Mäest üles ja alla viib vallatu tee ...

Või pigem kurviline ning auklik. Kohati on teekate uus ja sile, seejärel aga läheb üle pommiauguks. Kohalike turismiatraktsioonide juurde sõidad läbi külade ja linnaosade pisikesi teid, kuhu on pargitud autod, kõnnivad inimesed, sõidavad hobu- ja eeslivankrid.

Kuid see-eest on vaated võimsad, vähemalt minusuguse lameda maa elanikule. Elamused olid isegi nii suured, et võtsid südame alt värisema ja tekitasid soovi merepinna kõrgusele tagasi minna.

Alljärgnevalt 5-päeva pikkusest töö- ja puhkereisist Rumeeniasse, täpsemalt selle suuruselt teise linna Cluj-Napocasse, mis asub Transilvaania piirkonnas. Eestist Rumeeniasse peab sõitma (nagu peaaegu igale poole) ümberistumisega, seega võtab sõit aega vähemalt pool päeva. Õnneks olen sattunud lendama Lufthansaga, mis (minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt) on üks mõnus ja mugav firma. Öelgu lennukis pakutava kohta, mida tahes, vajadusel saab sellest ikkagi kõhtu varju ning janusse samuti ei jää. Kuna reis algas Tallinnast varahommikul, siis lõunaks olime juba Clujis ning seadsime end hotellis sisse. Tõeline nauding oli 3 ööd elada 4-tärni hotellis (see jäi küll Viini 4-tärnile alla, kuid siiski mugav, puhas ja korralik). Seetõttu julgesin ma ka viimaseks, neljandaks, ööks tulla mugavustsoonist välja ning ööbida kohalikus hostelis. Kogemus oli kahetine, kuid tagasivaates siiski positiivne. Linna vaatamisväärne osa ei ole väga suur ning nende päevade jooksul jõudsime selle mitmekordselt läbi kõndida. Omapärane ja meie jaoks harjumatu on väga suur erinevate kirikute osakaal linnapildis. Ning need polnud lihtsalt vaatamisväärsused, vaid vähemasti hotelli ees asuvas kirikus käidi ka igapäevaselt jumalateenistusel.

Antud linnas on väga palju ülikoole (ikka väga palju, umbes nagu meil 15 a tagasi, mil igasuguseid ülikoole tekkis nagu seeni pärast vihma) ning sellega seoses palju noori, trendikaid ja edukaid inimesi. IT-valdkond on väga heal tasemel ning eks seetõttu liigu linnas ka raha rohkem. Linnapildis jäi silma maitsekaid, väga hea menüü ning meie jaoks soodsa hinnaga kohvikuid, kus isegi söömas ja kohalikku veini joomas sai käidud. Ühel õhtul õnnestus külastada ka rahvuslikku restorani, kus nuumati erinevate kohalike toitudega - sealiha 100 moodi (seapraad, vorstikesed, pikkpoiss, kapsarullid, lihapallid), polenta, ahjukartul ning kartulipuder. Magustoiduks õlis praetud kodujuustutäidisega pontšikud (nagu vanaema tehtud). Kahjuks antud kohas oli parim jook kirsiliköör ning kohalik ploomiviin, pakutud veinid jätsid kõvasti soovida. Koju kaasa tõin aga kohalikust viinamarjasordist Feteasca Neagra-st tehtud punast veini, mis mulle kui veinialgajale juba seal olles hea mulje jättis.

Lisaks linnas ringi jalutamisele (ning botaanikaaia ja vabaõhumuuseumi külastamisele) otsustasin ma üheks päevaks ka auto rentida ning ümbruskonnas ringi sõita. Seda peaasjalikult selleks, et minna mägedesse. Kuid enne veel läksin kaema vana soolakaevandust, millest nüüd väike lõbustuspark tehtud on.

Vaade ülalt. Paremal ja vasakul on kitsad koridorid, mis ühendavad kaevanduse mõlemas otsas olevad treppe. Mina, vana kõrgusekartja kõndisin tagumise trepi juurde piki seina liibudes :) 

Soolakaevandus asus sügaval maa sees ning oli kasutuses juba antiikajal. Antud piirkonnas on 45 km2 suurune soolaväli ning soolakihi paksus on keskmiselt 200 m, mõnel pool isegi 1200 m. Turistidele on avatud kolm kaevandust, millest sügavam 120 m. Kujult olid kaevandused koonilised, kõige sügavam kella kujuline.

Sügavaima, kellakujulise kaevanduse põhjas oli väike veesilm, mille peale sai paadiga sõitma minna. 

Hobuste tööruum. Antud agregaadi abil tõsteti sool kaevanduse põhjast kottidega üles. Seda liigutasid vähemalt 4 hobust. 

Üles ja alla liikumiseks sai ronida mööda kitsaid puittreppe või kasutada lifti, mis mahutas u 7 inimest. Hea, et hommikul kohe sinna läksin, päeva peale läheks treppidel ja lifti juures ootamine päris pikaks. Soolakaevandustes tehti algselt tööd hobustega, kes kahjuks iga 6 kuu tagant väljavahetamist vajasid, kuna tingimused töötamiseks olid väga karmid. Vaevalt nad aasadele pensionipõlve pidama lasti ... .

