rariteetmurakad

Laupäevaõhtu tundus olevat väga sobiv hetk asuda küpsetama erinevaid magustoite. Kuna minu tavapärane retseptiraamat "Perenaise kokaraamat" jäi isa sünnipäeva tõttu pealinna, otsustasin ideid ammutada oma uuest varamust "Peretoidud". Kahjuks oli seal magustoitude osakaal väga väike, niisiis polnud valikut väga keeruline teha. Esimeseks magusroaks sai clafoutis, mis jäi kõrvu juba saatest "Õhtusöök viiele", kus "ma ei tea, kus ma elan" tütarlaps seda oma külalistele serveeris. Muidugi totaalselt läbikukkunult. Eesti keelde panduna kõlab too eksklusiivne magustoit nõndamoodi - prantsusepärane ahjupannkook. Erinevalt tavapannikatest sisaldab too rohkelt mune ning vahukoort. Lisaks panin igasse vormi ka marju (retseptis soovitati maasikaid, originaalis pidavat kasutama kirsse), külmkapist tuli lemmiku otsusel välja purk murakatega. Purgis oli palju imehead vedelikku ning umbes 30 murakat. Tere tulemast minu hoidiste maailma :) Murakad maitsevad lihtsalt nii imehästi, et ma ei raatsinud oma 2,5 a tagasi rabast leitud saaki niisama nahka pista, vaid pidin konserveerima.

Teise magustoiduna proovisin mahlast shokolaadi-kreemikooki, mis väljanägemise poolest väga ilus ja tume oli, kuid maitselt natuke lahjaks jäi. Viga oli eeldatavasti selles, et ma ei julgenud (hoolimata retseptist) 200g mõrushokolaadi sisse panna, vaid panin umbes pooleks piimashokolaadiga. Eks see kindlasti ka maitse maha tõmbas. Ning muidugi kurivaim sooda. Kuna ma unustan pidevalt küpsetuspulbrit osta, pean läbi ajama soodaga. Seekord aga läks seda kuidagi tükikestena (sest ega ma ju lusikat ei kasuta, vaid raputan silma järgi) ning kohati on koogi sees tunda jubedaid soodalaike. Aga muidu on päris mõnus kook :) Ega´s oma s... ju haise. Kodukootud toidud sööd ikka ära, isegi kui veidi nihu läinud. Poest ostes aga ootad parimat kvaliteeti ning eeldatavasti kaebaks tootja tarbjakaitsesse, kui pakutaks kõrbenud/pooltoorest, liiga soolast vmt kooki.

Aga ahjupannkook oli tõesti maitsev. Isegi lemmiku meelest. Ning see juba tähendab midagi :)

maiasmokk,

tt

kodutareke

Kevadistest hetkedest veel natuke:

kased voolavad mahla, aias laulab väike-lehelind (silk-solk) ning linavästrik, mustsõstardel on pisikesed lehed väljas, tulbid ja rabarber areneb omasoodu, kraavikaldal õitsevad lepiklilled ning muru sees siniliiliad. Aga pajud ikka veel ei õitse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada ...

