kuidas ma üritasin nunnusid pilte teha

Kätte on jõudnud lammaste poegimise periood. Otsa tegid lahti kaks lambaprouat, kel mõlemal sündisid mõni päev tagasi kaksiktalled - üks poiss ja teine tüdruk. Mõtlesin, et oleks tore tallekestest ja lastest mõni ilus pildike teha.

Kõigepealt kaevasin ma välja viisakamad õueriided, millega poleks piinlik pildi peal olla. Seejärel püüdsin veenda Ittikest, et just minu väljavalitud riided on need kõige ilusamad ja paremad. Otto õnneks paneb selga seda, mida ma palun. Seejärel ladusin ämbrisse lammaste kuivtoidu ja sammusime läbi lume lammaste aia poole. Järgmiseks oli vaja kari aedikust välja saada, nii et mammad koos tittedega sisse jääksid. Kuna mul oli toiduämber käes, jooksid lambad mulle lausa tormi ning püüdsid kõik oma pead ämbrisse suruda. Mul õnnestus osa toitu maha pudistada, aedikusse lipsata ja värav ruttu kinni panna. Enne muidugi tõstsin Ittikese ka aedikusse, et ta lammaste vahele ei ununeks. Seejärel läksime lambamajja, kus ma avastasin, et üks mamma oli ülejäänud karjaga välja jäänud. Kuna lapsevanemad saavad iga päev väikese portsu kuivtoitu, et nad ikka oma poegi jaksaksid toita, oli vaja too põgenenud utt tagasi majja saada. Õnneks hakkas ta üks hetk oma tallekeste järele igatsema ning tuli ise värava juurde.Vahepeal püüdsin leida majakeses kõige puhtama heinakuhja, kuhu lapsed istuma tõsta. Nii nad seal lambakaka vahel kõrvuti istusid ja vaatasid, kuidas ma hiilides tallekest püüan. Vastsündinuid oli lihtne kätte saada ja sülle võtta, kuid mõnepäevased juba kepsutavad ringi ja on ettevaatlikumad. Tiirutasin muudkui mammade kahtlustava pilgu saatel mööda ruumi ja püüdsin ühte kätte saada. Lõpuks see ka õnnestus. Lugesin Ottole sõnad peale, et tallekest tuleb kõvasti hoida, muidu paneb ta plehku. Peale parajat pusimist see ka õnnestus. Ja ma sain asuda pilte tegema. Kahjuks on Ottol suurepärane oskus piltide peale veidi tobeda näoga jääda ning seda ka seekord. Seetõttu otsustasin ta modelli kohustustest vabastada ning asusin järgmist tallekest püüdma. Peale pikka püüdmist õnnestus mul sarviline poisss kätte saada ja uuesti lastele sülle anda. Taaskord klõbistasin kiiresti mõned pildid, lootusest, et midagi ka välja tuleb. Viimaks andsin talle Ittile sülle ja proovisin  temast üksi pilti teha. See nägi välja nii, et ma hoidsin ühe käega tallest kinni, sirutasin teie käe nii kaugele kui sain, lasin korraks käe lahti ja tegin kiirelt paar klõpsu. Itti ju ei jaksa talle nii kõvasti kinni hoida kui vaja.

Kui lapsed ja lambad pildistatud, mõtlesin talledest üksi ka mõne pildi teha. Khmm. See polnud paraku eriti lihtsam ülesanne. Nad muudkui siblisid ringi, keerasid selja, ronisid mammade vahele jne. Lõpptulemusena sain kogu sellest vaevalisest sessioonist mõne (mööndustega) pildikese. Respect inimestele, kes lastest ja loomadest imeilusad pildid suudavad välja võluda.

hetkejäädvustaja,

tt

Aeg muudkui lendab

... ja mina ei jõua kuidagi sündmuste talletamiseni. Kui lühidalt rääkida, siis mööduvad päevad enamasti kas töiselt või koos lastega :) Sageli mõlemat korraga. Pole ime, et selline kombo üsna kiiresti katuse sõitma viib. Ja ainus pääsetee tundub olevat põgeneda ilma tagasivaatamiseta :).

