areng

Tuleviku tarbeks olgu ära mainitud, et Itti hakkas roomama 22.09 ning esimese katse end istuma sättida paar päeva hiljem - 24.09. Täna liigub ta edasi käpu-roomates ning harjutab ilma toeta istumist. Üksi olla ei taha. Melu ja tähelepanu keskel olla meeldib. Magamine pole ka enam see, mis varem. Kisa on kõva ja nõudlik. Aga üldjoontes võib rahule jääda :)

Kaks mõtet ka. Esiteks, igal imetaval emal võiks aiamaal üks kapsapea kasvada. Teiseks, lapsevanemad, kes on suutnud väikese vanusevahega lapsed inimesteks kasvatada ning ise sealjuures mõistusele jääda, väärivad ausammast.

üksiolemist nautiv,

tt

Sooooome

Septembri keskpaigas tegime kolmekesi ühe väikese merereisi teispoole Soome lahte. Abilisteks ja meelelahutajateks :) kaasas Mummi ja Tädi. Olin reisi pärast veidi murelik, kuna Otto kipsist vabanenud jalg ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Kips eemaldati juba 5.09, kuid nädal aega hiljem ei suutnud ta veel sellele normaalselt toetuda. Õnneks aga on tal jooksuratas, millega iga päev endale taastusravi teha saab.
Helsingisse sõitsime Viking Line õhtuse laevaga, mis harjumatult puupüsti täis oli. Lisaks oli laevast kadunud enamik diivaneid, nende asemel lauad-toolid nagu sööklas. Oma koha me teiste seas siiski leidsime ning laagri laiali laotasime. Umbes poole ajast veetis Otto koos saatjaga lastenurgas pallimeres. Ma ei taha mõeldagi, kui räpane see olla võib :) Aga eks võõras mustus ja bakterid ole mingil määral kasuks. Pärast pesime käed korralikult puhtaks muidugi. Pallimeri oli tema jaoks täielik hitt. Kui järele mõelda, siis tegelikult nägi ta seda vist esimest korda elus. Koju liiga palju palle soetada ei soovi ning mujal, kus enamasti käime, kah sellist atraktsiooni pole. Itti samal ajal rullis end laual, sõi, naeratas ja magas. Nagu ikka.
Järgmised paar päevakest veestsime oma armsate sugulaste juures Helsingi lähistel. Lisaks niisama puhkamisele külastasime otseloomulikult Ikeat, millest väljusin terve hunniku klaasist tarbeesemetega. Nutikas valik, eriti, kui on vaja neid transportida puupüsti täis autoga :) Õnneks jäi kõik siiski terveks. Otto sai endale uue lemmikmänguasja - kraanaauto. Tegelikult on vähemalt osa mänguasjast plaanitud Ittile, et ta saaks ringe, ruute ja kolmnurki õigesse õõnsusesse panna. Kuid hetkel veel tundub Otto auto üle rohkem rõõmustavat. Lisaks hüppasime läbi ka Haltiast - Nuuksio rahvuspargis asuvast Soome looduskeskusest. Kahjuks matkaradadele ei jõudnud, kuid järgmisel korral võtame selle kindlasti plaani. Soome karge loodus väärib avastamist. Tagasi Tallinnasse tulime Eckerö Line laevaga, millesse esmapilgul skeptiliselt suhtusime, kuid hiljem hoopis meeldivalt üllatusime. Laev oli suur, avar ning mugav. Väidetavalt meenutab Tallinki Stari, millega mina muidugi sõitnud pole. Mängunurk oli ka mõnusam - puhas vaiba ja lastemööbliga nurgake, kus erinevad mänguasjad ja ronimissein.
Ei tea, kas põhjuseks oli keskkonnavahetus, pallimeres hullamine, kodus võimlemine või kuuseis, igatahes päev pärast Helsingisse jõudmist hakkas Otto kõndima. Alguses küll puiselt ja tugevalt longates, kuid oktoobri alguseks (kuu peale kipsist vabanemist) oli kõnnak juba peaaegu tavapärane.
Kahe väikese lapsega reisimine polegi nii jube, kui karta võis :)

teisekorrani,

tt

piduroog

Võta mõned kodused kanamunad, vahusta koos maitseainete ja sorstu veega. Prae pannil võis eelmisel päeval korjatud kukeseened, vala peale munasegu. Korja õuest mõned varasügisesed tomatid, viiluta ning aseta munasegu peale. Lõpuks pudista ka veidi Parmesani juustu. Ja tõeliselt maitsev hommikusöök ongi valmis. Pakub nii silmailu kui maitsenaudinguid.

maitsekalt,
tt

Jää hüvasti, roosa koer!

