http://maru.acd.ee
tasasõudja,
tt
reede, veebruar 25, 2011
veebruarikuine agility võistlus
Eelmisel nädalavahetusel toimusid Tallinnas TAKO hallis järjekordsed AG võistlused, kuhu end juba varakult kirja panin. Andsin aasta alguses endale lubaduse iga kuu Echoga võistlustel käia ning seni olen oma lubadust suutnud pidada :). Seoses tiheda töögraafiku ning igikülmade ilmadega kaalusin viimase hetkeni, kas ikka minna võistlustele või mitte ning lõpuks siiski läksin. Rongiga. Ja tagasi tulin bussiga, mis oli omaette ooper. Ei tea, kas mulle sattusid pahurad bussijuhid või on uue aasta saabudes antud neile karmid korraldused, igatahes nõuti mult koerapiletit täishinnas ning ilmselgelt koera istmele võtta ju ei tohi. Seetõttu jäin esimesest bussist maha teist ootama. Ka sealne bussijuht vahtis meid vildakalt ilmselge sooviga mind üleüldse maha jätta või vähemalt lisaraha kasseerida, kuid lasi siiski ilma lisakoormiseta peale. Edaspidi võiksid bussifirmad ka lisapagasi maksustada. Kasum oleks tunduvalt suurem, kui üksikute koeraomanike arvelt teenida. Ühistranspordisaaga jätkus Pärnus. Kuna olin hommikul läinud autoga rongi peale, siis muidugi jäi mu sõiduk Raekülla. Bussijaam aga asub kesklinnas. Seega oli mul vaja pühapäevasel pärastlõunal koos kolme raske koti ja Echoga vaja saada kesklinnast Raekülla (u 6km vist). Busse sinnakanti ju ei sõida. Õigemini ei sõida Pärnus minu meelest üldse busse, vähemalt mitte siis, kui minul vaja oleks. Rohkem kui tunnike hiljem jõudsin ma igatahes ka autoni ja sain alustada kojusõitu.
Aga võistlustest ka natuke. I raja eest saime DSQ, nagu ikka :). Rajad olid kiired ja väga mõnusad, selle kiiruse ja koerajuhi lohakuse nahka tulemus läkski. Enne rajale minekut sai Echo endale "vurtsu" sisse urrates natuke ühe isase retriiveriga. Ja nii ma siis turtsuva ja paukuva koeraga jooksu alustasin. Õnneks on Echo vähemasti niivõrd kuulekas ja kohusetundlik, et rajalt minema ei jookse. II rada läks meil tunduvalt paremini - saime vähemasti tulemuse kirja. Üks tõkke mahaajamine ning kontaktpinnast ülehüppamine andsid meile 10 kp ning tulemuseks III auhinnalise koha. Olime ka viimased, kus üldse tulemuse kirja said. Teises jooksus tegin iseenese käitumises ka mõningaid korrektuure ning olin sunnitud Echot rohkem vaos hoidma. Muidugi tõi see kaasa lisandunud ajakulu, kuid vähemasti õnnestus rada läbida. Edaspidi tuleb kindlasti veel rohkem keskenduda kontaktpindadele ja slaalomisse sisenemisse. Midagi võiks välja mõelda ka saba abil tõkete mahakukkumise vastu. Variantideks on juba pakutud saba amputeerimist ning kas selja või jala külge kleepimist :D. Ehk oskab keegi veel midagi (leebemat) välja pakkuda ...
Järgmine võistlus toimub juba märtsis ning seekord Tartus.
innukas,
tt
Aga võistlustest ka natuke. I raja eest saime DSQ, nagu ikka :). Rajad olid kiired ja väga mõnusad, selle kiiruse ja koerajuhi lohakuse nahka tulemus läkski. Enne rajale minekut sai Echo endale "vurtsu" sisse urrates natuke ühe isase retriiveriga. Ja nii ma siis turtsuva ja paukuva koeraga jooksu alustasin. Õnneks on Echo vähemasti niivõrd kuulekas ja kohusetundlik, et rajalt minema ei jookse. II rada läks meil tunduvalt paremini - saime vähemasti tulemuse kirja. Üks tõkke mahaajamine ning kontaktpinnast ülehüppamine andsid meile 10 kp ning tulemuseks III auhinnalise koha. Olime ka viimased, kus üldse tulemuse kirja said. Teises jooksus tegin iseenese käitumises ka mõningaid korrektuure ning olin sunnitud Echot rohkem vaos hoidma. Muidugi tõi see kaasa lisandunud ajakulu, kuid vähemasti õnnestus rada läbida. Edaspidi tuleb kindlasti veel rohkem keskenduda kontaktpindadele ja slaalomisse sisenemisse. Midagi võiks välja mõelda ka saba abil tõkete mahakukkumise vastu. Variantideks on juba pakutud saba amputeerimist ning kas selja või jala külge kleepimist :D. Ehk oskab keegi veel midagi (leebemat) välja pakkuda ...
