Pühapäevane lumesadu koos suure tuulega tuiskas meie sissesõidutee lootusetult kinni. Sel talvel esimest korda. Mullusel ja tunamullusel talvel saime lumes sumpamise ja traktori tellimise "rõõmu" korduvalt nautida. Kuid sel aastal on ilmataat vähemasti selles suhtes olnud armuline. Sügisel oli tõsiselt kaalumisel pisikese lumepuhuri soetamine, kuna eeldasime, et ega tali taeva jää. Aga õnneks jäi ...
Igatahes, pühapäeva hommikul pidin tõdema, et "autolavka" kaupa üle kaema minna pole võimalik, sest lumi on meie sissesõidutee vallutanud. Rääkimata lõunasest jalutuskäigule minekust tite ja koertega. Mul on küll tubli käru ning jõudu on kah natuke varutud, kuid looduse vastu ei saa isegi meie mitte :) Päeva peale murdis lemmik end autoga ikka läbi ning jättis sõiduki targu külatee äärde, mida kenasti lahti lükatakse. Et täna hommikul ikka tööle pääseks. Suur oli minu üllatus, kui lõunal jalutama minnes avastasin, et keegi (tõenäoliselt valla traktor) oli lahti lükanud ka meie sissesõidutee ... kuid seda u kolmandiku jagu ning jättes keset teed suure lumevalli. Tundus, nagu soovis juht meile headmeelt valmistada ja tee lahti lükata, kuid keset tööd meenus talle, et unustas triikraua kodus sisse ning põgenes ummisjalu. Kokkuvõttes tegi ta oma lumelükkamisega meile pigem kahju kui kasu. Too vall, mis keset teed maha jäi, muutus ilmastikutingimuste toimel päeva jooksul kõvaks känkraks, mida eest ära lükata on pea võimatu. Ning kes enam seda lükkamagi tuleb. Ega valla traktor ainult meie pärast sõitma hakka; küla pealt paludes peame töö eest ka tasuma (mis on iseenesest täiesti loogiline). Küll aga pole loogiline see, et kellegi "heateo" tõttu oleme me hoopis suuremas plindris ning peame otsima võimalusi selle lahendamiseks. Nii see maaelu vaikselt hääbubki. Linnas ju taoliste probleemidega maadlema ei pea. Kuid eks seal ole muud hädad.
Kui kedagi huvitab loo lõpp, siis hetkel on lemmik labidaga õues ning lubas enne mitte tuppa tulla, kui kogu tee on lahti lükatud. Ei teagi, kas kiita tema agarust või laita ogarust. Aga tubli on ta sellegipoolest.
lumevangis,
tt
esmaspäev, veebruar 20, 2012
esmaspäev, veebruar 13, 2012
korduvkasutatavad mähkmed
Juba mõned kuud enne Otto sündi hakkasin avatud pilgul internetis ringi vaatama ning teise ringi korduvkasutatavaid mähkmeid otsima. Uusi osta ei raatsinud juba seetõttu, et ei tea, millised kõige paremad olla võiksid ning ega´s seda rahakest kah ülemäära palju ole. Igatahes sai Otto esimesteks elukuudeks valmis varutud hunnik kõige pisemaid Hipsikuid (http://www.hipsik.ee/) ning üks ImseVimse sünteetiline mähkmekate. Lisaks oli mul mõned villaheidepüksid ning hunnik marlist mähkmesisusid. Ning tagavaraks ka pakk Muumi loodussõbralikke pabermähkmeid :). Hipsikud oma olemuselt mulle väga meeldivad - neid on mugav kasutada ning pesta. Küll aga tuleb neid, võrreldes "tava"mähkmetega, tunduvalt tihemini vahetada (max paari tunni takka). Eriti veel vastsündinu puhul, kes pidevalt sirtsutab. Seega vahetasime esimesel kuul riideid väga tihedasti.
Kuna noormees kosus väga kiiresti, tuli üsna pea olemasolevatele Hipsikutele alternatiiv otsida. Aasta alguses õnnestuski mul interneti kaudu soetada mõned Popolini mähkmekatted, mida kohe agaralt kasutama hakkasin. Võrreldes Hipsikutega, mis on üks terviklik mähe, tuleb mähkmekatte puhul kasutada ise kokkuvolditud marlit vmt imavat materjali. Kate läheb mähkme peale ja kaitseb riideid märgumise eest. Kahjuks muidugi sisaldavad katted lisaks puuvillale sünteetilisi kiude, et vettpidavad olla. Puhas puuvill seda ei suuda. Kuid võrreldes ühekordsete mähkmetega on sünteetilised mähkmekatted oma olemuselt ikka tunduvalt ökomad.
