linnaluba

Täna on erakordne päev. Esimest korda üle pooleteist aasta sõitsin ma üksinda Tallinnasse. Ning esimest korda üle ... hmmm ... nelja aasta käisin ma loengus. Kuna ma otsustasin sügisest oma lõputult venima jäänud õpinguid jätkata (omades küll vähimatki ettekujutust, mida täpselt ma uurima hakkan :), siis oli mul täna koolipäev. Kohale jõudes selgus, et loeng käib juba kolmandat nädalat ning sisseelamine teadusfilosoofia probleemidesse oli üsnagi keeruline. Kui oled aastaid oma aju harjutanud tite- ja olmeteemadega, siis on veidi keeruline kohe kõrgtaseme mõtlemise peale ennast lülitada. Aga kuna see loeng kestab oktoobri keskpaigani, on mul võimalus üks hetk sellest ka aru saama hakata. Lisaks loengus viibimisele oli tõeline õndsus üksi ringi liikuda. Sõita rahulikult bussiga, lugeda ajakirja, jalutada poes jne. Tagasitulles rongijaamas pirukat ostes taipasin, et ma võin valida täpselt sellise, mis mulle meeldib ja ma ei pea seda mitte kellegagi jagama. Milline rõõm väikestest asjadest :) Teine ahhaaa! moment tabas mind rongi sisendes, kus automaatselt suundusin jalgratta/käruvaguni juurde. Ja siis sain aru, et ma võin istuda kuhu iganes. Ei peagi valima kohta selle järgi, kus on lastel mugavam, asjad ära mahuvad või kus me teisi väga ei häiri. Samas jällegi on kurb, sest üks etapp on jälle läbi saamas. Ittikene saab suureks ning pole enam tita, kes minu külge seotud on. Lapsevanema elu on ikka tõeliselt vastuoluline - ühest küljest rõõmustad vabaduse üle, teisalt aga nutad möödunud taga. Ime siis, et selle kõige juures närvid vägisi endast väljuda soovivad.

õppur,

tt

30

Hiljuti sain ma taaskord aasta vanemaks. Seoses astumisega järgmisse kümnendisse oli juba mõnda aega tagasi tekkinud väikest viisi paanika - ma ei ole enam noor :D. Paraku on aga mul igapäevaselt nii palju tegemisi, et sellele pisiasjale liigselt tähelepanu pöörata ei jõua. Kui 5 a tagasi pidasin suure õhinaga oma sünnipäeva ning kutsusin inimesi siit ja sealt, siis sel korral ei olnud jaksu midagi korraldada. Samal ajal muidugi kripeldas sees, eriti just selliseid postitusi lugedes :). Aga eks ole minu elus ehk midagi muud toredat toimumas. Ning alati on võimalik püstitada järgmine eesmärk nt 35. sünnipäevaks.

Sünnipäevahommik aga algas äärmiselt heaendeliselt - koperdasin laste pissipoti otsa ning selle sisu lendas kenasti kaarega minu ilusale vaibale. Seejärel tegin saatusliku vea, rääkides Ottole oma sünnipäevast. Sellele järgnes u poole päeva jooksul nuttu ja hala, miks ikka temal sünnipäeva pole ja kuiväga ta ikka oma sünnipäeva ootab. Järgmiseks tegin hullumeelse otsuse veeta päev linnas. Koos lastega muidugi. Alustasime võimlemistunnist, kus mulle sünnipäevalaul pühendati ning seejärel suundusin Jahtklubisse head ja paremat nautima. Vähemasti selline oli plaan. Reaalsus oli aga hoopis nii, et valisin kaks (lastele sobivat) päevarooga, mille lõpuks ise ära sööma pidin. Sest need ikkagi ei sobinud neile. Õnneks on Jahtklubis väga mõnus lastenurk, kuhu Otto kohe maandus ja rongiteed ehitama hakkas. Ittikene algul väga ei haakunud tegevusega, kuid hiljem õnneks mõistis temagi lastenurga eesmärki. Seega, kuna lapsed olid tähelepanu mujale suunanud, sain mina lipata leti äärde ja valida endale suussulava koogitüki. Ja loota, et nad mind ei märka, kuniks kook söödud on. Nii hästi kahjuks ei läinud, sest Itti kullipilk märkas peagi minu magustoidutaldrikut ning kohe oli käsi valmis seda endale krabama. Ottot aga polnud aga isegi koogi söömisega võimalik mängunurgast eemale meelitada. Sellega läks hiljem parajaks tüliks, kuna lastenurk sees ja mängulaev väljas olid liiga ahvatlevad, et lahkumise peale mõelda. Minu argumendid jäid liiga lahjaks paraku. Seega tuli rakendada sundlahkumist, käe otsas karjuv(ad) laps(ed). Plaane oli linnapäevaks veel mitmeid, kuid aeg tiksus halastamatult meie kahjuks. Ei jõudnud ma kaltsukates shopata, loomadele süüa osta ega niisama jalutada. Tegelikult sel ajal, kui lapsed autos magasid, lippasin korra H&M-i, et endale midagi ilusat leida. Aga ei leidnud muidugi. Selle eest aga sain Taluturult suurepäraseid koogikesi, mis õhtul, kui lapsed magama olid jäänud, pintslisse pistsin. Aasta lapsevanem, nagu ma olen :). Koju jõudes oli vaja loomad sööta, joota, jalutada, kinni panna ning seejärel rahus õhtut nautida. Või läksin ma varakult magama? Kes seda enam mäletab. Ahjaa, hommikul avastasin juhuslikult, et minu pangakaart enam ei tööta. Hea vähemalt, et ma seda kassas ei avastanud, korv toitu täis. Õnneks vähemalt Pärnu linnas veel vähemalt üks SEB kontor alles, sain sealt jooksvalt abi.

Ja saigi selleks aastaks taas sünnipäev otsa. Kõige omanäolisem, väsitavam ja neutraalsem. Kuid edasi saab minna ikka ja ainult paremini.

vanur,

tt