ürgne kutse

Rahulikud uinumised ja uinakud on meie majas mineviku rüppe vajunud. Kuna Otto tunneb tungivat vajadust hakata käputama, siis harjutab ta selle nimel ööd ja päevad. Isegi magama ei saa rahulikult jääda, ikka on vaja vajuda küljelt kõhuli ja jalad kõhu alla krõnksu tõmmata. Seejärel oma käed sirgemaks ajada ja end õõtsutama hakata. Sama asi toimub ka öösiti. Hea vähemalt, et ta päevaste uinakute ajal vankris paigal püsida suudab :)

jälgija,

tt

keskkonnakuu

Etv2 näitab sel kuul erinevaid keskkonnateemalisi dokfilme; seninähtud räägivad lühidalt öeldes sellest, kui hukas tänapäeva maailm on. Eriti on pööratud tähelepanu toidule - selle ületootmisele arenenud riikides ning puudusele arengumaades ja intensiivsele põllumajandusele. Pean tunnistama, et olen vist tõesti vati sees kasvanud :) Lähtuvalt oma erialast ning isiklikust huvist olen ma küll kokku puutunud antud teemade ja probleemidega, kuid üsna põgusalt. Vaadates neid saateid aga tekib suisa hirm. Loomade elamistingimused, toit, erinevaid taudid ning ravimid, millega neid ravitakse, tohutu ressursside raiskamine ja looduse saastamine. Ausõna, mul kaob üha enam ja enam isu lihatooteid (ja tegelikult ka mitmeid muid asju/tooteid) soetada ja tarbida. Kindlasti näidatakse telekas kõige markantsemaid näiteid ning väänatakse tõde sinna-tänna, et ikka maksimaalset tähelepanu saavutada, kuid isegi kümnendik sellest on piisavalt võigas, et mu süda pahaks ajada. Ehk olen ma viimase poole aastaga elusolendite suhtes ülitundlikuks muutunud või on tõesti meie toidulaua tarbeks kasvatatavad loomad muutunud esemeteks, kel puuduvad emotsioonid ja vajadused? Toiduks kasvatatavate loomade elamis- ja söötmistingimused on kohati jälestusväärsed. Hea vähemalt, et nende elu üsna kiiresti lõpetatakse.  
Ja siis katsu sa õpetada lastele, et loomad, putukad, taimed jmt väärivad austust ja hoolt. Näiteks siga, põhiline lihaallikas meie toidulaual, on tegelikult väga intelligentne loom. Teda on täiesti vabalt võimalik pidada nagu koera. Kuid millegipärast erinevalt sigadest tööstuslikku koerte pidamist ja kasvatamist "koeralas" liha või ka järglaste saamise eesmärgil me ju tauniksime. Siga aga on meie toidukultuuris nii sügavalt sees, et tema heaolu on justkui unustatud. Või vähemalt surutud aju kaugemasse soppi.
Ajupesu teemal liha (ja ka piimatooted) on meie elus püsimiseks hädavajalikud ning neid tuleb tarbida võimalikult palju ja tihti, on puhas nonsens (pidevad piimatoodete reklaamid ja liha/piimatoodete toppimine tittedele ajavad mu lausa marru, kuid sellest ehk kunagi hiljem). Pigem toob selline dieet kaasa tõsiseid terviseprobleeme kui mitte nüüd, siis aastate-aastakümnete pärast. Ma nüüd ei kutsu inimesi veganiteks hakkama, vaevalt, et ma isegi seda suudan/soovin, kuid selle üle võiks mõelda küll, mida me suhu pistame. Mõtiskleda toidu päritolu, kasvatamistingimuste ja ökoloogilise jalajälje üle. Kui tahame süüa lihtsalt selleks, et kõht täis oleks ning energiat saaks, siis võiks ju järada ükskõik mida. Kui aga lähtuda sellest, et sa oled, mida sa sööd, siis oleks üsna mõistlik oma toidulaud üle vaadata ja mõelda, kes/missugune sa siis olla soovid :)
Mida aeg edasi, seda õigem tundub mõte pühenduda ja keskenduda isemajandamisele või vähemasti kogukonna tasandil tarbimisele. Ühelt naabrilt saad kanamunad, teiselt köögiviljad jmt. Ning mõningaid asju kasvatad ise, mida siis omakorda saab muu kraami vastu vahetada. Ilmselgelt linnatingimustes selline elu võimalik pole, kuid kauaks see linnastumine enam üldse aktuaalne on. Millalgi peavad linnainimesed ka oma maal elavad sugulased/tuttavad üles otsima ning nendega suhteid soojendama hakkama. Sest omades haritavat maad ja tükikest metsa oled sa tehtud poiss :)
Seniks aga, kuni meil veel võimalik, tuleb ringi rännata, põnevaid asju teha ning tagalat kindlustada. Ja nautida oliive, riisiputru, maisikonservi ... .

