Sügis

Istun kerratõmbunult diivanil, mõnulen ja joon sooja piima meega. Ühe silmaga vaatan tv-d, teisega jalutan internetis. Akna taga sillerdab jääpurikates ja veepiiskades päike, maa on kaetud valge lumekirmega ning õhk värske ja karge. Suurepärane ilm laupäeva jaoks.

Varsti on käes talv pimedate ööde ja krõbedate külmadega. Alles oli sügis; kooli algus, sünnipäev, matkamine, sandaalidega ringijooksmine jne. Aeg läheb nii kiiresti. Koguaeg on ootus millegi järele - millal endale kodu saan, millal O-d näen, millal saabub järgmine kuu, millal veel kümme asja juhtub. Ja suures ootuses jäävad väikeste päevade pisikesed rõõmud tähelepanuta. Huvitav, kui paljud inimesed sellistele asjadele mõtlevad? Või kihutavad enamus läbi oma elu, unustades hetkekski peatuda ja ringi vaadata. Kas kedagi veel rõõmustavad esimese jääkirme saanud tiik, härmatiserüüs taimekesed ning madalalt liikuv sügispäike.

Linnas elavatel inimestel on muidugi üsna keeruline ülaltoodud ilusaid hetki kogeda. Hallide majade, pori, autode ja kiirustavate inimeste keskel ilu nägemiseks peab olema kas paadunud optimist või lihtsalt veidi kummaline inimene. Seepärast olen ma väga rõõmus, et sain end linnaelust lahti rabeleda. Aegajalt pean küll seal käima, kuid nüüd on see puhas rõõm. Mul on nüüd valikuvõimalus. Kui soovin linnamelu maitsta, tulen Tlnna, tahan vaikust ja rahu, olen kas Haibas või maal. Korteris tuleb veel mõned ettevalmistused teha ning siis võib talv rõõmua saabuda. Mina olen valmis.

töömesilane,

tt

Toila

Mulle meeldib Eestimaa, südamest ja hingega imetlen ning austan teda. Mina ei tee vahet eri piirkondadel, omamoodi ilusadon nad kõik. Seetõttu suhtun ma positiivselt ka Eesti nö tööstuspiirkonda Ida-Virumaasse. Kooliaja jooksul olen sinnamitmeid kordi sattunud ning avastanud palju kena selles maakonnas. Omamoodi huvitav on vaadata ning ronida piirkondaiseloomustavatel tehismägedel ning vaadata alt kõrgele üles tuulegeneraatorite poole, mis meile rohelist energiat tootma peaksid.

Seekordne reis Ida-Eestisse viis mind külla ema vanaonule, ehk siis minu vanavanaonule, kel suvemaja Toilas. Olime tal ühe korra varem (8-9 aastat tagasi ehk) ka külas käinud ning seetõttu saabusin sinna teatud ootuste ning emotsioonidega. Hea oli näha, et on asju, mis ei muutu. Maja oli samasugune nagu vanasti, onu tundsin ka kohe ära. Tuppa astudes tungisninna täpselt sama lõhn, mis nii palju rõõmsaid mälestusi silme ette manas. Küla on küll veidi muutunud, juurde on ehitatud maju (võiks isegi öelda, et elamurajoone) ning mõned teed asfalteeritud. Kuid pankrannik ning piiritu meriolid omal kohal. Esimesel ja teisel päeval sai hoogsalt ka sinna hüpatud ning soolakat vett puristades ja sukeldudesnauditud. Huvitav on see, et meri on igal pool erinev. Toilas on ta väga avar, läheb kiiresti sügavaks, on soolakas ning tuul tekitab suuri ja mõnusaid laineid. Tuulel nagu puuduks iseloomulik mere lõhn. Tallinna (Pirita) mererannaga tulevad kohe meelde järgmised märksõnad: lämbelt palav päikesepaisteline ilm, rand täis inimesi, kes linadel pikutavad ning päikesel end praadida lasevad, laste kilked ning jäätisemüüjate hõiked, taamal skuutrite mootorimüra ning lainete loksumine kaldale. Lääne-Eestis on meri sopistunud mandrisse, taamal on näha laidusid ja saarekesi, soolakas meretuul toob minuni rahutut hõngu, vesi on madal ning soe. Hoolimata piirkondlikest erinevustest on mere ääres alati hea olla.

