Enamasti viivad looduskeskused läbi loodushariduslikke programme, kus tutvutakse kohalike taimede ja loomadega; mõne ökosüsteemi või maastikuga. Kõnnitakse mööda ettevalmistatud loodusrada ning otsitakse jälgi, märke ning huvitavaid objekte. Või hoopis haaratakse kahvad ja sulistatakse mõnes veekogus, püüdes leida putukaid jm vee-elukaid. Kõike seda teeme meie Murasteski. Mõned aastad tagasi aga panime retkejuhtidega pead kokku ning mõtlesime välja ühe veidi teistsuguse programmi. Kuna meid kõiki häirib jõulutrall ja -möll, mis üha suuremale tarbimisele on suunatud ning pühade pealsurumine juba alates mardipäevast, otsustasime anda oma vastulöögi "Valguse ootuse" näol. Seal võtame aja maha, istume lõkkevalgel ja räägime traditsioonidest. Püüame samastuda 100-200 a tagasi elanud maarahvaga, mõista nende aastaringi ning tegemisi. Juttude vahele mängime traditsioonilisi tubaseid mänge - liig või paar, soolakaalumine, kukepoks, mõistatuste mõistatamine ja vanasõnade rääkimine. Ringi liigub ka Tahma-Toomas, keda kõik jälgida püüavad ning enda juurest kiiresti eemale saadavad. Teadupärast on Tahma-Toomas seotud 21. detsembri ehk toomapäevaga, mil lõppesid ettevalmistused jõuludeks. Sel päeval koristatati põhjalikult majapidamine, tapeti loomi ning valmistati pühaderoad. Vanadest kaltsudest ja õlgedest valmistati nukk - Tahma-Toomas, kes pimeduse varjus naabri ukse taha viidi. Kes nukku ei märganud, seda ootas ees laiskus, mustus, lohakus ja räpasus. Leitud nukku vemmeldati ning visati uksest välja. Külla tuleb ka jõulusokk naljaks ja hirmuks lastele. Hamba alla ja kõhutäiteks saab süüa soolaube ning juua taimeteed. Meie kõnelemisi saadab tulepragin, pimedus ning loodushääled. Nii muutub ka püstkoda lõkkesuitsuga hubaseks ja soojaks paigaks. Kui jutud räägitud, suundume laternavalgel pimedasse metsa. Väga sageli pole inimesed pimedas metsas käinud - eriti veel sügistalvisel perioodil. Sõltuvalt aastast ning kuufaasidest oleme käinud metsas paksu lume ja pakasega, täiskuu saatel kui ka vihma ja lörtsiga. Kuid ilmal polegi tähtsust, kui eriline tunne juba sees. Selline kogemus ei jäta ükskõikseks kedagi ning igaüks võtab endaga kaasa oma kogemuse, mida teistega jagada või enda sees hoida ja õigel ajal lõkkele lüüa.
Ühel sellisel retkel käisid ka Itti ja Otto. Eks kaasa tulid nad olude sunnil, kuid tagantjärgi vaadates oli see õige otsus. Ka nende jaoks olid ülaltoodud tegevused esmakordsed - eks kingsepa lapsed ole ju ikka paljajalu ;) Nõnda ei käi meiegi just sageli pimedas looduses ega istu lõkkevalgel. Pole vist vaja öeldagi, et lapsed oli tublid ja pidasid mitmetunnise programmi koos ettevalmistusega päris kenasti vastu.
spirituaalne,
tt
