Esimest korda elus ... USA 4. osa

Pühapäevaks oli plaanitud reis naaberiiki Kanadasse, pisikesse ja väga armsasse Victoria nimelisse linnakesse. Teekonda alustasime Port Angelesist, kus viimasel hetkel õnnestus kohalikust raamatupoest leida ka kauaotsitud New York Timesi nädalvahetuse väljaanne. Mis siis, et tegemist suure ja üle-ameerikalise ajalehega, siiski seda igast väikesest asulast ei leia. Victoriasse jõudmiseks sõitsime u 90 min praamiga üle Juan de Fuca väina, millele eelnes ja järgnes piirikontroll pikkade sabadega. Õnneks lasti meid nii Kanadasse kui ka pärast tagasi USA-sse ilma suurema pinnimiseta, kuigi olime valmistunud hullemaks. Olen juba kuulnud lugusid oma õest, kes kipub pahatihti piirivalvuritele silma jääma J. 

Victoria on Briti Kolumbia provintsi pealinn ning vaadates rahvaarvu – ligi 86 000 – pole ta tegelikult nii pisike midagi. Huvitav oli see, kui erinevad kaks naaberriiki omavahel võrreldes on. Victorias (ja väidetavalt ka teistes Kanada linnades) on tugevalt tunda euroopalikku hõngu nii arhitektuuris, miljöös kui inimeste olemuses. Seega oli armsalt kodune linnatänavatel ringi jalutada. Peale mõningast ringivaatamist peatänaval “komistasin” ma kohaliku meremuuseumi otsa, mida otsekohe ka külastada oli vaja. Tegemist oli pisikese, kuid asjaliku ja põneva kohaga, mis keskendus suures osas kahele teemale – vaalad ja vaalapüük ning uhkeimad sealtkandi aurulaevad. Huvitav oli avastada, et üks laevadest oli 20. saj alguses võitluses bolševike vastu Läänemeres miine veeskamas käinud. Nii et mitte ainult siinsed riigid ei mineerinud meie kodumerd, vaid ka ookeanitagused külalised. 

Tagasihoidlik sissepääs muuseumi

Vaalajutte

Suursugused laevamudelid. Vanasti osati ilusaid asju teha

Peale muuseumikülastust sukeldusime taas peatänava melusse, külastasime kohalikke disaini- ja turistipoode ning kuulasime meeleolukat trummikontserti. 

Me ei saanudki lõpuks aru, kellega on tegemist, kuid hallipäine naisterahvas oli lihtsalt fantastiline

Korraks põikasime sisse ka hiinalinna ning leidsime üles kõige kitsama tänava. 

Värav hiinalinna

Kõige kitsam tänav, kus ma käinud olen

Õhtust sõime ühes tagasihoidlikus ning väga kitsas Itaalia restoranis, kus spagetid ületasid minusuguse pastapõlguri kõik ootused. 

Tihedalt üksteise kõrval kokkupakitult toitu ootamas 

Valitsusehoone

Elu ja emotsioone täis skulptuur

Lisaks loodusele hakkavad mulle vaikselt ka veesõidukid meeldima :)

Kai lõpus oli pisike tantsulava koos maheda valguse ning lainete loksumise muusikaga

Esmaspäevahommikune rustic breakfast Crescenti järve kaldal

Esmaspäevane tavasuuruses lõunasöök Port Angelesi Coyote bbq-s. Ma jõudsin ära süüa pooled oad ja friikartulid - maitsesin veidi liha ning ülejäänu tuli koju kaasa

Peale paaripäevast hingetõmbeaega ning kohalike ummikutega tutvumist asusime taas teele – seekord ühepäevasele trip-ile ookeani äärde. Sihtkohaks Ocean Shores, väike, kuid jõukas linnake piki rannikut, kus tohib autoga otse vee piirile sõita (ja loota, et tõusuvesi su neljarattalist sõpra minema ei vii) ning maju rannapiirile ehitada. Majad paiknesid põhimõttel “minul peab olema parim vaade merele ja vahet pole, mida minu majatagused naabrid arvavad”. Ehk siis esimese rea majad olid kõrged ja vägevad, tihedalt üksteise kõrval, teine rida püüdis end sobitada vahedesse/ehitada veel kõrgema maja/leppida sellega, et aknast ookeani ei paista. Linnake oli ilus, puhas ja keskmisest jõukam ning tutvudes veidi ajalooga oli varasemalt tegemist ka Hollywoodi staaride meelelahutuspaigaga. Huvitaval kombel on viimase 17 aastaga linnelanike arv kasvanud 60%. Sellisest hüppelisest tõusust unistaks iga Eesti KOV. 

