Nädal peale viimast eeldatavat sünnitähtaega, mille määramise loogika minule arusaamatuks jääb, läksin ämmaemanda vastuvõtule, kes mulle saatekirja arstile andis. Kuna nende jaoks oli rasedus juba nädala jagu üle tiksunud, oli vaja mind tihemini kontrollida ning varsti ehk ka esilekutsumisele saata. See viimane mõte tekitas mu peas totaalse paanika ning ma püüdsin igati oma positiivseid sünnimõtteid titani saata. Lisaks käisin veel spa-s veemõnusid nautimas, lõikasin põõsaid, olin füüsiliselt aktiivne - vähemasti nii palju, kui füüsis seda lubas :) Aga ei miskit. Kuna arsti vastuvõtu päev oli juba ukse ees, püüdsin välja mõelda vabandusi, miks ma haiglasse kohe sisse jääda ei taha. Aga arsti vastuvõtule ma õnneks/kahjuks ei jõudnudki. Vaid läksin hoopis vabatahtlikult eelmisel õhtul saba jalge vahel haiglasse, saatmas hirm ja teadmatus. Nimelt ei olnud ma tol päeval tita liigutusi tundnud ning kui peale pikka nügimist ning koputamist ikka miskit reaktsiooni ei saanud, muutusin ärevaks. Ja otsustasin, et tuleb EMO-sse kontrolli sõita. Muidugi, istudes ukse taga järjekorras hakkas põngerjas end liigutama ning KTG ja ultraheli näitasid, et kõik on kõige paremas korras. Paanika oli asjatu. Kuid ilmselgelt mind haiglast enam välja ei lastud. Tatsasin oma palatisse, mida ühe teise ootajaga jagasin ning asusin ööd ja und ootama. Võõras kohas võõra inimesega ühes ruumis viibides ei taha see uni teps mitte tulla. Ja kui ta tuligi, siis selleks, et mõne tunni pärast valude peale taas ära minna. Sellega oli sünnitegevus alanud ning nüüd jäi oodata ainult selle lõppu :)
Kahjuks pean taaskord tõdema, et haiglad ja võõrad inimesed ei ole minu "cup of tea" ning ikka juhtub minuga siin midagi, mis mind süsteemist sõltuvaks muudab. Seekord siis lõppes tütarlapse sünd minu jaoks opilaual ning tema jaoks ootamatu üllatusena siia ilma tulla arsti käte abil. Sünnitegevuse käigus palusin tagasihoidlikult ämmaemandal end veidi tagasi hoida ning paar sammu minust kaugemal olla :). Mispeale tema läks hoopis arsti kutsuma. Mis tegelikult oli tema poolt väga õige otsus. Pärast oli mul muidugi veidi piinlik, kuid tõesti oli raske süveneda lapse ilmaletulemisele, kui keegi muudkui sebib su kõrval ning räägib. Arst tuli, vaatas ning diagnoosis lapsel näguseisu. Kuna antud asend ei anna lapsele praktiliselt mingit võimalust ise sündida, siis pandi mind kiiresti valmis operatsioonisaali minekuks. Tee saali tundus olevat kohutavalt pikk ning täis auke ja takistusi. Vähemasti mulle tundus nii. Tegelikult muidugi on haigla koridorid täiesti siledad ning ka lävepakkusid pole. Hirmutavas olukorras oli enne narkoosi mõjuma hakkamist midagi koomilist ka. Nimelt moment, kus mind ümbritsevad meditsiinitöötajad arutasid oma igapäevaelu üle - a la mida õhtuks süüa teha või mis teatrietendust vaatama minna. Arvasin, et see juhtub ainult filmides, kus opi käigus arutletakse oma personaalküsimusi, kuid ei. Nii ongi :)
Õnneks aga on tänapäeva meditsiin nii heal tasemel, et üsna pea peale operatsiooni lõppu olin ma juba ärkvel ning tita minu juures. Õhtuks kamandati mind juba jalule ning kolme päeva pärast saime koju. Tänaseks on elu juba tavapäraseks muutunud. Raskeid asju muidugi veel ei tõsta ning jooksma ka ei lähe, aga igapäevaelu loksub vaikselt paika.
Preili Itti-Loore sündis 11.04 hommikul. Võrreldes suure vennaga tunduvalt kopsakamana ning värskemana :)
Miks Loore oma pea ära keerata otsustas, jääb aga igavesti saladuseks.
kahe lapse vanem,
tt
