Vällamägi

Teisipäeva hommik, kell on kolmveerand kuus. Kohutavalt raske on üles ärgata, riidesse pannaning õue minna. Väike jalutuskäik mööda maanteed ning kohtumispaik künka jalamil. Seejärel väikematk loodusrajal. Ümberringi mets (salukuusik) - puutumata, niiske ja lopsakas. Ning muidugiroheroheline. Vahepeal ka väike lilli täis niit, mida palistavad õunapuud; märk sellest, et siin on kunagi talukoht olnud. Vaikselt algab tõus mäkke. Jalamilt on küngas 60 m kõrge, merepinnalt veidi üle 300 m. Künka otsa jõudes avaneb lummav vaade õrna uduloori mähkunud kuuskedele. Liigume möödarada edasi, künkast alla, ümberringi uduvine ja karge hommikuõhk. Hommikud on erilised - puhtad,vaiksed, saladuslikud. Kahju ainult, et vara üles tõusta nii raske on.

hingetu,

tt

hingeelu

Mul on nahal kole lööve, käed-jalad väikeseid ning kohutavalt sügelevaid punne täis. Algul arvasin, et mind on voodielukad söönud, seejärel, et ülitundlikkus mõne taime vastu, järgmiseks, et sinivetikad karjääris, kaevuvesi, päike ... Tekkis eikuskilt ning kangete rohtude söömisel hakkab lõpuks ka taanduma. Sama kummaliselt haigestusin ma 2a tagasi põiepõletikku. Immuunsüsteemiga oli kõik korras, hing samuti rahul. Kuid midagipeab olema, sest ega haigused tühjale kohale tule. Ja ma ei suuda kuidagi välja selgitada,mis võiks olla põhjuseks. Rasketel perioodidel, mil organism kurnatud ja vaim väsinud, püsinnagu kiuste tervena. Aga just siis, kui mul on hea olla, olen millegi ootuses, tuleb salakavalalt keegi ja muugib sisse. Ravimitega saab küll tagajärgedele lahenduse, kuidtegelikult jääb põhjus ikka minu sisse. Ning ravimite manustamisesse pole mul usku. Tähendab,usk on sellesse, et nad segavad probleemid eemaldab, kuid seda, miks sümptomid tekkisid, nad kahjuks parandada ei oska. Tuleb enda sisse vaadata ning üles leida põhjus.

Kes siis veel sind maa peale toob, kui mitte ema! Jah, ema hoolib ja muretseb ning talon õigus pahandada. Aga kõike saab teha rahulikult, mitte nii, et lõpuks meil mõlemal pisaradsilmis. Lihtsalt ei saa aru üksteisest, räägi kasvõi mitu tundi. Mina ei saa aru sellest,et olen naeruväärne oma lapsikuse tõttu ning tema sellest, et ma tema sõnu väga hinge võtanja hääletooni oluliseks pean. Kui ma tõesti nii talumatu ja ülbe olen, siis palun öelge sedamulle! Ma ei saa ju ise aru ja kui kõrvalolijad ka vaikivad, ega siis selgust ei saabu. Ema arvab, et minu elu on nagu üks õnnemäng. Praegu läheb kõik ülesmäge, kuid millalgi saabubkarm argipäev ning rahalised probleemid. Ning seejärel lähen ma saba jalge vahel vanematetoetust paluma. Kuid selline suhtumine muudab mind veel trotslikumaks. Mul on vastupandamatu vajadus ennast tõestada, näidata, et ma saan ise hakkama. Ema arvab, et lihtsam oleks eladakoos kellegagi, kes mind ülal pidada saaks. Kuid ma ei suudaks niimoodi, kellestki materiaalselt sõltuda. Vaja on hoopis inimest, kellega on hingeline sarnasus ja lähedus. Ning kellega kooson nii hea olla, et tundub lausa uskumatu.

trotslik,

tt

Mudaaugu talu (juuni lõpp)

Nüüdseks olen ma juba neli päeva maal isa lapsepõlvekodus elanud. Pühapäeval oli onu ka siin, tegi mulle hommikusöögiksputru ning hoolitses ka lõuna- ja õhtusöögi eest. Ühistööna tuvastasime ning puhastasime välja põlvini umbrohtu uppunudmaasikad. Vaesekesi oli sel aastal ainult ühe korra rohitud. Ning onu veel kurvastas, et ei tule tal maasikate kasvataminevälja. Pole ime, kui ta neid kaks korda kasvuperioodil rohib. Aida taga leidsime veel maasikapeenraid, kuid õnneks on nemadtunduvalt paremas seisus. Tänaseks näevad kõik maasikataimed jällegi päikest ning saavad rahulikult hingata. Lisaks rohimiseleasusin hoogsalt ka maja koristama. Alguses nõudekapp, siis nugade-kahvlite sahtel ning kuivainetekapp. Kuid tegemata töid on veel küllaga. Huvitav, kas viga on minus või on elamised ilma naise/puhtust armastava mehe hoolitseva käeta räpakad. Igataheson mul võimalik seda parandada ning maja jälle kenaks muuta.

