äike

Nagu te isegi märganud olete, on viimasel ajal ilmapoiss vägagi harjumatu olnud. Pidevalt ligi ja üle 30 kraadised päikesepaistelised päevad kurnavad ära igaühe, kes just kuumavereline pole. Koerad otsivad varju ning uputavad end kraavidesse, täna nägin isegi ära selle, kuidas Viive oli põrandal sirakil ning lõõtsutas.

Väsitavale palavusele on veidi vaheldust pakkunud vihmahood ... ning mitte tavalised, vaid suisa äikesemarud. Tegelikult mulle väga meeldiv vihm ning äike, kuid eile läks asi päris karmiks ja mul tekkis suisa hirm. Päev oli lämmatav nagu ikka ning õhtul hakkas vaikselt pilvi kergitama ja müristama. Umbes südaööks oli asi nii kaugel, et et äike jõudis meie pea kohale ning hakkas möllama. Tuul tõusis mõneks ajaks väga tugevaks, liigutades Echo kuudi katuse paigast ning pillates laiali riideid. Sellega kaasnes tihe vihm ja muidugi välk koos müristamisega. Vähemalt pool tundi järjest lõi välku nii tihedasti, et õu ja tuba oli konstantselt valge. Õnneks on meie majal suured puud lähestikku, mis loodetavasti tabamuse enda peale võtavad, kui nii juhtuma peaks. Küll aga on majal antenn uhkelt katusel, mis samuti tabamuse saada võib. Õnneks aga toimus mürgel seekord kõrgel pilvedes ning välgulööke maapinna poole oli vähe.

Nüüd aga ootame järgmist maru, sest ilm on lämmatav eilsest äikesest hoolimata.

tuuletar,

tt

Home alone

Nüüdseks olen nädalake üksi kodus olnud ning viibin sellises seisundis II nädalakese veel. Lemmik suundus Eesti teise otsa õpilasmaleva rühma juhendama ning kantseldama. Kui alul tundus 2 ndl üksi olla väga häiriv, siis nüüdseks olen ma mõnusalt ära harjunud sellega :) Koristama peab ainult enese järgi, voodis saab laiutada, süüa teen ka siis, kui ise tahan ... . Päris niisama olla ma muidugi ei saa, tööde nimekiri ulatub lausa uksest välja. Kuid samas on mul ka piisavalt aega nende tegemiseks, nii et iga päev saab natuke nokitseda. Loodetavasti tulevad reedel mulle ka abililised külla, kellega koos saab veel hunniku vajalikku ära teha. Mitu kätt on ikka mitu kätt.

Eelmisel laupäeval käisid mul koerainimesed külas ... . Nii põnev, mulle väga meeldivad külalised. Siis saab midagi head süüa teha, niisama olla ja juttu ajada ning uhke olla oma võssakasvanud aia ja lagunema kippuva maja üle :) Kuna külalistel oli kaasas ka fotoaparaat, sain ma oma kodust ja ka koertest ja Viivest mõnusalt värskeid pilte. Endal mul enam kahjuks aparaati pole. Seega tulebki loota teiste peale ses osas.

Ma juba väga ootan oma sünnipäeva, nii tore oleks jälle külalisi kutsuda. Kui ma ikka julgen. Mul on lapsepõlvest sünnipäevadega trauma, nimelt kardan ma hirmsasti, et külalistel on minu juures igav olla ning seetõttu pigem ei kutsukski kedagi külla. Et äkki ei meeldi neile. Ma saan aru jah, et see on pseudoprobleem, kuid katsu seda oma alateadvusele selgitada. Igatahes olen ma esimesed ettevalmistused juba teinud ning varsti saadan kutsed ka laiali. Kui kellegi unustan, siis palun kisage. Ei tee seda meelega. Õu on piisavalt suur, et mahutada kõiki. Muidugi tuleb arvestada sellega, et õues jooksevad ringi ka koerad ning sääsed. Muru sees võivad olla sipelgad ja taevast võib tibutada vihma. Aga muidu on kõik suurepärane :)

Alljärgnevalt mõningad Greta perenaise pildid meie mõnusast laupäevast:

D ja Murra "poistejutud"

Mõnus äraolemine

Ekspertgrupp hindamas lõkke tööd

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele teen mina ka mõnikord tööd

