koera- ja muu elu

Olen viimastel päevadel olnud pigem kodune ning seetõttu on ka minus - va kalestunud hinges - tekkinud väike haletsuseussike mu piinatud ja rasket elu taluma pidavate koerte suhtes. Seetõttu otsustasin pakkuda neile väheke vaheldust. Dhakra trügis end oma pika koonuga tuppa, võttes natukeseks ka Murra kaasa. Hiljem kolis Murr ümber taha tuppa puuri ning Echo tuli kööki. Oi kui õnnelik ta oli. Väga püüdlikult oli ta pesas ning mängis palliga, silm ilmselgelt säramas. Paar korda oleme proovinud ka ööseks karjakoerte ellu vaheldust tuua, pannes Echo puuri ning surudes Murra koridori. See päädis muidugi pideva Murra poolse viginaga ning mina lippasin muudkui sooja voodi ja külma koridori vahet, et koerapojukest lohutada. Hetkel aga kupatasin Murra õue talve nautima, kus ta lumehunniku otsas meie tubaseid tegemisi piidleb ning muidugi lõugab :)

Natuke ka muust elust. Igapäevategemised hõlmavad endas (peale koerte jagamise ja lohutamise) pidevat puude- ja veetoomist, nõudepesu ja söögivalmistamist. Ning muidugi lumiste väljade nautimist/sajatamist. Lumi on hoovis tublisti üle põlve, jalutamas käime külatee peal. Kui koeri väsitada tahan, siis viskan põllu pääle mõned korrad pulka ning hullud karjakoerad lendavad lume tuisates neile järgi. Otse loomulikult täiel kiirusel ja entusiasmil. Enamasti koera ennast näha polegi, ainult kõrvad ja saba.

Täna sain lõpuks ometi teada ka oma veregrupi. Selle teadasaamine oli ühtaegu tore, kuid samas ka natuke häiriv. Nimelt kuulun ma 4,3% eestlaste hulka, kelle veretüüp on O reesus neg. Teadupärast võib too negatiivne lisand kaasa tuua probleeme reesuskonflikti näol, kui ma oma lapse isaks kah negatiivset ei leia :D. Enne sobiva mehe otsinguid aga surfasin veidi netis ning leidsin infot veregrupidieetide kohta. Ja väga suur oli mu rõõm, kui avastasin, et O veretüübile on peamiseks proteiiniallikaks liha. Samuti on väga soositud köögiviljad, kuid kahjuks välistatud teraviljatooted. Mitte et ma neid väga armastaks, kuid pannkooke ja pastat aegajalt süüa on tore. Samuti pole väga soositud juustud, kohupiim ja jogurt. Eks edaspidi tean oma toidulauale rohkem köögivilju sokutada ning teravilju ja piimatooteid eraldi tarbida.

Nüüd aga sealiha ja köögivilju mugima.

lihalemb,

tt

talvine sügis

Tundub, et lumi tuli selleks, et jääda. Taaskord. Krõbedate külmade ja suurte hangede nägemine tuletas väga elavalt meelde eelmise aasta jääaega ning seda, kuidas ma oma seelikute ja saapakestega relvastatult neile vastu hakkasin. Ning ka sel aastal oleme lumeristsed kätte saanud. Nimelt otsustas lumetorm Monika meie sissesõidutee totaalselt umbe tuisata ning autod lumevangi jätta. Õnneks aga on läbi lume võimalik ka kondimootori abil tuisata ning seega kohustuslikud käigud linna ära ei jäänud. Kurb oli aga see, et vallavanem oma piirkonna elanike arvelt kokku hoida soovib ning erateid lahti ei lükka. Meie sissesõidutee on piisavalt pikk, et käsitsi seda lahti ei lükka ning seega peab iga kord kedagi traktoriomanikku eraldi paluma meie teed lahti lükkama. Õnneks aga häid inimesi jagub ning täna hommikul sai ka meie sissesõidutee autokõlbulikuks. Külamees oli isegi nii abivalmis, et lükkas mõlemale poole teed ka nö tuisupüüdjad, mis peaksid meie teest esimese suure lume eemale hoidma. Loodetavasti. Sest vaadates praegust ilma (tuuline lumesadu) on oht, et teekene varsti jälle lund täis on.

lumesajune,

tt

võistlused 2011

Uurisin täna EKL-KKK kodulehelt järgmise aasta võistluskalendrit ning avastasin oma suureks rõõmuks, et iga kuu on võimalik mingis Eesti punktis nii agiliy kui sk/kk võistlusel osaleda. Panengi siia kirja mõningad kuupäevad ning võistlused, kus vähemasti esialgu on plaan Echoga (ja miks ka mitte Fannyga) osaleda. Iseasi, kui suured kulutused nende võistlustega kaasnevad ning kas see ka reaalsusega kattub. Aga vähemasti on indu ja tahtmist. Minul. Loodetavasti ka Echol.

15.01 AG Tartu
29.01 KK Harjumaa

19-20.02 AG Tallinn

19.03 KK Harjumaa
26.03 AG Tartu

16.04 AG Tallinn
23-24.04 KK Keila
või
30.04 KK Lõuna-Eesti

07.05 AG Pärnu
22.05 KK Pärnu

12.06 KK Lõuna-Eesti
11.06 AG Pärnu
18.06 AG Pärnu

võitleja,

tt

piimakokteil

Kui on õhtul magusaisu, kuid jäätist kodus pole ning toit võiks olla natuke tervislikum kui kommid ja küpsised, siis tuleb appi puuviljakokteil piimaga.

Koostis: oma küla lehmapiim, sorts kodumaist kondenspiima, väljamaine hurmaa ning konserveeritud mangotükid. Kõik need produktid toppida ühte anumasse ning saumikseriga püreestada. Tulemus on pea sama hea, kui jäätisekokteil.

geenius,

tt

Echo

Pole ammu Echost midagi asjalikku kirjutanud. Õigemini pole temaga ammu midagi asjalikku teinudki. Peale sk võistlustel käimise, mis kujunes totaalseks fiaskoks. Sealtpeale otsustasin, et pühendume pigem agilityle, kus ei pea nii nööri mööda olema ja käituma. Alates järgmisest nädalast hakkangi nii Murra kui Echoga korra nädalas Pärnus treener Tiia juures agility trennis käima. Kui ajad klapivad, jõuan ehk korra nädalas poistega ka kuulekustrenni. Maal elades manduvad sotsiaalsed oskused ikka lootusetult. Äärmisel juhul hakkan Echoga kuulekustulemuse poole püüdlema, kuid sk unustame talviseks hooajaks kindlasti ära.

Echo aju turgutamiseks võtsin taaskord kätte klikkeri, toidukausi ning abivahendid ja hakkasin klõbistama. Kuna Echole meeldib väga kõike käpaga puutuda, siis vahelduseks hakkasime proovima karbikaanele ninaga pihta saada. Käpaga vehkimisega kaasneb alati ka laamendamine, kuid alati pole see triki õppimisel üldse hea. Teiseks eesmärgiks on saada selgeks meie üks kirstunaeladest - hantel. Seda, et Echo hantlit ei näriks, ma enam üldse ei looda. Aga praegu püüdleme selle poole, et ta suudaks istudes hantlit suus hoida ja käsu peale minu kätte anda. Pean tunnistama, et asi hakkab vaikselt ilmet võtma. Ja tundub, et mida rohkem me harjutust teeme (st mida igapäevasemaks hantel muutub ;), seda rahulikumalt ta seda suus hoiab. Ehk peitub siin võti tema närimisharjumuste leevendamisele. Lisaks pole ma maha matnud mõtet Echole ka metallhantel selgeks õpetada ... kui ma ükskord selle oma käeulatusse saan.

klõbistaja,

tt

kolm tähelepanekut

1. Murra läbis tunneli kiiremini kui mina tunneli kõrval joostes seda teha suutsin
2. Ma ei saa taaskord aru, mida on mul, pisikesel mutrikesel, pakkuda teadusmaailmale
3. Ma tüdinen ühest tegevusest/tööst ära umbestäpselt siis, kui ma selle asja endale käppa saan

mõttemõlgutaja,

tt

skinny and fluffy

multikoerlane,

tt

lammutamine ja loomine

Kuna lemmikul said seks korraks kiired ajad töö juures läbi, saime uue õhinaga maja remonditöid jätkata. Millegipärast ei edenenud asi terve suvi pea üldse ning alles nüüd, vastu talve ärkasime. Aga eks parem hilja, kui mitte kunagi :) Jätkuvalt on pooleli köök-söögitoa valmimine, kuid paari päevaga jõudsime oma soovitud tulemusele tunduvalt lähemale. Kõigepealt lammutas lemmik maha vana ahju, et teha ruumi pliidile ja soojamüürile. Seejärel valmistas ette valas ära ühe osa köögipõrandast ning viimaks kiskus alla laelauad. Nende alt tuli välja üllatavalt heas korras "must" lagi, mille mõningase arutluse tulemusel otsustasime niimoodi jättagi.