(liig)emontsionaalne,

tt

õhtune aeg

Sel kevadel võtsin ma nõuks hakata meie toidumenüüd planeerima. Mitte, et me varem väga eklektiliselt ja ühekülgselt toitunud oleksime, kuid seoses vaba aja olemasolu ning piiratud ressursside ja toidusedeli tõttu mõtlesin proovida korraga ühe kuu menüü koos ostusedeliga paika panna. Kui on olemas plaan, mida nädala jooksul süüa ning ka ostunimekiri, siis kaob ära paanika "mida täna süüa teha" ning samas ka emotsiooniostud. Pole ju vaja tuua poest koju soodushinnaga vorstikesi, kui nt kahe nädala jooksul pole plaaniski neid ära tarvitada. Esimene kuu on möödas ning pean tunnistama, et plaan toimib täiega. Esiteks on toitumine muutunud palju mitmekülgsemaks (igal nädalal on üks supp, tugevam kartuliroog, alternatiivne tatra-riisi vmt toit ning midagi magusat), teiseks oman kontrolli kulude üle toidupoes. Retsepte otsin internetist oma lemmik toidublogidest ning ka "Pereköögi kokaraamatust". Tänu piima- ja nisutoodete vältimisele on toitudes kasutama hakanud kookos- ja kitsepiima, tatra-, riisi- ja maisijahu. Millegipärast on kadunud ka minu suur isu lihatoodete järele, seega pean süüa tehes eraldi lemmiku peale mõtlema. Muidu on oht, et ta vaeseke peab koos minuga vegantoitu järama :). Selle asemel on saanud uuteks lemmikuteks pähklid ja õlid. Eks see kompenseerib valgu, mis lihast saamata jääb. Lisaks hunnik vitamiine ja mineraalaineid boonuseks. Ning mis kõige tähtsam, minu paranoilisele meelele tundub, et Otto seedimine tunneb end kõige selle juures paremini.

Jätkates Ottoga, siis jätkuvalt toimib meil ööuni 7-7(8)-ni. Päeval magamisest küll midagi eriti välja ei tule, kuid kolm 30-45 min uinakut tuleb ikka ära. Ju tal pole päeval nii pikalt und, kuna öösel saab korralikult end välja magatud. Vaikselt püüab ta end ka juba istuli tõusta. Või tegelikult pigem tõstab peab ja õlgu :) Iseseisvast istumisest on veel asi kaugel. Roomamise tehnika ei ole samuti veel selgeks saanud, pigem tundub, et järgmine etapp on juba käputamine. Vahepeal sai Otto juba 5 kuuseks ning pean tunnistama, et kohati on lausa raske leppida sellega, et ta juba nii suur ja kohati ka iseseisev on. Väga tore on see, et ta absoluutselt ei võõrasta. Olen temaga mitmel korral käinud seltskonnas ning kaks korda isegi retkele kaasa võtnud. Kõhu peal linas olles on ta nõus minuga lausa maailma lõppu rändama :).

Lisaks tavapärastele toimetustele olen ma iga päev sunnitud rinda pistma oma peamise hirmuga - putukatega. Ei möödu päevagi, kui ma taas mõnda sipelgat ei lömastaks või mesilast toast välja aitaks. Täna avastasin, et üks mumm oli tagatoas sussid püsti visanud, kuid mu närv ei pidanud selle ära koristamist vastu. Ehk sööb Viive ta ära. Lisaks jalutavad meil toas vabalt ringi ämblikud. Igas suurused ja kujus. Pesad on neil puuriidas, voodi all, jalanõude sees jne. Ma küll väga ei armasta neid, kuid mõistan, et nad on kasulikud ja toovad õnne :) Viimane piisk tänasesse karikasse oli aga suuuur jooksik, kes praegu üle köögipõranda siblis. Kuidas ta tuppa sai, pole aimugi. Aga õnneks ta peitus kuhugi puude vahele. Õnneks vähemalt, võrreldes eelmise aastaga, on sel kevadel sääskede arvukus väga madal. Ptüi, ptüi, ptüi. Eelmisel aastal sai õuetöid tegema hakata alles peale jaanipeale. Enne seda olid õues pidevad sääsehordid, kes sind kohe ründasid, kui veidigi paljast ihu neile näitasid.

Ülaltoodud kolme lõigu kirjutamisele kulus terve õhtu. Pole ime, et ma nii harva kirjutan, kui see nii kaua aega võtab :)

söökla,

tt