Alustasin selle postituse kirjutamist 2017. aasta sügisel. Loodetavasti nüüd saan valmis. On aeg üks eluperiood kasti pakkida ning mälestusteriiulisse paigutada. Teha ruumi uutele emotsioonidele, mälestustele ja rõõmudele.
Tagasivaade viimasele kahele aastale ei ole just rõõmsamate killast - sel ajal juhtusid asjad kiiresti, tihedalt ja laastavalt. Ühe päeva jooksul tuli lahendada palju erinevaid küsimusi ning mahutada kõik ülesanded tihedalt ärkveloleku aega.
“Ma pidevalt mõtlen, et enam kiiremaks/keerulisemaks/uskumatumaks elu minna ei saa. Sellistel hetkedel istub keegi pilvepiiril ja hõõrub muigega käsi - saab küll, saab ikka küll. Sellest ka põhjus, miks on tekkinud häbiväärne 10 kuu pikkune auk. Enamasti on õhtuti vaim nii väsinud, et kukun voodisse koos lastega ning magan norinal hommikuni. Ning päevasel ajal ajab üksi asi teist taga, mõnikord sõidab ülegi.”.
Selline lühike lõik kirjeldamaks saabuvat kollapsi - perioodi, mil loomad järjest surid, mina end lambapügamise ajal tugevalt vigastasin ja kuu aega liikumisvõimetu olin, lapsed iga öö paari tunni tagant potile vajasid, majanduslik olukord üha kitsamaks läks, kodused suhted plahvatusohtlikuks muutusid ning auto iganädalane kilometraaž teise mehe kuu-paari omale sarnanes.
Pole ime, et aasta lõpuks avastasin ma end ühel hommikul teki all, suutmata/leidmata endas mingitki tahet üles tõusta ja kuhugi minna. Selline elutahte kadumine oli väga ehmatav ning hirm, et nii nüüd jääbki, sundis mind mõtlema ja elukorralduslike muudatusi tegema hakkama. Huvitaval kombel, peale seda, kui olin oma peas otsustanud, et nii enam edasi minna ei saa, hakkasid asjad liikuma. Küll tasapisi, kuid siiski. Leidsin taas endas jõu ärgata, unistada teistsugusest tulevikust ning tunda rõõmu. Olin nii pikalt nii muserdunud, morn ja rõõmutu, et ei saanud sellest ise arugi. Kõik tegevused olid minu jaoks kohustused, ka oma armsate ja kullatükkidest lastega tegelemine ning loomade eest hoolitsemine. Kõige rahulikum olin ma hetkedel, mil sain olla üksi ning mittemidagi teha. Seda juhtus enamasti öösiti või õhtutel, mil ma imekombel lastega koos magama ei jäänud. Vajasin puhkust kõigest ja kõigist. Võimaluse selleks andis juba varem planeeritud ja paika pandud USA reis, kus sain kuu aega olla täiesti teises maailmas, lasta enda eest hoolitseda ning tegeleda oma mõtetega. Selle tulemusel sai 2018. aasta augusti lõpus ka vastu võetud otsus kooselu laste isaga lõplikult lõpetada. Juba varem olime otsustanud, et meie kodu Rannametsas läheb müüki ning ta kolib koos lastega Pärnusse korterisse. Olin tol hetkel väga tänulik, et ta soovis ja oli huvitatud laste eest hoolitsema, ajal mil ma veel ennast kogusin ning oma elukoha küsimusi lahendasin. Hiljem aga selgus kahjuks, et päris tagamõtteta see heasoovlikus polnud.
Praeguseks on uue elukorralduse algusest möödas veidi rohkem kui aasta. Huvitavalt kombel tuli vaikselt, kuid kindlalt mu ellu uus inimene, kes minu esialgsest ebalusest hoolimata oli mu kõrval, aitas ja toetas. Üsna kiiresti jõudsime otsusele, et koos on toredam ja lihtsam ning käesolevatel jõuludel tähistame esimest koos elamise aastat. Esimene kuu abikaasadena on juba möödunud.
Viimane aasta on olnud enda märkamise aeg. Kui varem pöörasin ma tähelepanu sellele, et teistel oleks hea ning ei tulnud selle pealegi, et ma ka midagi vajaksin, siis nüüd olen (ülbelt) vastupidine. Enda tass peab kõigepealt täis saama, siis alles saab teistele toeks olla. Õppisin nägema oma töökoormust, tunnetama keha reaktsiooni erinevatele stressiolukordadele ja planeerima kalendrit lähtudes iseenda vajadustest (mille märkamise ja teadvustamiseni on läinud umbkaudu aasta).
Mulle on alati meeldinud tööd teha, planeerida, korraldada jmt ning selle juures ma lihtsalt ei märka, et vaim ja keha väsib. Alles siis saan aru, kui on juba liiga hilja, st adrenaliin laes, ärevus ja närv sees. Kui selline olukord liiga sageli kordub, muutub ärevus igapäevaseks kaaslaseks. Vaikselt, kuid kindlalt vallutab see nii töö- kui puhkepäevad. Ja üks hetk märkad, et rahulikult olla ja aega maha võtta enam ei oska, iga asi ärritab ning pidevalt taob kuklas mõte, mis kõik on tegemata. Selleks, et naaseda tagasi tavalisse ellu, olen otsustanud vähendada tunduvalt oma töökoormust ning vahemaid, kalendrisse plaanin tegevusi põhimõttega 1 päev - 1 tegevus ning suurendada lihtsalt olemise aega. Loen jälle raamatuid ning vaatan aegajalt filme. Mõnikord isegi logelen niisama. Võtan aega laste, abikaasa, kodus olemise, toidu valmistamise ja koera jaoks. Ning tunnen elust rõõmu.
Peale järjekordset balletitundi (jah, igaüks saab sellega hakkama :) õpetajaga minu eripäradest rääkides adusin taas, kui käest ära ma end aastatega lasin. Kuna ma olen oma olemuselt niigi pigem ettevaatlik ja eneses (lisaks füsioloogilised iseärasused), siis ei ole keeruline lõpuks kasvada jändrikuks ja raskeks tammepuuks, selmet olla sihvakas, tuule käes õõtsuv ja painduv kasepuu. Aga kuna elu on elamiseks, kogemused õppimiseks ning raskused ületamiseks, siis pole võimatu, et ka mina ükskord oma jala põlvest kõrgemale tõsta suudan ning sõrmed maha ulatan. Talust, lammastest, hobustest ja jooksupartidest rääkimata :).
optimist
tt