Köögipõrand

Kahjuks aga ei möödunud kõik nii suurepäraselt, kui oleksime lootnud. Nimelt avastas lemmik, et söögitoa ühe seina kaks ülemist palki on aja- ning seenehambast nii läbi puretud, et tuul puhub vabalt sisse. Asja teeb ebamugavamaks ka see, et mädale osale toetub ka sarikas. Hetkel sai auk laes plaadiga kaetud ning see jääb ootama kaugemat tulevikku ning asjatundjaid. Kahjuks seab see ebameeldiv avastus meie talveplaanidele väikesed piirid ette, kuid vähemasti köögiosa valmimist see ei sega.

Sundventilatsioon

Vaade peldikuaknast

abitööline,

tt

Murra

Pühapäeval käisin ma Murraga esimest korda agility trennis. Peni polnud varem ühtegi tõket oma silmaga näinud, rääkimata nende nuusutamisest või üle hüppamisest. Küll aga oli ta täis indu ning hakkamist kõike uut õppida. Meie trennikaaslaseks oli lustlik isane kääbusspits, kellega aegajalt püüti treeningpingeid üle platsi joostes maandada. Hea on tõdeda, et vähemasti hetkel suhtub Murra teistesse koertesse sõbralikult ning mänguliselt, mitte juba ette agressiivselt (nagu Echo seda kipub tegema). Esimesel tunnil saime nagu lenneldes selgeks, kuidas tuleb läbida tunnelit ning ületada tõket. Murra oli isegi nii tubli, et saime paar tõket järjest läbi kalpsata. Vahepeal unustasin ma lausa ära, et tegemist on Murraga ning andsin talle käsklusi, mida tavaliselt Echole edastan (nt tule siia, oota, juures, lisaks mitmed spetsiifilised märguanded kehakeeles). Teadupärast pole perenaise laiskuse tõttu Murra omandanud pea ühtegi käsklust. Eks nüüd tuleb sellega hoolsamalt tegelema hakata. Küll aga paitas meie pead treeneri kiitus, et Murr on väga kontaktne ning kuulekas. Tundub, et isa on midagi head ka oma pojale pärandanud :)

Muideks, pole Murra nii uimane midagi. Platsi peal jooksis ning mänguasjaga mängis väga innukalt. Hüpik-Echole jääb ta muidugi natuke alla - jumal tänatud!

koeraõpetaja,

tt

koduloomad vs metsloomad

Maal elamisega kaasnevad aegajalt ka kohtumised kohalike elanike - metsloomadega. Millegipärast on mind "õnnistatud" metsloomi nägema ülimalt harva, mis autojuhi seisukohalt on ju ideaalne. Loodusesõbrana tahaks aga neid sagedamini kohata. Eilne õhtu aga oli meeldivaks erandiks - nimelt nägin ma esimest korda elus üsna lähedalt kährikut. Jooksis teine hops-hops vaikselt üle tee. Elevust jagus autos kuni koju jõudmiseni. Kodus asusime lemmikuga mõlemad omi tegevusi toimetama - mina toas õhtusööki valmistama ning tema õues asjatama. Järsku jooksis ta tuppa ning kisas, et hoovis on kährik. Ja tulgu ma vaatama. Lippasin siis õue, kuid kahjuks kedagi enam ei kohanud. Küll aga kohtus kährikuga vägagi lähedalt Echo. Ise ta sellest muidugi aru ei saanud, vaid tegeles ainiti oma pulga otsimise ja toomisega. Nimelt tahtis lemmik Echo kährikule peale saata, kuid see tainapea ei saanud midagi aru. Seejärel otsustas lemmik visata Echo pulga (mida ta truult pidevalt kaasas tassib) kähriku suunas, lootuses, et Echo siis näeb/tajub kährikut. Kuid ka sellest polnud kasu. Echo sumas läbi kraavi pulga poole, mis lebas kähriku vahetus läheduses. Olles pulgani jõudnud, ründas kährik Echot ninast, kuid too lammas suutis mõelda ainult oma pulgast ja ei saanudki aru, et keegi teda ampsata üritas. Tundub, et ajaga kaovad Echo vähesedki ajurakud tema suurest peakolust ja alles jääb ainult üks rakuke, mis vaikselt olluse sees ringi purjetab.

Seevastu meie kass Viive aga on vägagi osav metsloomade püüdja. See, et me koju jõudes põrandalt surnud ja nätsutatud hiiri avastame, pole enam uudis. Küll aga sain täna jaole alles elusale, kuid natuke uimasele hiirekesele. Ajasin ruttu Viive eemale ning tõstsin loomakese karpi. Kassile mänguasjaks elusat looma jätta ei olnud mul südant. Seega otsustasin ta üle õue puukuuri viia. Vähemasti on tal seal peidupaikasid ning ehk leiab ka süüa. Pärast tulin mõttele, et oleks võinud ta hoopis puuri pista ning natuke kasvatada. Kuid selleks ajaks, kui ma uuesti kuuri jõudsin, oli hiireke juba oma teed läinud. Loodetavasti on ta mulle tänulik oma päästmise eest ning enam nii rumalasti kassile vahele ei jää.

loomasõber,

tt

Sügise algus

Kui veel nädal aega tagasi ei saanud ma aru sellest, miks on vaja aias lehti riisuda, siis üha tormisemad ning külmemad ilmad on mõistuse ka minu peanupukesse toonud. Mõned kollase-punasekirjud lehed rohelisel murul on jah väga ilusad, kuid kui rohelus enam nende alt välja ei paista ja lehtedest läbi kahlama peab, on olukord natuke üle käte läinud. Mere ääres riisumine on eriti tore veel selle poolest, et pidevalt on õhk liikumises ning keerutab riisutavaid lehti omasoodu. Igatahes mitte sinna, kuhu mina soovin. Ja kui on tuulevaikne hetk (nagu näiteks praegusel hetkel), siis ei meelita mitte üks vägi mind tõbisena õues sahmima.

Rääkides tervisest, siis olen endale jah suutnud külge pookida väikesed külmetusnähud. Limaskestad on turses ning kurk kibe. Kuna paar päeva pole end väga aktiivselt ka ravida saanud, siis vindub tõbi ikka edasi. Õnneks on mul käepärast sõbrad mesi, taimeteed, sool ja sinep, mille abil oma tervise kindlasti õigesse rööpasse saan.

Kuna käes on sügis, siis tekivad mul igasugused kummalised tungid ja vajadused midagi korda saata. Näiteks olen ma jätkuvalt hoidistamise lainel - kõik külmkapi sopid ja võimalusel ka sahvririiulid tuleb täis laduda head ja paremat (huvitav, kes neid talvel küll sööma hakkab:). Lisaks tunnen ma tungivat vajadust oma koeri taaskord koolitama hakata. Esimene sügisene agility ja sk trenn Echoga on juba seljataga. Treeneri sõnul on koer väga heas vormis, kuid perenaine veel mitte :). Ega´s ag polegi naljaasi, vähemalt minu jaoks. Järgmisel nädalavahetusel saab eeldatavasti Murraga ka agilitys käpa valgeks teha. Lisaks käisid kõik kolm koera minuga koos nädalavahetusel Murastes end loodusalaselt koolitamas. Seekord sai kõige rohkem teadmisi Dhakra, kelle niigi kõrge intelligents tõusis raudselt poole võrra :). Kõige tipuks said kõik koerad endale talve eel ka värskelt pestud ja lõhnastatud kasukad. Maal ringi uidates ja pidevalt püherdades suudavad karjakoerad oma karva üsnagi eemaletõukavaks muuta. Seega oli tagumine aeg nad väikesest pesust läbi saata, muidu oleks nende paitamine muutunud juba rõvedaks. Ilmselgelt ükski koertest pesu ei nautinud, küll aga olin mina rahul lõhnaga, mida nad peale pesu eritasid ... anonüümne pesuvahendi malbe aroom. Muidugi hakkasid koerad end sellest lõhnast püherdamise teel kiirelt vabanema, aga vähemasti on mõneks nädalakski luksust puhta looma näol.