Toilas olles tundsin end jällegi nii rahulikult. Mul polnud kuhugi kiiret, mõtted liikusid peakeses omasoodu ning eitorkinud mind takka nagu tavaliselt viimasel ajal juhtunud on. Ma nautisin iga seal viibitud hetke.

ringirändaja,

tt

Nigula raba

Augusti esimene pühapäev tundus olevat just õige hetk loodusesse minekuks. Uksest saime välja alles pärast keskpäeva, pakkisime end autosse ning väikeste kõrvalpõigetega võtsime suuna Ikla piiripunkti poole. Peale sisukalt veedetudpea tunniajast sõitu jõudsime Nigula lka keskuse juurde, kus väikese peatuse tegime. Tee ääres heinamaal mugisid taimilambad, kusjuures seltskonnast ei puudunud ka must lammas ning nendega sobituda püüdis üks šoti mägiveise vasikas.Kasvult lammastest veidi kõrgem, karvkattelt ka veidi lopsakam, värvuselt koorekaramelli meenutav imeilus loomake. Kuid veis ja lambad ei jäänud ainsateks loomadeks, keda ma seal kohtasin. Avades kuivkäimla ukse (teiskordselt kusjuures), sattusin tõtt vaatama ühe noorukese nastikuga, kellel kõrvatagused eeskujulikult kollased. Väike kiljatus minu poolt ning peitumiskatse nastikukeselt, millele järgnes kiire ukse sulgemine. Seejärel, analüüsides veidi olukorda ning aru saades, et too nastik kardab mind rohkem, kui mina teda, avasin jällegi ukse, et ta vabadusse päästa. Ise aga suundusin kiirelt teise wc-sse.

Parkinud auto ning korda toimetanud oma kehalised vajadused soovisime D-le head äraolemist ning suundusime laudteele. Väike metsatee viis meid rabajärveni, mille kaldal väike vana majake. Kohe tuli meelde tore (laste)film Laanetaguse suvi,mis osaliselt Nigula rabas üles võetud ning kus maja, järv ja raba olulist rolli mängivad. Piki järve kallast läks edasilaudtee, mis viis meid üle raba, seejärel metsasallu ning ringiga tagasi üle raba järve äärde.

Raba peal ning metsas ei kohanud me ühtegi inimest. Ümberringi oli vaikus, päike paistis mõnusalt ning pehme tuulekelausa paitas nahka. Kiiret polnud kuhugi. Aegajalt uurisin maailma rohulible tasandilt, sirutades end laudteel täies pikkusesvälja. Taimestikust torkas enim silma valge-nokkhein, värskelt rohelised ja krõmpsud jõhvikad ning muidugi erinevas värviskaalas turbasamblad. Peale silma mõningast treenimist kohtasime üsna rohkesti ka ainsaid putuktoidulisi taimi Eestis (nimi ei tule hetkel meelde, täielik mäluauk). Väiksena kujutasin ma ette, et need taimed on suured ja püüavad aktiivselt putukaid (cartoon networki mõjud). Tegelikult on nad väga pisikesed, lehed on karvased ja kleepuvad. Maitselt neutraalsed, proovisime järele. Lisaks vudis raba peal ringi igasuguseid putukaid ning laudade vahelt vilksatasid sisalikud. Laudtee äärde jäi ka mitmeid mudalaike, mis arvatavasti hetkel kuiva käes vaevlevad älved olid. Nagu elutervetele ja rõõmsameelsetele inimestele kohane, tuli kohe käsi sinna sisse pista ning mudaga lödistada. Tegelikult oli tegu vähelagunenud turbasambla massiga, mis kiht kihi haaval aeglaselt nö põhja ladestub. Käegakatsutavas kauguses kindlat põhja küll tunda polnud.

