Taaskord on peaaegu kuu aega möödunud viimasest postitusest ning selle ajaga on tohutult magevett soolasesse ookeani voolanud. Lõpptulemus on siiruviiruline nagu segamata kakaovaht. Magus, kuid samas ka hapukas, pehme ning suussulav.
Magus on igatsus, mille toimel ma igal nädalavahetusel võtan ette pea 130 km teekonna teise maakonda merelõhna nuusutama ja lemmikuga koos olema.
Hapud on need hetked, mil pean oma kodust ning lemmikust eemal viibima ning igapäevatoimetusi kaugel maal tegema.
Pehmed on meie arvukate elukate karvkatted, keda üha ja üha meie juurde elama satub.
Suussulavad on lemmiku valmistatud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millega ta mu väsinud ning nälginud keha toidab.
Septembrikuu - koolikuu - on juba jõudnud kaasa tuua põnevaid tegemisi ning ootamatusi. Üldsegi mitte üllatuslikult astusin ma taaskord üle kooliukse läve ning alustasin uut kooliaastat. Kahjuks jääb selle jaoks küll minimaalselt aega, mis omakorda seab kahtluse alla doktoriõppes püsimise, kuid loodame parimat.
Suve alguses lubasin oma karjakoerasõbrannadele suure suuga Soome acd erinäitusele minna ning septembrikuu alguses oli minekuhetk käes. Otsisime nädal enne sõitu hirmsa hooga hotelle jm ööbimiskohti ning broneerisime pileteid. Kõige parema pakkumise saime Eckerö Line-lt, kus ööbimine neljale inimesele ja kolmele koerale maksis ühtekokku 1050.-, lisaks autoga ülesõit 670.-. Võrreldes teiste firmade ja hotellidega on see poolmuidu saadud. Vahetult enne laeva minekut avastasin ma muidugi, et olin maha unustanud oma rahakoti koos sularaha ning dokumentidega. Seetõttu olin ma sunnitud üle piiri minema dokumentideta ning õhtul linnas lubadeta ringi tiirutama. Hea vähemalt, et mind laeva tagasi lasti ning kohalikele ametivõimudele ka vahele ei jäänud. Õhtu igatahes möödus meil linnas ringi tiirutamise ning alkoholi leidmise tähe all, mis arvestades põhjanaabrite puritaanlikkust oli üsna lootusetu ettevõtmine. Hommik algas vihmaga ning väikese ekslemisega Helsingis. Õnneks jõudsime suuremate viperdusteta kohale ning parkisime end näituseplatsile oma ringi äärde maha. Koerad puurides, suundusime kohalikku kaubandusvõrku uudistama. Enne karjakoerte ringi algust käisin veel Echoga taldrikuid loopimas, et ta veidigi rahumeelsem oleks ning oligi meie kord ringi minna. Vahetult enne ringi panin Echo veel pikali maha, et mõista anda, kes siin olukorda siiski juhtida püüab ning seejärel rihm kurgu alla ja jooksma. Ma olin väga positiivselt üllatunud Echo kontaktsusest, hoolimata sellest, et ring ning selle ümbrus oli täis isaseid karjakoeri. Muidugi ta püüdis neid vahtida ning uriseda, kuid samas suutis ka vastu võtta maiust ning mängida minuga. See oli parim käitumine, mida ma kunagi temaga saavutanud olen. Ning eriti magus on see, et soomlased nägid, kui tubli Echo oli. Eelmine aasta jäi neile väga ebameeldiv mulje, kuid aastaga on toimunud suur edasiminek. Tundub, et minu kaootiline ning kohati ebalev koera treenimine on siiski vilja kandnud ning Echo käitumine muutub vaikselt kontrollitavamaks.
Näitusele oli kohale tulnud ka Echo pärisomanik C, kes oli kaasa võtnud ka tite (Alter Echo). Muidugi hakkas ta mulle esimesest pilgust hirmsasti meeldima (ikkagi peaaegu sugulane :D) ning asi päädis sellega, et paigutasime tite autosse ning tõime koju. Tänaseks on Murray läinud elama lemmiku juurde maale, kus ta tutvub Viive ning metsloomadega, loodetavasti ka linnaelu- ning meluga.
Vahetult peale Soome reisi toimus ka äkiline ning järsk vananemisprotsess. Nimelt sain ma taaskord aastakese võrra vanemaks. Seks puhuks toodi mulle palju-palju lilli ning teed :). Kahjuks aga on mul jätkuvalt liiga palju tööd ja tegemisi, et isegi sünnipäeva rahulikult tähistada. Loodetavasti on järgmine - juubeliaasta ses osas natukenegi parem. Vägisi tekib tunne, et elan selleks, et muudkui töötada igal pool.
Täna aga olin ma taaskord tubli. Käisin Echoga Keilas trennis ning saime isegi treenerilt kiita. Asjad liiguvad :). Ja kujutate pilti, ma sain Echo niikaugele, et ta hoidis metallhantlit suus. Elu on lill ... haisulilleke ;).
kakskomaviiskoerlane,
tt
