maa(ka)elu

Lemmik väidab, et ma olen puhta linnavurle, kes maa- ja ökoelu ainult mängib. Et tore on neid mõtteid kuulutada ja uhkelt ökopoes eurosid luftitada; 5 kartulit jaanipäeval maha panna, kuid sügavam sisu ja mõte jääb vajaka. Samas, suheldes teiste inimestega (peamiselt linnas ja korteris elavatega) ning aegajalt (jubedaid) perefoorumeid lugedes tunnen ma end ikka puhta peast põrunu ning padurohelisena. Ning seda pea igas eluvaldkonnas. Mine võta kinni, kellele siis õigus jääb. Ise arvan, et eks tõde seal vahepeal kusagil ole, kuigi pean ka tunnistama, et aegajalt on lemmiku mõtteavaldused minu meelest ülekohtused. Kui võrrelda mind maal talus sündinud ja kasvanud inimestega, tõeliste maameeste ja -naistega, siis loomulikult ei ole ma nendega võrdne. Ning see polegi minu eesmärk. Samas ei saa mind (enam) kindlasti samale pulgale panna põlvkondi linnas elanud inimestega, kelle jaoks looduskeskkond on midagi ebamäärast ja hirmutavat ning asfalt ja linnatulede valgus turvatunnet tekitav.

Ega see vist päris igapäevane ole hommikul koertega jalutama minnes näha, kuidas põdraema koos vasikaga üle põllu jalutab, leida tee äärest autolt surmava löögi saanud mägraplika või kuulata metskite sokkusid haukumas. Jah, lõpuks olen ma selle ära kuulnud. Kõlab nagu aastakümneid regulaarselt alkoholiga liialdanud ning suitsetanud suure koera haukumine :) Kähisev ja madal. Ka aastaaegade vaheldumisele on võimalik palju hõlpsamini kaasa elada. Linnas elades vaevalt et esimest öökülma, lindude kogunemist ja loomade ettevalmistusi talveks märkad. Heal juhul annavad sügisest märku ainult valmivad kastanimunad ning kirjuks võõbatud vahtralehed. Aga seda, et meil talvituvad linnud talve saabudes maja lähedusse tulevad, pilvitutel öödel su pea kohal tihedalt tähti täis taevas on ning päev kukesammudega aina lühemaks läheb, on linnas elades üsna raske märgata. Vaikusest, avarusest ja privaatsusest ma ei räägigi.

Loodusega koos elades muutuvad kohati muidu nii tavalised heaoluhüved suisa priiskamisena. Üks kindlasti on juba aastaid kirgi kütnud prügiteema. Olen enda pealt täheldanud, et linnas, kus suur prügikast on alati sinu rämpsu ootamas, viskan ma prügi palju kergekäelisemalt ära ning pakendite peale väga ei mõtlegi. Kodus olles aga olen suisa ahistavalt pedantne selle koha pealt. Poest toitu ostes jälgin alati seda, kuhu ja kuidas nad on pakendatud; kõik, mida vähegi kannatab, loputan kenasti ära ning viskan eraldi pakendiprügi kotti. Kuna enamus meie prügist moodustavadki pakendid, siis sellest johtuvalt tavaprügi nii palju ei tekigi. Mõnele on kindlasti arusaamatu, kuidas on võimalik 3 kuuga oma jäätmetega täita ära ainult ühe kõige pisema prügikasti. See-eest pakendikotte täitub selle ajaga 2-3 (koti kõrgus on mulle umbes puusani). Seoses pakendite loputamisega mainin ära ka selle tagasihoidliku fakti, et ikka veel pole mul voolavat vett majas. St et kõik asjad tuleb pesta kausis pliidi peal soojaks aetud veega (mis on eelnevalt kaevust toodud) ning seejärel must vesi solgipange valada ja välja viia. Pean tunnistama, et kahe aastaga olen sellise eluga juba päris ära harjunud ning enda jaoks võimalikud mugavad süsteemid välja töötanud. Lisaks prügiteemale torkab igapäevaelus tugevalt silma veekasutus. Kui on tsentraalne vesi ja kanalisatsioon, siis ei märkagi sageli, kui palju vett kasutad ning kanalisatsiooni saadad. Meil aga on see vägagi märgatav. Esiteks juba seetõttu, kui palju kordi päevas vett tuppa tood/välja viid ning milline vee tase kaevus parasjagu on. Ebameeldiva üllatusena avastasingi, et hetkel voolava vee tuppatoomine tähendaks suure tõenäosusega seda, et nädalaga oleks meil kaev tühi. Kuival aastaajal suisa mõne päevaga. Eks talve jooksul peab midagi välja mõtlema. Puurkaev oleks küll lahendus, kuid selle hind jääb kahjuks meie jaoks ületamatult kalliks.