Nüüdseks olen "marlisid" kasutanud juba üle kahe kuu ning pean tunnistama, et see pole mingi raketiteadus. Ainus ebameeldiv tegevus on kakase mähkme loputamine, kuid õnneks pole rinnapiima saavad imiku väljaheide eriti hirmus ning hetkel tuleb seda u kord paari päeva tagant teha. Lisaks loodussõbralikkusele on riidest mähkmete pluss veel see, et mähkmeid tuleb vahetada iga 2-3 tunni tagant (kellele meeldiks pool päeva märja pepuga olla) ning see omakorda tähendab, et keskustelu ning võimlemine lapsega on tunduvalt sagedasem kui ühekordsetega seda oleks. Kui titt juba paljaks kiskuda, siis oleks patt ta kohe riidesse tagasi pakkida. Ikka teed mõned võimlemisharjutused, natuke mudimist ning õhuvanni pepule. Kasutatud (loe täispissitud) mähkmesisud kogun ämbrisse ning iga 2-3 päeva takka saab need pesumasinas puhtaks pestud. Mähkmekatted aga loputan iga õhtu kuuma veega üle ning peale tunniajast kuivamist on nad taas kasutuskõlblikud. Päevas kulub mul (oleneb minu tublidusest) 2-4 mähkmekatet ning ehk 5-6 sisu (marlid või spetsiaalsed õmmeldud mähkmesisud). Ööseks panen ühekordse mähkme, kuna seda saab korraga kauem all hoida ning seega ei pea last ega ennast öösel mähkmevahetusega tüütama. Viimati, kui ühekordsed otsas olid ning olin sunnitud öösel ka riidest mähkmeid kasutama, õnnestus Ottol ennast kaks korda märjaks lasta ning lisaks kahel mähkmevahetusel minu ning voodi täis pissida. Kuna ööuni on vähemalt minu jaoks väga püha, siis ei soovi sellest minutitki kaotada tegevuse peale, mida on võimalik ära jätta/mugavamaks muuta.
Lähtudes oma kogemustest pean ma tunnistama, et tõesti ei mõista neid inimesi, kes eelistavad korduvkasutatavatele mähkmetele ühekordseid tuues põhjenduseks jubeda ajakulu ja liigse sebimise. Eriti kõigi mugavustega kodudes elavad inimesed. Enamasti ei pea ju kodused emad ahju/pliiti kütma, koduloomade eest hoolitsema ning kausis nõusid pesema - või tegema muid taolisi toiminguid, mis üsna ajamahukad on. Sellest ei maksa rääkidagi, et kokkuvõttes tulevad ühekordsed tunduvalt kallimad, eriti kui on õnn leida teise ringi korduvkasutatavaid mähkmeid. Ning kui pesumasin ja voolav (soe) vesi on käepärast, mis siis viga kasutatud mähkmed masinasse visata ja kasvõi iga päev neid pesta.
Tuleb lihtsalt natuke vaeva näha ning internetist info riidest mähkmete kohta üles leida. Ses suhtes on suurepäraseks teejuhiks ja nõuandjaks ühe usina ema blogi (http://riidestm2hkmed.blogspot.com/), mille minagi risti-põiki läbi lugesin ning selle keerulise mähkmemaailma enda jaoks selgemaks mõelda püüdsin (mõisted AIO ja prefold võivad esimese hooga üsna arusaamatud tunduda :). Seejärel läbi mõelda ja proovida, milline variant sobivaim tundub. Kui asi juba sissetöötatud, pole riidest mähkmete kasutamine mingi vaev. Kõik saab alguse meie mõtlemisest! :)
Pildil demonstreerib Otto meie uusimat ostu, Mio Nappy tähekestega mähkmekatet, mis on lausa uskumatult pehme ja õhuke. Kasutusmugavusest rääkimata.
paraslaiskvorst,
tt
Kuna noormees kosus väga kiiresti, tuli üsna pea olemasolevatele Hipsikutele alternatiiv otsida. Aasta alguses õnnestuski mul interneti kaudu soetada mõned Popolini mähkmekatted, mida kohe agaralt kasutama hakkasin. Võrreldes Hipsikutega, mis on üks terviklik mähe, tuleb mähkmekatte puhul kasutada ise kokkuvolditud marlit vmt imavat materjali. Kate läheb mähkme peale ja kaitseb riideid märgumise eest. Kahjuks muidugi sisaldavad katted lisaks puuvillale sünteetilisi kiude, et vettpidavad olla. Puhas puuvill seda ei suuda. Kuid võrreldes ühekordsete mähkmetega on sünteetilised mähkmekatted oma olemuselt ikka tunduvalt ökomad.
