Juulikuu esimesed kolm nädalat on möödunud tõelises sprinditempos. Juhtme keeras lõplikult krussi ning seni üsna hästi pidanud plaani ajas vussi ootamatu külaline - ilves. Nimelt avastas too metselukas meie lambakesed ning murdis mõne päevaga maha 4 looma. Olin siiani naiivselt arvanud, et meie kandis suuri metsloomi (eriti veel suurkiskjaid) pole. Elukoht Via Baltica ja mere vahel, heinamaade keskel võiks ju seda eeldada. Naabrid elavad üsna lähedal, koer(ad) viibivad igapäevaselt väljas, lammaste aed elumajast u 50 m kaugusel. Ilmselgelt sellest ei piisanud. Kiiresti tuli käivitada operatsioon "Lambad ööseks kinni". Varjualusele sai uks ette ning seejärel tuli loomakesed vaid sinna sisse meelitada. Nädal aega iga õhtu jändasin ma u tund aega sellega, et võita lammaste usaldust niipalju, et nad kõik majja siseneksid ja mul ukse sulgeda lubaksid. Ühekorraga kõiki sisse ei saanudki ning kui enamus loomi "toas" lükkasin ukse kinni ning asusin ülejäänusid meelitama. Julgemad lambad muutusid juba nii ülbeks, et hakkasid taskust leiba välja sikutama ning üks talleohtu oli valmis kõrvalkõndigi tegema :) Arglikumad loomad aga suutsid hädavaevu minna sisse uksest, mille juures liikumatult seisin (ja sääskedel end armutult närida lasin). Tegelikult oli päris tore nendega õhtuti jännata, omamoodi kvaliteetaeg lammastega. Nüüdseks tunnen neid juba peaaegu nägupidi. Ning see, et lambad on ikka "tõelised lambad" sai mulle ka üsna kiiresti selgeks. Tänaseks on olukord minu jaoks mugavamaks muutunud, lambamaja ümber suure aia sees on väike aiake, kuhu loomad sulgeda saab ning sealt edasi nad varjualla meelitada. Ajaline kulu u 5-10 min.
Emotsionaalne pinge lammaste murdmisel oli üks teema, kuid paralleelselt pidin hakkama kohe ka paberimajandusega tegelema. Helistasin läbi inimesi, kes suunasid mind edasi järgmiste juurde kuni lõpuks sain selgust, kellele ja mida teatama peaks. Nüüdseks on skeem selge - kõigepealt kõne Keskkonnaametisse, kes saadab spetsialisti vaatama, kes looma maha murdnud on. See on vajalik selleks, et saaks riigi poolt murtud looma eest hüvitist. Kusjuures, kuniks loom pole üle vaadatud, teda liigutada ei tohi. Kui ma meie esimese surnud lamba reede hommikul avastasin (keset karjamaad ajal, mil meil veel suvi oli) oli mul mure, kas spetsialist ikka samal päeval jõuab. Nädalavahetusega oleks paras elu korjuse ümber toimuma hakanud ning vaatepilt poleks ka just meeldiv olnud. Õnneks jagas ta minu muret ning sõitis Vändrast kohale veel samal pärastlõunal. Peale Keskkonnaameti teavitamise pidin esitama kahjutaotluse ka kindlustusse (hmm, ma pole siiani neile kõrvamärgiste numbreid saatnud) ning võtma loomad maha PRIA registrist. Paralleelselt selle kõigega oli vaja D valmistada ette näituseks (mis lõpuks täiesti kolmandajärguliseks jäi), tegeleda rohimise, niitmise jm igapäevasega, mõelda mõne päeva pärast toimuva linnalaagri ning nädal hiljem toimuva looduslaagri peale. Lastest ja loomadest rääkimata.
