Eile-täna sai jälle pealinnas käidud, asju aetud ning isa sünnipäeva tähistatud. Muuhulgas võeti munad maha Echol, täiendati ökopoes ja Prismas toidu- ja mähkmevarusid. Ma pole loobunud riidest mähkmetest, kuid öösiti on mugavam siiski "teipmähkmeid" :D kasutada. Ökovariandis muidugi. Prismas oli mahti ka niisama ringi vaadata. Uskumatu, milline valik. Pean tunnistama, et kõik Pärnu poed kokku ka ei paku nii rikkalikku toiduvalikut kui üks Prisma. Mitte, et mul 100 eri sorti joguritit vaja peaks minema, kuid hea, et sortiment on mitmekesine. Leiab nii lehma- kui kitsepiimtooteid, erinevaid kaerajooke jmt "piimaasendajaid". Näiteks ostetud Naty mähkmedki on müügil ainult Prismas ning nad on tunduvalt soodsamad kui Muumi ökomähkmed. Lisaks võttis silme eest kirjuks valik potisalateid ja maitsetaimi.
Lisaks hämmastavale toiduvalikule ning hiiglaslikele teeaukudele üllatas mind linnas tegelikult see, kui palju inimesi muudkui ostavad. Sooduskampaaniate ajal on poed paksult inimesi täis ning muudkui ostavad ja ostavad. Meie pisikeses konnatiigis kohtad sa terve poe peale sama palju rahvast kui pealinna poe ühes kassajärjekorras. Eks muidugi elanike arv ning jõukuse tase ole erinev, kuid siiski. Kuhu kõik see kraam topitakse? Teiseks, kuskohast võetakse see aeg ning närv, et muudkui poodides kolada? Rahast rääkimata. Enamus poes müüdavaid asju on valmistatud plastikust või muudest sünteetilistest ühenditest. Enamus meie seljas olevaid riideid on kunstlikud, üha enam igapäevast toitu on tehis ning meid ümbritsev keskkondki valmistatud mittelooduslikest materjalidest. Kõige selle ning pideva ajupesu keskel on raske jääda talupojamõistuse juurde ning keskenduda loodussäästvale/tervislikule elule. Samas mõistan ma väga hästi, et linlastel (eriti korterielanikel) ongi väga raske aduda puhast loodust ning keskkonda säästvate eluviiside vajalikkust. See tundub olevat kauge ja kättesaamatu ning ühe indiviidi ponnistused jäävad märkamatuks. Nüri järjekindlusega prügi sorteerida keskkonnas, kus keegi teine seda ei tee, pole just kõige inspireerivam. Pidevalt poemüüjatega kilekottide ebavajalikkuse üle debateerida tüütab ka lõpuks ära. Lõppude lõpuks, miks peaks hoolima keskkonnast kui endalgi on muresid küllalt, lapsed ei kuula sõna ning töö hävitab viimsegi inspiratsiooniidukese.
Maal elades aga muutuvad valikud ning tegemata jätmised palju tähtsamaks. Kõik tagajärjed on varem või hiljem näha ja tunda. Põletades prügi või valades kemikaale aia taha, jõuab see üks hetk tagasi sinu toidulauale - läbi taimede, mida hoolega oma peenralapikesel kasvatad või "puhta" õhu, mida agaralt sisse hingad. Tootes suurtes kogustes prügi, avastad üks hetk, et sellest on vaja kuidagi lahti ka saada. Jäätmeid prügimäele viies aga märkad õudusega, kui palju neid seal juba ees on. Ja see hunnik muudkui kasvab ja kasvab. Iga kord Paikresse minnes luban endale, et püüan veelgi vähendada äravisatavate asjade hulka. Sest lihtsalt kole on seda kõike seal vaadata. Lisaks ümbritseva keskkonna väärtustamisele õpid märkama muudki. Näed, kuidas vahelduvad aastaajad, elavad naabriks olevad linnud/loomad ning mõistad eluslooduse haprust ja sõltuvust üksteisest. Ka toit ning selle kasvatamine/tootmine saab teise tähenduse. Poest hiigelkogustes toitu ostes ei mõtle just sageli selle tootmistsükli peale. Kodustes, potipõllunduse, tingimustes aga saab isekasvatatud paari kilo jagu porgandit kulla väärtuse. Selles valguses on lausa piinlik köögviljade eest nende kasvatajatele sente maksta. Ning ülejäänud/riknenud toit sootuks ära visata.
Paraku aga tuleb tõdeda, et inimesed ning mõttemaailmad on erinevad. Mina valutan südant keskkonna, teised hulkuvate koerte ning kolmandad Aafrika laste pärast. Omamoodi õigus on meil kõigil. Ning õnneks on meil ka sõna- ja tegutsemisvabadus, et kõik saavad rahus oma asja ajada.
mõtisklev,
tt