Nüüd aga jätkub pühapäevane naudisklus jahedas toas,

tt

seeneuputus

Tatsan vaikselt mööda külavaheteed kodu poole, seljas kott ning käes seentest punnitav kartulikorv. Kuulen, kuidas auto selja tagant läheneb; kohakuti jõudes auto peatub ning aken lastakse alla. Vanem meesterahvas küsib: "Kaugele soovite minna?" Mina vastan: "No nii paarsada meetrit veel." Meesterahvas vastu: "Ah see pole hullu midagi!", sulgeb akna ning sõidab minema.

Aga rääkidest seentest, siis säärast saaki pole ma elu sees saanud. Jalutain paar tundi metsas ning kogusin korvitäie suurepäraseid söögiseeni - puravikud, pilvikud, riisikad, tatikad ning kitsemampleid. Viimaseid oli kohe eriti palju. Tundub, et neid keegi väga korjata ei taha. Ju meenutavad liigselt kahtlaseid seeni :) On ju kitsemamplitelgi seelik jala ümber ning nende kollakas-beez kübar mõnikord nö härmatisega kaetud. Aga maitselt on nad suurepärased ning kuna mina neid millegi muuga segamini ei aja, nopin kõik rõõmsalt oma korvi. Teine suurepärane avastus on mahedamaitselised pilvikud, mille kupatamine pole absoluutselt vajalik. Kuna aga mulle maitsevad väga keedetud soolased seened, siis lähevad kõik korjatud pilvikud keedupotti. Puravikud, tatikad ja mamplid aga praen või ja soolaga ära ning topin purki. Männiriisikad marineerin.

harrastusmääraja,

tt

nagu oleks suvi ju ...

Raudrohu teine tulemine

Soolikarohi

Mesimagus ristik

Elu suurim puravikusaak

Elevantsusõis

Pirni ja tomati hübriid

jäädvustaja,

tt

kooliaasta algus

Üks aasta Väike-Õismäe keskkoolis, üks aasta Tondiraba keskkoolis, üheksa aastat 21. koolis, kaheksandat aastat Tallinna Ülikoolis. Kõlab üsna hirmutavalt; suisa nagu diagnoos. Ja ma ei tunne üldse, et oleks aeg õppimine lõpetada. Pigem olen ma leidnud endale uusi suundi, milles end pädevaks muuta. Ning seda kõike tuleb ju teha kohe praegu. Peale 30. eluaastat on ka veel elu, püüan endale meelde tuletada. Aga alati mitte kõige edukamalt. Õnneks on mul hetkel olnud vähemalt nii palju oidu, et tegeleda ühe õppimisega korraga. Vastasel juhul peaks mu ööpäev olema poole pikem, et kõigega valmis saada.

Pika õppimisharjumuse tõttu (ning kindlasti ka sellepärast, et mu vanemad on õpetajad) on minu jaoks septembri algus alati väga oluline ja ärev sündmus olnud. Nagu uue aasta saabumine. Poodidesse ilmuvad koolitarbed, linn on sagivaid lapsi ning vanemaid täis, lillelettidest võib leida sügislilli. Mäletan siiani, milline tore sündmus oli koolitarvete ostmine. Varasematel aastatel käisime Linnahallis koolilaadal, kus ma siis pikalt valisin kaalusin, millist vihikut erinevatele ainetele vaja. Klappima pidi kõik ... nii pilt, paksus, kujundus, materjal kui ka triipude värv lehtedel. Vihikud valitud, oli aeg välja selekteerida kõige õigemad kirjatarbed. Enamasti olid selleks tintenpenid, igaüks ise värvi. Ühte vihikusse tohtis kirjutada ainult selle kindla värviga. Ning kui juhtumisi pinal koju jäi, oli paanika majas. Kogu ilus vihik rikutud. Ma väga loodan, et ma pole ainuke selline inimene maailmas. Veel praegugi valin ma väga kriitiliselt endale märkmikke ning kirjatarbeid. Seda hirmu pole, et ma esimese suvalise ettejuhtuva võtaks. No ei saa lihtsalt. Pigem olen ilma.

Tänavu aga läks kogu koolisagimine minust mööda. Väsitav suvi annab ikka veel kontides tunda, lisaks sünnipäevaärevus ning muutusi lubavad tormituuled. Seetõttu möödus eilne päev mittemidagi ütlevalt tööl olles, töökaaslastega kohalikus restoranis aega surnuks lüües (teenindus oli surmaeglane) ning kodus koristades. Ei mingit torti ega lilli ... ega üldse midagi. Kurb. Vanemad oma kodus kindlasti sõid 1. septembri torti ning said õpilastelt koolis lilli ja magusat.

Ma väga loodan, et selline meeleolu on ajutine nähtus ning juba järgmisel sügisel olen ma täis indu ja rõõmu. Ehk toon enda rõõmuks isegi koogi koju ... või mis veel parem, küpsetan ise midagi head. Teadupärast praegu see võimalus mul ju puudub. Isegi sünnipäevakoogi pean tellima pagari käest. Piinlik lugu.

melanhoolik,

tt

tuul

Õues on tunda sügise hõngu. Hoolimata sellest, et lippasin päeval ringi veel poolpaljalt, reetis pilk taevasse läheneva sügise märke. Päike paistis soojalt, kuid tugev tuul sasis puid ning lennutas suuri pilvetorte. Tuule ja pilvedega tuleb mul igal sügisel hinge rahutus. Tahaks koos nende sügispilvedega kihutada üle maade ja metsade, tunda end vabalt ja kaalutult. Näha, kui ilus on sügise saabumine mujal kodumaa paikades; vete vulin, lehtede kahin, lindude kogunemine. Sellega meenub kohe pilt filmist "Laanetaguse suvi", kus hundikutsikad suuremaks sirgusid ning sookurepoiss lendama õppis ning teiste omasugustega ühines. Varsti peaksidki kured kogunema hakkama ning nende kurb-nukker kluugutamine kajab üle maa.

Sügisel on õhk teistmoodi lõhnaga. Midagi uut on sinna siginenud; küpset ning ahvatlevat, samas salapärast. Suvi on väsinud ning tõmbab vaikselt otsi kokku. Viljad küpsevad, taimed näitavad viimaseid õisi, päikese loojudes hakkab õues vilu ning hommikuti läheb natuke aega, enne kui õhk soojaks saab. Ümberringi muutub loodus rahulikumaks ning teeb ettevalmistusi uinakule jäämiseks. Et siis kevadel jälle täie hooga ärgata.

Praegu aga naudime veel viimaseid hetki suvest. Vanarahvakalendri järgi saabub sügis täpselt kuu aja pärast - 22/23.09, mil öö ja päev on täpselt ühe pikkused (võrdpäevsus).

täiskuu lummuses,

tt

Roosile

Tris lietas labas lietas,

ceturta no sirds

(three things are good things,

fourth comes from the heart)

Esimene nõelamine karjakoerte kokkutulekul,

teine maleva kokkutulekul,

kolmas rühmajuhide peol

Kas neljanda nõelamisega olen ma herilase kihlatuks muutunud?

putukafoob,

tt

Liblikad

Parema maailma hüvanguks peaks iga inimene tundma kordki elus liblikaid lendamas. Veel parem oleks see, kui ta selle emotsiooni endale sahvrisse purki pista saaks, et vajadusel sealt natuke juurde haugata. Siis poleks kindlasti ümberringi tusaseid ja pahuraid inimesi, kes kõige ja kõigi peale tigedad on ning seda otseloomulikult ka välja näitavad. Kui sul on raskel ajal millestki ilusast kinni haarata, siis vähemasti teoreetiliselt hajuvad mustad pilved pea kohalt kiiremini ja valutumalt laiali. Lisaks maailmaparanduslikule ideele on liblikad lihtsalt väga kaunid ning graatsilised olendid. Kellele ei meeldiks sillerdav ja värviküllane kogu lendavatest putukatest, eriti veel, kui igaühel on oma lugu rääkida.


