11

Märkamatult sai Ittikene juba 11 kuuseks. Kahe lapse peale kokku on olnud juba 22 "minisünnipäeva", mida mina kui äärmiselt hoolimatu ja lohakas lapsevanem :) pole kordagi suutnud tähistada. Hea, kui esimest sünnipäevagi maha ei maga. Peaks vist meeldetuletuse päev varem panema, et saaks suureks peoks ettevalmistusi teha. Tegelikult pole siin naerda midagi, teised sama vanad lapsed peavad juba oma sünnipäevasid mängutubades jt taolistes kohtades. Ja selleks ajaks kui laps kooli läheb on juba kõik kohad läbi käidud ning uudsus ja põnevus kadunud. Tallinnas on vähemalt valik üsna mitmekesine, Pärnu aga piirdub ehk mõnega. Sellest johtuvalt mõlgub mul juba aastake peas looduses sünnipäeva pidamise teenuse väljaarendamine. Peab ikka ennast käsile võtma ning mõtted kirja panema. Kevad juba ukse ees ning kaugel see suvigi on. Ehk on Pärnuski lapsevanemaid ja lapsi, kes oma sünnipäeva tahaksid vahelduseks looduses tähistada koos väikese matka, mängu ja lõkketulega. Elamus igatahes. Tallinnas säärast teenust juba pakutakse ning soovijaid jagub.

Oma sünnipäevakese puhul tegi Itti ka oma esimesed iseseisvad sammud. Kuid vähemalt esialgu jäid need ka viimasteks. Tundub, et mööda sissetallatud rada on ikka mõnusam liikuda ehk et kasutada kõndimiseks käepäraseid abivahendeid a la mööbel ja mänguasjad.

Veebruari lõpus tuli Ittikesel nähtavale ka 4 hammast - 2 üles ja 2 alla. Ning nagu Ottolgi, ikka kõik korraga. Õnneks pole nad erilisi tundepuhanguid põhjustanud, magamata öödest rääkimata.

Vaikselt teeme tutvust ka toidumaailmaga. Hommikuti sööb Itti hirsihelbeputru värskelt pressitud mahlapüree või sügavkülmast võetud marjadega. Lisaks nätsutab maisigalette ja köögivilju, vastavalt sellele, mida parasjagu kodus on. Täna ostsin talle ökopoest ühe pommu, eks homme näis, kuidas talle see meeldib. Pärnusse laienes Biomarketi ökopood, kus on väga hea köögi- ja puuviljade valik. Edaspidi saab preili toiduks vajaminevad raasukesed sealt osta. Ikkagi öko värk :)

unustaja,

tt

toiduteemal

Viimasel ajal olen taas toidutegemise soonele sattunud ning mõningad pärlid vajavad kindlasti ka üles märkimist. Sest meelde mulle kahjuks küll enam mitte midagi ei jää. Aju limiit on vist täis saanud.

Retseptilehele lisasin kaks võrratut soolast rooga, magushapu siga ning pikkpoiss kapsaga. Magustoitudest imelihtne laimi-juustukook ning veidi keerukam, kuid pingutust väärt marjane toorjuustutort (ajakirjast Pi:m). Kuna viimase retsepti ma internetist ei leidnud, siis panen siia pildi ajakirjast. Ning alumine pilt on minu versioon koogist. Kuna tegin veidi suuremasse vormi, ei õnnestunud mul kooki pooleks lõigata ning seetõttu läks kreem ainult peale. Peab oma koogivormide varu vist veelgi täiendama. Kook valmis naistepäevaks, kiituseks ja maiustamiseks endale :)

maiasmokk,

tt

varahommik

Ükskord oli vaja väga vara hommikul bussi peale minna. Selleks ärkasime enne seitset ning pool kaheksa juba jalutasime peatuse poole. Peatus on meist u 2 km kaugusel. Ilm oli täiesti võrratu; päike parasjagu tõusis ning maa oli öiste miinuskraadide tõttu veel härmas. Ja nii me läksimegi - Otto oma rattaga ees ja mina koos Ittiga kotis järel.

Päike alles tõuseb

vapper rattur

tegelikult oli kõik veel palju-palju ilusam

rändur,

tt

pildikesi

Ükskord käisime Mahediku kohvikus söömas. Kes sõi, kes vaatas niisama ringi. Toitu nautisin enim mina, mängimist ja põrandal rullimist lapsed.

Teinekord käisime loomaaias. Ittikene enamuse ajast magas, ülejäänud ajast unustasin talle loomi näidata :) Enim aega läks linnutiigi juures, kus Otto veelindude tegutsemist jälgis. Ja mina erinevaid liike õppisin.

Rongiga oleme ka korduvalt sõitnud. Ikka Pärnu-Tln-Pärnu liinil. Otto on muutunud juba nii seltskondlikuks, et suhtleb nii laste kui täiskasvanutega. Räägib maad ja ilmad kokku. Hea vähemalt, et ta meie kodust aadressi ei tea. Muidu oleksid kutstud külalised ka varsti ukse taga :) Nurri kassikohvikus käisime ka hiljuti. Kiidan väga seda kohta. Põrandad on väga puhtad, nii et Itti käputas rõõmsalt ringi. Astme peal harjutas trepist alla liikumist. Laste mängunurk oli samuti hubane ning mõnus. Kassidest õnneks Otto väga ei pidanud, kippus hoopis teiste lastega veidi mürgeldama. Mis kohviku kodukorraga väga ei klapi. Kuid üldiselt läks kenasti. Välja meid ei visatud.  

Need imelised hobused elavad Hobukooli pargis Järvamaal. Mustlashobused tinkerid. Võrratud oma välimuselt kui väidetavalt ka iseloomult. Keegi võiks mulle paar sellist kinkida. Näiteks sünnipäevaks. Ma oleks väga rõõmus. 

Eesmärgiks oli valmistada Masterchefi tasemel praemuna. Kes saatesarja ei vaata, siis teadmiseks, et ideaalne praemuna on keskelt poolvedel ja ilma pruuni ääreta. Vähemalt Gordon Ramsay meelest. Pean ütlema, et see oli paras väljakutse. Olen juba mitmeid-mitmeid kordi proovinud valmistada muna, mille äär poleks pruuniks ja krõbedaks tõmbunud. Sel korral jõudsin ideaalsele tulemusele kõige lähemale. Ega mulle tegelikult see krõbe äär ei maitsegi, munavalge üleüldiselt ka väga mitte. Parim osa on poolvedel kollane. Ja valget sööb hea meelega Otto.

 väikepiltnik,

tt