Järgmine võistlus toimub juba märtsis ning seekord Tartus.
innukas,
tt
laupäev, veebruar 19, 2011
(surma)tants lumel
Meie maja ümbritsevad vesised heinamaad ning pajuvõsa, mis praegusel külmal aastaajal on kenasti jääkaane all. Viimase aja ilmad on lume ka kõvasti kinni külmutanud, seega on elukatel võimalik mugavalt lume peal mugavalt jalutada. Kõva lumekoorikut katab mõne cm paksune lahtise lume kiht, kuhu loomade jäljed talletuvad. Seega on väga lihtne mõista, kes, kus ja miks meie maja taga ringi jalutavad. Eeldusel muidugi, et mõningad teadmised loomade elutegevusest ning jälgedest on omandatud. Mina olen oma tarkusega jõudnud nii kaugele, et suudan eristada sõralisi, koerlasi ning närilisi. Lisaks olen kursis ka sellega, millised loomad talvel ringi uitavad ning kes mõnusalt põõnavad. Antud teadmisi sünteesides oli väga põnev mööda põldu ringi jalutada ning võimalikke stsenaariume lumelt välja lugeda.
Esmalt jäi silma see, et kitsed on innukalt paljupungasid muginud, okste ülaosad olid kui noaga lühemaks lõigatud. Edasi jalutades jõudsin piirimärkide juurde, mis ilmselgelt on loomadel kasutuses kui infopunktid. Jälgi nende tokkide ümber oli paksult ning ka minu koerad andsid üleilmsesse infovahetusse oma panuse. Huvitav oli see, et erinevate loomade jäljed paiknesid alati üheskoos. Seal, kus oli jalutanud rebane, märkasin ka hiirejälgi; kitsejäljed aga suundusid pigem põõsaste poole või otse üle põllu metsa vahele. Ühes kohas olid hiired eriti aktiivselt ringi liikunud, ilmselgelt sai sebimisest aimu ka rebane, kes lootuses kõhtu täita, oli välja nuhkinud hiirte võimaliku pesa asukoha ning seejärel innukalt lume sisse auku kaevama hakanud. Kahjuks puudus info jõupingutuste tulemuste kohta, kuid ühe hiirte aktiivse kogunemiskoha oli ta oma kraapimisega ära igatahes lõhkunud.
Tagasi kodu poole jalutades märkasin u 60m kaugusel majast taaskord tiheda liikumise märke. Ning jäljed ei kuulunud mitte minu koertele, kes teoreetiliselt ju võiks majaümbrust nö turvata. Pigem oli seal ringi jalutanud juba vanad tuttavad rebased, kitsed, hiired ning tundus, et kakulinegi oli tiiva korraks maha poetanud. Hiire püüdmise eesmärgil muidugi. Kõige toredam (ei teagi, kas positiivne või negatiivne) avastus oli muidugi see, et kitsed olid toiduotsingutel jõudnud ka meie viljaaeda ning majast kõigest paarikümne meetri kaugusel olevatel õunapuudel kõik madalatel okstel olevad pungad ära söönud. Lisaks veel end kergendanud meie puude alla. Vähemasti pole vaja õppematerjali kaugelt otsida ;). Ei teagi, kas olla pahane või rõõmus. Pahane võiks olla selle peale, et tänu pungade ärasöömisele ei saa me suvel nendelt okstelt õunu, rõõmus aga selle pärast, et loodus nii lähedal meie ümber on ning kitsed sel raskel talvel ikka midagi süüa saavad. Koeri igatahes nad ei karda või pigem ei saa meie koerad aru, et kitsed aias.
märkaja,
tt
Esmalt jäi silma see, et kitsed on innukalt paljupungasid muginud, okste ülaosad olid kui noaga lühemaks lõigatud. Edasi jalutades jõudsin piirimärkide juurde, mis ilmselgelt on loomadel kasutuses kui infopunktid. Jälgi nende tokkide ümber oli paksult ning ka minu koerad andsid üleilmsesse infovahetusse oma panuse. Huvitav oli see, et erinevate loomade jäljed paiknesid alati üheskoos. Seal, kus oli jalutanud rebane, märkasin ka hiirejälgi; kitsejäljed aga suundusid pigem põõsaste poole või otse üle põllu metsa vahele. Ühes kohas olid hiired eriti aktiivselt ringi liikunud, ilmselgelt sai sebimisest aimu ka rebane, kes lootuses kõhtu täita, oli välja nuhkinud hiirte võimaliku pesa asukoha ning seejärel innukalt lume sisse auku kaevama hakanud. Kahjuks puudus info jõupingutuste tulemuste kohta, kuid ühe hiirte aktiivse kogunemiskoha oli ta oma kraapimisega ära igatahes lõhkunud.
