kevad? kevad!

Üsna raske on end hommikul kardinat eest lükates veenda, et käes on kevad. Eriti veel juhul, kui maad katab valge lumevaip või on kraavid endale jääkaane peale saanud. Esimesed kevadlinnud andsid endast märku juba enam kui kuu tagasi, kuid kuna vahepeal ilmad külmaks läksid, siis kolisid nad ajutiselt vist lõunapoole tagasi. Nüüdseks aga on kevade kasvuvalud läbi saanud ning iga päevaga avastad õuest midagi uut. Lindude kisa saadab meie igapäevategemisi, õhtuti ärritavad koeri sokkude omavahelised sõnelused. Aegajalt lendab veel hanesid üle ning eemal põllu pääl kudrutavad sookured.

Sel aastal sain esimest korda ka veidi vahtramahla mekkida. Kahjuks mitte nii palju, et hoidistada, kuid janu kustutamiseks piisavalt. Kui eelmisel aastal sai kasemahla üsna palju ja pikalt, siis sel korral pole kasemahla kogumine õnnestunud. Mulla seest aga on pead välja pistnud tulbid ja rabarberid, õitsevatest lilledest on aias esindatud lumi- ja märtsikellukesed, sillad, lepiklilled ning maajalad. Eelmisel sügisel sai maha pandud ka küüslaugud, mis juba lume alt oma pikad ninad välja upitasid. Suure üllatusena märkasin täna, et ka üks karulauguleht on mulla seest välja tulnud. Olen kaks aastat tulemusteta püüdnud karulauku oma aeda kasvama meelitada, seetõttu on ka ühe laugulehe ilmumine minu jaoks suur rõõmusõnum. Ehk 10 a pärast võin juba uhkeldada karulaugu peenraga :)

