paat ja jaan

Selleaastane jaanipäev sai alguse juba kaks päeva varem, mil korjasin kokku oma kodinad, toppisin koera autosse, pugesime ise ka sinna vahele ning alustasime sõitu Pärnumaa poole.Nagu uduloomadel kombeks, avastasime juba esimese poole tunni jooksul, et oleme maha unustanud saunalina ning külmikus oleva marinaadis sealiha. Kuna paak oli tühi ning kütust alles Märjamaalt võtta sai, polnud meil võimalik ka tagasi keerata. Leppisime oma udususega ning liikusime jõudsalt Pärnu poole, kus tuli autot veelgi asjadega koormata. Laadisime peale paadi, aerud, priimuse, otsisime kaubandusvõrgust matkapotid ning sööki/jooki. Seejärel võtsime suuna Mulgimaa poole, kuhu olime uute sõprade poolt sauna kutsutud. Esialgu kulges sõit rahulikult ning tüüpiliselt, kuid veidi enne Kilingi-Nõmmet teeremondi alguses otsustasime peateelt kõrvale pöörata ning otsida ümbersõidu võimalust. Tegime uue avastuse, uduloomad unustasid mõlemad Regio atlased teise autosse. Seega pidime orienteeruma Läti kaardiga. Iseenesest mõista oli kaardile kantud ainult piiriäärsed piirkonnad ning aegajalt me isegi leidsime end sealt. Teekond kulges läbi Nigula looduskaitseala, kus tegime tutvust kohalike mullikatega. Iseäranis hästi sai nendega läbi meeslemmik. Echole oli see vist esimene kord oma "hoolealustega" tutvuda, temapoolseks tervituseks oli ninast naksamine. Õnneks olid mullikad kiiremad ning taganesid ohutusse kaugusesse.
Eestimaa väikestel teedel koos lemmikuga kulgeda on üks vahvamaid ettevõtmisi üldse. Käänulised kruusateed, metsad vaheldumisi põldudega, elumajakesed. Saab sõita täpselt nii aeglaselt kui hetkel soov või peatuda ning ringi uudistada. Kõik hea või kurb, mis hingel, saab lemmikuga jagada. Pähe tulevad totrad ideed ning kummalised naljad. Asulates ning külapoodides seiklemine on omaette teema. Pisikestest poodisest leiab ikka imelikke asju, suurepäraseks leiuks oli aasta tagasi aegunud sääsetõrjegeel, mille kohta arusaadavas keeles kasutusjuhend puudus. Meist jäi too kreem leti alla lebama, kuna soov oli leida võimalikult naturaalne ning võimalusel ka kodumaine tõrjevahend.
Pärastlõunaks jõudsime esialgsesse sihtkohta Abja-Paluojale, kus kogemata ka oma võõrustajatega kokku juhtusime. Üheskoos suundusime ööbimiskohta teele. Teekond sihtkohta kulges mööda auklikku ning kitsast metsateed, mis ühtelugu käändus vasemale, seejärel paremale, ülesse ja alla. Viimaks olime vanal talukohal, jätsime autod puhkama ning uudistasime ringi. Õhtul jalutasime läbi metsa oja äärde omapärase sauna mõnusid nautima. Saunas sai ihu nii soojaks köetud, et isegi mina sulpsatasin väikese kõrvalabiga otsapidi ojja. Ööseks pugesime tulevase sauna II korrusele lambavillamadratsile tudule. Uni sügavas metsas looduse keskel, arhailises palkmajas oli vägagi magus. Hommikul tegime jalutuskäigu ümbruses ning uurisime, kuidas pesakastide elanikud end tunnevad. Nägin esmakordselt linnupoegi nii pesakastides kui ka maa peal olevas pesas. Too viimane pesa oli nii osavalt peidetud, et niisama pilku peale visatud teda märgata küll võimalik poleks. Samas võib nõnnamoodi kergesti pesale pääle astuda.