Minu liblikakogus on arvatavasti mustmiljonit tiivulist, igaüks ise värvi ning kujuga. On nii must-valgeid, kollaseid, punaseid, rohelisi ... Osa on suuremad, teised tibatillukesed; mõned tüsedamad, teised aga karvasemad. Üheskoos moodustame me terviku, kus on esindatud nii rõõm, mure, viha kui ka õnn. Vajadusel lippan ma oma sahvrisse, seisan riiuli ees ning valin välja sobiva liblika. Purki avades tõuseb ta uhkelt lendu ning puistab mälestusikilde minu ümber. Neil hetkedel vajun ma unistustesse, totakas irve näol või siis hakkan rõõmsalt siplema ning naerma. Rasketel hetkedel on sellised killud toeks ning aitavad mustast august välja tulla. Nagu õlekõrs uppuja käes :).

Viimasel ajal olen ma jällegi oma purgikesi erinevate liblikatega täiendada saanud. Suvi on olnud tohutult kiire ja aktiivne, kuid samas ka kogemusterohke ning põnev. Mitmeid asju tegin esimest korda elus, teistes tundsin ära varemõpitu, tulin välja oma klaaskapimaailmast ning näitasin oma salajast mina ... Nüüd on peal tunne, et tahaks tihemini niimoodi olla. Sõpradega suhelda, pidutseda, metsas hulkuda, öösel väljas magada, tunda end looduse keskel imepisikese mutrikesena ning ümbritseda end omapäraste inimestega. Eks varsti läheb see tunne taas üle ning saan oma igapäevarutiini uppuda, kuid hetkel peab tegutsema. Uutmoodi ja närvikõditavalt.

eneseleidja,

tt

herilane summ-summ, nõelab pepusse pumm-pumm

Ma olen sel aastal herilastele eriti atraktiivseks muutunud. Oma esimese litaka sain kätte karjakoerte suvepäevadel, kus tiivuline mu kleidisabasse takerdus ning sutsaka säärde andis. Kuna mu reaktsioon oli kohene, ei pääsenud väga palju mürki verre ning ampsukoht jäi väikeseks ning mitte väga valulikuks. Õnnelik õnnetus. Teine kord aga tabas herilane mind veelgi ootamatumalt. Siblisin oma kahekihilise seelikuga maleva kokkutulekul ringi ning otsustasin üks hetk teiste rühmajuhtide juurde maha istuda. Vaevalt olid mu tuharad pingile toetunud, kui tundsin hirmsat valu ning lendasin karjudes püsti. Seelikut harutades lendas sealt loomulikult välja juba vana sõber herilasepoiss, kes mulle hirmsa sutsaka otse pepu peale organiseeris. Tormasin siis jooksujalu staapi, et külmkapist jahe kott võtta ning lajatasin selle oma istmikule. Paistetuse ja valu minimeerimiseks seisin ma seal oma 15 min kott pepu pääl. Ning otse loomulikult oli mööduvate inimeste tähelepanu garanteeritud. Enamasti hoitakse külmakotte ju nt jalavigastuste peal, mitte istmikul.

Kui herilaste eest on veel võimalik kuidagi pääseda, siis viimased paar päeva on kodu muutunud taaskord sääseparadiisiks. Kui kevadel kollitasid meid tavamõõtmetes über näljased sääsed, siis nüüd augustikuus on ahistama tulnud sääsepojud. Kuid ei maksa end nende väiksusest lollitada lasta - nimelt lähenevad nad oma ohvrile üsna hääletult ning nende amps on esialgu täiesti valutu, kuid hiljem hirmus kibe ja sügelev. Seega olen ma taaskord kuplaid täis, alates sõrmenukkidest kuni jalataldadeni.

Aga mitte ainult putukatest ei taha ma rääkida.

Öeldakse, et esimene samm sõltuvuse ravis on selle tunnistamine. Käesolevaga tunnistan avalikult, et ka minul on sõltuvus ... õnneks/kahjuks mitte tavapärane alkoholi või suitsu tarbimine vaid hoopis töönarkomaania. Ma ei ole võimeline puhkama ning niisama aega veetma. Kogu minu vaba aeg on totaalselt ära planeeritud kas aktiivsete ürituste näol väljaspool kodu või mitmesuguste koduste ülesannetega. Lisaks muidugi teoreetiline töö erinevate materjalidega. Näiteks on mul hetkel vaja analüüsida ankeedid, otsida materjal ning valmis kirjutada inglise keelne artikkel; teha valmis hunnik tunnikavasid, nädalaplaan, veerandiplaan, mõelda välja eesmärgid (oli vist kõik); valmistuda inglise keelseks välitunniks limuste teemal (millest ma mitte midagi ei tea - ei inglise ega eesti keeles); tegeleda ürituse organiseerimisega ning mõelda uue kooliaasta peale loodusmajas. Sellele lisandub nö aktiivne töö kodus (marjad, muru, õunad, palkseinad ja vanad telliskivid), koolitus Rootsis, laager Kihnus, sünnipäeva planeerimine jne. Kõik need asjad tuleb valmis saada lähimate nädalatega. Kindlasti enne septembri algust.

Khmm. Aga millal ma siis oma elu naudin ning kodus niisama lakke vahin. Või lemmikuga koos kvaliteetaega veedan ... oot ... misasi see nautimine ja ajaveetmine tähendab. Kui nüüd väga hästi järele mõelda, siis elu nautimiseks oli aega ja oskusi viimati neli? suve tagasi. See nüüd küll väga positiivselt ei kõla. Siis oli meil aega mööda Eestit ringi sõita, nautida üksteist ning mõnusat suve, osaleda üritustel, käia külas sõpradel ning teha midagi spontaanset. Oi, kuidas tahaks seda aega tagasi. Ei taha enam üldse olla selline jube kalkuleeriv ning majandav, elada ainult ajakava järgi ning sobitada eraelu muude tegemiste vahele vabadesse aukudesse. Kuidas küll mu elu nii kaugele areneda sai? Miks ma ei näinud, et asi keerab hapuks? Takkajärgi targutamisest kahjuks kasu enam pole, kuid õiget nõu iseendale ka anda ei oska. Ehk ikka läheb tasapisi paremaks, kui puhkus läbi ning suuremad sebimised läbi. Tööl käimise rutiin tundub mu üliaktiivse puhkuse kõrval suisa maapealse paradiisina. Õnneks pean veel paar nädalat vastu pidama :)

sõltlane,

tt

äike

Nagu te isegi märganud olete, on viimasel ajal ilmapoiss vägagi harjumatu olnud. Pidevalt ligi ja üle 30 kraadised päikesepaistelised päevad kurnavad ära igaühe, kes just kuumavereline pole. Koerad otsivad varju ning uputavad end kraavidesse, täna nägin isegi ära selle, kuidas Viive oli põrandal sirakil ning lõõtsutas.

Väsitavale palavusele on veidi vaheldust pakkunud vihmahood ... ning mitte tavalised, vaid suisa äikesemarud. Tegelikult mulle väga meeldiv vihm ning äike, kuid eile läks asi päris karmiks ja mul tekkis suisa hirm. Päev oli lämmatav nagu ikka ning õhtul hakkas vaikselt pilvi kergitama ja müristama. Umbes südaööks oli asi nii kaugel, et et äike jõudis meie pea kohale ning hakkas möllama. Tuul tõusis mõneks ajaks väga tugevaks, liigutades Echo kuudi katuse paigast ning pillates laiali riideid. Sellega kaasnes tihe vihm ja muidugi välk koos müristamisega. Vähemalt pool tundi järjest lõi välku nii tihedasti, et õu ja tuba oli konstantselt valge. Õnneks on meie majal suured puud lähestikku, mis loodetavasti tabamuse enda peale võtavad, kui nii juhtuma peaks. Küll aga on majal antenn uhkelt katusel, mis samuti tabamuse saada võib. Õnneks aga toimus mürgel seekord kõrgel pilvedes ning välgulööke maapinna poole oli vähe.

Nüüd aga ootame järgmist maru, sest ilm on lämmatav eilsest äikesest hoolimata.

tuuletar,

tt

Home alone

Nüüdseks olen nädalake üksi kodus olnud ning viibin sellises seisundis II nädalakese veel. Lemmik suundus Eesti teise otsa õpilasmaleva rühma juhendama ning kantseldama. Kui alul tundus 2 ndl üksi olla väga häiriv, siis nüüdseks olen ma mõnusalt ära harjunud sellega :) Koristama peab ainult enese järgi, voodis saab laiutada, süüa teen ka siis, kui ise tahan ... . Päris niisama olla ma muidugi ei saa, tööde nimekiri ulatub lausa uksest välja. Kuid samas on mul ka piisavalt aega nende tegemiseks, nii et iga päev saab natuke nokitseda. Loodetavasti tulevad reedel mulle ka abililised külla, kellega koos saab veel hunniku vajalikku ära teha. Mitu kätt on ikka mitu kätt.