Mööda laudteed edasi liikudes jõudsime üsna äkitsi metsa vahele. Seal jõudsin selgusele, et iga kord, kui luiskejuttu räägin, kaotan kindla jalgealuse. Umbes sama efekt nagu Buratinoga, kellel valetades nina pikemaks kasvama hakkas. Metsast läbi minnes viis laudtee meid jällegi rappa. Leidsime ka vaatetorni, mille otsa minagi ronida julgesin.Seal oli väga mõnus pikutada ning raba elamisele kaasa elada. Laudtee viis meid vaikselt mööda raba tagasi järvenining sealt liikusime autosse D juurde. Kuid ega sellega meie kohtumised loomadega rubriik veel lõppenud polnud. Metsadeja põldude vahel kruusateel silkas auto eest mööda jänes, kes põllule toitu nosima jäi. Ei seganud teda meie lähedus ning ülbe jõllitamine. Tema ajas omi asju, vahepeal tõmbas kõrval seljale, seejärel uudistas jälle ümbrust, kinnitasveidi keha jne. Jätsime ta sinna omi asju ajama ning sõitsime edasi. Veidi suuremal teel toimus kohtumine sarjast Triin ja salapärased loomad. Nimelt nägin mina, kuidas metskits üle tee kraavi silkas. Kuid kuna ainult mina seda nägin, siis ei saa juhtunus 100 % kindel olla. Mine tea, mis imelikke asju minu aju välja mõtleb.

Aitäh Sulle, et mind sinna viisid, minuga koos olid ning meeleolusid jagasid!

tt

Vällamägi

Teisipäeva hommik, kell on kolmveerand kuus. Kohutavalt raske on üles ärgata, riidesse pannaning õue minna. Väike jalutuskäik mööda maanteed ning kohtumispaik künka jalamil. Seejärel väikematk loodusrajal. Ümberringi mets (salukuusik) - puutumata, niiske ja lopsakas. Ning muidugiroheroheline. Vahepeal ka väike lilli täis niit, mida palistavad õunapuud; märk sellest, et siin on kunagi talukoht olnud. Vaikselt algab tõus mäkke. Jalamilt on küngas 60 m kõrge, merepinnalt veidi üle 300 m. Künka otsa jõudes avaneb lummav vaade õrna uduloori mähkunud kuuskedele. Liigume möödarada edasi, künkast alla, ümberringi uduvine ja karge hommikuõhk. Hommikud on erilised - puhtad,vaiksed, saladuslikud. Kahju ainult, et vara üles tõusta nii raske on.

hingetu,

tt

hingeelu

Mul on nahal kole lööve, käed-jalad väikeseid ning kohutavalt sügelevaid punne täis. Algul arvasin, et mind on voodielukad söönud, seejärel, et ülitundlikkus mõne taime vastu, järgmiseks, et sinivetikad karjääris, kaevuvesi, päike ... Tekkis eikuskilt ning kangete rohtude söömisel hakkab lõpuks ka taanduma. Sama kummaliselt haigestusin ma 2a tagasi põiepõletikku. Immuunsüsteemiga oli kõik korras, hing samuti rahul. Kuid midagipeab olema, sest ega haigused tühjale kohale tule. Ja ma ei suuda kuidagi välja selgitada,mis võiks olla põhjuseks. Rasketel perioodidel, mil organism kurnatud ja vaim väsinud, püsinnagu kiuste tervena. Aga just siis, kui mul on hea olla, olen millegi ootuses, tuleb salakavalalt keegi ja muugib sisse. Ravimitega saab küll tagajärgedele lahenduse, kuidtegelikult jääb põhjus ikka minu sisse. Ning ravimite manustamisesse pole mul usku. Tähendab,usk on sellesse, et nad segavad probleemid eemaldab, kuid seda, miks sümptomid tekkisid, nad kahjuks parandada ei oska. Tuleb enda sisse vaadata ning üles leida põhjus.

