nädalavahetus

Märkmikku kiigates märkasin, et üle pika aja on mul eesolev nädalavahetus kohustustevaba. Laupäeva olin kenasti küll ära planeerinud Echo ja iseenda koolitamiseks, kuid see oli puhas rõõm. Hea on aegajalt targemaid inimesi kuulata ning avastada, et sinu mõtted ja tegemised liiguvad nendega samas suunas.
Koolituselt sain kinnitust ka sellele, kui oluline kehakeel tegelikult koera jaoks on. Ning panin kõrva taha mõningaid nippe, mida Echo peal kindlasti proovin. Üheks heaks soovituseks oli alustada kõrvalkõndi alati parema jalaga, mis annab koerale eelinfo tulevase tegevuse kohta. Alustades liikumist vasaku jalaga, teab koer, et tema jääb ootama ning ei tule kaasa. Teiseks on kõrvalkõnnil oluline koera premeerida vasaku käega ning ülevalt alla, mis garanteerib koera püsimise vasakul küljel ning otse üles vaatamise.
Koolituspäev oli täis mõnusaid mõtteid ning andis indu uute harjutuste õpetamiseks. Hirmsasti tahaks Echole selgeks teha korrektse toomise ning kaugjuhtimise, ilma et ta pidevalt niheleks ette või tahapoole. Hantli toomise puhul on jällegi probleemiks selle närimine ning pidev rabistamine. Kuidas ma küll õpetan teda hantel suus istuma? See on küsimus, mille ma esitan ükskord acd-rakukese isiklikule koolitajale Katrinale.

Pühapäev aga oli täiesti vaba puhkamise päev. Väga harjumatu ning imelik. Enamasti on mul tegemisi jagunud igaks nädalapäevaks ning kodune ja isiklik elu jäänud vägagi tagaplaanile. Seoses kooliasjade lõppemisega on aga tekkinud veidralt tühi tunne. Kuidas ma istun kodus niisama ning vaatan tv-d või surfan netis jmt. Aja veetmiseks sobib suurepäraselt koristamine ning asjade ümbertõstmine, mida ma ka juba harrastanud olen. Leidsin üles suveriided, paigutasin paberid eri kaustadesse ning sorteerisin sahvrit. Koertega jalutamise käigus oli mul mahti minna ka aiamaale, et uurida maasikate, murulaugu ja peterselli edenemist. Peaks ülejäänud peenrale veel seemneid külvama, praegu peaks just õige aeg olema :). Teadupärast olen ma väga hiline aiapidaja, mai lõpp-juuni algus on minu jaoks täiesti normaalne külvata ning istutada.

Konstantse ajapuuduse tõttu on kannatanud ka minu söögitegemise huvi ja hobi. Kahjuks ei soosi tavaliselt ka mu külmik eri rooga valmistamist, olles väga minimaalselt sisustatud. Tänase köögikoristuse käigus aga (taas)avastasin isetehtud kuivatatud tomatid ning sibulad, kapist kruubid, poest tõin juurde võipaki ja küüslaugu ning aiamaalt murulaugu. Kõik need kokku andsid väga omapärase, kuid maitselt suurepärase orsotto. Tegemist on risotto analoogiga, ainult peamiseks koostisosaks on riisi asemel kruup.
Kuivatatud tomati orsotto.
Kõigepealt praadisin õrnalt läbi sibula ja küüslaugu, lisasin kruubi ning järk-järgult puljongi ja hautasin, kuni kruup muutus pehmeks. Seejärel lisasin või, hakitud murulaugu ja ahjukuivatatud tomatid. Kokku tuli kreemjas, hapukas-soolakas roog, mis viis keele alla.
Magustoiduks plaanin teha juba traditsioonilist õuna-puruvormi (raamatust 100 rooga mini "süües terveks ja kauniks") omapoolsete modifikatsioonidega. Nimelt olen ma enamasti kasutanud puru valmistamiseks mitte ainult retseptis toodud nisu- ja grahamjahu ning kaerahelbeid, vaid kõikisugu kuivaineid, mida kapis parasjagu leidub (alates müslist lõpetades kanepijahuga). Õunte vahele olen puistanud ka astelpalju marju, mis mõnusalt hapuka meki annavad. Koogi eeliseks on see, et taval suhkru asemel kasutatakse mett ning (õuna)mahla, puru jaoks aga fariinsuhkrut. Ikka parem, kui "valge surm".

