Taaskord on tulnud häbematult pikk vahe sisse postitustele. Ega muud polegi õigustuseks öelda, kui et kiire, kiire, kiire. Suvi möödus küll üsna rahulikult - kõigest mõned laagrid Murastes, Vabakooli laager Aegnal ning nipetnäpet veel. See-eest aga sügis algas vägagi tormiliselt. Nimelt lubasin end pooleks aastaks Vabakooli taas tööle, lisaks jätkasin tööd loodusmajas. Kokku rabelemist täiskoha jagu. Ning teadupärast õpetaja töö koolis ei ole teps mitte ainult tundide andmine. Kodus tuleb (algajal) õpetajal enamasti teist niipalju veel teha. Tasu selle eest on nii nagu ta on. Kuulujutud õpetajate palgatõusust reaalselt meieni veel pole jõudnud. Võibolla keegi kusagil on õpetaja ametiga rikkaks saanud :) Aga see selleks.
Kuna mina pidin hakkama 3 päeval nädalas klassi ees seisma, tuli leida lahendus ka Otto küsimusele. Raske südamega otsustasin ta viimasel hetkel kohaliku lasteaia nimekirja panna. Õnneks oli/on sõimerühmas üsna vähe lapsi, enamus kusjuures tüdrukud, seega saab õpetaja nende kõigiga tegeleda. Ning õnneks harjus Otto lasteaias käimisega päris kenasti. Vähemalt midagi negatiivset välja ei paista. Mine tea, mis ta hinges tegelikult toimub. Ottoga ühes rühmas käib ka naabriplika, kuid vähemalt esialgu tal sellest sooja ega külma eriti pole :) Suure üllatusena tuli lasteaias välja see, kui hästi Otto lõunaund magada võib. Nimelt kodus magas ta suure hädaga ainult tunnikese, lasteaias aga põõnas terve ettenähtud aja. Õnneks tänaseks on see komme ka koju üle tulnud. Söömisega probleeme polnud tal varem ega ole ka nüüd. Kui enne lasteaeda ei suutnud mina talle potil käimise vajadust selgeks teha, siis seal asuti teda ka selles vallas harima. Nüüdseks ta isegi küsib potile, kui väga häda käes ja püksilaskmise võimalus puudub ;). Ma küll lootsin ta suvega mähkmevabaks saada, kuid paraku ei olnud Otto minu mõtetega teps mitte päri. Ehk oleks pidanud teistmoodi asjale lähenema, kuid ega´s kõike ka korraga oska. Lasteaias käimisega paralleelselt hakkas ka Otto sõnavara laienema. Esimesed häälitsused olid mäletamist mööda auh-auh koerte ning njänn Viive kohta :) Tõeline Mowgli. Emme tuli ka üks hetk. Tänaseks on tal sõnavara juba suurem, kuid siiski üsna tagasihoidlik võrreldes jutupaunikutega. Aga kõik vajaliku saab ta öeldud ning tundub, et sellest talle piisab. Mälu tundub tal (erinevalt tema vanematest) ka väga hea olevat. Käisime üks päev metsas jalutamas ning keerasime väiksele kõrvalteele. Nädal hiljem sama teed minnes näitas Otto juba ise, kuhu keerama peaks. Ning veelgi huvitavam näide käesolevast nädalast. Kodust ära sõites osutas Otto naabrite teeotsale ning ütles kits ja kikerikii. Suvel olime käinud naabrite juures just neid loomi vaatamas, nende teeotsast sõidame mööda iga nädal mitu korda, kuid just nüüd, pea pool aastat hiljem, otsustas ta märku anda, et mäletab küll, kes seal elavad. Igasuguste tööde ja tegemistega on samuti nii, et piisab ühest korrast nägemisest, kui ta järgmine kord seda juba ise teha oskab. Eriti kehtib see reegel muidugi asjade kohta, mida ei peaks nii hästi oskama :) Ehitamine ja tööriistade kasutamine on tal juba ammu käpas. Akutrelliga kruvide seina ja seinast välja laskmine ei valmista mingeid raskusi, käsisaega laua saagimine ning haamriga naelte toksimine ja nende väljakoukimine samuti mitte. Eeldatavasti on just tema see, kes mõne aasta pärast meie maja II korruse valmis ehitab :). Vajadusel koristab ta tolmuimejaga tube ning paneb koertele süüa. Ja nii edasi ...
Kodu vallas on samuti toimunud mõningaid edenemisi. Kõige suurem neist on vast see, et alates sügisest voolab köögis kraanist nii soe kui külm vesi. Ning läheb mööda torusid ka ära :) Sellega seoses saabus majapidamisse ka kaua oodatud pesumasin. Uskumatu, kui kiiresti võib selliste mugavustega harjuda. Praegu ei kujuta enam ettegi, kuidas ma veel üsna hiljuti vett tassisin, pliidi peal soojendasin ning kausis asju pesin. Hetkel on käimas vannitoa ehitustööd. Tubades toimub vaikselt viimistlemine ning poolikute tööde lõpetamine. Ja kõige keerulisem - värvide valimine. Lihtsam oleks kõik jätta nii nagu on, nii kerge on ju teha vale valik ning hiljem seda aastaid põrnitseda.
Küülikute kasvatamine on meil jätkuvalt päevakorras. Võrreldes eelmise aastaga on nende arv ka veidi suurenenud. Mõned pesakonnad on kahjuks hukka saanud, teised aga ära söödud. Kellegi poolt :) Ise kusjuures polegi juba pikka aega küülikut süüa saanud. Ikka on vaja kellelegi millegi eest neid jagada.
Muud pudulojused on samuti endistviisi alles. D sai sügisel juba 9 aastaseks, Murra saab vabariigi aastapäeva paiku 5 ning Echo aprillis ... enam ei mäletagi. Vist juba 8. Viive on aga jätkuvalt preili parimates aastates. Hoolitseb selle eest, et toas liigselt närilisi poleks ning (meie jaoks) halvematel päevadel püüab harvendada ka linnukeste ridu. Õnneks see väga ei õnnestu tal.
Kohustuslik lühiülevaade on sellega antud. Järgmise korrani.
pealinlane,
tt