Kes siis veel sind maa peale toob, kui mitte ema! Jah, ema hoolib ja muretseb ning talon õigus pahandada. Aga kõike saab teha rahulikult, mitte nii, et lõpuks meil mõlemal pisaradsilmis. Lihtsalt ei saa aru üksteisest, räägi kasvõi mitu tundi. Mina ei saa aru sellest,et olen naeruväärne oma lapsikuse tõttu ning tema sellest, et ma tema sõnu väga hinge võtanja hääletooni oluliseks pean. Kui ma tõesti nii talumatu ja ülbe olen, siis palun öelge sedamulle! Ma ei saa ju ise aru ja kui kõrvalolijad ka vaikivad, ega siis selgust ei saabu. Ema arvab, et minu elu on nagu üks õnnemäng. Praegu läheb kõik ülesmäge, kuid millalgi saabubkarm argipäev ning rahalised probleemid. Ning seejärel lähen ma saba jalge vahel vanematetoetust paluma. Kuid selline suhtumine muudab mind veel trotslikumaks. Mul on vastupandamatu vajadus ennast tõestada, näidata, et ma saan ise hakkama. Ema arvab, et lihtsam oleks eladakoos kellegagi, kes mind ülal pidada saaks. Kuid ma ei suudaks niimoodi, kellestki materiaalselt sõltuda. Vaja on hoopis inimest, kellega on hingeline sarnasus ja lähedus. Ning kellega kooson nii hea olla, et tundub lausa uskumatu.

trotslik,

tt

Mudaaugu talu (juuni lõpp)

Nüüdseks olen ma juba neli päeva maal isa lapsepõlvekodus elanud. Pühapäeval oli onu ka siin, tegi mulle hommikusöögiksputru ning hoolitses ka lõuna- ja õhtusöögi eest. Ühistööna tuvastasime ning puhastasime välja põlvini umbrohtu uppunudmaasikad. Vaesekesi oli sel aastal ainult ühe korra rohitud. Ning onu veel kurvastas, et ei tule tal maasikate kasvataminevälja. Pole ime, kui ta neid kaks korda kasvuperioodil rohib. Aida taga leidsime veel maasikapeenraid, kuid õnneks on nemadtunduvalt paremas seisus. Tänaseks näevad kõik maasikataimed jällegi päikest ning saavad rahulikult hingata. Lisaks rohimiseleasusin hoogsalt ka maja koristama. Alguses nõudekapp, siis nugade-kahvlite sahtel ning kuivainetekapp. Kuid tegemata töid on veel küllaga. Huvitav, kas viga on minus või on elamised ilma naise/puhtust armastava mehe hoolitseva käeta räpakad. Igataheson mul võimalik seda parandada ning maja jälle kenaks muuta.

Jaanilaupäeva õhtul oli mu vanaema seitsmes surmaaastapäev. Aeg läheb nii kiiresti. Kuid mälestused rõõmsatest suvedest onikka värskelt meeles. Eriti eredalt meenuvad nad just siin, maal olles. Tubades, sahvris ja keldris ikka sama lõhn, ümberringimetsad ja põllud. Rabarbareid nähes oli esimene mõte lehed lambaaeda lammastele krõbistamiseks viia. Kuid loomi pole ju enam. Seal, kus vanasti kasvatasime kartulit ning ädalat, lokkab nüüd hein. Metsaheinamaa muinasjutulise küünigaon aga võssa kasvamas. Pole vist kasulik iga väikest lapikest niita. Karjäär, kus ikka ujumas sai käidud, on samuti alles.Kuid tee sinna on tunduvalt lühemaks jäänud, või olen mina hoopis suureks saanud ... . Vana talukoht, Haakla, on agalootusetult lagunenud. Kunagi oli ta suur ja uhke talukompleks paljude kõrvalhoonetega. Kuid ta jäeti maha juba siis, kui isanoor oli. Ehitati uus maja Mudaaugule ning koliti siia. Väiksena käisime Haaklas mõnikord seiklemas ning viljapuuaiast pirne otsimas. Kuid praegu ei pääse sinna väga ligigi, rinnuni rohi ja nõgesed laiutavad ees.