Esimene hämming sihtkohta jõudes tabas mind siis, kui me auto randa parkisime. Mis mõttes tohib autoga veepiirile sõita? Õnneks ei ole tegemist tavapärase praktikaga, vaid pigem erandiga. Naljakal kombel oli parklapiir piki randa tähistatud, kuid risti randa mitte – seega pidid ise otsustama, kui kaugele veepiirist parasjagu auto jätta. Arvestades tõusu ja mõõna. 

Lahkumise hetkel tuli üks suur tõusulaine, mis ulatus juba autodeni. Esimesed neljarattalised vajasid ka liivast väljatõmbamist

Meie jõudsime randa tõusu alguses ning esimese hooga panime oma lõunasöögikarbid ja toolid üsna vee lähedale. Umbes iga 15 min tagant pidime aga taanduma, sest vesi tungis vaikselt, kuid kindlalt peale. Lõpuks ma tüdinesin asjade tassimisest ning viisin kogu kraami tagasi autosse, sest kui juba ookeani ääres oled, tuleb lainetes sulistada, mitte aega raisata söömiseleJ. 

Teine elamus oli aga ookean ise. Nii suur, avar, mõõtmatu, hoomamatu ja ohtlik. Kuna ilm oli jahe ning vesi enamasti veel jahedam, siis ma ujumisriideid kaasa ei võtnud, kuigi võimalusel oleks vist küll lainetesse korraks end heitnud. Samas aga oli ookean oma võimsuses ja vägevuses hirmutav. Varbaidpidi vees sulistades võisid end üks hetk avastada põlvini veest, laine sikutamas sind kord kalda poole ja seejärel avavette. Seega sügavamas vees olles aga võid end üks hetk avastada kaldast hoopis kaugemale liikumas ning ookeanilainetega võidu ujuda pole võimalik. Vähemalt tavalisel keskmise ujumisoskusega inimesel. Lapsi ma ilma ujumisvestita ookeani äärde mängima ei lubaks. Meie Läänemeri on selle kõige kõrval ikka pisike, armas ja turvaline lombike.

Piki randa solistades tundsin end nagu väike laps – korjasin liivalt igasugu kraami, vahtisin suu ammuli laineid ja avarust ning tegin 4 minutilise video kajakapojast, kes püüab krabi süüa. Huvitav, kes seda pärast vaadata viitsib, sest erilist action-it seal ei toimu J. Kajakapoeg on kohmakas ja natuke äpu, krabi juba täiesti surnud. 

Selja tagant tuleb laine, mis kohe mu püksid märjaks teeb

Telefonist jääb väheks, et seda mastaapsust pildile jäädvustada

Kajakapoegi on rannas mitmeid

Taaskord üks madu meie teel

maailmakõigeägedamaelamuseomanik

tt

Esimest korda elus ... USA 3. osa

Täna hommikul alustasime järgmise väljasõiduga, seekord teeme ringi peale Olympicu poolsaarele, mis asub Washingtoni osariigi lääneosas Vaikse ookeani ääres. 

Esimene peatuspaik oli meil osariigi pealinnas Olympias, kus vaatasime üle kohaliku valitsushoone. Meie mõistes on tegemist midagi Riigikogu ja Stenbocki maja vahepealse asutusega, kus saavad kokku parlament ja senat ning kus luuakse/võetakse vastu osariigi seaduseid. Üllatuslikult tuli välja, et meie giid, vanem meesterahvas oli hiljuti Tallinnas käinud ning kiitis meie väga meie vanalinna. Tundub, et tänu kruiisilaevadele, mis peatuvad mh ka Tallinna sadamas, on üha rohkem ameeriklasi siiakanti sattunud. 