Rahulik elu on vahelduseks ikka väga mõnus nähtus. Saab kodu korda, kõht täis, koerad rõõmsaks ning ehk ka rahu isiklikku ellu.

perenaine,

tt

magistritöö

Lõpuks ometi! Peale poolt aastat siplemist ning kahte kuud magamata öid ja hõivatud vabu hetki on ta valmis. Minu magistritöö. Kokku 77 lk pikk. Kui alul ei saanud vedama, siis lõpus ei saanud enam pidama. Nii palju oleks tahtnud veel juurde kirjutada.
Järgmiseks tuleb veel ettekanne ette valmistada, seejärel nö eelkaitsmisele minna ning lastekaitsepäeval viimaks oma töö ära kaitsta. Loodetavasti satub mulle mõistlik retsensent, kes väga urgitseda ei soovi. Ma olen niigi väga kriitiline ja skeptiline oma töö suhtes, vaja siis veel teistel hirmsate küsimustega meeleolu nulli viia.
Kahjuks ei saa ma pikaks ajaks puhkama jääda. Juba teisipäeval pean kaks eksamit ära vastama ning reedeks ettekande valmis meisterdama. Lisaks veel põhitöö, mõni retk ning loodusring. Aga eks maikuu on iga aasta kohutavalt kiire olnud. Mul on juba aeg sellega harjuma hakata.

tarkur,

tt

pidu katku ajal

Suure surmaga sai 1-3.05 endal vabaks tehtud. Ainuke üritus, mis sellesse ajavahemikku alles jäi, oli mäkkejooksuvõistlus Keilas. Ülejäänud aeg aga lõputöö kirjutamiseks ning esmaseks valmimiseks. Läks aga nii, et 1.05 jõudsin koju alles õhtul, eeldatavasti on sisustatud ka laupäev ja/või pühapäev.
Asi sai alguse eilsest õhtust, mil otsustasin poole öö paiku maale sõita. Tahaks ju hirmsasti 11 näha ning kiigata, kuidas kevade saabumine ja aiatööd edenevad. Öösel muidugi midagi näha polnud, peale kummituslikult helendavad teerajakese. Õnneks aga on mul D, kes vajas varahommikul poole kuue ajal ilmtingimata jalutama minemist. Koperdasin unesegasena koertega õue ning jalutasin siis mööda aeda ringi. Üllataval kombel oli sel kellaajal juba suur valge käes, linnud kisendasid puudel ning üleüldse oli kõik nii ilus, nii ilus .... . Jalutuskäik tehtud, tagasi voodisse. Kuid seda pidu pikalt polnud, kell üheksa helistas Karin ja täpsustas kokkusaamiskellaaega. Olin oma mõtetes arvanud, et jooks algab keskpäeval, kui tegelikult oli hoopis tunni varem. Seega ruttu riidesse, koerad, kass ja O autosse ning minekule. Teepeal tuli mõte O tirts ka kaasa haarata. Tehtud, mõeldud. Auto oli lõpuks täis inimesi, loomi ning erinevaid tarvikuid. Kõige tipuks tuli mulle meelde, et Karin koos puuri ja kahe koeraga peab ka kuhugi mahtuma. Peale tunniajalist hilinemist jõudsime lõpuks Keilasse ja suundusime tankimäele. Poppy uhkes jooksuajas ees, poisid lõõtsutades järgi. Õudus kuubis. Kui tavaliselt on D märkamatu valge hiireke, siis nüüd rühkis ja ähkis ta vägagi eesrinnas. Echost rääkimata, kes üritas mu kätt puruks rebida. Igatahes saime platsile, läbi häda ootasime oma korra ära ning jookski sai tehtud. Nänn kätte ning Karinile põldu otsima. Lõpuks leidsime sellegi. Treenisime veidi aega Poppyt inimesi päästma ja seejärel mõtlesin Echole ka veidi ajugümnastikat pakkuda. Kahjuks jäi see aga üürikeseks, kuna ta polnud eriti motiveeritud. Tagasiteel autode juurde aga hakkas Echol järsku halb. Kohe nii halb, et isegi Poppy polnud motivatsioon. Taarus aeglaselt edasi, iga natukese aja tagant lamades ning pidevalt korinaga hingates. Tundus nagu oleks tal hingamisteedes takistus ees. Oletasin, et viga on soojas ilmas ja üsna suures koormuses ning lootsin, et vett juues asi paraneb. See lootus oli aga hetkeline. Kihutasime autoga Tallinna loodusmajja, kus parasjagu mõttetalguid peeti. Seal vaatas Lada koera üle ning konsulteeris arstiga. Lõpuks jõudsime järeldusele, et ju ta mesimummu alla neelas ning sellest kõriturse tekkis. Tasapisi hakkas Echol parem ning talle tuli meelde jooksuajaga Poppy ja elavnurga loomad. Lisaks pidin täitma oma poolkohustusi ka kojavanemana ning edastama talgute kohta informatsiooni staapi. Ajvaveetmisele aitasid kaasa kastitäis komme ning erinevad elukad, kellega tirts innukalt tutvus.
Lõpuks said poolkohustused loodusmajas läbi ning pakkisime end taaskord autosse. Karin koju viidud jätkasime teed kodu poole. Vahepeal oli O meelde tulnud üks redel, kes omaniku juurde kindlasti pääsema peab ning see- ja väikeste valearvestuste tõttu mind koju maha pani ja ise edasi sõitis.
Nüüd ma istungi kodus, rahatu ja autota. Mõtlen, kuidas oleks kõige ratsionaalsem auto tagasi saada ning mis ajast oma lõputööd teha.
Planeeri palju tahad, välja kukub ikka nii nagu alati.

Aga tegelikult oli täna väga tore päev, ausalt.

tt