Lõunapaiku suundusime Kanakülla paati vette laskma ning oma jaanipäeva paadimatka alustama. Alguskohta jõudes avastasime muidugi, et magamiskotid olid ööbimiskohta ununenud. Võtsin auto ning sõitsin tagasi kottide järele. Seejärel pakkisime asjad veekindlalt kotti, paigutasime asjad paati ning sõit võis alata. Kuna ma elus varem pole sellise paadiga sõitnud (üleüldse on minu paadisõidu kogemused äärmiselt napid), olid mul peas igasugused stsenaariumid alates paadi katkiminekust lõpetades koera kadumise ning vette lendamisega. Etteruttavalt võib öelda, et midagi säärast ei juhtunud. Küll aga kadus Echo retke alguses ära. Nimelt otsustasime lasta tal alguses paadile järele ujuda, et ta end ära väsitaks ning hiljem paadis rahulikult istuks. Meie tempo muutus vahepeal üsna kiireks ning käänaku taha jõudes kaotasime koera silmist. Lõpptulemuseks sõudsime end juba kaldale ning mina hakkasin tagasi jalutama, lootuses koer ikka elusalt leida. Viimaks lendas ta metsast välja ning ujus üle jõe meie juurde. Ju tal olid oma asjad ajada. Seejärel otsustasime koera paati toppida. Echo istus paadi ninas, seljaga sõidu suunas, minu jalge vahel. Alguses tuli teda üsna sagedasti korrale kutsuda, et ta oma tormakuses paati ümber ei ajaks, kuid pikkapeale ta rahunes.
Ilm oli suurepärane, päike paistis väike tuulehoog andis meie liikumisele hoogu juurde. Kaldad oli roherohelised. Jõekaldad olid täpselt sellised, nagu ette olin kujutanud; aegajalt oli ümberringi mets, seejärel rohumaad, elumajad, lehmad ja hobused. Igaühele midagi. Kuna paadisõit on üsna rutiinne ning ühekülgne tegevus, tekkis meil õhtuks väike tüdimus. Rõõmuga vedasime paadi ühe lõkkeplatsi juures kaldale ning jäime sinna öömajale. Juba paadis olles unistasime sellest, kuidas priimusl keedame matkaeri makaronirooga ning joome peale teed. Asju lahti pakkides leidsime üles priimuse kütuse (gaasi), kuid põleti ja jalgade asukohta tuvastada me ei suutnud. Tuli välja, et superudud olid unustanud need autosse. Ahjaa, paati minnes avastasime veel, et ööbimiskohta jäi ka lemmiku pusa ning sokid. Nendele enam järele minema me ei hakanud.
Tänu lemmiku nutikusele saime oma õhtusöögi siiski valmistatud ning nautida makarone matka moodi. Kuna väsimus oli suur, pilved vaikselt ähvardasid vihma meile peale kallata ning sääsed usinalt meid puresid, otsustasime peale sööki telki pugeda. Echo jäi õue ümbrust kammima ja valvama. Õnneks oli ta sellega väga päri, kaevas endale paar tuduauku ning aegajalt puhkas ka lõkke ääres. Telki tuleku mõtet tal peas polnud, mis meid väga rõõmustas. Poleks just meeldiv jagada väikest telgikest rahmeldava ja karvase elukaga.
Hommik tervitas meid vihmasajuga, seega nautisime hommikusööki telgis ning seejärel pakkisime tempokalt asjad kokku. Ronisime kodinate ja koeraga paati ning jätkasime teekonda. Kuna taevas oli ühtlaselt hall, otsustasime sõita sillani ning sealt maale tulla, kedagi endale vastu kutsuda ja paadimatka selleks korraks lõpetada. Pääle paaritunnist jõudeolekut saabus auto meid vihmasajust päästma ning Kanakülla oma autoni sõidutama. Pärnusse tagasi jõudes polnud vihmast enam haisugi, meid tervitas hoopis särav päike. Jaanilaupäeva ja -öö veetsime Uulus sõprade segases seltskonnas, kus oli nalja nabani ja sööki/jooki nõrkemiseni. Sellest hoolimata keegi üle ei pingutanud ning kõik said kenasti oma magamisasemetele tudule mindud. Hommik algas vaikselt ja uniselt, Harjumaa poole lahkusime alles pärastlõunal. Kuid sellega polnud meie teekond veel lõppenud. Kodus panime surmväsinud koera puhkama, võtsime külmikust mitu päeva marineerunud liha ning liikusime edasi minu vanemate poole. Vahepeal natuke jonnisime ja tegime natuke haiget, kuid õnneks selgines õhk ka meie vahel ja Poskas olles oli soe side taastunud. Õhtul jõudsime veel Kalamajja järgmiste sõprade juurde ning hilisõhtuks ka koju. Järgmiseks päevaks tuli kenasti välja magada, et alustada esimest tööpäeva uuel ametipostil.