Otto muudkui aga areneb ja õpib uusi trikke. Kogemata kombel on ta juba pea nädalake õhtuti ise magama jäänud. Minul polnud tegelikult midagi selle vastu, et õhtul koos voodis lebotame ning ta vaikselt süües magama jääb. Aga kuna ta kippus peale söömist veel ringi vehklema ja jutustama, siis otsustasin natukeseks ajaks ta juurest teise tuppa minna. Et siis jälle tagasi suunduda, kui hädakisa kostma hakkab. Sel õhtul aga kisa ei tulnudki :) Läksin mõne aja pärast vaatama ning üllatusega märkasin, et laps juba magab. Seetõttu olengi nüüd igal õhtul peale söötmist vaikselt eemaldunud ning jätnud ta omaette olesklema. Enamus juhtudel on ta veidi aja pärast ise magama jäänud. Täiesti suurepärane tulemus. Selle asemel, et hirmuga mõelda, kuidas last mitte ära hellitada (meie voodis magamisega, rinna abil magama jäämisega, kussutamisega jne jne), laseme elul ja tegemistel omasoodu kulgeda. Kui ikka on vaja päev otsa süüa ja mõnuleda, siis peab seda ka saama. Titeiga on niigi nii lühike, miks seda siis kunstlike hirmude tõttu veelgi lühendada. Kummaline on mõelda, et juba järgmisel aastal samal ajal siblib ta omal kahel jalal ringi, sööb meiega sama toitu ning õpib rääkima. Asi see siis teda praegu kui titat kohelda ning täiega hellitada. Pealegi ütlevad targad raamatud, et alla aastast last polegi võimalik ära hellitada. Ta peabki saama maksimaalselt positiivsust ja tähelepanu. Et suureks saades olla tasakaalukas ning tubli inimene.
Teise uuendusena on Otto avastanud oma parema! jalalaba ning varbad. Nüüd möödub oluline osa päevast sokki/varbaid sikutates. Huviga ootan, mil ta varbaid lutsutama hakkab :D. Kusjuures, täna last vaadates märkasin lõpuks, kui naljakas kehaehitus tal on. Võrreldes kehaga on käed ikka hirmus lühikesed. Meil on käed kehast pea poole pikemad. Tittedel aga vaevu kehapikkused. Ja jalad olid ka alguses lühikesed. Nüüdseks on need vähemasti venima hakanud. Pea aga see-eest on koguaeg nagu väike kapsapea olnud. Suur ja kohati veidi lopergune :D.
Kolmandaks keeldub Otto juba mitmendat nädalat päeval vankris magamast. Kui esimesed kuud magas ta lõunaund kokku u 3-4 tundi (muidugi vajas ta iga 30-45 min järel kas loksutamist, kussutamist, söötmist), siis praegu magab ta ühe unetsüki 20-30 min ja kõik. Süles olles õnnestub ta mõnikord edasi magama saada, kuid mitte alati. Kuid kahjuks pole pooletunnine uni talle kohe üldse piisav. Tunnike suudab ta ringi sebida, kuid siis muutub virilaks ja tahab uuesti magada. Aga kuna tal pärastlõunal on magama jäämisega raskusi, siis tuleb hiidbeebi kandelinaga kõhule võtta ja magama loksutada. Linas magab ta ka oma hommikuse une, mis praegu kestab u 1,5 h. Ehk siis päeva pikim uni :) Sinna otsa tuleb lõunane ning pärastlõunane 2x30-45 min. Kokku seega 2,5-3 h, mis temavanusel lapsel on minimaalne päevauni. Õnneks vähemalt magab ta öösiti väga korralikult. Kui esimestel elunädalatel läks Otto ööunne üheksa paiku õhtul, siis üsna ruttu lükkus see tunni-paari võrra varasemaks. Muidugi tähendab varasem magamaminek ka varasemat ärkamist, kuid kuna imiku une kvaliteet on minu jaoks maailma kõige tähtsam asi, siis olen nõus sellega leppima. Ma pole nõus tegema ühtegi järeleandmist, mis tema (öö)und segaks. See muidugi ei tähenda, et ma peale Otto magamajäämist enam majas ringi ei liigu. Igapäevane olmemüra kostub ikka ta kõrvu, lihtsalt püüame olla ise rahulikud ning hoida volüümi madalamal. Kuid teleka viskasime magamistoast küll välja. Samuti pole ma nõus tegema õhtuseid sõite, mille tõttu Otto õhtune rutiin muutuks ning magamajäämine toimuks kas autos või lükkuks hoopis edasi. Taaskord pean tõdema seda, et minu meelest ei saa nii väikest last ära hellitada ning lisaks ülevoolavale armastusele on eluliselt vajalik ka turvatunne ja rutiin. Pealegi on see minu töö, mille eest lausa palkagi makstakse ;) Ja tööd tuleb teha hästi.
Viimasel ajal on Otto magama läinud 19-20 paiku ning maganud (koos söögipausidega läbi une) 12 h. Seega ärkame me hommikuti 7.30-8 paiku. Kui ta mõnikord ka varem tõusta soovib, siis teesklen mina magamist või keeran talle lihtsalt selja :) Üks põhjus lisaks Otto enda soovile nii vara magama minna on ka see, et teadupärast pidavat õhtune uni olema see kõige kosutavam. Ka täiskasvanutele. Seega võiks endki harjutada õhtul 22-23 paiku magama minna, et uni võimalikult kvaliteetne oleks. Kui ainult filmid  telekast varem algaksid ... :)

lapsevanem,

tt

  