Eelmisel laupäeval käisid mul koerainimesed külas ... . Nii põnev, mulle väga meeldivad külalised. Siis saab midagi head süüa teha, niisama olla ja juttu ajada ning uhke olla oma võssakasvanud aia ja lagunema kippuva maja üle :) Kuna külalistel oli kaasas ka fotoaparaat, sain ma oma kodust ja ka koertest ja Viivest mõnusalt värskeid pilte. Endal mul enam kahjuks aparaati pole. Seega tulebki loota teiste peale ses osas.

Ma juba väga ootan oma sünnipäeva, nii tore oleks jälle külalisi kutsuda. Kui ma ikka julgen. Mul on lapsepõlvest sünnipäevadega trauma, nimelt kardan ma hirmsasti, et külalistel on minu juures igav olla ning seetõttu pigem ei kutsukski kedagi külla. Et äkki ei meeldi neile. Ma saan aru jah, et see on pseudoprobleem, kuid katsu seda oma alateadvusele selgitada. Igatahes olen ma esimesed ettevalmistused juba teinud ning varsti saadan kutsed ka laiali. Kui kellegi unustan, siis palun kisage. Ei tee seda meelega. Õu on piisavalt suur, et mahutada kõiki. Muidugi tuleb arvestada sellega, et õues jooksevad ringi ka koerad ning sääsed. Muru sees võivad olla sipelgad ja taevast võib tibutada vihma. Aga muidu on kõik suurepärane :)

Alljärgnevalt mõningad Greta perenaise pildid meie mõnusast laupäevast:

D ja Murra "poistejutud"

Mõnus äraolemine

Ekspertgrupp hindamas lõkke tööd

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele teen mina ka mõnikord tööd

Natuke ilu peab ka olema

Echo residents

Viive häärber

võõrustaja,

tt

PuhkuS

Lõpuks ometi olen ma jälle kodus. Uskumatult hea on siin olla. Hea meelega ma ei käiks mitte kusagil - ei linnas, tööl, poes ... Tegelikult näitused, võistlused, trennid ning kool on tore. Aga mitte kolm päeva järjest, nagu sel nädalavahetusel. Nimelt toimus sel nädalavahetusel Pärnus kaks koeranäitust ja agility võistlus ning Haapsalus üks koeranäitus ja samuti agility võistlus. Minu ahnuse juures on ju täiesti loomulik, et ma kõigest osa võtma pidin. Seega registreerisin reedesele I rühma erinäitusele Echo ja Murra, laupäevasele agility võistlusele Echo ning pühapäevasele näitusele Murra ja ema airedale terjeri Fanny ja agility võistlustele Echo. Ja nii ma siis sahmisin ühest kohast teise, soojendasin ühte koera, jooksutasin teist ning sättisin paika kolmandat. Tegelikult oli see väga tore ja tihe nädalavahetus. Ning rõõmustavad olid ka meie tulemused: reedesel erinäitusel oli Echo tõu parim ning Murra viimane :); laupäevasel agility võistlusel oli Echo A0 klassis kahe jooksu kokkuvõttes neljas (5 karistuspunktiga); pühapäevasel näitusel oli Murra tõu parim, Fanny PE-2 ja sai oma esimese sertifikaadi ning agility võistlustel debüteeris Echo A1 klassis, olles 29 karistuspunktiga viimane :). Vähemasti ei saanud me diskvalifikatsiooni. Nii tore on käia koertega üritustel, kui seal ka hästi läheb. Annab indu edasi ponnistada ning järgmine kordki raha registreerimistele kulutada.

Ohh ... aga see puhkus. Mul on juulikuus tervelt 1 nädal täiesti vaba. Ning 1 nädal poolenisti vaba. Kuid võrreldes varasema sahmimisega on see poolenisti vaba nädal ka nagu mõnus lebotamine. Pool päeva oled tööl ning pläkutad, seejärel Pärnu randa ujuma ning koju. Vesi on ju nii soe, et jääkski sinna mõnulema. Muudkui plädistad ja sukeldud; kahju ainult, et vesi eriti läbipaistev pole. Ei näe väga, kuhu veel all ujud ning kivi otsa sattumine on samuti üsna tõenäoline.

Aga praegu naudin ma vaba õhtupoolikut; närisin salatit ja liha ning magustoiduks kohupiima vaarikatega ja naudin niisama olemist. Ikka nii tore on elada aiaga majas, kus naabreid lähedal pole.

mõnuleja,

tt

suvesoe

Mul on palav. Peale pikka ja külma talve tuli nüüd selline soe suvi, et hirmus lausa. Esimesed nädal aega oli tore ... sai päikest võtta ja niisama D-vitamiini sünteesida. Kuid praeguseks on mul hakanud juba palav. Isegi vesi ei jahuta enam piisavalt päikesest kuumenenud keha. Kes seda enne näinud on, et põhjarannikul on vesi juba mitu nädalat üle 20 kraadi. Vähemalt saan mitme aasta ujumata jätmised nüüd tasa teha.


Viimased poolteist nädalat olen ma olnud taas tallinlane. Pean tunnistama, et see on muutunud juba liiga sagedaseks. Kolme kuu peale 2 nädalat pealinnas veeta on tore, kuid iga kuu 2 nädalat on juba rutiin ja kohustus. Ma juba kibelen hirmsasti koju, et näha, kui kaugel mu kastipõllundus on; korjata marju; toimetada lemmiku tagasihoidliku abilisena ning mõnuleda niisama.


Seekord on mul linnas kaasas Echo, keda olen nüüd piisavalt ahistanud igasuguste trennide ja võistlustega. Lisaks tassin teda igapäevaselt malevasse kaasa, kus ta saab veeta mõned tunnid vabas õhus ning utsitada usinaid noori tööd tegema. Viimasel nädalavahetusel käisime esimest korda ka agilitylaagris Saaremaal ning osalesime mitteametlikel võistlustel (A0 klass). Võistluste lainel oleme ka sel nädalal - laupäeval võistleme Pärnus A0 klassis ning pühapäeval debüüt A1 klassis Haapsalus. Kuidagi kogemata on viimasel ajal koertega tegemisi nii palju olnud. Aga eks sügise poole jää neid jälle vähemaks, kui tuleb hakata tööl ja koolis käima, asjalikuks muutuma.

Kõigele muule lisaks tuleb mul varsti ju sünnipäev - isegi juubel lausa. Seega oleks tore ka väike koosviibimine seks aaks korraldada. Selleks aga on vaja teha mõningaid ettevalmistusi nii toas kui õues, mis nõuavad lisaks rahale ka aega ja inimressurssi. Sellest aga tunnen ma kõige rohkem puudust. Kord olen mina kodust ära, siis on lemmik ära. Kes niiviisi siis kodus toimetada saab, kui me muudkui ilma peal laiali oleme. Ja kui ma siis kodus olen, kulub enamus ajast hädaldamisele, kui kuum on või siis vastupidi 24/7 aktiivselt töötamisele ning hädaldamisele, kui palju veel teha on :)

rügaja,

tt

päikesepaiste

Täna oli esimene suine päev sel aastal, mil sain oma luigevalge ihu päikesele tutvustada, ilma, et samal ajal sääski söödaksin või kringliks külmuksin. Ilm oli nii ilus ja olek positiivne, et alustasin oma toimetamistega õues juba enne kella üheksat hommikul ning lõpetasin alles seitsme paiku õhtul. Praeguseks on minu suure agaruse tulemus tunda; õrn nahake mu seljal on ära põlenud. Aga jalad ja kõht on ikka luigevalge. Milline ebaausus.

Hommikupoolik möödus õues lõkke peal pada soojendades ning nõusid pestes. Seejärel kastsin oma kanakakaseid lilli, et nad ikka ilusamad ja uhkemad oleksid, käisin vaatamas oma peenramaad ning lugesin lemmikule sõnad peale suvikõrvitsate koha pealt. Nimelt kasvavad mu kõrvitsapojad muru sees ning võhiku silmale võivad märkamatuks jääda. Ning kahjuks jäidki - suvikõrvitsapojud kaotasid oma lehed muruniiduki propelleri alla. Taaskord. Kardan, et nõnnamoodi saan ma saagi alles jõuludeks kätte, kui taim pidevalt omale uusi lehti kasvatama peab.