Maal elades saab muuhulgas ka aja mõõde uue tähenduse. Hea muidugi, kui seda aega piisavalt oleks. Minu ülitiheda graafiku tõttu on suur osa maal elatud ajast minust mööda tuhisenud. Kuid see-eest väheseid vabu hetki olen alati väga väärtustanud ning hinnanud. Minu jaoks üks väga meeldiv tegevus on bussiga linna/koju sõitmine. Peamiselt just seetõttu, et siis saan rahulikult 2 km mööda külavaheteed jalutada ning loodust enda ümber märgata. Autoga sõites poleks ma tähele pannudki, et tee ääres humal ja lodjapuu kasvab. Ning koplis olevate hobustega poleks kah sõbraks saanud. Muidugi alati pole mul aega bussi peale minnes niimoodi uimerdada, pigem lähen ikka jooksujalu. Aga koju tulles on aega maa ja ilm. Eriti vahva on veel pimedas tulla. Ümberringi on kõik vaikne ja sünge, boonusena on mõnikord ka kuu ja/või tähed taevas. Aegajalt näed põõsaste vahel või põllu peal kellegi silmi hiilgamas ning seejärel kuuled sammumüdinaid ja okste praksumist :)

Kokkuvõttes tundub vähemasti minu jaoks nii, et laias laastus on olemas kahte sorti inimesi - üks osa elavad kooskõlas loodusega ning väärtustavad ümbritsevat ning teised on looduse kroon. Eks see, kes kuhu kuulub, jääb igaühe ise otsustada. Mina kedagi lahterdama ei hakka. Kui siis ainult ennast :)

loodusega kooskõlas elav,

tt

esimene kord elus ...

... nägin ma virmalisi. Nimelt mõningate füüsiliste iseärasuste tõttu pean ma pea iga öö tualetti lippama. Ning teadupärast asub minu kuninglik kamber üle õue aiatarvete kuurikese II korrusel. Koperdasin mõned päevad tagasi ma poolpimedana taas õue, kui pilk jäi taevasse pidama. Maal elades imestan ja imetlen iga kord tähistaevast; see on nii mõõtmatu ning tähine. Linnas elades sellist juba ei näe kahjuks. Igatahes, vaatasin taevast ning märkasin Pärnu kohal suuri punaseid laike, mis aeglaselt heledamaks läksid ning siis tuhmusid. Vaatasin ja mõtlesin ning otsustasin seejärel toast prillid tuua. No igaks juhuks, ehk on mu silmanägemine väga viletsaks jäänud. Prillidega vaadates oli vaatepilt muidugi sama; suured punased laigud ning heledad pikitriibud üle taeva. Madalamal helkis ka midagi rohekat. Kellaaeg oli siis 02.30. Kuna ilm oli väga selge ja natuke krõbe ning värvidemäng tundus olevat põhjataevas, kahtlustasin, et tegu võiks olla virmalistega. Kuid kuna ma neid kunagi varem näinud polnud, siis ei julgenud 100% kindel olla. Hommikul uurisin internetiportaale, kas virmalistest keegi juttu kah tegi. Ei miskit. Lemmik juba naeris, et tegemist oli kas minu luulude või Häädemeeste ufodega. Aga õnneks näidati paari päeva eest Ringvaates Remo Savisaare tehtud fotosid minu nähtud virmalistest. Seega tõestusmaterjal kah olemas. Ma nägingi virmalisi ... esimest korda elus, oma kodutaevas. Loodetavasti ei jää see viimaseks.