Olympia valitsushoone, pidavat olema suurim säärase kupliga hoone USA-s ning Iisaku katedraali (Peterburg) järel teine maailmas

Marmorist koer

Järgmine, pikem peatuspaik oli Westporti linnakeses, kuhu läksime kohalikku meremuuseumi ja osariigi kõrgeimat tuletorni otsima. Meremuuseum meenutas oma olemuselt meie väikelinnade muuseume – klaasist vitriinide all vanad asjad, stendidele kinnitatud fotod ja dokumendid ammustest aegadest. Teemade valik oli väga lai – Vaikse ookeani molluskid, mereprügi, rannast leitud fossiilid (sh mammuti  hammas J), vaalapüük, navigatsioon jne. Õues klaasi taga saime vaadata erinevate mereimetajate skelette, millest vägevaimad olid muidugi sinivaala “jupid” ning kääbusvaala skelett. Eraldi majakeses oli eksponaadina väljas ka muuseumi uhkeim vaatamisväärsus – 1888 a Prantsusmaal ehitatud A. J. Fresneli tuletorni latern. Wikipeedia räägib, et Fresneli läätse näol oli tegemist tolleaegse kõrgtasemega, sest võrreldes seni tuletornides kasutatud peeglitega (17 %) suutis Fresneli süsteem kasutatavaks muuta kuni 83 % valgusest. Kõnealune tuletorni latern (kõrgus u 2,6 m) valmistati klaasist ning toimetati Prantsusmaalt USA läänerannikule meritsi. Tundub ime, et see pika merereisi vastu pidas ning terveks jäi. 

Endine rannavalvehoone, praegune meremuuseum

Fotostend

Kiusvaalaliste "hammaste" ehk kiusaparaadi üks osa - luuplaat, mis meenutab paljude piidega kammi

Vaala skelett

Fresneli läätsest hiigelsuur latern, mis keereldes kauneid valguslaike seinale heitis

Lisaks muuseumikülastusele jalutasime ka sadamas ning muulil ringi. Sadam oli täis kalalaevu, kai peal püüdsid inimesed kala ning krabisid, akvatooriumis mulistasid hülged ja/või merilõvid. Tegemist on Loode-Ameerika suurima ning lääneranniku kõige läänepoolsema sadamaga, mis lisaks lõbusõidulaevadele pakub kaikohta ka arvestavale hulgale kalapüügilaevadele. 

Arvukad kalalaevad, mis regulaarselt ookeanil kala püüdmas käivad

Tagahoovis

Pikk sild üle akvatooriumi, pääsuga muulile ja vaatega avaveele

Muulide vahel, sadama kõrval oli väike ujumisrand

Westporti mereäär

Mere ääres jalutamine oli väga kosutav ja mõnus – mereõhk ja avarus on ikka minu teema. Ühtlasi oli esimene päev, mil ilm pilves, temperatuur jahedam ning ka vihma tibutas. 

Leidsime üles ka siitkandi kõrgeima tuletorni. Välimuselt klassikaline metallist, kitsa keerdtrepi ning vaheastmetega torn, mille kõrgus 33 m ning vanust juba 120 aastat. Ehk seetõttu oligi ta pidulikult rahvuslippu mähitud. Washingtoni osariigis on kusjuures 27 tuletorni, millest kolmveerand on ka igapäevases kasutuses. 

Nagu ikka, keerdtreppi mööda üles ja alla. Erinevus Eesti tuletornidega on see, et kui meil on reeglina ainult üks inimene tööl (piletimüüja), siis siin oli kolm. Üks müüs piletit, teine tervitas sind tuletorni trepil ning kolmas võttis su vastu ülal laterna juures ja jälgis, et sa rumalusi ei teeks. 

Pidurüüs juubilar

Enne ööbimiskohta jõudmist käisime läbi ka Aberdeeni linnast, et leida üles Kurt Kobaini vaim. Tiirutasime mõnda aega mööda linna ringi, otsides ta lapsepõlvekodu, silda, mille all ta ükskord magas ning mälestumärki koos väikese kena pargiga. Kodu leidsime, kuid see asus sellises rajoonis, et ma autost välja tulla ei tahtnud, sillast sõitsime samuti möödaminnes üle ning lõpuks leidsime ka “pargi” koos kitarriga. Kahjuks veetsid seal aega kohalikud asotsiaalid, mistõttu imetlesime paika põgusalt läbi autoakna. 

