Aprill-mai kannavad "uhkusega" märksõna stafülokokk. Kõigest paar nädalat saime värske ilmaimega kodus olla, kui tekkis kõrge palavik ning punetus rindkerel. Kiire sõit EMO-sse, väike operatsioon ehk mädapaise avamine ning poolteist nädalat haiglaravil. Analüüsid näitasid, et põletiku tekitajaks oli stafülokokk aureus. Vintske vennike, kes esialgu ravilegi alluda ei soovinud. Päeval, mil Itti haiglast välja kirjutati, kolisime lasteosakonnast ümber naisteosakonda. Seekord ravima minul tekkinud rinnapõletikku, põhjustajaks teadagi kes. Taaskord sobiva AB otsimine ning nädalane ravikuur. Kokkuvõttes viibisime haiglaseinte vahel 2,5 nädalat. Uskumatult pikk aeg, mille jooksul nüristusin nii, et haiglas viibimine hakkas juba normaalse eluviisina tunduma. Selle aja jooksul ei saanud ma kordagi õue. Liikuminegi piirdus enamasti ainult palati piires. Ning pidev nälg. Pean ütlema, et haiglatoit oli täiesti maitsev, kuigi veidi kummaline. Samas, võibolla olin ma lihtsalt nii näljane, et sõin kõike, mida ette anti :) Portsjonid olid ka paraja suurusega, kuid eks imetamine nõua oma osa. Söögivahed olid u 4 tunnised, mul aga läheb kõht tühjaks juba paari tunni möödudes. Nii mulle siis pidevalt toodigi süüa juurde, et ma päris kokku ei kuivaks. Lisaks meile sai, õigemini saab tänaseni ülaltoodud bakteri raudset haaret tunda O, kes oma käele tekkinud paiseid haiglas avamas ning praegu sidumas käib. Tema jant on kestnud kõige pikemalt ning pole veel kindel, kas nüüd saab ühele poole või tekib taas midagi naha alla. Otto-poiss aga on kõige selle jooksul püsinud ponks ja terve. Õnneks.
Tänaseks oleme juba mõnda aega kodus olnud ning kõik taaskohanemisraskused üle elanud. Itti jätkas sealt, kus enne haiglasse minekut pooleli jäi, tehes mitmetunniseid uinakuid ning olles muidu zen. Otto, olles vahepeal pisaraid kogunud, saab neid taas valada :)
Naljakas on tagasi mõelda ajale, mil Otto sündis. Siis oli mul võimalus pikalt-pikalt olla ainult tema päralt ning iga kääksu ja vääksu peale reageerida. Mis minu meelest on ka õige, aga mida Ittiga kahjuks alati rakendada pole võimalik. Üldse elasime Ottoga mitu kuud oma mullis, tavamaailma tagasitulek võttis aega ning täielikult taastusin sellest kõigest rohkem kui aasta peale lapse sündi. Praegu aga käib kõik nagu möödaminnes. Eks enamjaolt ka seetõttu, et Otto vajab samuti tähelepanu ja hoolt. Õnneks on ta piisavalt asjalik ning iseseisev, et meie päevad mööduvad enamjaolt mõnusalt ja sõbralikult. Kui koduseid töid väheseks jääb :), teen õhtuti ka oma projektitöid, mis on heaks vahelduseks päevasele laste seltskonnale. Sellest johtuvalt tunduvad päeval aegajalt tekkivad puhkepausid täiesti uskumatutena. Niisama istumine ja olemine on niivõrd imelik, et vajab kohest tegutsemist.
Praegu aga istun ma ja ootan und. Mis tundub täiesti uskumatuna, sest Ottoga vaevlesin ma kroonilises unevõlas. Nüüd aga tiksun poole ööni üleval ning hommikul asun reipalt tegutsema.
unetu,
tt