Peale soolakaevanduse tervistava õhu hingamist võtsin google maps-i abil suuna lähedal asuvale matkarajale. Kohati oli küll tunne, et mis radu pidi mind sihtkohta juhatatakse, kuid hiljem sain aru, et seal nii ongi - kohati korralikud värskelt remonditud teed, seejärel väikesed külavaheteed ning siis auklikud teed. Seda kõike u 5 km jooksul. Mind kui tasase Eestimaa inimest võtsid Lääne-Transilvaania vanad ja madalad mäed piisavalt õhkama ja matkarajal kõndides igas suunas vaatama/pildistama. Rada kulges piki kitsast jõeorgu, kus kohati oligi ruumi ainult jõesängile.

Mõlemal pool kaldast kerkisid kõrged kaljud. Üks hetk muutusin ma julgeks ning ronisin mööda nõlva ülespoole, turnides kaljunukkidel, kuid siis sai võitu mu kõrgusehirm ja tulin vudinal alla rajale tagasi.

All paremas nurgas paistab jõgi. Esimesel korral ma kõrgemale ronida ei julgenud :)

Peale paari km jalutuskäiku piki jõge järsud kaljud taandusid ning jõeorg läks laiemaks. Kange soov teada saada, mis on kaljude taga sundis mind veel kord kõrgusi vallutama. Kuid oh mind naiivset. Iga kord, kui arvasin, et selle kaljunuki taga ongi nüüd kõige kõrgem punkt, avastasin ma, et rada läheb edasi. Ja nii mitu-mitu korda.

Kõrgemale ma ronida ei jaksanud. 

Peale 200 m tõusu olin ma surmväsinud, vaikselt hakkas ka juba pea ringi käima ning ma otsustasin alla tagasi minna. Et siis turvaliselt mööda jõeorgu parklasse tatsuda. Tundub, et mägironijat minust ei saa, kui juba 1000 m kõrgused mäed minus kõrgusehirmu aktiveerivad.

rändur

tt

"Meisterkokk"

Viimasel ajal (pigem lausa aastatel) ei viitsi ma enam üldse süüa teha. Keeran kokku hädapärase, mida lapsed ehk sööksid. Midagi erilist vaaritada pole üldse motivatsiooni. Samas, süüa mulle meeldib. Ning mida aeg edasi, seda paremini ja kvaliteetsemalt. Kuna väljas söömine ei ole alati kindla peale minek ning lisaks ka üsna kallis, ei jää siiski muud üle, kui ise vaaritada. Või siis mitte süüa.

Järelandmisi pole ma aga teinud tooraine osas. Minu poes käimine on tõeline huumorinurk - käin läbi 4-5 poodi, et leida kõik vajaminev. Kuigi teoreetiliselt saaks kogu kraami ka ühest kätte. Ideaalis võiks Pärnumaal (analoogselt Harjumaale) töötada toidukastide süsteem, mille abil saaks igaks nädalaks nimekirjast värsket ja kodumaist kraami tellida. Igatahes praegu ma jalutan mööda poode ja valin sobivaid produkte - Ittikese piim ökopoest või taluturult, köögiviljad ja õunad taluturult, puuviljad ökopoest, poolfabrikaadid Selverist või Delice-st. Lisaks kodupood Häädemeestel, kus millegipärast kõige tihemini käin :)

Kui niimoodi vaadata, siis on suur osa meie toidulauast on mahe/väiketaludest pärit. Aga alati on tunne, et see pole piisav. Kõige suurem murekoht on kanaliha, mida taskukohase hinnaga võimatu saata. Variant on muidugi ka üleüldse vähem liha süüa. See aga eeldab paremat menüü planeerimist ja pikemat toiduvalmistamist.

Kõige suuremat erinevust öko- ja tavakauba vahel on minu meelest märgata puuviljade ostmisel. Mulle maitsevad küpsed viljad (nt banaanid pruunide plekkidega), kuid poes müüakse reeglina tooreid. Kodus järelküpsetamine enamasti ei õnnestu, sest enne läheb tavapoe puuvili mädanema, hallitama vmt kui et küpseks saab. Ökopoe puuviljad aga seevastu küpsevad reeglina valmis - muutuvad pehmeks ja magusaks. Seetõttu nad muidugi ka riknevad kiiremini. Kuna ma olen kohati pimesi usaldav, siis pole ma uurinud, kas ökopuuviljades olev keemiakompott on väiksem kui tavapoe oma. Ma lihtsalt usun, et on :) Eeldatavasti pikk säilivus ning kaubanduslik välimus on ka põhjus, miks tavapoodide puuviljad on rohkem keemiliselt töödeldud. Kuna Itti ja Otto söövad üsna palju puu- ja köögivilju, pean oluliseks, et vähemalt nende toidulauale jõudev toit oleks võimalikult puhas ja kodumaine. Ehk aitab see kaasa tervemate inimeste kasvamisele.

pirtspek

tt