... on mu koerad toortoidudieedil. Tänaseks on see kestnud juba pea kuu aega. Koerad on elus, tervis korras, kõht käib läbi ning isu on hea. Tundub, et nad on oma ninaesisega lõpuks ometi rahul. Varem oli pidevalt kellelgi mingi pirtsutamine; ei sobinud see ega teine. D leivanumbriks oli toidukausi nina ja käpaga torkimine ning sisu puuripõhja laialipuistamine. Ära ta sealt toitu muidugi süüa ei vaevunud. Selleks oli/on meil tolmuimejast prügikast Murra. Igatahes, toortoit tundub koertele väga sobivat ja meeldivat, kuigi kahjuks ei saa sama minu kohta öelda. Kuna koeri on kolm ning päevane toidukogus kokku umbes 1,5 kg, siis tuleb üsna tihti käia varusid täiendamas. Ning kuna mulle lähim linn on Pärnu, siis tuleb toit siinses kasinas valikus kuidagi kokku kombineerida. Õnneks avastasin, et Pärnu turu lihaletis (mida on kokku 2) on müügil igasugused kulinaarsed rõvedused (neerud, maod, kõrid jne), mis iga koeraomaniku silma särama lööb. Üllatusena leiab ühte koma teist ka Häädemeeste poodidest (kanasabad, -kaelad ja -rinnakud, Saarema lihakombinaadi koeratoit ning kalkunisabad). Pole küll suurepärane valik, kuid ajab asja ära. Aegajalt Tallinnas käies saab keskturult ka vahelduseks midagi muud võtta. Hinna poolest jääb toortoitmine samasse klassi, mis keskmise koeratoidu ostmine. Vähemalt püüan ma niimoodi sättida. Nii et seakõrvadest ja sabadest peavad mu koerad kahjuks ainult unistama. Kummalisel kombel on toores seakõrv üsnagi kallis kraam. Ju siis on sel minekut ka inimeste toidulaual. Suure tõenäosusega jätkame toortoitumist ka järgmisel kuul ... varuks võtan ka ühe kuivtoidu koti, mida koertele anda, kui mu udupea on unustanud kas toorest osta või siis sulama võtta. Muideks, lisaks koertele naudib uut toidulauda ka Viive. Aegajalt poetan talle mõne maksatüki või kanasaba, mille ta agaralt krõmpsutades ja nätsutades kinni pistab.

... kaalun ma üle 69 kg. Nimelt on tänaseks kaal tõusnud 70 kg-ni. Kõlab õõvastavalt. Kuid õnneks ei paista see peale kõhu kusagil mujal välja (minu subjektiivne hinnang ;). Viimase 8 kuuga olen ma juurde võtnud umbes 8 kg, mis polegi nii paha tulemus, kui perefoorumeid lugeda. Aga piisavalt raske on mu meelest see uus kaal ja olek siiski. Kõndimine on aeglane, võhm väike ning pääs varvaste juurde muutunud keeruliseks. Pean endale aegajalt meelde tuletama, et tervet päeva planeerida pole enam mõtet, tööle peab järgnema puhkus, liikumine ei ole enam nii kiire ning üleüldse oleks hea, kui saaks iga päev rahulikult kodus uimerdada. Kusjuures rahulikum elutempo on väga positiivselt mõjunud kodule. Nüüd on mul aega teha aiatöid :), koristada, süüa teha ja küpsetada jne. Isegi lemmiku kallal vigiseda on rohkem aega. Tundub, et minu ogar agarus on natukene ka teda nakatanud. Kolmapäeval saime köögile tuttuued põrandalauad maha pandud ning eile iidvanad lauad esikusse. Laupäeval tuleb lemmiku isa meile ahju- ja pliidiesist ning külmkapinurka plaatima. Tundub, nagu asi jälle edeneks natuke. Järgmisena peaks hakkama seinu krohvima, kuid selleks tuleb suurem väljaminek savikrohvi ostmise näol teha.

... ei soovi minu arvuti suhelda fotoaparaadiga. Seetõttu saabuvad pildid natuke hiljem. Samuti on probleem kodulehe täiendamisega. Ka selle probleemiga tegelemisele kulub veidi aega.

arbuuskõht,

tt

mõtisklused

Nii nunnu on hammustada õuna ning avastada järgijäänud õuna viljaliha sees vingerdav ussike

Väga südantsoojendav on lasteaialastega ette võtta loodusõpperetki ning näha, kuidas nad kogu tegevust ilmselgelt naudivad. Õpetajate hilisem tänu on kui kirss tordil

Igapäeva töökohustustest vabanemine on osutunud tõeliseks kergenduseks. See muidugi ei tähenda, et ma käed rüpes kodus istuksin ;)

Poleks arvanudki, et oktoobrikuu alguses on aiast veel võimalik maitsetaimi, kurki, tomatit ja suvikõrvitsat korjata

Meil on uued koduloomad - prantsuse pässi tõugu küülikud. Hetkel ametlikult veel nimetud, kuid minu jaoks on nad Salme ja Linda. Maailma kõige, kõige armsamad elukad

Kõht muudkui kasvab ja tähtaeg läheneb üüratu kiirusega, kuid mul on ikka veel kõik pooleli ja selgelt läbi mõtlemata. Harjumatu olukord minu jaoks

tt