Esmaspäeva õhtul tekkis imelik igatsus ja rahutus. Harjumatu oli olla üksi, ilma televiisori, interneti ning kohustuslikutegevuseta. Midagi oli nagu puudu, palju ei puudunud, et oleks nutma hakanud. Järgmiseks päevaks olid aga kurbusenoodidhajunud ning rõõmsalt asusin poolpaljalt maasikaid rohima. Sääskedel oli pidupäev. Kuid ka mul oli eesmärk - tahan end jälle üle pika aja pruuniks päevitada. Tulemuseks oli päikesepõletusega selg. Loodetavasti ei mõju see mulle väga kahjulikult. Hea meelega oleks midagi peale määrinud, kuid inimese anatoomiliste eripärade tõttu on see üsna keeruline ettevõtmine. Niisiis jätsin ta ise paranema.

Ajendatuna reedeõhtusest suurepärasest teatrikogemusest käisin ka raamatukogust läbi ning võtsin Tammsaareromaani Tõde ja Õigus I osa. Kooliajal sai seda küll loetud, kuid enamus on ajaga meelest läinud. Teatriskäigust ka paar sõna:nimelt käisin reedel Albu vallas Vargamäe Kuningriiki vaatamas. Sündmustik toimus Tõe ja Õiguse jälgedes, paralleelselt mitmes ajas. Hoolimata sündmustiku sulamisest pea kahe sajandi tagusesse aega, tundus etendus väga kaasaegne ning näitas vaatajale kätte ka tänapäeva ühiskonna kitsaskohad. Asjad ning aeg meie ümber võib küll muutuda, kuid sisimas jäävad inimesed ikka samaks.

Dhakra tundub maal olemist täiel rinnal nautivat. Tal on vaba voli liikuda toast õue ja vastupidi. Puhkehetkedel põõnab tadiivanil, avastamistuhinas aga kihutab ringi ümbritsevatel põldudel ja heinamaadel. Avarus meeldib talle. Ning tema meeldibpuukidele. Ning mina ei karda enam puuke puutuda ning neid kehast välja tirida.

Uneaeg hakkab kätte jõudma. Elmari soovisaade on ka juba läbi saanud, õhtune tee koos meevõisaiaga söödud. Vaja veel hambadpesta ning siis voodisse raamatut lugema.

Ps: enam ma ei pane mett tee sisse, vaid söön hoopis tee kõrvale. Järgmiseks hakkan ehk leiba küpsetama. Hääd ideed Triinult ;).

aeg lendab ...

Minu viimasest postitusest on juba hulk aega möödas. Talv on möödas ning varsti juba suvigi käes. Kuid nende vahele jääb ka üks ilusamaid aastaaegu - kevad. Alguses hiilib ta tibusammudega, aegajalt ka alla vandudes käredale pakasele. Kuid igal aastal jõuab ta kohale. Juba tulevad esimesed pungad puudele ning lumikellukesed pistavad pea mullast. Seejärel märtisikellukesed, suuremad pungad, sinililled ja väikesed puulehed. Ning praeguseks on paljud lehtpuud täie hiilguse saavutanud, säravad oma verivärskete roheliste lehtedega. Ainult haavad ja saared lasevad end veel oodata. Paari päeva eest hakkasid minu elukoha aias kasvavad pikaldased õunapuudki õitsema. Esimene tulp on õitsemise juba lõpetanud ning esimene rabarbarikookki meisterdatud ja nahka pistetud.

Täna Pääsküla rabas lastele välitundi tehes leidsime hulgem õitsvaid mustikaid ja metsmaasikaid. Samuti hakkavad rammu koguma sookailud, et juuni lõpuni oma vängeid eeterlikke õlisid rabavahele lennutada. Tiigi kaldal seisis sõjakalt Härra Part, kes arvatavasti oma kaasat Proua Parti tülikate külaliste eest kaitses. Mullast on nina välja pistnud ka juba laste suur lemmik põdrakanep. Suvel on teeääred ning kasutult seisvad alad tema suuri lillakasroosasid õisi täis. Botaaniliselt pole tal midagi ühist kanepiga. Seos põdraga on tekkinud ehk seetõttu, et nendele suurtele loomadele meeldib elada põdrakanepi kasvukohtades. Noorelt on taim väga heaks roaks taimtoidulistele loomadele. Kanepiks kutsutakse teda vast seetõttu, et ta kasvab sama tihedalt koos ning ka sama kõrgeks kui kanep. Karta pole põdrakanepit vaja, noori lehti võime ka meie süüa ning jahvatatud juured sobivad isegi leivajahu hulka.