Tagasi kodu poole jalutades märkasin u 60m kaugusel majast taaskord tiheda liikumise märke. Ning jäljed ei kuulunud mitte minu koertele, kes teoreetiliselt ju võiks majaümbrust nö turvata. Pigem oli seal ringi jalutanud juba vanad tuttavad rebased, kitsed, hiired ning tundus, et kakulinegi oli tiiva korraks maha poetanud. Hiire püüdmise eesmärgil muidugi. Kõige toredam (ei teagi, kas positiivne või negatiivne) avastus oli muidugi see, et kitsed olid toiduotsingutel jõudnud ka meie viljaaeda ning majast kõigest paarikümne meetri kaugusel olevatel õunapuudel kõik madalatel okstel olevad pungad ära söönud. Lisaks veel end kergendanud meie puude alla. Vähemasti pole vaja õppematerjali kaugelt otsida ;). Ei teagi, kas olla pahane või rõõmus. Pahane võiks olla selle peale, et tänu pungade ärasöömisele ei saa me suvel nendelt okstelt õunu, rõõmus aga selle pärast, et loodus nii lähedal meie ümber on ning kitsed sel raskel talvel ikka midagi süüa saavad. Koeri igatahes nad ei karda või pigem ei saa meie koerad aru, et kitsed aias.
märkaja,
tt
reede, veebruar 18, 2011
kärekülm ja kibekiire
Lühike ülevaade tuleviku ja arhiivi tarbeks.
Tööpäevad võivad täiesti vabalt kesta hommikul kella 8-st (ärkamine 6.30) ning lõppeda kell 20.00, mil lõpetan koeraga agilitytrenni. Vahepealne aeg möödub intensiivselt õpetamise ning planeerimise tähe all. Koju jõudes kütmine, söögitegemine (hea, et kõike üksi tegema ei pea :) ja koerajalutamine ning seejärel tundideks ettevalmistamine.
Algajad õpetajad on küll ühe medali ära teeninud. See on lihtsalt absurdne, kui palju aega kulub planeerimisele ja ettevalmistamisele. Hoolimata sellest, et mul on üsna tubli põhi juba loodusainetes all ning materjale kah üksjagu kogunenud. Ei kadesta kohe üldse teisi tublisid Noored kooli osalejaid, kes sügisel pea ees tundmatusse vette hüppasid. Seetõttu on kõik, mis vähegi vähem tähtis, lükkunud määramata tulevikku. Hommikused ärkamised mõjuvad mu ärksusele ja mõtteaktiivsusele üsna laastavalt ning seetõttu pärastlõunasel ajal mingeid arukaid otsuseid pole mõistlik teha.
Nädala nael saabus täna, kui hommikul vara (äratus 5.30) võtsin ühistranspordiga suuna Tartu poole, et loengusse minna. Muidugi selgus peale 15 min kannatlikku ootamist, et loeng toimub kord kuus. Ja selleks, et üldse loengusse saada, pean ma koperdama Tartu teise otsa avatud ülikooli ning maksma ainepunktide eest. Tänasin siis viisakalt ning tulin sealt tulema. Peas hämming ning pettumus. Järgmisena läksin Tartu Rahva Raamatu esindusse sooviga endale lõpuks üks ilus kalendermärkmik leida. Valik oli küll suur, kuid kesine. Seda, mida soovisin endale kinkekaardi eest soetada, ma ei saanudki. Leppisin siis ühe välismaise kalendriga, kus koerapildid sees. Vähemalt saan õppetegevuses neid tulevikus kasutada. Seejärel suundusin panka, et oma raharaasukesed arvele panna ning bussipilet osta. Kahjuks aga selgus bussijaamas (15min enne bussi väljumist), et kaardiga seal maksta ei saa. Ja mul oli arvel u 9 eurot, mida ilmselgelt automaadist välja võtta pole võimalik. Selleks ajaks oli arvuti aku ka juba üsna tühi, rääkimata sellest, et seoses telefoni väljasuremisega pole mul asendustelefonis ühtegi numbrit, et kellelegi helistada. Pigistasin siis akust viimase välja ning sain abi Greta perenaiselt. Lippasin ruttu automaadi juurde, võtsin raha välja ning nentisin, et buss oli just lahkunud. Taas ootamine (üle tunni aja) ning lõpuks ometi bussipeale minek. Kolm tundi hiljem olin tagasi Pärnus. Nüüd ootan teatris, mil lemmikul tööpäev lõpeb ja siis lohistan end koju. Mingisugusest õppimisest, reisimisest ning üleüldse tegevusest ei taha ma kuuldagi.