Ittikene pole alates aasta algusest algusest enam rinda saanud ning seetõttu on ööd ka veidi rahulikumaks muutunud. Alguses ta küll ärkas mitu korda ning nuttis a la 10 min, kuid nüüdseks on ka see praktiliselt unustatud. Võib öelda, et loobumine läks üsna valutult.

Jõulud ja aasta lõpp läks meil päris kiireks, kuna planeerimiskunn (ikka mina) olin taas hulgaliselt sündmusi järjestikuse jadana kalendrisse märkinud. Kõigepealt jõulukülastused, seejärel Vihula SPA, sealt korraks koju ja siis Soome, seejärel talvelaagrisse. Mõnel pool lastega, Ittiga või päris üksi.

Kõige mõnusam kingitus endale oli kindlasti Vihula SPA külastus. SPA asub maitsekalt renoveeritud või isegi restaureeritud mõisakompleksis - ära on kasutatud praktiliselt kõik kompleksi kuuluvad hooned. Ööbimine on jagatud mitme maja vahel, SPA eraldi hoones, lisaks väike laut taluloomadega, pood jne. Kuna me juba nii kaugele olime sõitnud, siis võtsin sellest ka viimast ja broneerisin endale komplekshoolduse, mille tulemusel sain ma kaks ja pool tundi nautida massaazi ja näohooldust. Kahe päeva jooksul jõudsime veel käia lähedalasuvas Sagadi mõisakompleksis, kus asub üks ägedamaid muuseume loodusinimestele - Metsamuuseum ning shoppasime Loksa kaltsukas. Antud poe jätan kindlasti meelde, sest seal leidus üllatavalt palju ägedaid riideid. Nii saingi endale uue kleidi, pluusi, püksid ja Ittikesele lepatriinudega vihmajope. Ja seda kõike 30 eur eest.

Aastavahetuse veetsime sel korral Soomes armsate sugulaste juures. Kahjuks aga andis mu auto seal viibides otsad, seega jäid plaanitud väljasõidud ära. Lisaks pidime tagasi tulema ilma autota ning lootma jääma sellele, et viga autoremondis ikka välja tuleb. Õnneks selgus üsna pea, et probleem on generaatoris, viga parandati ning sain autole ka järele minna. Hiljem vahetasin autol veel ära ka aku, sest tundus, et vintsutuste tõttu oli ka see otsad andnud. Täna sõidab mu autoke jällegi rõõmsalt ringi, on igatepidi hooldatud ja korras. Kui nüüd keegi ta keemilisse puhastusse ka viiks, oleks lausa superluks :). Kui auto välja jätta, möödus külaskäik väga mõnusalt ja rahulikult. Hea on vahepeal igapäevatoimetustest välja saada ning puhata. Minu mõistes tähendab see seda, et ei pea süüa tegema, kütma, koristama ja loomade eest hoolitsema. Sain rahulikult ringi jalutada ning lastega tegeleda.

Soomest tagasi tulles sõitsin järgmisel päeval juba looduslaagrisse. Kuid sellest räägin lähemalt siin.

Jaanuari I pool möödus üsna vaikselt ja koduselt. See-eest aga kuu teine pool, lisaks ka veebruar ja märts ning suure tõenäosusega ka aprill-mai on päris hullumaja. Kõigepealt, kui olin end registreerinud MTÜ juhtide koolitusprogrammi, selgus, et sain ka Töötukassa ettevõtluskoolitusele. Muidugi koolituspäevade ajad klapivad ning suure tõenäosusega pean MTÜ koolitusest loobuma. Ettevõtluskoolitus kestab u 1,5 kuud ning lõppeb äriplaani kaitsmisega. Selle tulemuse nimel teeme 3x nädalas hommikust õhtuni kõvasti tööd. Vaja on selgelt läbi mõelda oma idee uudsus, kirjeldada täpselt oma sihtgruppi, mõelda välja teenuste/toodete hinnad ning paika panna finantsplaan 3-ks aastaks. Inspireerivas ja töises keskkonnas hüppavad ideed ja mõtted õnneks ise pähe ning minu ülesandeks on nad õigel hetkel paberile (pigem siiski ekraanile) vormistada.

