisin õe ja lapsed kunstiajaloo muuseumi. Saale oli väga palju ning eksponaate veel rohkem. Alustasime entusiastlikult Vana-Kreeka ja Vana-Rooma perioodist, kuid mida saal edasi seda rohkem hakkas peale tulema väsimus ning Austria keisritele kuulunud kollektsioonidest libisesime juba üle. II korrusel oli suur maalikollektsioon, millele samuti pilgu peale viskasime. Vahva oli vaadata, kuidas I uuris põhjalikult maale ning tundis huvi nendel kujutatu vastu. Proovisin siis kogu oma teadmistepagasi kokku koondada ja talle adekvaatseid selgitusi anda. Olen gümnaasiumis põhjalikult kunstiajalugu õppinud ning see valdkond oli minu jaoks väga huvipakkuv, kahjuks aga on nii palju aega mööda läinud, et teadmised on hakanud juba kaduma.
Õhtusöögiks otsustasime võtta traditsioonilise Viini šnitsli. Seiklesime vanalinna tänavatel, kuniks leidsime õige nurgataguse ja sealt ka otsitud restorani. Lapsed olid väsinud ja näljased ning sellest johtuvalt ka pöörased, kiuslikud ja sõnakuulmatud. Olin valmis ilma söömata sealt püsti tõusma ja lahkuma. Õnneks toitude saabudes nende meeleolu paranes ja saime mõnusalt õhtusööki nautida. Tellisime 2 sealihast šnitslit, ühe vegan šnitsli, friikartuleid ja värske salati. Portsud olid taas hiiglaslikud, nii et pidime osa toidust kaasa pakkima. Šnitslid maitsesid suurepäraselt, eriti rõõmustas mind see, et pakuti ka herneproteiinist lihavaba varianti taimetoidulistele.
Kuna õhtu oli sume ja soe, seadsime peale söömist sammud parki. Lapsed küll tahtsid väga tagasi koju minna, kuid püüdsime neid veenda sellega, et tegemist on siiski viimase õhtuga, mida võiks veidi pikemalt nautida. Meie pikutasime murul ja rääkisime juttu, lapsed muidugi jooksid ringi ja hullasid. Nad olid ainsad lapsed seal ning ma pole kindel, kui rahul teised täiskasvanud olid. Kuid kõõrdi meid õnneks ei vaadatud ning ma püüdsin lapsi aegajalt ka rahustada, et nad liiga ülemeelikuks ei muutuks.
Neljandal päeval pakkisime asjad ning suundusime lennujaama. Rongijaamas, kus pidime ümber istuma lennujaama viivale rongile, tekkis meil väike segadus, sest ei leinud õiget perrooni üles. Õnneks oli meil väike varuaeg juhiste küsimiseks, mitu korda üles-alla sõitmiseks ja lõpuks õigesse kohta jõudmiseks. Lapsed olid reisist üldjoontes vaimustuses ning avaldasid soovi järgmine kord mägedesse minna :).
reisisell
tt