neljas kuu

Möödunud on juba neli kuud. Kui esimesed kolm kuud läks elu meist mööda kui linnulennul, siis nüüd tunnen, et oleme oma mullist välja tulnud ning valmis ka muu maailmaga vaikselt suhtlema. Kuigi kodu on siiani parim koht, kus olla :) Mäletan, kuidas Ottoga esimese sõidu väljaspool kodu tegime - põnn oli siis kolme nädalane, kui pakkisime ta autosse ning sõitsime üheks päevaks 70km kaugusele vanavanematele külla. Oi kus oli pakkimist ning planeerimist. Mõtlesin oma peas läbi kõik asjad, alates marsruudist kuni enda riieteni, et kõik ikka mugavalt laabuks. Alates sellest ajast ongi sattunud nii, et iga kuu tuleb üks suurem väljasõit kas Pärnusse poodidesse, vanavanemate juurde Pärnu mk teise otsa või hoopistükkis Tallinna. Sõidule eelneb alati paras ports planeerimist ja mõtlemist, mh käib peast läbi ka mõte sõit üldse ära jätta :) Nii hea on vaikselt omas mullis veereda, kus kõik liigub täpselt nii, kuidas ise liigutad. Väljaspool kodu aga on nii palju muutujaid, lisaks mitmesugused ebamugavused, mida ainult väikelaste emad märkavad (käruga poodidesse pääsemine, liftides manööverdamine, imetamiskohtade põud jne). Ei ole just kõige vahvam meelelahutus näljase ja kisendava lapsega Rimi kalaleti vahel uimerdada, sealt kassasse joosta ning väljudes turvamehe tähelepanu keskpunkti sattuda. Oh ei, ta ei soovinud mind aidata :) vaid andis teada, et kärus oleva turvahälli alla oli jäänud kohuke, mille eest ma maksnud polnud. See juhtus tõesti kogemata.

Aprillikuu alguses aga tundsin, et mu peas on toimunud väike muutus. Mõte lapsega kuhugi minekust ei tekita minus enam soovi nädalajagu käiku planeerida ning vaikselt olen valmis meie mulli ka välismaailmale avama. Eks see muutus on kindlasti seotud ka sellega, et Otto huvi maailma vastu muutub aina suuremaks. Enam ei tunne ma hirmsat soovi seda väikest! maimukest kogu maailma eest kaitsta. Nüüd tahaks talle vaikselt uusi kogemusi pakkuma hakata. Õnneks on suvi ka tulemas, saab rohkem ringi liikuda nii linnas kui maal.

Huvitav on see, et Otto areng ja uued oskused on alati olnud seotud tema sünnipäevaga. Eelmisel kuul sai ta sünnipäeva puhul selgeks keeramise ja haaramise. Selle kuu alguses hakkas ta jalgadega aktiivselt roomamisliigutusi tegema. Kahjuks aga käed veel nii tugevad pole, et edasi liikumine õnnestuks :) Ning see ajab oi kui närvi. Tahe minna on suur, siht on silme ees, aga käed, sunnikud, veavad alt. Roomamise imiteerimisele eelnes muidugi keeramine seljalt kõhule ja mõnikord ka kõhult seljale. Iseseisvalt. Lisaks olen ma viimased nädal aega täheldanud, kuidas Otto hommikuti ärgates mõnuga end ringutab. Sirutab käed ja jalad välja ning manab mõnusalt mõnulema näo ette. Kohe näha, et olukord on nauditav. Uue oskusena on Otto ka hakanud oma pead silitama. Paneb mõlemad käed pea peale ja libistab siis käsi alla. Nagu teeks pai endale :)

Üks ebameeldiv tähelepanek on kahjuks samuti. Nimelt on Otto jupp aega olnud veidi hädas kõhulahtisusega ning kardetavasti on selle põhjuseks minu poolt söödud piimatooted. Teadupärast fännan ma väga toorpiima ja taluvõid, mida iganädalaselt söön/joon. Lisaks kohupiima- ja toorjuustukoogid :) Nüüd tuleb nendega suure tõenäosusega mõneks ajaks hüvasti jätta. Kusjuures, piimavalku sisaldavad lisaks traditsioonilistele toodetele ka nt vorstid ja majonees. Ja küpsetised margariiniga pole pooltki nii head, kui võiga. Aga eks inimene harjub kõigega. Pealegi polevalt piimatooted meie tervisele just kõige kasulikumad. Seega ehk ongi hea veidi tervislikumaid alternatiive menüüsse tuua. Meesperele on muidugi veidi keeruline nt kaerapiimast tehtud pannkooke/kastet pakkuda :) Aga eks harjub temagi. Ökojahude peale ta enam väga nina ei kirtsutagi ;)

toidugurmaan,

tt