Linnulaulu on kuulda igal sammul. Tundub nagu nad tahaksid endal hinge seest välja lõõritada. Ma olen suutnud selgeks saada hallrästa pahase kärina, põldlõokese laulu ning aegajalt tunnen ära musträsta ja metsvindi. Kuid üldiselt on lood linnulaulu tundmisega üsna nadid. Ahjaa, kägu kukkus ka täna. Selle tundsin ka ära :)

Kevadel on ilusad kõik ilmad. Päikesepaistelised päevad on säravad ja soojendavad. Vihmased ilmad aga värskendavad. Kevadine vihm on juba üsna soe ning magusa mekiga. Kuigi see magusus on vist minu veidra haistmistöö tulemus. Teised ei paista seda eriti tundvat. Alles eile jalutasin vihma käes ringi, hea meelega oleks lompides ka plätserdanud. Ning täna hommikuks oli vihma tulemusel aed jällegi metsikumaks kasvanud. Varsti ei leia enam peterselli ja maasikaid üleski.

Naljakas, kuidas ma Tallinnas elades nii looduse poole ära keeranud olen. Mind painab, et ei saa kevadet maal nautida. Pean hoopis linnas ringi jooksma ning poole silma/kõrvaga kõike ilusat haarama. Õnneks pole meie pealinn veel niivõrd urbaniseerunud, et siin üldsegi kohta lindudele ja rohelusele poleks. Õhtusel või varahommikusel ajal Kristiines, Nõmmel või Kadriorus jalutades võib kesklinna läheduse ning linna olemasolu üldse ära unustada.

metsapoole,

tt

maheelu

Hetke, mil ma esimest korda loodussõbralikkusele ning ökoeluviisidele teadlikult mõtlesin, ma ei mäleta. Vaikselt ja tasa on see minuga kaasas käinud terve elu. Aja möödudes on teadmisi juurde tulnud ning varasemad arvamused täienenud. Kindlasti aitas veidi kaasa ka kool: põhikooli bioloogia õpetaja küsis, kes hambapesu ajal veel joosta laseb. See väike küsimus pani mu mõtlema tarbimise ja raiskamise peale. Ning sealtmaalt olen ma alati igapäeva tarbimisel vee jooksmise kiirust ja tugevust reguleerinud. Ajasin sellega närvi ka oma vanemaid, eriti ema, kes nõusid pestes vett väga priiskavalt tarbis ning aegajalt sellel ka niisama joosta lasi. Järgmiseks muretsesime (väga naljakas sõna, tundsime muret väga palju ning asi tuli :) endale kahesüsteemse wc poti. Nüüd sai varasema 8-10 l vee asemel pea poole vähem raisata. Kusjuures, seda ei teinud me mitte tahtest vett kokku hoida (tol ajal polnud meil veel veemõõtjaid) vaid lihtsalt soovist säästa veeressursse. Tilka suures ookeanis!

Ja sealt need asjad edasi liikusid. Järgnes prügi sorteerimine: paber ja pakendid eraldi kottidesse, kotid selga ning värvilist kasti Lasnamäe peale otsima. Vaevalt, et prügifirmad eraldi sorteeritud jäätmetega midagi erilist peale hakkasid, aga endal jällegi süda vähe rahulikum. Üsna lihtsalt nakatusid ka vanemad sorteerimise usku ning praegu teevad seda täiesti iseseisvalt, ilma minu abita. Sorteerimine on mind viinud sinnamaani, et tavaprügikasti nagu väga midagi ei satugi. Toidujäätmed komposti, pakendid eraldi kasti, paber ahju alla, kriidipaber paberikasti. Pean tegelikult tunnistama, et poes käies eelistan ma alati lihtsamate ja loodussõbralikemate vahenditega pakendatud või üldsegi pakendamata tooteid. Seetõttu teen ma nö eelsorteerimise ära juba poes. Mind huvitab siiralt, kui palju nt Tln linnas veel minusuguseid veidrikke on, kes pigem jalutab teise poodi, kui ostab nt ingverit vahtplastist taldriku peal. Kardetavasti vist mitte palju.