Viimasel ajal olen ma pidanud erinevate (vabatahtlike) kohustuste tõttu viibima sageli pealinnas. Kõige ekstreemsemal juhul isegi neli päeva järjest. Mis see neli päeva siis ära ole, mõtlete ehk. Kuid minu jaoks on see tohutult pikk aeg. Kujutage ette, kui palju asju saab nelja päevaga ära teha, eriti veel, kui need päevad on palgatööst vabad. Aed vajab korrastamist, kodu koristamist, koerad tegelemist, ise mõnusat äraolemist. Ning iga päev tuleb juurde kevademärke, mida lapseliku rõõmuga muudkui avastan.
Nelja päevaga aga jõuab väga palju vett merre voolata ning seetõttu võin ma paljust oluliselt ilma jääda. Linnas aga kahjuks sellised asju juba ei märka. Siin pole aega ega kohtagi, et mõnuleda hommikupäikeses, kuulata linnulaulu või otsida kulu seest lillekesi. Kõik muudkui kihutavad ja tormavad, nägudel tige-tõsised maskid ning pead täis muserdavaid mõtteid. Inimesed tormavad, autod tuututavad, trammid kolisevad ... Ma kõlan vist juba nagu totaalne maakas :) No tõesti ei kütkesta eriti mind jalutuskäik mööda Suur-Sõjamäe tänavat, kus suured masinad mööda mühisevad, heitgaase õhku paiskavad ning tolmu näkku ja silma ajavad. Alles ma pesin oma juuksed puhtaks, nüüd lähevad kõik jälle mustaks. Ning mida veel kopsud ütleksid, kui rääkida oskaksid.
Ainuke koht, kus ma vast jalutada tahaks, on vanalinn. Seal vähemalt on ilusad majad, hubased kohvikud ning suur valik erinevaid inimesi, keda vahtida. Ülejäänud osa linnast aga mõjub iga korraga üha võõramana ning närvilisemana. Kummaline on juba mõelda, et kunagi olin minagi osa sellest linnast. Hingasime ühes rütmis, jooksime võidu, nutsime ja naersime. Tänaseks aga ei seo mind enam selle linnaga pea miski. Pidevalt mõtlen, kuidas oma kohustusi ära muuta saaks, et ei peaks nii tihti (1x ndl) siin käima.
Linnas olles taban end pidevalt mõttelt, tahaks koju! Istuks bussi ja sõidaks ruttu-ruttu tagasi. Unustaks ära, et sellise tobeda vea linnatuleku näol üldse teinud olen. Aga kohusetundlikuna ajan ma oma tegemised ikka korda, enne kui lahkuda saan. Siis aga lähen suure rõõmu ning ootusärevusega. Mis küll seekord uut on ... kas mõni lill on nina välja pistnud, linnuke laulma hakanud või lõhn muutunud. Meeled on muutunud erguks ning valmis vastu võtma uusi avastusi ümbritsevast loodusest.

tüdrukune,

tt

munapühad

Viimasel ajal ei viitsi enam kirjutada, pildid räägivad enda eest :) Suur reede möödus minul, lemmikul ja tema tirtsul maal vanemate juures. Meisterdasime pappkarbist munadele pehme pesa, värvisime mune ning veetsime niisama mõnusalt aega. Laupäev-pühapäev aga seevastu möödub üksiolemise tähe all, mis tähendab laisklemist ning netis surfamist. Sekka ka natuke kodu- ja koolitöid. Kui ma säärase tempoga oma koolitöödega jätkan, ei jõua ma vist 50 a pärast ka doktoritööga valmis. Eks näis, mida elu toob :)

Pesa meisterdamas

Ega´s munavärvimine pole naisevõtt ;)

Ökovärvid ja puha ...

Vahepalaks mõni pannkook

Süvenenud ...

Kevadpühad

ootuses,

tt

järg ...

Täna hommikul nägin põllu peal olevas ajutises tiigis luigepaari ning aias olev mustsõstrapõõsas punnitab vägisi lehti pungadest välja. Lisaks lendas hoovis ringi punarind.

kevadekuulutaja,

tt

varakevadised hetked

Milliseid kevademärke teie näinud olete?

Mina võin uhkusega teatada, et olen ära näinud/kuulnud alljärgnevad:

1. karvased pajutibud
2. lumi- ja märtsikellukesed
3. põldlõokesed
4. kiivitajad
5. kuldnokad
6. metsvindid
7. valge-toonekured
8. sookured
9. haned ja pardid
10. värvilised koerliblikad (kirjud)
11. lapsuliblikad (kollased)

Nagu näha võite, domineerivad nimekirjas linnud. Taimeriik pole suurest lumest veel koguda jõudnud ning seega on nende esindatus tagasihoidlik. Kuid kui ilmaolud sobivad, võivad puude pungad puhkeda lausa üleöö. Järgmisena jään ootama pajude ning sarapuude õiteaega.

Esimesed rabarberivarred

Märtsikellukesed

Kraavid on veel kuhjaga vett täis, kuid maa hakkab juba tahenema

Sissesõidutee mõned päevad tagasi. Tänaseks olid viimasedki lombid kuivanud. Sel korral läks õnneks.

märkaja,

tt