Kuna ilm oli jätkuvalt ilus ja tuppa minna ei tahtnud kohe kuidagi, otsustasin siva ära õlitada väliköögi ning poolelioleva Echo kuudi. Kahjuks said needki tegevused liiga kärmelt otsa. Seejärel võtsin nõuks ühe toaukse korda teha. Meil on väga mitmeid täispuidust tahveluksi, mis koleda värvikihi alla maetud. Esmalt üritasin värvi eemaldada kuumapuhuriga, aga see osutus liiga igavaks ja aeglaseks ülesandeks. Seega tuli kätte võtta jõulisemad vahendid - elektriline höövel ja ketaslihvija. Kõrvad undasid, käed värisesid, suu-silmad-kogu kere oli tolmu täis ning pool ust sai peaaegu valmis. Edasi teha enam ei viitsinud; ühe päeva kohta sai niigi palju korda. Eks homme tule uuesti tolmumaailma sukelduda ning uks ära lõpetada.

värvisurm,

tt

Madal maa vol 2

Nüüdseks olen ma juba mitu nädalat Eestimaal olnud, läbinud väga sisuka ja tiheda koolituse Noored Kooli programmi raames, õpetanud suvetöölisele 8. klassi keemiat, tundnud hirmsat koduigatsust ning lõpuks ometi jõudnud oma koju Pärnumaal.

Hollandi reis on jäänud kaugele mälestusesse, kuid kuna mõningad märksõnad kummitavad siiani mu peas, otsustasin veidi jätkata madala maa jutustust.

Üks asi, mis mulle kohe esimesel päeval silma torkas ning paar päeva mu pead vaevama pani, oli umbrohi. Nimelt pole Wageningeni tänavaid ääristavaid rohulapikesi muruniidukiga paari mm kõrguseks pügatud, vaid selle asemel on taimedel lastud kasvada nii nagu nad ise soovivad. Karikakrad, kurerehad, mets-harakputked - need on vaid mõned "lilled", mis parasjagu õitsesid ning mõnusat vaheldust linnamiljööle pakkusid. Ning mis peamine, muru pole niitmata jäetud mitte sellepärast, et rahaga kitsas oleks, vaid hoopis seetõttu, et tuua mitmekesisust ning looduslikku keskkonda linna :). Äärmiselt värskendav ning uudne idee minu meelest.

Bussiaknast välja vaadates ning linnakeses jalgsi ringi liikudes torkasid silma muidugi ka arvukad ratturid. Kuigi teema "jalgrattad ja Holland" on juba väga ära leierdatud ning kõigile pähe jäänud kui 1x1, pean ma siiski seda teemat uuesti puudutama. Minu jaoks on lihtsalt nii harjumatu ja uskumatu ning samas ka äärmiselt mõnus näha linnaliikluses nii hästi toimivat jalgrattakultuuri. Kuigi jalakäijana tunnen ma end seal natuke ebaturvaliselt, sest tunduvalt rohkem on minu meelest mõeldud jalgratturitele kui jalakäijatele. Samas seda, et autod annavad ratastele teed, on juba palju parem vaadata. Samuti on vahva see, et igaüks sõidab rattaga - vahet pole, kas ta on ülikonnas, kleidis, kingadega või ilma ... noor või vana. Ratastega minnakse ka rongidesse, et pikemad vahemaad kiiremini läbitud saaks.

Ratastest rääkimine viis mind kohe mõttele endalegi ilus ratas soetada. Nt mõni selline, mida pakutakse www.electrabike.ee kodulehel. Masendavalt armsad, aga piisavalt kallid. Saaksin rattaga Pärnu linnas ringi vurada või kodust Häädemeestele poodi sõita ... kui viitsin :).

Aga jätkame nüüd Hollandi lainetel. Üks asi mille ma pean kindlasti ära märkima on koduloomad. Rongiaknast välja vaadates kohtasin tunni aja jooksul meeletult veiseid, lambaid, kodulinde, hobuseid jt loomi. Uskumatu. Tundub, et Hollandis on palju rohkem koduloomi, kui Eestis. Või eksponeerivad nad omi loomi paremini. Igatahes, tavapäraste hallikas-beezikate väikest kasvu veiste kõrval nägin ma sulaselgelt ka Milka lehma. Olgu, tema külje peale polnud kirjutatud valgega Milka, kuid värv oli tõesti selgelt lillakas. Kahjuks teda pildile tabada ei õnnestunud, minu reaktsioon ja mõtlemine olid liiga aeglased.

Ning viimasena tooksin välja veel ühe omapärase nähtuse keset Ede-Wageningeni linna, mis mulle bussiga loksudes silma hakkas. Nimelt oli linnakesse ehitatud 3D kino, mida kattis murukatus. Kino kinoks, aga katus oli küll väga mitte asutuselik ning traditsiooniline. Samas on see taaskord väga hea võimalus muuta linna rohelisemaks ning ära kasutada vaba pinda, mis lamekatustega kaasnevad. Tavalistelegi katustele võiks istutada taimi, põõsaid ja väiksemaid puid, mis saaksid oma toidu õhust ja veest ning pakuksid silmarõõmu ning majaelanikele puhkekoha näol, kui ka linna külastavatele turistidele pakkudes kena vaadet.

Konverentsidel käimine tundub olevat väga tore ja hariv tegevus. Peangi hakkama tegema ettevalmistusi järgmisele konverentsile saamiseks. Sedakorda viib tee mind (loodetavasti) Poola.

tarkur,

tt

Madal maa vol 1

Esmaspäeva hommikul kell 4.15 avasin silmad, et sättida end valmis üle Eesti, Läti, Leedu, Poola ning Saksamaa õhuruumi Hollandisse lendama. Uksest väljumine õnnestus ilma suuremate probleemideta, isegi lennujaama jõudsime varakult. Võtsin check-in-st oma pardakaardi ning asusin turvakontrolli. Huhh ... kuidas ma ei kannata seda piinlikku läbiotsimist. Ma mõistan selle vajalikkust, kuid samal ajal olen tige vähemuse peale, kelle pärast ka korralikud ja usaldusväärsed reisjad kannatama peavad. Kontrollis selgus muidugi, et minu shampoon ja näopesugeel pole piisavalt väikeses pakendis ning seetõttu lippasin neid infopunkti viima. Õnneks sai isa need sealt kätte ja viis tagasi koju. Kontroll edukalt läbitud, jäin ootama pardale pääsemist ning oma kohale istumist. Lennu I pool möödus rahulikult; akna all istudes sain
vaadelda oma pisikest kodumaad, mis ülalt vaadatuna nii kena ja kaitsetu tundub. Kas saab olla midagi veel ilusamat kui aerofoto oma kodukandist - põllud, metsatukad, veesilmad ... erinevad vormid ning värvivarjundid. Erinevalt Hollandi maastikust, mis lennukiaknast väga korrapärase ja selgepiirilisena tundus.

Schipholi lennujaamas (Amsterdamis) hakkasin kael õieli otsima võimalust rongipiletite soetamiseks ning õiget platvormi rongile minemiseks. Pilet ostetud, lippasin alla, kuna rong pidi kohe-kohe väljuma. Suures ähmis ei suutnud valida, kas minna vasakpoolsesse või parempoolsese rongi, silte ma muidugi ei märganud. Õnneks aga sain infot väga abivalmis kohalikelt ning tunniajane sõit Ede-Wageningenisse võis alata. Kuna istusin rongi II korrusel, avanes mulle ülevaatlik pilt Hollandi maastikest, mis sarnanes Eestile kui kägu seale. Suurim erinevus seisnes selles, et iga maalapike omas otstarvet. Lihtsalt suvalist jäätmaad seal ei leidunud. Isegi võsa täitis oma ülesannet. Seda leidus muidugi väga vähe, nagu ka puudesalusid. Enamus oli siiski põllud ning nendevahelised kraavid. Ning tohutult loomi - lehmad, hobused, lambad, küülikud. Vähe sellest, et Hollandis on väga palju inimesi väikese maa kohta, on neil ka hirmpalju loomi. Ruumi neil aga väga palju polnud ... Peale koduloomade võis igal pool kohata ka nö metsikuid linde - tuvisid, kuldnokki, luiki ning mitmeid muid veelinde. Üks luigepaar oli oma pesa teinud rongitee kõrval asuva talu kraavikaldale ning emalind ei lasknud millelgi/kellelgi oma haudumist segada.