Viimase paari aastaga lisandunud märksõna - mahetooted. Pean ausalt tunnistama, et jube raharöövel on. Kuid samas, rõõmu ja headust toob ta mulle palju rohkem. Enam ei saa mind kuidagi sundida tarbima paljusid tavatoiduaineid. Mahetoit on mu ära hellitanud, maitse on võrreldamatult ehedam ning minu jaoks ka parem. Mäletate veel, kuidas maitses pastöriseerimata maapiim? Aga teate, millise huvitava maitsega on mahenisuhelvestest tehtud puder? Aga mahesokolaad, -puljongikuubikud? Jne jne. Ning muidugi loodussõbralikud puhastusvahendid. Mul läheb süda pahaks juba Arieli, Mr Properi jms reklaamidestki, rääkimata nende välimusest, lõhnast ning koostisest. Mulle meeldib lõhnatu pesu, õrna loodusliku lõhna ja koostisega üldpuhastusvahendid. Nad ei kuhju ega ladestu ei loodusesse ega ka organismi vaid lagunevad ning muutuvad looduse osaks.

Tegelikult on veel palju asju, mille pärast ma südant valutan. Ma ei kannata arutut tarbimist. Kops läheb lausa üle maksa, kui näen, milliseid mõttetuid vidinaid muudkui toodetakse ja toodetakse. Praktiline väärtus neil reeglina puudub, lihtsalt tolmukogujad. Ning kui hästi neid kõike ostetakse. Aga selle peale, kuskohast asi tuleb, millest ta tehtud on, palju kulub ressursse tema transpordiks ei mõelda. Õigemini vist ei osatagi mõelda. Lisaks veel väga halva kvaliteediga tarbeesemed. Tehtud eesmärgiga tarvitada, visata minema, osta uus! Aga miks ...? Õige vastus: raha, raha, raha ... ja veelkord raha! Mida rohkem me ostame, seda suurem kasum. Kandes ühtesid jalanõusid 3a ei saa tootja pooltki nii suurt kasumist, kui iga aasta uut paari müües. Seetõttu eelistan ma niipalju kui võimalik kohalikke ning kindlasti ka kvaliteetseid tooteid. Reeglina on nad tunduvalt kallimad, kuid vähemalt ma tean, et nad teenivad mind kaua.

Aga miks ma seda kõike teen? Muudan oma elu raskemaks ja keerulisemaks. Sest tegelikult minu püüdlused tarbida võimalikult säästlikult ei paranda kahjuks maailma. Aga minu jaoks on see elustiil. Ma olen harjunud koonerdava :) eluga ning püüan seda tasapidi ka teistele tutvustada.

tt

hingematvalt ilus

Indigolapsed

Klaasikillumäng

Mu kodu on laterna sees, mis ei põle

ja klaasid mu unest on udused,

mu uni ja külm ja mu uni on hõre,

mu pisaraist pilvi nad kudusid.

Mu kodu on vihmaveetoru sees,

peale minu seal peidab üks viirastus end.

Seespoolt punasest velvetist toru vees

elan ma teiste unenägudes.

Mõned meist annavad, mõned meist võtavad,

mõned meist kaotavad ennast ja nutavad,

kuid teisel kasvavad tiivad ja lendavad ära nad.

Peeglis on keegi, kes süütab leegi,

kadunud aegade mälestus põletab.

Peeglis on keegi, on abiks seegi,

ilusad asjad tavaliselt on valusad.

Mu kodu on kummuti sahtli sees,

ma jalutan seal nagu eksinud kass,

oma mõtetest keerleva pudru sees

keedan hinge ma ilusaks.

Mõned meist annavad, mõned meist võtavad...

Mu kodu on mesilastaru sees,

kõik need linnud olengi mina.

Korjan mett ainult ühelt liilialt,

õhtul laotan ma temale punase lina.