Hommikul oma ööbimispaiga (Quinaulti järve ääres) uksel hommikuvõimlemist tehes ning udust vaadet järvele nautides märkasin äkki enda eest mööda lendamas koolibrid. Päris elus koolibri minu nina ees. Ta oli nii pisike ja armas ning lendas ringi nagu tuulispask. 

Peale esimest elevust pakkisime end taas autosse ning asusime kõige suuremate puude jahile. Nimelt kasvavad Olympicu rahvuspargis siitkandi (ning osalt ka maaima) kõige kõrgemad eri liiki okaspuud. Esimesena vaatasime üle maailma suurima sitka kuuse, mille tüve ümbermõõt on 17 m ning kõrgus 58 m. 

Puujuurte vahel end püstijalu varjamas

Hommikune vaade järvele. Taamal vihmametsad ja vihmapilved

Paljudes veekogudes turritasid välja postid, ei tea küll, mida nad kunagi kandnud on

Järgmiseks otsustasime üles otsida maailma (va California osariigi) kõrgeima hiigel-elupuu, mille inglise keelne nimi on eksitavalt western red cedar. Guugeldades tuli välja, et botaaniliselt ta seedrite hulka siiski ei kuulu. Sarnane segadus tekkis meil hirvede ja põtradega. Millegipärast nimetatakse Ameerikas hirvi (deer) põtradeks (elk) ning kui mina räägin hirvedest, ei saa keegi aru, millest jutt J. Teekond hiigel-elupuu juurde pakkus aga põnevust ja ootamatusi. Plaani järgi pidi puu asuma üsna autotee ääres ning kuna siin on kõik üldiselt hästi sildistatud, hoidsime silmad lahti, et mitte mööda sõita. Aga muidugi me sõitsime õigest teeotsast mööda ...  kolm korda järjest. Lõpuks sõitsime tagasi suurele teele, leidsime turismiinfotahvli, millelt saime parkla aadressi ning asusime järjekordsele katsele. Parkimiskoha ning raja teoreetilise alguspunkti leidsime üles, kuid seda, kuidas rajale pääseda, ei leidnud. Lõpuks märkasin põldmarjavõsa (jaa, siin kasvab tohutult põldmarja – nagu meil paju- või toomingavõsa, on siin põldmari vallutanud kõik) ning selle vahelt kulgevat pisikest rajakest. Edasi oli juba lihtsam liikuda, kuigi rada nägi välja üsna mahajäetud ning metsik. Hiljem saime teada ka põhjuse. Nimelt oli maailma (väljaspool Californiat) kõrgeim hiigel-elupuu 2016. a juulikuus maha murdunud ning seega ka ära surnud. Sellest hoolimata saime vägeva elamuse jalutades hiigelokaspuu metsas mööda mahajäetud radasid ning ronides hukkunud puu tüvel. See oli ka üks väheseid kohti, kus teisi inimesi eriti ei kohanud. Üks paar tuli meile rajal vastu ning teine paar tuli meiega koos puud otsima, kuid see oli ka kõik. Igal pool mujal oleme vägevaid loodusvaateid ning erilisi objekte imetlenud koos paljude teiste turistidega. 

Samblad kasvasid pea igal oksal

Võlumets

Üks kolmandik puutüvest

Seal taamal on ka pisikesi inimesi näha. Paremal üks osa puutüvest ja vasakul teine. Kolmas osa ei mahtunud pildile

Ma olen enamus Kristeli tehtud piltidel seljaga, sest ma alati ronisin kuhugi või läksin midagi vaatama

Nagu ikka, mäest üles ja alla ...