jonnipunnid,

o&tt

see on meie suvi

Peaks vist alustama juuni algusest, mil ma lõpuks võtsin end kokku ning lemmikuga tee aiamaale ette võtsin. Soov oli valmis meisterdada peenrake kümnele pisimaasikataimele ning rohelisele kraamile. Põlise linnalapsena läksin peenraid ette valmistama võimalikult napis riietuses: plätud, seelik ja lühikeste varrukatega pluus. Kätte panin säravkollased kummikindad. Pea poolteist tundi pidasin vaprat võitlust umbrohu ning sääskedega ning lõpuks kroonis me pingutusi ka edu. Saime peenrad valmis ning taimekesed istutatud. Asusin neid kohe ka usinalt kastma, kuna ilmaennustus lubas püsivat rannailma. Samal ajal panin ka aknalaual mõned seemnekesed turbapottidesse kasvama. Niisama proovi pärast. Tahtsin näha, kui kiiresti nad ühtlases soojuses kasvama hakkavad. Tänaseks on mu toataimed mitu head cm pikad ning väga elujõulised. Maasikad õitsevad ning rõõmuga märkasin ka esimesi rohelisi marju. Varsti saan oma aia maasikaid maitsta. Lehtsalat, redis ja murulauk on samuti pead välja pistnud. Teiste taimede kohta ei oska öelda, kipun segamini ajama värskelt tärganud umbrohuga.

Nädalake peale taimede istutamist korjasin oma loomaaia kokku, pakkisin asjad, palusin naabril taimi kasta ning suundusin Keila lähedale ratsatallu lastelaagrisse. Minu ülesandeks oli ühe kasvatajana lapsi kantseldada ning neid lõbustada. Laagri üheks tõmbenumbriks olid loomulikult hobused, kellega me 1x päevas ka sõitmas käisime. Esimesel päeval tundsin end üsnagi ebakindlalt ning ettevaatlikult, kuid see tunne taandus juba teisel päeval. Liikusin vabalt boksides, puhastasin hobuseid, salduldasin, viisin koplisse, nügisin, sügasin jne. Ning istusin julgelt ja enesekindlalt sadulas. Kohe esimesel päeval toimus muidugi ka väike ärev juhtum seoses ratsutamisega. Nimelt avastas minu hobune üks hetk, et tema on üksi ning tahab tagasi teiste juurde saada. Aga mina, pujään, ei tahtnud, et tema minu loata jalutab sinna, kuhu soovib. Mina tahtsin ka teiste juurde suunduda, kuid omas tempos. Seetõttu tekkis meil hobusega väike arusaamatus, kus tema üritas mind maha raputada ning mina seljas püsida, aegajalt suure häälega kurjustades. Hea, et ma seal põllul üksi olin. Mis mulje jätaks inimene hobuse seljas, kui ta kurjustades loomaga räägiks: paha poiss oled, niimoodi ei tohi teha. Lõpuks saime enamvähem minu tempos liikuma ning jõudsime ka teiste juurde tagasi. Karja tagasi jõudes käitus ta muidugi kui ingel, mitte kui üksindusest ahastuses obene.

Ratsutamisega kaasnesid ka muidugi kõrvalnähud - valusad jalalihased, tatised riided ning tundlikud peopesad. Kuid emotsioonid ja positiivsed mälestused kaalusid need paar neg külge kuhjaga üles. Koerad olid laagris kaasas, kuid elasid üsna rangelt puurides. Jalutamas käisin nendega põllul ja metsas. Hobustega kokku nad ei puutunudki. Eks kunagi teinekord.

Laagri viimane päev oli ühtlasi Rabarocki esimene päev. Rabarock on üritus, kus ma juba kolmandat aastat käinud olen ning minu jaoks on ta jätnud kustumatud mälestused. Hommikul paigutasin koerad hoiukodudesse (Echo Karini juurde, kes nautis 5 päeva kakskoerlase elu ning D vanemate juurde, kes kolmkoerlase elu vist niiväga ei nautinud), tegin viimased sisseostud ning kihutasin üliraskete kompsudega rongijaama poole. Siit tuleb ka välja üks minu suurepärane omadus absoluutselt alati käia ringi vähemalt ühe kotiga. Enamjaolt on neid muidugi rohkem ning igaühes midagi äärmiselt olulist sees.
Järvakandi oli koduselt sarnane ja külalislahke, nagu eelmistelgi aastatel. Telklaagrite, lavade, müügikioskite, autoparklate asukohad olid samuti kõik samad. Panime oma telgi sadade teiste hulka, einestasime ning ajasime tuttavatega juttu. Esinejaid kuulama jõudsime alles õhtul. Esimese päeva esinejate hulgas erilisi tuttavaid polnud, seetõttu puudusid väga tugevad emotsioonid esinejatest. Teisel päeval aga astus peale terve päeva kestnud vihmasadu minu suur lemmik Metsatöll. Tema esinemist olingi kõige rohkem oodanud. Lisaboonusena oli päeva viimane esineja Sparks, kelle nimi täiesti võõras oli, kuid mõningad lood raadio vahendusel tuttavad. Ka too esineja jättis väga pos emotsioonid.
Pühapäeva hommikuks olime kutsutud onu juurde maale, kus minu üks onupoegadest lubas pannkooke küpsetada. Tegelikult aga asusin ma neid ise valmistama, sest 11 paiku enamik majas viibinud inimestest alles magasid. Hilise hommikusöögi serveerisime õue, kus nautisime pannkookide, mustsõstramoosi, sinihallitusjuustu kõrvale ka mõnusat vestlust ja ilusat ilma.