Nüüdseks olen "marlisid" kasutanud juba üle kahe kuu ning pean tunnistama, et see pole mingi raketiteadus. Ainus ebameeldiv tegevus on kakase mähkme loputamine, kuid õnneks pole rinnapiima saavad imiku väljaheide eriti hirmus ning hetkel tuleb seda u kord paari päeva tagant teha. Lisaks loodussõbralikkusele on riidest mähkmete pluss veel see, et mähkmeid tuleb vahetada iga 2-3 tunni tagant (kellele meeldiks pool päeva märja pepuga olla) ning see omakorda tähendab, et keskustelu ning võimlemine lapsega on tunduvalt sagedasem kui ühekordsetega seda oleks. Kui titt juba paljaks kiskuda, siis oleks patt ta kohe riidesse tagasi pakkida. Ikka teed mõned võimlemisharjutused, natuke mudimist ning õhuvanni pepule. Kasutatud (loe täispissitud) mähkmesisud kogun ämbrisse ning iga 2-3 päeva takka saab need pesumasinas puhtaks pestud. Mähkmekatted aga loputan iga õhtu kuuma veega üle ning peale tunniajast kuivamist on nad taas kasutuskõlblikud. Päevas kulub mul (oleneb minu tublidusest) 2-4 mähkmekatet ning ehk 5-6 sisu (marlid või spetsiaalsed õmmeldud mähkmesisud). Ööseks panen ühekordse mähkme, kuna seda saab korraga kauem all hoida ning seega ei pea last ega ennast öösel mähkmevahetusega tüütama. Viimati, kui ühekordsed otsas olid ning olin sunnitud öösel ka riidest mähkmeid kasutama, õnnestus Ottol ennast kaks korda märjaks lasta ning lisaks kahel mähkmevahetusel minu ning voodi täis pissida. Kuna ööuni on vähemalt minu jaoks väga püha, siis ei soovi sellest minutitki kaotada tegevuse peale, mida on võimalik ära jätta/mugavamaks muuta.
Lähtudes oma kogemustest pean ma tunnistama, et tõesti ei mõista neid inimesi, kes eelistavad korduvkasutatavatele mähkmetele ühekordseid tuues põhjenduseks jubeda ajakulu ja liigse sebimise. Eriti kõigi mugavustega kodudes elavad inimesed. Enamasti ei pea ju kodused emad ahju/pliiti kütma, koduloomade eest hoolitsema ning kausis nõusid pesema - või tegema muid taolisi toiminguid, mis üsna ajamahukad on. Sellest ei maksa rääkidagi, et kokkuvõttes tulevad ühekordsed tunduvalt kallimad, eriti kui on õnn leida teise ringi korduvkasutatavaid mähkmeid. Ning kui pesumasin ja voolav (soe) vesi on käepärast, mis siis viga kasutatud mähkmed masinasse visata ja kasvõi iga päev neid pesta.
Tuleb lihtsalt natuke vaeva näha ning internetist info riidest mähkmete kohta üles leida. Ses suhtes on suurepäraseks teejuhiks ja nõuandjaks ühe usina ema blogi (http://riidestm2hkmed.blogspot.com/), mille minagi risti-põiki läbi lugesin ning selle keerulise mähkmemaailma enda jaoks selgemaks mõelda püüdsin (mõisted AIO ja prefold võivad esimese hooga üsna arusaamatud tunduda :). Seejärel läbi mõelda ja proovida, milline variant sobivaim tundub. Kui asi juba sissetöötatud, pole riidest mähkmete kasutamine mingi vaev. Kõik saab alguse meie mõtlemisest! :)
paraslaiskvorst,
tt
pildikesi Ottost
Tellimine:
Postitused (Atom)