Jaanilaupäeva õhtul oli mu vanaema seitsmes surmaaastapäev. Aeg läheb nii kiiresti. Kuid mälestused rõõmsatest suvedest onikka värskelt meeles. Eriti eredalt meenuvad nad just siin, maal olles. Tubades, sahvris ja keldris ikka sama lõhn, ümberringimetsad ja põllud. Rabarbareid nähes oli esimene mõte lehed lambaaeda lammastele krõbistamiseks viia. Kuid loomi pole ju enam. Seal, kus vanasti kasvatasime kartulit ning ädalat, lokkab nüüd hein. Metsaheinamaa muinasjutulise küünigaon aga võssa kasvamas. Pole vist kasulik iga väikest lapikest niita. Karjäär, kus ikka ujumas sai käidud, on samuti alles.Kuid tee sinna on tunduvalt lühemaks jäänud, või olen mina hoopis suureks saanud ... . Vana talukoht, Haakla, on agalootusetult lagunenud. Kunagi oli ta suur ja uhke talukompleks paljude kõrvalhoonetega. Kuid ta jäeti maha juba siis, kui isanoor oli. Ehitati uus maja Mudaaugule ning koliti siia. Väiksena käisime Haaklas mõnikord seiklemas ning viljapuuaiast pirne otsimas. Kuid praegu ei pääse sinna väga ligigi, rinnuni rohi ja nõgesed laiutavad ees.

Esmaspäeva õhtul tekkis imelik igatsus ja rahutus. Harjumatu oli olla üksi, ilma televiisori, interneti ning kohustuslikutegevuseta. Midagi oli nagu puudu, palju ei puudunud, et oleks nutma hakanud. Järgmiseks päevaks olid aga kurbusenoodidhajunud ning rõõmsalt asusin poolpaljalt maasikaid rohima. Sääskedel oli pidupäev. Kuid ka mul oli eesmärk - tahan end jälle üle pika aja pruuniks päevitada. Tulemuseks oli päikesepõletusega selg. Loodetavasti ei mõju see mulle väga kahjulikult. Hea meelega oleks midagi peale määrinud, kuid inimese anatoomiliste eripärade tõttu on see üsna keeruline ettevõtmine. Niisiis jätsin ta ise paranema.

Ajendatuna reedeõhtusest suurepärasest teatrikogemusest käisin ka raamatukogust läbi ning võtsin Tammsaareromaani Tõde ja Õigus I osa. Kooliajal sai seda küll loetud, kuid enamus on ajaga meelest läinud. Teatriskäigust ka paar sõna:nimelt käisin reedel Albu vallas Vargamäe Kuningriiki vaatamas. Sündmustik toimus Tõe ja Õiguse jälgedes, paralleelselt mitmes ajas. Hoolimata sündmustiku sulamisest pea kahe sajandi tagusesse aega, tundus etendus väga kaasaegne ning näitas vaatajale kätte ka tänapäeva ühiskonna kitsaskohad. Asjad ning aeg meie ümber võib küll muutuda, kuid sisimas jäävad inimesed ikka samaks.

Dhakra tundub maal olemist täiel rinnal nautivat. Tal on vaba voli liikuda toast õue ja vastupidi. Puhkehetkedel põõnab tadiivanil, avastamistuhinas aga kihutab ringi ümbritsevatel põldudel ja heinamaadel. Avarus meeldib talle. Ning tema meeldibpuukidele. Ning mina ei karda enam puuke puutuda ning neid kehast välja tirida.

Uneaeg hakkab kätte jõudma. Elmari soovisaade on ka juba läbi saanud, õhtune tee koos meevõisaiaga söödud. Vaja veel hambadpesta ning siis voodisse raamatut lugema.

Ps: enam ma ei pane mett tee sisse, vaid söön hoopis tee kõrvale. Järgmiseks hakkan ehk leiba küpsetama. Hääd ideed Triinult ;).