Jaanipäevale järgnev nädalavahetus möödus koertemaailmas. Laupäevase päeva veetsin turist Echoga Pärnu rahvusvah näitusel ning seejärel lõbustasin vanalinnas toimuvatel Hansapäevadel kakskoerlasena inimesi. Ega kahe kummalise koeraga jalutajaid meie linnapildis eriti tihti kohta. Seetõttu vaadati meilegi pikemalt järele ning tuldi juttugi vestma. Õnneks käitusid mõlemad penid väga viisakalt ja Echo lasi end patsutada, pildistada.
Pärastlõunal korjasin peale lemmiku, tegime paar toidujahitiiru ning suundusime Riia poole Naarismaa matkatallu karjakoerte suvepäevadele. Jõudsime parajasti aktiivsete tegevuste ajaks kohale. Jagasime end võistkondadesse ning läbisime võidu peale takistusriba. Arvestades seda, et Echo polnud kunagi varem (minuga vähemasti mitte) taoliseid asju teinud, sai ta suurepäraselt hakkama. Isegi toidupala leidis õige topsi alt üles. Õhtupoolikul nautisime vihmast jalutuskäiku mere poole, kuid veeni meie ei jõudnudki. Kärmemad jalutajad hakkasid meile juba vastu tulema ning otsustasime nendega tagasiteeks ühineda. Õhtune programm oli koeravaba; meisterdasime süüa, rääkisime juttu, saunatasime ning tegime väikest ajugümnastikat.
Järgmise päeva hommik algas pabina ja ärevusega. Põhjuseks I rühma erinäitus, kuhu Echo kirja pandud sai. Kuna eelmise näituse kogemus oli meil üsna ebameeldiv, siis kujutasin endale juba igasuguseid stsenaariume ette. Üks mustem kui teine. Näituseplatsil ahistasin Echot maksimaalselt, et ta urisemisest ära tüdineks. Lõpuks saabus ka hetk, mil pidime ringi minema. Esimesed ringid jooksime koos kaasvõistlejaga, kuid kirjeldamise ajaks tulime ringist eemale. Pole vaja kahel isasel karjakoeral üksteist liigselt jõllitada. Kuna ring oli õues, ruumi ja õhku jagus, ei tekkinud väga ka närvilisi hetki. Echo käitus kirjeldamise ajal hästi; seisis, jooksis, lasi end katsuda. Teiste isastega võrdluses küll siples veidi ja sikutas, kuid sellega tulime toime. Lõppkokkuvõttes saavutasime tubli tulemuse - parim isane 1. Olin juba roosa lindi saamisest üliõnnelik, kuid kui selgus, et tulime ka parimaks isaseks ja saime oma esimese est serdi, ei suutnud ma oma õnne uskuda. Ehk hakkavad asjad paremuse poole minema ning varsti saab rahumeeli igasuguste koerte seltskonnas viibida.
D ja O tegid minuga kahepäevase koerakadalipu edukalt kaasa. Vahepeal küll kuulsin O suust väikest nurinat, miks koerainimesed ainult koerajuttu ajavad, aga muidu oli ta üsna vapper. D tundis end emaste koerte seltskonnas kui kala vees. Ning üllatuseks olid järgmisel päeval mõlemad koerad väsinud; nad lausa magasid terve päeva. Tundub, et neilgi on oma nõrgad küljed :)
Vähe sellest, et juunikuu viimane nädalavahetus koerte päralt oli, suutsin ma juuli esimese nädalavahetusega samamoodi ära planeerida. Kuna Echo oskab juba istuda, lamada ning paar sammu kõrval kõndida, otsustasin ma, et on õige aeg võistlustele minna. Ning sobivalt avastasingi 12.07 toimuvad mitteametlikud SK võistlused. Panin ta kirja ning asusin usinalt koera treenima. Laupäevahommikul olin aegsasti võistlusplatsil, jalutasin koera ning suhtlesin koerainimestega. Lõpuks alustasid oma etteastega ka ALG klassi koerad. Esimene harjutus oli püsilamamine, mille mööndustega ka sooritasime (vahepeal väike püherdamine). Seejärel tulid kõrvalkõnnid, lama, siiatulek, mis õnnestus päris hästi. Kaks harjutust, mille eest 0 saime, oli seismajäämine ja üle tõkke hüppamine. Lõpptulemuseks oli III järk, mis arvestades meie oskamatust oli suurepärane tulemus. Pühapäeval käisin proovimas, kuidas D põllul nö jänese tagaajamine õnnestub. Ei õnnestunud :). Ta ei tunne ikka veel ribastatud kilekoti järele mingit huvi. Natuke jookseb selle järel, kuid kui leiab põnevama lõhna, raugeb tema hoog kiirelt. Ehk peaks päris jänesenaha tükiga proovima ...
koeraomanik,
tt