Peale väsitavat päeva MMV 2010 konverentsil hakkasin oma ööbimiskoha poole seiklema. Olin hinna tõttu valinud endale hotelli, mis asus konverentsipaigast u 15 km kaugusel. Uskusin, et täna suurepärasele ühistranspordisüsteemile pole see vahemaa mingi probleem. Õnneks polnudki. Pool tundi bussisõitu ning 10 min rongisõitu ja olingi linnakeses nimega Lunteren. Ahh ... milline linnake. Oma suuruselt oli ta võibolla midagi Pärnu-Jaagupi sarnast, kuid olemuselt sada korda armsam ja hubasem. Pisikesed tänavad, ühetaolised majad ning aiad, linnud lõugamas ning ülbelt ringi patseerimas. Sarnasus mõjus seal linnas (ning ka mujal Hollandis) pigem vooruse kui puudusena. Miski ei kriipinud silma ega mõjunud maitsetult. Ning mis veel oli omapärane, igal pool nägi väga palju rohelust. See polnud küll nö looduslik rohelus (vanad puud, pargid jmt), vaid pigem aedades kasvavad põõsad, puukesed, lillepeenrad ning maad kattev luuderohi. Kuid see mõjus väga mõnusalt ja looduslikult. Isegi kortermajade rõdud olid kaetud lillepottide ja pisikeste puukestega. Võrdluseks Riiaga, kus lilli kohtasin väga üksikutel rõdudel - suurematest taimedest rääkimata.

Rääkides veel rohelusest ja loodusest. Konverentsi II päeval toimus meil ekskursioon ühte Hollandi rahvusparki - De Hoge Veluwe. Hollandis on rahvuspargid ühed väga vähesed kohad, kus saab päris loodust näha. Seal on metsad, nõmmed, niidud, niisked alad jne. Metsades elavad hirved, metssead, erinevad linnud. Nii ka selles pargis. Mis aga oli väga erinev võrreldes Eestiga; rahvuspark oli piiratud taraga ning sissepääsu eest tuli maksta (7 euri nägu). Lisaks on park öösiti suletud ning seda läbivad asfalteeritud jalgrattateed (u 40 km). Hmm ... meie jaoks on see nagu tavaline park mõnes linnas - näiteks Kadrioru park. Kuigi liikumiskeeldu seal pole ning metsloomi samuti mitte. Teadupärast on Holland aegade jooksul ära kuivendanud kõik oma rabad ning seega hoiavad nad praegu niiskemaid ja madalamaid alasid kui kullatükke. Saime isegi ühe sellise tiigikese äärde minna ning haruldust kaeda. Laudtee all veekogu ääres kohtasin isegi turbasammalt... ehk 1000 a pärast on seal uuesti soo :)

Jätkub ...

teadlasehakatis,

tt

pildikesi kevadest ümberringi

lilleusku,

tt

läbisegi vol 2

Mul on kodus santlaager. Echo astus klaasi otsa ning rebestas oma käpapadja. Murra ja Dhakra jäid Echo lõugade vahele ning seetõttu on ühel kaelal kaks kärna ning teisel käpp katki. Tundub, et Echo on taandarengus ning muutub üha ülbemaks. Kaalun tõsiselt aediku ehitamist ning tema sinna teisaldamist. Siis vähemalt saavad teised poisid rahulikult elada.

Kuna reedel oli taas pealinna sõit (seekord nädalavahetuseks) otsustasin vahelduseks Murra kaasa võtta. Echol nagunii käpp katki, mis tast ikka solgutada. Hoolimata sellest, et poiss esimest korda ühistranspordis viibis, käitus ta nagu vana kala. Linnas ringi liikudes ei suutnud samuti ära imestada, kui mõnus ja rahulik koer ta ikka on. Õnneks isa iseloom edasi ei pärandunud :). Küll aga on Murra jaoks harjumatu võõras kohas oma ihu kergendada. Palju lihtsam on tulla tuppa ning sinna nt hunnik maha jätta. Kes siis õues ikka aega hädade peale raiskab?! Kuna ma juba pealinnas viibisin ning vaba laupäevaõhtut omasin, otsustasin Murra ära pesta. Toppisin vaesekese kabiini, ronisin ise ka sinna, sulgesin uksed ning asusin pesema. Oo õudust, milline kasukas tal seljas on. Selle märjaks saamine oli ikka tükk tegu. Lisaks jäi pesuvahendist veidi puudu, kuid ei hakanud selleks kabiinist väljuma. Raudselt oleks poiss kah välja lipsanud ning vahusena vannitoas ringi kalpsanud. Pärast pesu lõhnas Murra vahelduseks väga mõnusalt anonüümselt. Kui muidu on mu elukatel rebase-põllu-samblahais man, siis pesuvahendiga sai see kõik kanalisatsioonist alla lastud. Ning ööseks voodisse pugenud koer ei tundunudki nii ahistav ja ebamugav :)

Spa hoolduse läbinud koer

Murra on viimasel ajal üldse palju tegevust saanud. Lisaks pealinnas patseerimisele korraldasin talle kohtamise lammaste ja vasikatega. Kui Jaani talu lammaste vastu (läbi aia vaadates) ta väga huvi ei tundnud (palju põnevamad olid teised koerad), siis Pajumäe talu vasikad olid vägagi atraktiivsed. Ega vasikad uudishimuga muidugi Murrale alla jäänud. Tahtsid muudkui ninasid kokku panna ning kas limpsti või naksti teha. Lisaks kutsus poiss veisehakatisi ka peene kummardusega tantsule. Kahjuks ei võtnud vasikad vedu ... ju olid pullipoisid :). Kahju lausa, et Eestis pole võimalik veistega karjatamist harjutada. See tundub väga põnev ning väljakutsuv ettevõtmine olevat.

Firmapoos

Greta karjatamas ;)

veiseusku,

tt

läbisegi vol 1

Otsustasin kirjutada oma viimase aja sündmustest läbisegi. Nagunii ei tule kronoloogilises järjekorras meenutamisest midagi välja ... ajurakud on liiga vanad sellised gümnastika jaoks :).

Kõigepealt veidi mööblist. Kesk-Eestis on üks õnnetu talumaja, kus pole juba 15 a keegi elanud. Kuid ta on selle pika aja üksi vastu pidanud ning ootab oma hetke. Kas siis renoveerimise või lagunemise näol. See maja on kuulunud kunagi väga uhkesse ning suurde talukompleksi; praegu on alles jäänud kõrvalhoonete varemed, imeilus asukoht jõe kaldal ning suur laudaga elumaja. Lauda katus on tänaseks sisse vajunud, kuid elumaja peab veel hästi vastu. Majja sisenedes jõuad esimesena rehetuppa, kus maas suured paekivilahmakad ning nurgas reheahi. Rehetoas oli ühtekokku 5 ust, mis igaüks viis erinevasse ruumi. Kambreid on majas 3 - üks suurem ning kaks pisemat. Ma juba kujutan ette, kuidas suuremat kambrit saab kasutada elu- ja külalistetoana ning pisemaid magamiskambritena. Ning milline kena mööbel seal majas on. Arvukalt vahvaid laudu, kirste, tünne, kappe ... ning isegi raudvoodi. Minusuguse vanakraami austaja unistus. Tänu toredale inimesele oli võimalus meil sealt majast saada endale üks rohmakas riidekapp ning tunduvalt kergemakaaluline kummut. Muidugi on nad vanuse ja pika üksinduse tõttu üsna väsinud olekuga, kuid töökad ja tublid käed suudavad neist kindlasti midagi väga erilist välja võluda. Nii tore on pakkuda kodu vanadele asjadele ning anda neile uus hingamine ja funktsioon. Mööbli- ning ka riidepoed on minu jaoks juba ammu oma mõtte kaotanud. Palju põnevam on leida kasutatud asjade hulgast endale midagi vahvat ja omanäolist. Las taastumatuid ressursse kulutavad teised inimesed, mina võin rahulikult oma rohelise südamega elada ning olla veendunud, et vähemasti minu pärast küll meie planeet katastroofi ei satu.

