Istun kerratõmbunult diivanil, mõnulen ja joon sooja piima meega. Ühe silmaga vaatan tv-d, teisega jalutan internetis. Akna taga sillerdab jääpurikates ja veepiiskades päike, maa on kaetud valge lumekirmega ning õhk värske ja karge. Suurepärane ilm laupäeva jaoks.
Varsti on käes talv pimedate ööde ja krõbedate külmadega. Alles oli sügis; kooli algus, sünnipäev, matkamine, sandaalidega ringijooksmine jne. Aeg läheb nii kiiresti. Koguaeg on ootus millegi järele - millal endale kodu saan, millal O-d näen, millal saabub järgmine kuu, millal veel kümme asja juhtub. Ja suures ootuses jäävad väikeste päevade pisikesed rõõmud tähelepanuta. Huvitav, kui paljud inimesed sellistele asjadele mõtlevad? Või kihutavad enamus läbi oma elu, unustades hetkekski peatuda ja ringi vaadata. Kas kedagi veel rõõmustavad esimese jääkirme saanud tiik, härmatiserüüs taimekesed ning madalalt liikuv sügispäike.
Linnas elavatel inimestel on muidugi üsna keeruline ülaltoodud ilusaid hetki kogeda. Hallide majade, pori, autode ja kiirustavate inimeste keskel ilu nägemiseks peab olema kas paadunud optimist või lihtsalt veidi kummaline inimene. Seepärast olen ma väga rõõmus, et sain end linnaelust lahti rabeleda. Aegajalt pean küll seal käima, kuid nüüd on see puhas rõõm. Mul on nüüd valikuvõimalus. Kui soovin linnamelu maitsta, tulen Tlnna, tahan vaikust ja rahu, olen kas Haibas või maal. Korteris tuleb veel mõned ettevalmistused teha ning siis võib talv rõõmua saabuda. Mina olen valmis.
töömesilane,
tt