Täpselt nädal tagasi, eelmise reede hommikul märkasime Echo olekus teatavat muutust. Ta oli hommikul ärgates loid ning ilmselt tundis end päris kehvalt. Pakkisin koera ja lapsed autosse ning sõitsin Pärnusse kliinikusse. Kuna ainus asi, mis mulle pähe turgatas oli mürgistus, siis saigi seda ravima hakatud. Pärastlõunal oli koera olemine juba parem ning endalgi süda rahulikum. Laupäev möödus komplikatsioonideta, kuid seevastu pühapäev ... Hommikul "tervitas" mind tasakaaluhäirete ning nukra olemisega koer. Eelmise päeva progressist oli saanud tugev regress. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis tabas mind väike peata olek. Pärnu kliinikud on kinni, kuigi nö kiirabi sealt vajadusel saab. Aastaid tagasi, kui Murra Echol saba kõrvalt delikaatse piirkonna lõhki tõmbas, saime kiire abi just telefonivalves olnud arsti käest. Kuna pidin sama päeva õhtul pealinna sõitma, otsustasin, et võtan Echo ka kaasa. Sealne loomade kiirabi on täies valmisolekus 24/7 ning ilmselt kõige efektiivsemat ja kiiremat abi saaks just sealt. Pakkisin taas kiirelt lapsed, asjad ja Echo auto peale ning asusime teele. Hinges painamas, mis saab, kui ei jõua. Poolel teel Tallinna oli veel kõik võimalik. Kuid kohale jõudes kahjuks enam mitte. Teda püüti ka elustada, kuid paraku jäime liiga hiljaks.

Kaheksa aastat jõudis Echo siin ilmas olla. See aeg pole sugugi pikk ühe keskmise koera jaoks. Muidugi hukkuvad karjakoerad sageli üsna noorelt, kuid seda pigem nende hulljulguse, mitte haigestumiste tõttu. Tervis on neil üldiselt raudne. Viimased aastad veetis Echo kodus õuekoerana, kus valitses vabalt oma valdusi ning pidas läbirääkimisi metsloomadega. Viimased võistlused ja treeninguid jäi Otto sünnieelsesse perioodi (veider sõnakasutus :). Siiani on mul meeles meie viimane AG võistlus 2011 a septembris Pärnus Tammiste platsil. Soov oli jõuda A2, kuid natuke jäi siiski puudu. Teadsin juba siis, et meie aktiivne treening- ja võistlusperiood saab läbi (seoses Otto sünniga) ning seetõttu võtsingi veel viimast - kihutades 6. raseduskuul temaga võidu agilityplatsil :).

 Oma iseloomult oli Echo mees mis mees. Mühakas ja konkreetne. Tunnetest ei teadnud tema midagi. Peaasi, et saaks rahmeldada, maadelda ja joosta. Ning tüli norida. Ju sellepärast nad O-ga ka nii hästi klappisid :). Lastele meeldis temaga väga mängida, sest ta oli lõbus ning võis lõpmatuseni pulka/palli jmt tuua. Algusest peale võlus tema juures kõige rohkem see, kui sõbralik üks acd olla võib. Temas polnud grammigi kurjust inimeste suhtes. Peale kogemusi inimeste suhtes ebakindlalt käituva karjakoeraga oli see mõnusaks vahelduseks. Inimeste suhtes kuri koer on olevus, keda vaenlasele ka ei soovitaks. Kahjuks aga ei pöörata sellele pahatihti piisavalt tähelepanu. Igatahes mitte enne, kuniks probleem juba käes. Ja paraku on siis juba hilja.

Lisaks sõbralikkusele on kindlasti tähelepanu väärt ka tema soov ja tahe teha (koos)tööd. Milline mõnu on teha sporti koeraga, kes seda naudib ning su käsklusi innuga täidab. Vastupidiselt lönts-lönts kõrvad laiali  sinust 10 m kaugusel venivast elukast, millistega mul samuti on olnud võimalus koos aega veeta.

 Echo ja Murra algusaastail

Nüüd on jäänud meile kaks koera - Echo kutsikas Murra, kes oma isa meenutab sama vähe kui siga kägu ning sel kuul juba 10 a saav, kuid siiani eatu D. Neil mõlemal on oma roll minu elus, kuid Echo koha peale jääb tühimik.

kakskoerlane,

tt