Maal, tsivilisatsioonist (ehk siis pealinnast) vähe kaugemal elades on palju plusse, kuid pikemas perspektiivis tulevad esile ka miinused. Väikeste laste vanemana on üheks miinuseks kindlasti huviringide vähesus. Enamus trenne jm huviringid ootavad oma ridadesse lapsi alates 1. klassist. Väikelastele mõeldud tegevused on aga koondunud sinna, kus on inimesi. Ehk siis pealinna ümbrusesse. Sinna aga Läti piiri äärest regulaarselt last viima ei hakka. Isegi Pärnusse sõit on paras ettevõtmine. Kuigi seda me praegu teeme - seoses Otto ujumiskursustega 1x nädalas sõidan lastega spetsiaalselt linna, ootan kuniks Otto on ära sulistanud ning seejärel väsinud lastega tagasi. Meelelahutus missugune :)
10x on ta juba ujumas käinud ning nüüd saime võimaluse ka teisel kursusel osaleda. Administraator aga ütles, et kolmandat korda me suure tõenäosusega enam kursusele ei pääse. Nõudlus on suur ning mõeldud siiski algõppeks. Siit aga tuleb järgmine probleem. Kuhu edasi? Oleks siis võimalus ujumistreeningutega jätkata ning mõni stiil selgeks saada. Kahjuks aga pakutakse Pärnus järgmist ujumiskursust alles algklassilastele. Ning see on mõeldud algajatele. Selleks ajaks tahaks ma, et laps käiks juba päris trennis. Kahjuks pole ka teiste spordialadega väga kiita. Valikus on veel jalgpall, tants ja jooga, kuid kaks esimest mind (ja Ottot) niiväga ei huvita ning viimases saab ta lasteaias käia. Tehes veidi uuringut linnas pakutavatest sporditrennidest jäigi silma peaasjalikult tants. Ilmselt saab see olema Ittikese esimene valik, sest paigal ei püsi ta juba praegu ning omamoodi tantsida (ja esineda) meeldib talle väga. See aga ei lahenda Otto küsimust.
Tundub, et ainus asjalik lahendus on ise lapsega tegelemine :) Nagu ikka, kui tahad, et oleks hästi tehtud, pead ise käed külge lööma. Talvel suusatamas käima, basseinis ja meres/jões/järves ujumist harjutamas, lisaks ehk veel midagi - sulgpall näiteks. Seda vähemalt oskan ma õpetada.
personaaltreener
tt
teisipäev, november 22, 2016
neljapäev, november 17, 2016
lapsed
Juba enne laste sündi teadsin ma, et tavalasteaiad/koolid ning õpikäsitlused mulle kui lapsevanemale ei sobi. Kuna enda mälestused/kogemused kooliajast on suht mõttetud. Õppisin hinnete jaoks pikemalt süvenemata seostesse ning põhjustesse, miks seda üldse vaja on. Klassikaaslastega läbisaamine oli neutraalne, hoidsin pigem omaette. Nö ärkasin alles ülikoolis, kui hakkasin aru saama, mis mulle päriselt meeldib ja kes ma olen. Olgu tänatud kõrgemad jõud, kes mind loodusteadustesse suunasid, vähemalt leidsin kohe oma õige tee edasistes õpingutes ning hiljem töödes.
Vastumeelsust üldsüsteemide suhtes on süvendanud ka nüüdseks u 10 a kogemus retkejuhina, mil olen näinud erinevaid lasteaiarühmasid ja klasse nii Harju- kui viimastel aastatel ka Pärnumaal. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei halvusta alus- ja üldharidust, pean seda vajalikuks ning oluliseks. Lihtsalt mulle riiklik lähenemine ei sobi. Selles valguses oli kevadel väga kurb kuulata riigipoolset soovi muuta erakoolide rahastussüsteemi. Kohati jäi mulje nagu oleksid erakoolid "hullukeste" eralõbu, mida ometi pole ju tarvis lisaks toetada.