Hiigelkolmik

Mahajäetud trepp keset metsa

Pilvede ja hoovihma saatel oli väga paslik sõita meie järgmisse sihtkohta – Hoh parasvöötme vihmametsa. Taaskord kivi minu teadmisteaeda; mul polnud aimugi, et vihmametsad lisaks ekvaatori ümbrusele ka siinsamas parasvöötmes kasvada võivad. Tark mees taskus hr Google kirjutab, et parasvöötme vihmametsad paiknevad ookeani lähedal nt Briti saartel, Norras, Põhja-Hispaanias ning üsna ulatuslikult Põhja-Ameerika läänerannikul. Suur osa neist metsadest on kahjuks ka hävinud metsade ulatusliku raie tõttu. 

Hoh vihmametsa külastuskeskusesse jõudmiseks peab pikalt läbi vihmametsa sõitma, seega saab esimese aimuse eesootavast juba läbi autoakna. Peatset saabumist sihtkohta märkisid tee äärde pargitud autod ning peagi olimegi parklas vaba kohta otsimas. Õige suund käes, läksime koos paljude teistega samblarada (“Hall of mosses”) avastama. Jalutuskäik läbi vihmametsa ei olnud pikk, kuid see-eest väga elamusterohke. Pidevalt oli tunne, et kohe ärkab mõni puu ellu ning tuleb sind embama (või kägistama J) või siis jalutab mõni haldjas/kääbik/nõid puu seest välja. Kuna vihmametsas sajab pidevalt vihma ning õhuniiskus on väga suur, kasvavad siinsed taimed kiiresti ning lopsakalt. Keskmised puud olid tubli kolmandiku võrra kõrgemad ja jämedamad. Osa isegi poole suuremad. Sammaldest tundsin ära meilgi palu- ja laanemetsades kasvava (poole suurema) hariliku laaniku ning põõsastest vöökõrguse mustika. Puudest nägime ebatsuugasid, tsuugasid, elupuid ja sitka kuuski, lehtpuid esindasid vahtrad.

Esimest korda ... parasvöötme vihmametsas

Puuokstel kasvasid suured samblad, maapinnal vägevad sõnajalad

Ka kõige pisematel okstel 

Igal pool, kuhu ka ei vaadanud, oli loodus lopsakas ja hiigelsuur

Edgar Valteri ainetel ... madu

... ja naeratav metssiga

Kohati katsid puud ja samblad ka taeva

Üks puuke oli ümber kukkunud ning ääristas nüüd raja äärt ... nii umbes 60 m ulatuses

Perekond

Taevapuu

Peale vihmametsa kõrgeid puid ning rippuvaid samblaid liikusime lääne poole, et leida üles ookean oma soolase õhu, lõputu avaruse ning mühaga. Tegime peatuse La Pushi rannas, mille omamoodi, prantsusepärane nimi viitab asukohale jõesuudmes. Antud piirkonnas on pikalt elanud põlisameeriklased Quileute hõimust, kes ka “Videviku” saaga raamatutesse sisse on kirjutatud. Põlisameeriklaste rahvuslikke mustreid, tootemisambaid ning neid endid kohtasime sealkandis üsna palju. Kurb oli aga vaadata nende eluasemeid, mis sageli väga lihtsad ning ajutised välja nägid. Põlisameeriklaste elatustase ei ole alati just kõige kõrgem ning seetõttu jäävad nad kergesti elu hammasrataste vahele.

Mitmepalgeline ookean

Ranniku lähedal oli mitmeid kiviseid kaljusid, millest suurematel ka puud peal kasvasid

Pidevad rannale rulluvad lained ning lõputu mühin

Vetikas kuival

Ajupuitu oli rannal metsikult

Juurtesse kinnijäänud nahkhiir. Vaadates seda pilti, saan ma hästi aru, kuskohast põlisrahvas oma rahvusmustrite loomiseks inspiratsiooni sai

Õhtu lõpetasime Forksi linna diner-is, kuhu ma kindlasti minna tahtsin, et jubedat kohalikku toitu maitsta. Endale tellisin ma värske salati mereandidega, kuid isa ja Kristeli käest sain proovida chicken fried stakekoos pulbrist tehtud kartulipudru ja ülipaksu valge jahukastmega. See pidi tüüpiline kohalik toit olema. Steik maitses väga hästi, kuid see kaste oli lihtsalt kohutav J.   

Steigi peal ja kausi sees kurikuulus jahukaste

veeusku

tt