Lisaks kõigele muule on veel külm kah. Õnneks vähemalt pideva kütmise tulemusel on kodus täiesti ok temperatuur, kuid õues on ju külm. Ja autos ning bussis, lisaks muidugi ka loodusmajas. Kohati on seal kuni 16kraadi sooja, mis töö tegemisele (st laste juhendamisele) eriti viljakalt just ei mõju. Aga eks kunagi saab see talv kah mööda. Ja siis suvel suure palavuse käes igatseme jahedamate ilmade järgi :)
külmavares,
tt
Tööpäevad võivad täiesti vabalt kesta hommikul kella 8-st (ärkamine 6.30) ning lõppeda kell 20.00, mil lõpetan koeraga agilitytrenni. Vahepealne aeg möödub intensiivselt õpetamise ning planeerimise tähe all. Koju jõudes kütmine, söögitegemine (hea, et kõike üksi tegema ei pea :) ja koerajalutamine ning seejärel tundideks ettevalmistamine.
Algajad õpetajad on küll ühe medali ära teeninud. See on lihtsalt absurdne, kui palju aega kulub planeerimisele ja ettevalmistamisele. Hoolimata sellest, et mul on üsna tubli põhi juba loodusainetes all ning materjale kah üksjagu kogunenud. Ei kadesta kohe üldse teisi tublisid Noored kooli osalejaid, kes sügisel pea ees tundmatusse vette hüppasid. Seetõttu on kõik, mis vähegi vähem tähtis, lükkunud määramata tulevikku. Hommikused ärkamised mõjuvad mu ärksusele ja mõtteaktiivsusele üsna laastavalt ning seetõttu pärastlõunasel ajal mingeid arukaid otsuseid pole mõistlik teha.
Nädala nael saabus täna, kui hommikul vara (äratus 5.30) võtsin ühistranspordiga suuna Tartu poole, et loengusse minna. Muidugi selgus peale 15 min kannatlikku ootamist, et loeng toimub kord kuus. Ja selleks, et üldse loengusse saada, pean ma koperdama Tartu teise otsa avatud ülikooli ning maksma ainepunktide eest. Tänasin siis viisakalt ning tulin sealt tulema. Peas hämming ning pettumus. Järgmisena läksin Tartu Rahva Raamatu esindusse sooviga endale lõpuks üks ilus kalendermärkmik leida. Valik oli küll suur, kuid kesine. Seda, mida soovisin endale kinkekaardi eest soetada, ma ei saanudki. Leppisin siis ühe välismaise kalendriga, kus koerapildid sees. Vähemalt saan õppetegevuses neid tulevikus kasutada. Seejärel suundusin panka, et oma raharaasukesed arvele panna ning bussipilet osta. Kahjuks aga selgus bussijaamas (15min enne bussi väljumist), et kaardiga seal maksta ei saa. Ja mul oli arvel u 9 eurot, mida ilmselgelt automaadist välja võtta pole võimalik. Selleks ajaks oli arvuti aku ka juba üsna tühi, rääkimata sellest, et seoses telefoni väljasuremisega pole mul asendustelefonis ühtegi numbrit, et kellelegi helistada. Pigistasin siis akust viimase välja ning sain abi Greta perenaiselt. Lippasin ruttu automaadi juurde, võtsin raha välja ning nentisin, et buss oli just lahkunud. Taas ootamine (üle tunni aja) ning lõpuks ometi bussipeale minek. Kolm tundi hiljem olin tagasi Pärnus. Nüüd ootan teatris, mil lemmikul tööpäev lõpeb ja siis lohistan end koju. Mingisugusest õppimisest, reisimisest ning üleüldse tegevusest ei taha ma kuuldagi.
Lisaks kõigele muule on veel külm kah. Õnneks vähemalt pideva kütmise tulemusel on kodus täiesti ok temperatuur, kuid õues on ju külm. Ja autos ning bussis, lisaks muidugi ka loodusmajas. Kohati on seal kuni 16kraadi sooja, mis töö tegemisele (st laste juhendamisele) eriti viljakalt just ei mõju. Aga eks kunagi saab see talv kah mööda. Ja siis suvel suure palavuse käes igatseme jahedamate ilmade järgi :)
külmavares,
tt
Tellimine:
Postitused (Atom)