Seega, kui ligi 5 a tagasi otsustati Pärnus luua waldorfpedagoogika rakuke (Herbert Hahni Selts), siis ei mõelnud ma pikalt, vaid toetasin ideed kahe käega. Tänaseks on rakukesest välja kasvanud lasteaed Pauliine ning Pärnu waldorfkool. Mõlemad väga hubased, kodused ja soojad õppeasutused koos armsate ja hoolivate töötajatega. Minu side seltsiga piirdub selle liikmeks olemisega ning aegajalt koolitustel/üritusel osalemisega. Tasapisi täiendan oma teadmisi waldorfpedagoogikast, silmaringi laiendades ning sügaval sisimas olevatele arusaamadele kinnitust saades. Kes teab, ehk ükspäev saab minust jälle õpetaja :) Enne muidugi pean ma selgeks õppima joonistamise, joonte tõmbamise, laulmise ja muusika tegemise ning leidma üles oma loovus. Kahjuks aga otsustasin lahti lasta ühest oma ammusest unistusest - panna ka oma lapsed waldorflasteaeda. Sealne õhkkond on minu jaoks nii õige, rühmaruumid kodused, päevakava harmooniline ja isiksust toetav. Waldorflasteaed pakub kõike seda, mida mina kodus pakkuda ei suuda (kuigi tahaksin). Kuni käesoleva sügiseni tiksus mul kuklas pidevalt teadmine, et kohalik lasteaed on ajutine ning järgmisest aastast lähevad nad Pauliinesse. Isegi koht on Ottole juba möödunud aastast olemas. Praeguseks olen aga teinud kurva, kuid samas rahustava otsuse jääda valla lasteaeda. Sest tegelikult on ka see asutus väga püüdlik ja tore. Kõige suurem pluss on muidugi väiksed rühmad. Õnneks ei ole majanduslik kokkuhoid lasteaeda senini tabanud ning iga vanuserühm saab kenasti oma rühmas olla (hoolimata tagasihoidlikust laste arvust). See tähendab, et Ittikesega käib igapäevaselt rühmas mängimas 3-4 last, Ottol 6-8 last. Maja töötajad on vahvad ja sõbralikud, kõik tunnevad kõiki ning lastel (ja minul) on tekkinud oma koht kogukonnas.
Ottol on lasteaia aega veel 2,5 aastat, seejärel peaks hakkama kooli sättima. Niikaugele ma veel mõelda ei taha. Enne seda on plaanis rikastada nende tundemaailma, laiendada silmaringi ning anda uusi kogemusi nii siin kui seal.
Sellega seoses on Otto alates sügisest käinud ujumiskursustel. Kuna talle väga meeldib vesi ning sulistamine, otsustasin, et on aeg ujuma õppida. Pärnu taastusravi- ja heaolukeskus pakub al 4 a lastele ujumiskursuseid, kuhu end ka kirja panime. Nüüdseks on 10x käidud ning oskus vees hakkama saada kindlasti parem. Õnneks saime ka võimaluse veel 10x ujumas käia, ehk kursuse lõpuks on omandatud ka ujumislaadsed liigutused ja oskus veel peal püsida :). Ujumas käimine on muidugi ooper omaette - sinna me sõidame (reeglina kolmekesi) peale lasteaeda (ja minu tööd) õhtuti. Seoses kellakeeramisega jääb kojujõudmine uneaega, mistõttu on kogu ettevõtmine parajalt närvesööv. Samas aga emotsioon treeningust korvab negatiivse.
Lisaks otsustasin lastega paar korda kuus hobuste juures käima hakata. Reius on mul üks endine karjakoeraomanikust tuttav, kes viimastel aastatel jõudsalt hobustega tegelema on hakanud. Tema juures otsustasingi Ottole-Ittile hobuseid tutvustamas käia. Esimene kord on seljataga, lastele meeldis. Ja mulle ka. Kes siis ikka vanemate täitmata jäänud unistuste poole püüdlema hakkab, kui mitte oma lapsed :D.
transportöör
tt
Vastumeelsust üldsüsteemide suhtes on süvendanud ka nüüdseks u 10 a kogemus retkejuhina, mil olen näinud erinevaid lasteaiarühmasid ja klasse nii Harju- kui viimastel aastatel ka Pärnumaal. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei halvusta alus- ja üldharidust, pean seda vajalikuks ning oluliseks. Lihtsalt mulle riiklik lähenemine ei sobi. Selles valguses oli kevadel väga kurb kuulata riigipoolset soovi muuta erakoolide rahastussüsteemi. Kohati jäi mulje nagu oleksid erakoolid "hullukeste" eralõbu, mida ometi pole ju tarvis lisaks toetada.