Natuke ilu peab ka olema

Echo residents

Viive häärber

võõrustaja,

tt

PuhkuS

Lõpuks ometi olen ma jälle kodus. Uskumatult hea on siin olla. Hea meelega ma ei käiks mitte kusagil - ei linnas, tööl, poes ... Tegelikult näitused, võistlused, trennid ning kool on tore. Aga mitte kolm päeva järjest, nagu sel nädalavahetusel. Nimelt toimus sel nädalavahetusel Pärnus kaks koeranäitust ja agility võistlus ning Haapsalus üks koeranäitus ja samuti agility võistlus. Minu ahnuse juures on ju täiesti loomulik, et ma kõigest osa võtma pidin. Seega registreerisin reedesele I rühma erinäitusele Echo ja Murra, laupäevasele agility võistlusele Echo ning pühapäevasele näitusele Murra ja ema airedale terjeri Fanny ja agility võistlustele Echo. Ja nii ma siis sahmisin ühest kohast teise, soojendasin ühte koera, jooksutasin teist ning sättisin paika kolmandat. Tegelikult oli see väga tore ja tihe nädalavahetus. Ning rõõmustavad olid ka meie tulemused: reedesel erinäitusel oli Echo tõu parim ning Murra viimane :); laupäevasel agility võistlusel oli Echo A0 klassis kahe jooksu kokkuvõttes neljas (5 karistuspunktiga); pühapäevasel näitusel oli Murra tõu parim, Fanny PE-2 ja sai oma esimese sertifikaadi ning agility võistlustel debüteeris Echo A1 klassis, olles 29 karistuspunktiga viimane :). Vähemasti ei saanud me diskvalifikatsiooni. Nii tore on käia koertega üritustel, kui seal ka hästi läheb. Annab indu edasi ponnistada ning järgmine kordki raha registreerimistele kulutada.

Ohh ... aga see puhkus. Mul on juulikuus tervelt 1 nädal täiesti vaba. Ning 1 nädal poolenisti vaba. Kuid võrreldes varasema sahmimisega on see poolenisti vaba nädal ka nagu mõnus lebotamine. Pool päeva oled tööl ning pläkutad, seejärel Pärnu randa ujuma ning koju. Vesi on ju nii soe, et jääkski sinna mõnulema. Muudkui plädistad ja sukeldud; kahju ainult, et vesi eriti läbipaistev pole. Ei näe väga, kuhu veel all ujud ning kivi otsa sattumine on samuti üsna tõenäoline.

Aga praegu naudin ma vaba õhtupoolikut; närisin salatit ja liha ning magustoiduks kohupiima vaarikatega ja naudin niisama olemist. Ikka nii tore on elada aiaga majas, kus naabreid lähedal pole.

mõnuleja,

tt

suvesoe

Mul on palav. Peale pikka ja külma talve tuli nüüd selline soe suvi, et hirmus lausa. Esimesed nädal aega oli tore ... sai päikest võtta ja niisama D-vitamiini sünteesida. Kuid praeguseks on mul hakanud juba palav. Isegi vesi ei jahuta enam piisavalt päikesest kuumenenud keha. Kes seda enne näinud on, et põhjarannikul on vesi juba mitu nädalat üle 20 kraadi. Vähemalt saan mitme aasta ujumata jätmised nüüd tasa teha.


Viimased poolteist nädalat olen ma olnud taas tallinlane. Pean tunnistama, et see on muutunud juba liiga sagedaseks. Kolme kuu peale 2 nädalat pealinnas veeta on tore, kuid iga kuu 2 nädalat on juba rutiin ja kohustus. Ma juba kibelen hirmsasti koju, et näha, kui kaugel mu kastipõllundus on; korjata marju; toimetada lemmiku tagasihoidliku abilisena ning mõnuleda niisama.


Seekord on mul linnas kaasas Echo, keda olen nüüd piisavalt ahistanud igasuguste trennide ja võistlustega. Lisaks tassin teda igapäevaselt malevasse kaasa, kus ta saab veeta mõned tunnid vabas õhus ning utsitada usinaid noori tööd tegema. Viimasel nädalavahetusel käisime esimest korda ka agilitylaagris Saaremaal ning osalesime mitteametlikel võistlustel (A0 klass). Võistluste lainel oleme ka sel nädalal - laupäeval võistleme Pärnus A0 klassis ning pühapäeval debüüt A1 klassis Haapsalus. Kuidagi kogemata on viimasel ajal koertega tegemisi nii palju olnud. Aga eks sügise poole jää neid jälle vähemaks, kui tuleb hakata tööl ja koolis käima, asjalikuks muutuma.

Kõigele muule lisaks tuleb mul varsti ju sünnipäev - isegi juubel lausa. Seega oleks tore ka väike koosviibimine seks aaks korraldada. Selleks aga on vaja teha mõningaid ettevalmistusi nii toas kui õues, mis nõuavad lisaks rahale ka aega ja inimressurssi. Sellest aga tunnen ma kõige rohkem puudust. Kord olen mina kodust ära, siis on lemmik ära. Kes niiviisi siis kodus toimetada saab, kui me muudkui ilma peal laiali oleme. Ja kui ma siis kodus olen, kulub enamus ajast hädaldamisele, kui kuum on või siis vastupidi 24/7 aktiivselt töötamisele ning hädaldamisele, kui palju veel teha on :)

rügaja,

tt