Upakil riidekapp

Isa-poega rassimas

Laudaosa

Sinitaevas

Tala

Vaade rehetoast

mööbeldaja,

tt

rariteetmurakad

Laupäevaõhtu tundus olevat väga sobiv hetk asuda küpsetama erinevaid magustoite. Kuna minu tavapärane retseptiraamat "Perenaise kokaraamat" jäi isa sünnipäeva tõttu pealinna, otsustasin ideid ammutada oma uuest varamust "Peretoidud". Kahjuks oli seal magustoitude osakaal väga väike, niisiis polnud valikut väga keeruline teha. Esimeseks magusroaks sai clafoutis, mis jäi kõrvu juba saatest "Õhtusöök viiele", kus "ma ei tea, kus ma elan" tütarlaps seda oma külalistele serveeris. Muidugi totaalselt läbikukkunult. Eesti keelde panduna kõlab too eksklusiivne magustoit nõndamoodi - prantsusepärane ahjupannkook. Erinevalt tavapannikatest sisaldab too rohkelt mune ning vahukoort. Lisaks panin igasse vormi ka marju (retseptis soovitati maasikaid, originaalis pidavat kasutama kirsse), külmkapist tuli lemmiku otsusel välja purk murakatega. Purgis oli palju imehead vedelikku ning umbes 30 murakat. Tere tulemast minu hoidiste maailma :) Murakad maitsevad lihtsalt nii imehästi, et ma ei raatsinud oma 2,5 a tagasi rabast leitud saaki niisama nahka pista, vaid pidin konserveerima.

Teise magustoiduna proovisin mahlast shokolaadi-kreemikooki, mis väljanägemise poolest väga ilus ja tume oli, kuid maitselt natuke lahjaks jäi. Viga oli eeldatavasti selles, et ma ei julgenud (hoolimata retseptist) 200g mõrushokolaadi sisse panna, vaid panin umbes pooleks piimashokolaadiga. Eks see kindlasti ka maitse maha tõmbas. Ning muidugi kurivaim sooda. Kuna ma unustan pidevalt küpsetuspulbrit osta, pean läbi ajama soodaga. Seekord aga läks seda kuidagi tükikestena (sest ega ma ju lusikat ei kasuta, vaid raputan silma järgi) ning kohati on koogi sees tunda jubedaid soodalaike. Aga muidu on päris mõnus kook :) Ega´s oma s... ju haise. Kodukootud toidud sööd ikka ära, isegi kui veidi nihu läinud. Poest ostes aga ootad parimat kvaliteeti ning eeldatavasti kaebaks tootja tarbjakaitsesse, kui pakutaks kõrbenud/pooltoorest, liiga soolast vmt kooki.

Aga ahjupannkook oli tõesti maitsev. Isegi lemmiku meelest. Ning see juba tähendab midagi :)

maiasmokk,

tt

kodutareke

Kevadistest hetkedest veel natuke:

kased voolavad mahla, aias laulab väike-lehelind (silk-solk) ning linavästrik, mustsõstardel on pisikesed lehed väljas, tulbid ja rabarber areneb omasoodu, kraavikaldal õitsevad lepiklilled ning muru sees siniliiliad. Aga pajud ikka veel ei õitse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada ...

Viimasel ajal olen ma pidanud erinevate (vabatahtlike) kohustuste tõttu viibima sageli pealinnas. Kõige ekstreemsemal juhul isegi neli päeva järjest. Mis see neli päeva siis ära ole, mõtlete ehk. Kuid minu jaoks on see tohutult pikk aeg. Kujutage ette, kui palju asju saab nelja päevaga ära teha, eriti veel, kui need päevad on palgatööst vabad. Aed vajab korrastamist, kodu koristamist, koerad tegelemist, ise mõnusat äraolemist. Ning iga päev tuleb juurde kevademärke, mida lapseliku rõõmuga muudkui avastan.
Nelja päevaga aga jõuab väga palju vett merre voolata ning seetõttu võin ma paljust oluliselt ilma jääda. Linnas aga kahjuks sellised asju juba ei märka. Siin pole aega ega kohtagi, et mõnuleda hommikupäikeses, kuulata linnulaulu või otsida kulu seest lillekesi. Kõik muudkui kihutavad ja tormavad, nägudel tige-tõsised maskid ning pead täis muserdavaid mõtteid. Inimesed tormavad, autod tuututavad, trammid kolisevad ... Ma kõlan vist juba nagu totaalne maakas :) No tõesti ei kütkesta eriti mind jalutuskäik mööda Suur-Sõjamäe tänavat, kus suured masinad mööda mühisevad, heitgaase õhku paiskavad ning tolmu näkku ja silma ajavad. Alles ma pesin oma juuksed puhtaks, nüüd lähevad kõik jälle mustaks. Ning mida veel kopsud ütleksid, kui rääkida oskaksid.
Ainuke koht, kus ma vast jalutada tahaks, on vanalinn. Seal vähemalt on ilusad majad, hubased kohvikud ning suur valik erinevaid inimesi, keda vahtida. Ülejäänud osa linnast aga mõjub iga korraga üha võõramana ning närvilisemana. Kummaline on juba mõelda, et kunagi olin minagi osa sellest linnast. Hingasime ühes rütmis, jooksime võidu, nutsime ja naersime. Tänaseks aga ei seo mind enam selle linnaga pea miski. Pidevalt mõtlen, kuidas oma kohustusi ära muuta saaks, et ei peaks nii tihti (1x ndl) siin käima.
Linnas olles taban end pidevalt mõttelt, tahaks koju! Istuks bussi ja sõidaks ruttu-ruttu tagasi. Unustaks ära, et sellise tobeda vea linnatuleku näol üldse teinud olen. Aga kohusetundlikuna ajan ma oma tegemised ikka korda, enne kui lahkuda saan. Siis aga lähen suure rõõmu ning ootusärevusega. Mis küll seekord uut on ... kas mõni lill on nina välja pistnud, linnuke laulma hakanud või lõhn muutunud. Meeled on muutunud erguks ning valmis vastu võtma uusi avastusi ümbritsevast loodusest.

tüdrukune,

tt

munapühad

Viimasel ajal ei viitsi enam kirjutada, pildid räägivad enda eest :) Suur reede möödus minul, lemmikul ja tema tirtsul maal vanemate juures. Meisterdasime pappkarbist munadele pehme pesa, värvisime mune ning veetsime niisama mõnusalt aega. Laupäev-pühapäev aga seevastu möödub üksiolemise tähe all, mis tähendab laisklemist ning netis surfamist. Sekka ka natuke kodu- ja koolitöid. Kui ma säärase tempoga oma koolitöödega jätkan, ei jõua ma vist 50 a pärast ka doktoritööga valmis. Eks näis, mida elu toob :)

Pesa meisterdamas

Ega´s munavärvimine pole naisevõtt ;)

Ökovärvid ja puha ...

Vahepalaks mõni pannkook

Süvenenud ...

Kevadpühad

ootuses,

tt

järg ...

Täna hommikul nägin põllu peal olevas ajutises tiigis luigepaari ning aias olev mustsõstrapõõsas punnitab vägisi lehti pungadest välja. Lisaks lendas hoovis ringi punarind.

kevadekuulutaja,

tt

varakevadised hetked

Milliseid kevademärke teie näinud olete?

Mina võin uhkusega teatada, et olen ära näinud/kuulnud alljärgnevad:

1. karvased pajutibud
2. lumi- ja märtsikellukesed
3. põldlõokesed
4. kiivitajad
5. kuldnokad
6. metsvindid
7. valge-toonekured
8. sookured
9. haned ja pardid
10. värvilised koerliblikad (kirjud)
11. lapsuliblikad (kollased)

Nagu näha võite, domineerivad nimekirjas linnud. Taimeriik pole suurest lumest veel koguda jõudnud ning seega on nende esindatus tagasihoidlik. Kuid kui ilmaolud sobivad, võivad puude pungad puhkeda lausa üleöö. Järgmisena jään ootama pajude ning sarapuude õiteaega.

Esimesed rabarberivarred

Märtsikellukesed

Kraavid on veel kuhjaga vett täis, kuid maa hakkab juba tahenema

Sissesõidutee mõned päevad tagasi. Tänaseks olid viimasedki lombid kuivanud. Sel korral läks õnneks.

märkaja,

tt

hilistalvised hetked

Vanemate kass Pluuto oma lemmikkorvis

Kaks päeva enne kevade algust näitab talv oma viimaseid jõupingutusi

Sirelioks

Karvased pajutibud

Kus on kodukoht?

Nendel põldudel on vähemalt põlvini lumi, mis sulab ära vist küll alles jaanipäevaks

Via Baltica

Tuisu tulemusel oli külatee ühtlustunud ümberkaudsete lumeväljadega. Teed mitte ei lükatud lahti, vaid tõsteti

Meie uus koduloom - kanakull.

Elukoht - sügavkülm

piltnik,

tt