Seega, kui ligi 5 a tagasi otsustati Pärnus luua waldorfpedagoogika rakuke (Herbert Hahni Selts), siis ei mõelnud ma pikalt, vaid toetasin ideed kahe käega. Tänaseks on rakukesest välja kasvanud lasteaed Pauliine ning Pärnu waldorfkool. Mõlemad väga hubased, kodused ja soojad õppeasutused koos armsate ja hoolivate töötajatega. Minu side seltsiga piirdub selle liikmeks olemisega ning aegajalt koolitustel/üritusel osalemisega. Tasapisi täiendan oma teadmisi waldorfpedagoogikast, silmaringi laiendades ning sügaval sisimas olevatele arusaamadele kinnitust saades. Kes teab, ehk ükspäev saab minust jälle õpetaja :) Enne muidugi pean ma selgeks õppima joonistamise, joonte tõmbamise, laulmise ja muusika tegemise ning leidma üles oma loovus. Kahjuks aga otsustasin lahti lasta ühest oma ammusest unistusest - panna ka oma lapsed waldorflasteaeda. Sealne õhkkond on minu jaoks nii õige, rühmaruumid kodused, päevakava harmooniline ja isiksust toetav. Waldorflasteaed pakub kõike seda, mida mina kodus pakkuda ei suuda (kuigi tahaksin). Kuni käesoleva sügiseni tiksus mul kuklas pidevalt teadmine, et kohalik lasteaed on ajutine ning järgmisest aastast lähevad nad Pauliinesse. Isegi koht on Ottole juba möödunud aastast olemas. Praeguseks olen aga teinud kurva, kuid samas rahustava otsuse jääda valla lasteaeda. Sest tegelikult on ka see asutus väga püüdlik ja tore. Kõige suurem pluss on muidugi väiksed rühmad. Õnneks ei ole majanduslik kokkuhoid lasteaeda senini tabanud ning iga vanuserühm saab kenasti oma rühmas olla (hoolimata tagasihoidlikust laste arvust). See tähendab, et Ittikesega käib igapäevaselt rühmas mängimas 3-4 last, Ottol 6-8 last. Maja töötajad on vahvad ja sõbralikud, kõik tunnevad kõiki ning lastel (ja minul) on tekkinud oma koht kogukonnas.
Ottol on lasteaia aega veel 2,5 aastat, seejärel peaks hakkama kooli sättima. Niikaugele ma veel mõelda ei taha. Enne seda on plaanis rikastada nende tundemaailma, laiendada silmaringi ning anda uusi kogemusi nii siin kui seal.
Sellega seoses on Otto alates sügisest käinud ujumiskursustel. Kuna talle väga meeldib vesi ning sulistamine, otsustasin, et on aeg ujuma õppida. Pärnu taastusravi- ja heaolukeskus pakub al 4 a lastele ujumiskursuseid, kuhu end ka kirja panime. Nüüdseks on 10x käidud ning oskus vees hakkama saada kindlasti parem. Õnneks saime ka võimaluse veel 10x ujumas käia, ehk kursuse lõpuks on omandatud ka ujumislaadsed liigutused ja oskus veel peal püsida :). Ujumas käimine on muidugi ooper omaette - sinna me sõidame (reeglina kolmekesi) peale lasteaeda (ja minu tööd) õhtuti. Seoses kellakeeramisega jääb kojujõudmine uneaega, mistõttu on kogu ettevõtmine parajalt närvesööv. Samas aga emotsioon treeningust korvab negatiivse.
Lisaks otsustasin lastega paar korda kuus hobuste juures käima hakata. Reius on mul üks endine karjakoeraomanikust tuttav, kes viimastel aastatel jõudsalt hobustega tegelema on hakanud. Tema juures otsustasingi Ottole-Ittile hobuseid tutvustamas käia. Esimene kord on seljataga, lastele meeldis. Ja mulle ka. Kes siis ikka vanemate täitmata jäänud unistuste poole püüdlema hakkab, kui mitte oma lapsed :D.
transportöör
tt
Tellimine:
Postitused (Atom)