Uus nädal algas väga varaselt, vaja oli sõita kodust Pärnusse ning sealt edasi 10.30-ks Vana-Vastseliinasse. Teekond oli pikk, unine ning üksik, kui õigeks ajaks ma siiski kohale jõudsin. Peas keerlesid üsna pahurad mõtted ning pea oli une vähesusest paks. Matk piki Piusa jõe orgu aga muutis mu meele paremaks ning sammu erksamaks. Õhtuks olin juba väga rõõmus ja isegi seltskondlik. Kuna magama jõudsin alles peale südaööd, jäi hommikusel ravimtaimeretkel mul kahjuks osalemata. Kuid vähemasti oli uni magus. Matk lõppes värskendava vihmasajuga järve kaldal, millest vihmapilved pidavat tavaliselt mööda minema. Ju me mõjusime vihmale ergastavalt, et ta otsustas seekord ka järve kasta. Pääle pikka autosõitu jõudsin lõpuks ka Tallinna, kus korjasin peale D, O ja E ning veeresime kodu poole.

Sellega mu seiklused hetkel lõppevad. Unemati juba ammu ootab mind.

rändur,

tt

isetegija

Suur suvi paistab lõpuks ka minu õuele jõudvat. Rohi on agarast niitmisest ära kuivanud, auto sisetemperatuur meenutab tubli sauna soojust ning taevas vidistavad pääsuksed. Kuna kevadel/hiljemalt varasuvel hakkavad kõik agaramad inimesed oma aiamaadega tegelema, otsustasin minagi endale ühe lapikese küsida. Ning paar päeva tagasi saime ka kaks peenart lõpuks valmis. Töö käigus toimus pidev võitlus sääskede ning umbrohuga, vürtsi lisasid mulla- ning sõnadeloopimine. Tänahommikuse seisuga on ühel peenral 10 maasikataime, mis küll natuke longu end lasknud olid ning teisel peenral redis, till, petersell, sidrunmeliss, lollo rosso. Eraldi maalapil kasvab üksik suvikõrvits ning toas aknalaual basiilik, mõned sidrunmelissid ja lollo rossod. Kaks viimast pole erilist aktiivsust kasvamisel veel üles näidanud, kuid ootame veel veidi. Peaasi, et kõrvetav päike mu ponnistusi luhta ei ajaks.

Nädalavahetusel sain metsaelanik-koeraomanikult topsikese isetehtud paksu jogurtit. Maitses väga hää ning omapärane võrreldes poejogurtitega. Kuna mul külmikus ka tilgake piima lemmikust alles jäänud oli, otsustasin proovida ise jogurti tegemist. Hetkel istub kuumutatud-jahutatud täispiim segunenuna lusikatäie jogurtiga sallimässitud klaaskannus mõõdukalt soojas ahjus ning tegeleb käärimisega. Ööseks peaks bakterite töö olema juba niikaugel, et hapukas paks jogurt söögivalmis on. Lisaks ootab mu aiamaal kaks põõsast rabarbereid, mil neid toidutegemiseks kasutan. Proovin natuke jooki teha, osa panen karbiga sügavkülma ning ehk küpsetan isegi kooki.

Koerad elavad jätkuvalt oma loomaelu. Söövad, peeretavad, ajavad karva ning lõugavad. Aegajalt tahavad sügamist ja head sõna, veidi tihemini joosta ning mängida. Eelmisel laupäeval käisin neid ka Tallinnas näitusel sotsialiseerimas. D kõndis ja värises niisama ringi, Echo seevastu soovis aegajalt end tähtsaimaks teha. Sai siis natuke müratud ning talle tutvustatud korraliku koera käitumisnorme. Kuid võrreldes varakevadise Lahti näitusega, kus ta käitus kui püstihull, oli ta üsna rahulik ja mõnus. Juuni lõpus proovime uuesti näitusele minna, seekord karja- ja lambakoerte erikale Pärnus. Kuulekust püüame ka jõudumööda teha, kuid perenaine kipub liiga laisk olema.

päikesepüüdja,

tt