Koolitusel käimisega kaasneb aga ka üks varjukülg. Nimelt peavad lapsed antud päevadel pikalt lasteaias olema. Kui esimesed 2 nädalat möödus rahulikult nii Ittile kui Ottole, siis sel nädalal väsis poiss ära ning talle tuli palavik. Seetõttu jäime üheks päevaks aiast koju puhkama. Ottole küll meeldib lasteaias ning tal on rühmas ka vähe lapsi (10 ringis), kuid siiski on regulaarselt pikad päevad talle rasked harjuda. Ittikene harjus lasteaiaga üllatavalt hästi ning tegi hommikuti rõõmutantsugi lasteaia garderoobis, kuid täna hommikul tabas tedagi tagasilöök. Kohe üldse ei tahtnud ta hommikul aeda jääda. Palus mul saapad jalga panna ning koos ära minna. Kahjuks aga nii teha ei saanud ning seetõttu meelitamise ja väikese nutu tulemusel ta minust vannituppa vee ja seebiga mängima jäi. Päeval on ta aias rahulikult, kuid hommikune tulek ja lõunaunele minek paneb ta kurvastama. Veebruaris peavad nad käima osaliselt lausa 4 päeva nädalas ning terve pika märtsikuu 3x nädalas lasteaias. Pean vist juba ette sisse plaanima plaanivälised puhkepäevad lastele, et vältida nende kurvameelsust ja sellest tingitud haigestumist.

Rääkides haigustest, siis sel talvel oleme me siiani üsna terved olnud. Hoolimata vesisest ja rõskest ilmast. Mäletan, kuidas eelmisel aastal olin ma juba detsembrikuus valmis jala soojale maale põrutama, sest selline väsimus ja tujutus oli peal. Asi paranes alles kevadel, kui tuli päike ja läks soojaks. Sel sügisel mõtlesin juba hirmuga, mis saab ja uurisin võimalikke reisipakkumisi. Kuna perearst tegi lastele novembris vereproovid, millest selgus, et d-vit tase on madal (mis pole ka ime arvestades meie klimaatilisi tingimusi), otsustasin meile kõigile esialgu ühe vitamiini- ning endale lisaks ka Mgkuuri teha. Olles väga skeptiline igasuguste lisandite osas, uurisin ja mõtlesin pikalt, millist d-vit proovida. Lõpuks otsustasin kodumaise toote kasuks. Tegemist on hiljuti turule tulnud kanepiõli baasil d-vitamiini tilkadega, mille kontsentratsioon on päris kõrge. Millegipärast müüakse meil d-vit, mida peaks neelama peotäite kaupa/jooma pudeli korraga, et ka mõikaks. Õnneks mõned firmad pakuvad ka nö kangemaid vitamiine. Igatahes nüüdseks oleme seda alates detsembri keskpaigast võtnud ning pean tunnistama, et vähemalt minu meeleolu ja tervis on tunduvalt parem. Kevadepoole plaanin lastele uuesti vereproovi teha, et näha, kas ja kui palju näit tõusnud on. Siis saab ka tõestuse selle kohta, kas ja kui efektiivne antud toode ikka on.
Kusjuures, antud toode ei ole müügil ainult ökopoodides, vaid ka nt Apotheka apteekides. Seega pole tegemist ökoinimeste uhhuuga :)

Nüüd aga taas koolitusele, kus täna tegeleme finantsidega.

ettevõtlushuviline,

tt