Dhakra näitus, nagu juba ütlesin, jäi kahjuks minu plaanides üsna eelviimasele kohale. Jõudsime küll kohale, kuid üllatuseks oli meil ka konkurent. Ei juhtu just sageli, et salukide veteraniringis mitu isendit omavahel mõõtu võtavad. Pean silmas muidugi Eesti näituseid. Igatahes oli konkurent meist tubli 2 a noorem ning veidi kabedama väljanägemisega. D-l on karv rahuldavas seisus ning kuna ta on valget värvi, siis paistavad kõik vead välja. Vigadeks on hõredama karvaga augukesed, enamasti tekkinud sellest, et ma sõrmega puuke eemaldades ka tavaliselt mõned karvad välja kisun. Kuna aga 10 a koeral karvakasv enam nii intensiivne pole, siis jäävadki augukesed alles. Lisaks tuli tal pesu ja kammimisega kogu vähenegi aluskarv välja. Ringis käitus D nagu ikka. Joosta väga ei tahtnud ning seisis stoiliselt paigal. Vahelduseks tore viibida avalikus ruumis koeraga, keda saab hoida praktiliselt niiidi otsas ning puuduvad mured kas, kus ja millal ta kedagi ründab. Kuigi olin registreerunud kahele päevale, käisin reaalselt kohal ainult laupäeval. Pühapäev tundus juba olevat nii tihe ja eelnenud sündmuste valguses polnud väga motivatsiooni näitusele aega raiskama minna. Küll aga on plaanis augusti lõpus Haapsallu D-ga minna. Eks näis, palju konkurente meid seal ees ootab :)
Hommikul näitusele sõites ootas mind ees ka üks ebameeldiv üllatus. Olin sujuvalt ära unustanud, et näitusepäev oli ka loodushommiku toimumise päev. Kuna olime otsustanud, et huvipuuduse tõttu hommikuid enam ei reklaami ning paari inimesega neid läbi ei vii, siis viskasin loodushommiku oma mälust välja ja suundusin rõõmsalt näitusele. Tagasi maa peale tõi mind administraator, kes helistas ja andis teada, et üsna mitmed inimesed on loodushommikut ootamas. Vabanduste saatel saatis admin nad õnneks majaga niisama tutvuma. Aga halb tunne jäi mulle siiski sisse. See oli minu viga, et inimesed loodushommikule ei saanud tulla. Aga kahjuks on mind ainult üks ning tunde ööpäevas on samuti kindel arv. Seega ei jõua kõigel ja kõigil silma peal hoida.
Peale näitust suundusime Tallinnasse üle vaatama looduslaagri paika (
www.rabav.ee) ning järgmisel päeval LIFE infopäevale. Etteruttavalt ütlen, et valitud laagrikoht oli superluks äge, väikestele laagrigruppidele nagu loodud. Eks see muidugi olene ka ootustest ja harjumustest, kuid minul oli küll tunne, nagu oleksin kodus. Mitte nö üürimajas.
Tagasi koju jõudes oli vaja juba ette valmistada linnalaager loodusmajas. Sellest võttis osa 8-10 last ning kolme päeva jooksul uurisime lähemalt putukaid, tutvusime põgusalt rannaniidu asukatega ja matkasime Tammiste metsas. Laagripäevad kestis 11-16.00-ni, kuid minul algasid need hommikul umbes 9-st ja kestsid vähemalt viieni, mil lõpuks koju jõudsin. Seega täispikad tööpäevad. Ittikene oli kaasas, Otto kodus/lasteaias. Pikad päevad väsitasid hirmsasti ära. Kodus jäi kõik pooleli, sain ainult süüa, puhata, loomi hädapärast hooldada ning juba magama. Ja hommikul jälle sama ring uuesti.
Peale linnalaagri lõppu tuli hakata asju pakkima, et sõita koos toreda retkejuhi Kristaga MTÜ Loodusmaa looduslaagrit läbi viima. Asukohaks Rabav matkamaja Lõuna-Kõrvemaal. Laager läks suurepäraselt, ilmataat meid soosis, lapsed olid ideaalsed ning kohtki, nagu juba mainisin, täpselt selline nagu vaja. Taaskord oli kaasas sabarakust segaja Itti, Otto jätsin vanavanemate juurde. Jõudsin seda plaani korduvalt kahetseda, kuid samas kulub mulle ka ära aeg ilma kahe lapseta. Usun, et Ottol oleks seal tore olnud, kuna pererahval olid samuti väiksed lapsed, kellega ringi joosta ja mängida. Lisaks seltsib ta vabalt ka vanematega. Aga eks järgmine aasta vaata. Ehk siis tuleb juba kaasa. Kaasa tuli ka ema, kes lapsehoidja/koka/koristaja kohuseid laagris täitis :)
Laagrist tagasi jõudes oli ainult paar hingetõmbepäeva kui juba tuli seada sammud loodushommikule. Seekord oli vaja vastu võtta tavapäraste üksikkülastajate asemel täiskasvanute grupp, kellega rääkisin veidi keskkonnasäästlikust tarbimisest, tutvustasin maja ning seejärel suundusime meisterdamise osakonda.
Kuna meiekandis Kablis on Päikeseloojangufestival, siis olen püüdnud ka paarile kontserdile minna. Esimene neist toimus Kablis ning esinejateks ülivahvad Curly Strings. Teiseks kuulasime eile Jää-äärt. Ning muidugi käisime ikka kõik kolmekesi. Sest niisama üksinda muusikat nautida oleks ju igav :)
Ja nii ma olengi elanud päev korraga,
tt
