Kuna Haapsalu ag võistlused meil just kõige paremini ei läinud, olin ma üsna skeptiline ning ootav ka järgmiste - Pärnu võistluste suhtes. Vahelduseks andsin ka Murrale võimaluse end võistlussituatsioonis proovile panna. Tulemused olid keskmised, Murr jooksis minuga kenasti kaasa, kuid ma kipun unustama, et ta pole veel nii osav, kui Echo. Seega teen aegajalt liigutusi, mida Echoga harjunud olen ning imestan, miks koer õigesse kohta ei lähe :). Echoga jooksin 3 rada, millest esimene oli hüppekas ning kaks järgmist agility rajad. Esimene jooks oli enamvähem, teine jooks läks Echo uimasuse ja ringivahtimise tõttu täitsa nahka. Kolmas jooks aga oli mesi meie mmokkadele. Kõigepealt elasime kaasa sõbranna Poppyle, kes tegi imelise puhta jooksu. Seejärel oli meie kord ning oh üllatust, tulemuseks oli samuti 0 kp ning aegade arvestuses III koht. Lõpuks ometi õnnestus meil puhas rada joosta. Olen oodanud seda juba jupp aega ning vaikselt eesmärgiks seadnud aasta lõpuks järgmisse klassi pääseda. Nüüd jõudis see soov sammukese võrra lähemale.
Täna sain aga hakkama teisegi eneseületusega. Nimelt kudusin ma valmis oma elu esimese kaltsuvaiba. See ei tulnud küll väga suur, kuid see-eest oma ja armas. Põhivärvus roheline ning sees kitsad kollased, punased ja mustad triibud. Kusjuures kudumine polnudki nii keeruline. Kaltsuga tuli muudkui edasi-tagasi liikuda ning soovi korral värvitriipe sisse panna. Vahepeal keerad valmis vaipa rulli ning pingutad hmm ... paelu. Umbes nii nagu rehvipolte keeratakse. Sügisepoole lähen kindlasti järgmist vaipa kuduma. Pisike roheline vajab endale suuremat sõpra, et esikupõrand kenasti ära katta.
Muidu aga tatsun vaikselt ringi ning püüan elu natuke rahulikumalt võtta. Kummardamine ja kükitamine on muutunud üsna ebamugavaks tegevuseks, samuti tunnen ma, et kõndida võib ka aeglaselt :) Loodetavasti saan sept alguses veel võistelda.
paisuv,
tt
