Toila

Mulle meeldib Eestimaa, südamest ja hingega imetlen ning austan teda. Mina ei tee vahet eri piirkondadel, omamoodi ilusadon nad kõik. Seetõttu suhtun ma positiivselt ka Eesti nö tööstuspiirkonda Ida-Virumaasse. Kooliaja jooksul olen sinnamitmeid kordi sattunud ning avastanud palju kena selles maakonnas. Omamoodi huvitav on vaadata ning ronida piirkondaiseloomustavatel tehismägedel ning vaadata alt kõrgele üles tuulegeneraatorite poole, mis meile rohelist energiat tootma peaksid.

Seekordne reis Ida-Eestisse viis mind külla ema vanaonule, ehk siis minu vanavanaonule, kel suvemaja Toilas. Olime tal ühe korra varem (8-9 aastat tagasi ehk) ka külas käinud ning seetõttu saabusin sinna teatud ootuste ning emotsioonidega. Hea oli näha, et on asju, mis ei muutu. Maja oli samasugune nagu vanasti, onu tundsin ka kohe ära. Tuppa astudes tungisninna täpselt sama lõhn, mis nii palju rõõmsaid mälestusi silme ette manas. Küla on küll veidi muutunud, juurde on ehitatud maju (võiks isegi öelda, et elamurajoone) ning mõned teed asfalteeritud. Kuid pankrannik ning piiritu meriolid omal kohal. Esimesel ja teisel päeval sai hoogsalt ka sinna hüpatud ning soolakat vett puristades ja sukeldudesnauditud. Huvitav on see, et meri on igal pool erinev. Toilas on ta väga avar, läheb kiiresti sügavaks, on soolakas ning tuul tekitab suuri ja mõnusaid laineid. Tuulel nagu puuduks iseloomulik mere lõhn. Tallinna (Pirita) mererannaga tulevad kohe meelde järgmised märksõnad: lämbelt palav päikesepaisteline ilm, rand täis inimesi, kes linadel pikutavad ning päikesel end praadida lasevad, laste kilked ning jäätisemüüjate hõiked, taamal skuutrite mootorimüra ning lainete loksumine kaldale. Lääne-Eestis on meri sopistunud mandrisse, taamal on näha laidusid ja saarekesi, soolakas meretuul toob minuni rahutut hõngu, vesi on madal ning soe. Hoolimata piirkondlikest erinevustest on mere ääres alati hea olla.

Toilas olles tundsin end jällegi nii rahulikult. Mul polnud kuhugi kiiret, mõtted liikusid peakeses omasoodu ning eitorkinud mind takka nagu tavaliselt viimasel ajal juhtunud on. Ma nautisin iga seal viibitud hetke.

ringirändaja,

tt

Nigula raba

Augusti esimene pühapäev tundus olevat just õige hetk loodusesse minekuks. Uksest saime välja alles pärast keskpäeva, pakkisime end autosse ning väikeste kõrvalpõigetega võtsime suuna Ikla piiripunkti poole. Peale sisukalt veedetudpea tunniajast sõitu jõudsime Nigula lka keskuse juurde, kus väikese peatuse tegime. Tee ääres heinamaal mugisid taimilambad, kusjuures seltskonnast ei puudunud ka must lammas ning nendega sobituda püüdis üks šoti mägiveise vasikas.Kasvult lammastest veidi kõrgem, karvkattelt ka veidi lopsakam, värvuselt koorekaramelli meenutav imeilus loomake. Kuid veis ja lambad ei jäänud ainsateks loomadeks, keda ma seal kohtasin. Avades kuivkäimla ukse (teiskordselt kusjuures), sattusin tõtt vaatama ühe noorukese nastikuga, kellel kõrvatagused eeskujulikult kollased. Väike kiljatus minu poolt ning peitumiskatse nastikukeselt, millele järgnes kiire ukse sulgemine. Seejärel, analüüsides veidi olukorda ning aru saades, et too nastik kardab mind rohkem, kui mina teda, avasin jällegi ukse, et ta vabadusse päästa. Ise aga suundusin kiirelt teise wc-sse.

Parkinud auto ning korda toimetanud oma kehalised vajadused soovisime D-le head äraolemist ning suundusime laudteele. Väike metsatee viis meid rabajärveni, mille kaldal väike vana majake. Kohe tuli meelde tore (laste)film Laanetaguse suvi,mis osaliselt Nigula rabas üles võetud ning kus maja, järv ja raba olulist rolli mängivad. Piki järve kallast läks edasilaudtee, mis viis meid üle raba, seejärel metsasallu ning ringiga tagasi üle raba järve äärde.

Raba peal ning metsas ei kohanud me ühtegi inimest. Ümberringi oli vaikus, päike paistis mõnusalt ning pehme tuulekelausa paitas nahka. Kiiret polnud kuhugi. Aegajalt uurisin maailma rohulible tasandilt, sirutades end laudteel täies pikkusesvälja. Taimestikust torkas enim silma valge-nokkhein, värskelt rohelised ja krõmpsud jõhvikad ning muidugi erinevas värviskaalas turbasamblad. Peale silma mõningast treenimist kohtasime üsna rohkesti ka ainsaid putuktoidulisi taimi Eestis (nimi ei tule hetkel meelde, täielik mäluauk). Väiksena kujutasin ma ette, et need taimed on suured ja püüavad aktiivselt putukaid (cartoon networki mõjud). Tegelikult on nad väga pisikesed, lehed on karvased ja kleepuvad. Maitselt neutraalsed, proovisime järele. Lisaks vudis raba peal ringi igasuguseid putukaid ning laudade vahelt vilksatasid sisalikud. Laudtee äärde jäi ka mitmeid mudalaike, mis arvatavasti hetkel kuiva käes vaevlevad älved olid. Nagu elutervetele ja rõõmsameelsetele inimestele kohane, tuli kohe käsi sinna sisse pista ning mudaga lödistada. Tegelikult oli tegu vähelagunenud turbasambla massiga, mis kiht kihi haaval aeglaselt nö põhja ladestub. Käegakatsutavas kauguses kindlat põhja küll tunda polnud.

Mööda laudteed edasi liikudes jõudsime üsna äkitsi metsa vahele. Seal jõudsin selgusele, et iga kord, kui luiskejuttu räägin, kaotan kindla jalgealuse. Umbes sama efekt nagu Buratinoga, kellel valetades nina pikemaks kasvama hakkas. Metsast läbi minnes viis laudtee meid jällegi rappa. Leidsime ka vaatetorni, mille otsa minagi ronida julgesin.Seal oli väga mõnus pikutada ning raba elamisele kaasa elada. Laudtee viis meid vaikselt mööda raba tagasi järvenining sealt liikusime autosse D juurde. Kuid ega sellega meie kohtumised loomadega rubriik veel lõppenud polnud. Metsadeja põldude vahel kruusateel silkas auto eest mööda jänes, kes põllule toitu nosima jäi. Ei seganud teda meie lähedus ning ülbe jõllitamine. Tema ajas omi asju, vahepeal tõmbas kõrval seljale, seejärel uudistas jälle ümbrust, kinnitasveidi keha jne. Jätsime ta sinna omi asju ajama ning sõitsime edasi. Veidi suuremal teel toimus kohtumine sarjast Triin ja salapärased loomad. Nimelt nägin mina, kuidas metskits üle tee kraavi silkas. Kuid kuna ainult mina seda nägin, siis ei saa juhtunus 100 % kindel olla. Mine tea, mis imelikke asju minu aju välja mõtleb.

Aitäh Sulle, et mind sinna viisid, minuga koos olid ning meeleolusid jagasid!

tt