skinny and fluffy

multikoerlane,

tt

lammutamine ja loomine

Kuna lemmikul said seks korraks kiired ajad töö juures läbi, saime uue õhinaga maja remonditöid jätkata. Millegipärast ei edenenud asi terve suvi pea üldse ning alles nüüd, vastu talve ärkasime. Aga eks parem hilja, kui mitte kunagi :) Jätkuvalt on pooleli köök-söögitoa valmimine, kuid paari päevaga jõudsime oma soovitud tulemusele tunduvalt lähemale. Kõigepealt lammutas lemmik maha vana ahju, et teha ruumi pliidile ja soojamüürile. Seejärel valmistas ette valas ära ühe osa köögipõrandast ning viimaks kiskus alla laelauad. Nende alt tuli välja üllatavalt heas korras "must" lagi, mille mõningase arutluse tulemusel otsustasime niimoodi jättagi.

Köögipõrand

Kahjuks aga ei möödunud kõik nii suurepäraselt, kui oleksime lootnud. Nimelt avastas lemmik, et söögitoa ühe seina kaks ülemist palki on aja- ning seenehambast nii läbi puretud, et tuul puhub vabalt sisse. Asja teeb ebamugavamaks ka see, et mädale osale toetub ka sarikas. Hetkel sai auk laes plaadiga kaetud ning see jääb ootama kaugemat tulevikku ning asjatundjaid. Kahjuks seab see ebameeldiv avastus meie talveplaanidele väikesed piirid ette, kuid vähemasti köögiosa valmimist see ei sega.

Sundventilatsioon

Vaade peldikuaknast

abitööline,

tt

Murra

Pühapäeval käisin ma Murraga esimest korda agility trennis. Peni polnud varem ühtegi tõket oma silmaga näinud, rääkimata nende nuusutamisest või üle hüppamisest. Küll aga oli ta täis indu ning hakkamist kõike uut õppida. Meie trennikaaslaseks oli lustlik isane kääbusspits, kellega aegajalt püüti treeningpingeid üle platsi joostes maandada. Hea on tõdeda, et vähemasti hetkel suhtub Murra teistesse koertesse sõbralikult ning mänguliselt, mitte juba ette agressiivselt (nagu Echo seda kipub tegema). Esimesel tunnil saime nagu lenneldes selgeks, kuidas tuleb läbida tunnelit ning ületada tõket. Murra oli isegi nii tubli, et saime paar tõket järjest läbi kalpsata. Vahepeal unustasin ma lausa ära, et tegemist on Murraga ning andsin talle käsklusi, mida tavaliselt Echole edastan (nt tule siia, oota, juures, lisaks mitmed spetsiifilised märguanded kehakeeles). Teadupärast pole perenaise laiskuse tõttu Murra omandanud pea ühtegi käsklust. Eks nüüd tuleb sellega hoolsamalt tegelema hakata. Küll aga paitas meie pead treeneri kiitus, et Murr on väga kontaktne ning kuulekas. Tundub, et isa on midagi head ka oma pojale pärandanud :)

Muideks, pole Murra nii uimane midagi. Platsi peal jooksis ning mänguasjaga mängis väga innukalt. Hüpik-Echole jääb ta muidugi natuke alla - jumal tänatud!

koeraõpetaja,

tt

koduloomad vs metsloomad

Maal elamisega kaasnevad aegajalt ka kohtumised kohalike elanike - metsloomadega. Millegipärast on mind "õnnistatud" metsloomi nägema ülimalt harva, mis autojuhi seisukohalt on ju ideaalne. Loodusesõbrana tahaks aga neid sagedamini kohata. Eilne õhtu aga oli meeldivaks erandiks - nimelt nägin ma esimest korda elus üsna lähedalt kährikut. Jooksis teine hops-hops vaikselt üle tee. Elevust jagus autos kuni koju jõudmiseni. Kodus asusime lemmikuga mõlemad omi tegevusi toimetama - mina toas õhtusööki valmistama ning tema õues asjatama. Järsku jooksis ta tuppa ning kisas, et hoovis on kährik. Ja tulgu ma vaatama. Lippasin siis õue, kuid kahjuks kedagi enam ei kohanud. Küll aga kohtus kährikuga vägagi lähedalt Echo. Ise ta sellest muidugi aru ei saanud, vaid tegeles ainiti oma pulga otsimise ja toomisega. Nimelt tahtis lemmik Echo kährikule peale saata, kuid see tainapea ei saanud midagi aru. Seejärel otsustas lemmik visata Echo pulga (mida ta truult pidevalt kaasas tassib) kähriku suunas, lootuses, et Echo siis näeb/tajub kährikut. Kuid ka sellest polnud kasu. Echo sumas läbi kraavi pulga poole, mis lebas kähriku vahetus läheduses. Olles pulgani jõudnud, ründas kährik Echot ninast, kuid too lammas suutis mõelda ainult oma pulgast ja ei saanudki aru, et keegi teda ampsata üritas. Tundub, et ajaga kaovad Echo vähesedki ajurakud tema suurest peakolust ja alles jääb ainult üks rakuke, mis vaikselt olluse sees ringi purjetab.

Seevastu meie kass Viive aga on vägagi osav metsloomade püüdja. See, et me koju jõudes põrandalt surnud ja nätsutatud hiiri avastame, pole enam uudis. Küll aga sain täna jaole alles elusale, kuid natuke uimasele hiirekesele. Ajasin ruttu Viive eemale ning tõstsin loomakese karpi. Kassile mänguasjaks elusat looma jätta ei olnud mul südant. Seega otsustasin ta üle õue puukuuri viia. Vähemasti on tal seal peidupaikasid ning ehk leiab ka süüa. Pärast tulin mõttele, et oleks võinud ta hoopis puuri pista ning natuke kasvatada. Kuid selleks ajaks, kui ma uuesti kuuri jõudsin, oli hiireke juba oma teed läinud. Loodetavasti on ta mulle tänulik oma päästmise eest ning enam nii rumalasti kassile vahele ei jää.

loomasõber,

tt

Sügise algus

Kui veel nädal aega tagasi ei saanud ma aru sellest, miks on vaja aias lehti riisuda, siis üha tormisemad ning külmemad ilmad on mõistuse ka minu peanupukesse toonud. Mõned kollase-punasekirjud lehed rohelisel murul on jah väga ilusad, kuid kui rohelus enam nende alt välja ei paista ja lehtedest läbi kahlama peab, on olukord natuke üle käte läinud. Mere ääres riisumine on eriti tore veel selle poolest, et pidevalt on õhk liikumises ning keerutab riisutavaid lehti omasoodu. Igatahes mitte sinna, kuhu mina soovin. Ja kui on tuulevaikne hetk (nagu näiteks praegusel hetkel), siis ei meelita mitte üks vägi mind tõbisena õues sahmima.

Rääkides tervisest, siis olen endale jah suutnud külge pookida väikesed külmetusnähud. Limaskestad on turses ning kurk kibe. Kuna paar päeva pole end väga aktiivselt ka ravida saanud, siis vindub tõbi ikka edasi. Õnneks on mul käepärast sõbrad mesi, taimeteed, sool ja sinep, mille abil oma tervise kindlasti õigesse rööpasse saan.

Kuna käes on sügis, siis tekivad mul igasugused kummalised tungid ja vajadused midagi korda saata. Näiteks olen ma jätkuvalt hoidistamise lainel - kõik külmkapi sopid ja võimalusel ka sahvririiulid tuleb täis laduda head ja paremat (huvitav, kes neid talvel küll sööma hakkab:). Lisaks tunnen ma tungivat vajadust oma koeri taaskord koolitama hakata. Esimene sügisene agility ja sk trenn Echoga on juba seljataga. Treeneri sõnul on koer väga heas vormis, kuid perenaine veel mitte :). Ega´s ag polegi naljaasi, vähemalt minu jaoks. Järgmisel nädalavahetusel saab eeldatavasti Murraga ka agilitys käpa valgeks teha. Lisaks käisid kõik kolm koera minuga koos nädalavahetusel Murastes end loodusalaselt koolitamas. Seekord sai kõige rohkem teadmisi Dhakra, kelle niigi kõrge intelligents tõusis raudselt poole võrra :). Kõige tipuks said kõik koerad endale talve eel ka värskelt pestud ja lõhnastatud kasukad. Maal ringi uidates ja pidevalt püherdades suudavad karjakoerad oma karva üsnagi eemaletõukavaks muuta. Seega oli tagumine aeg nad väikesest pesust läbi saata, muidu oleks nende paitamine muutunud juba rõvedaks. Ilmselgelt ükski koertest pesu ei nautinud, küll aga olin mina rahul lõhnaga, mida nad peale pesu eritasid ... anonüümne pesuvahendi malbe aroom. Muidugi hakkasid koerad end sellest lõhnast püherdamise teel kiirelt vabanema, aga vähemasti on mõneks nädalakski luksust puhta looma näol.

Nüüd aga jätkub pühapäevane naudisklus jahedas toas,

tt