seeneuputus

Tatsan vaikselt mööda külavaheteed kodu poole, seljas kott ning käes seentest punnitav kartulikorv. Kuulen, kuidas auto selja tagant läheneb; kohakuti jõudes auto peatub ning aken lastakse alla. Vanem meesterahvas küsib: "Kaugele soovite minna?" Mina vastan: "No nii paarsada meetrit veel." Meesterahvas vastu: "Ah see pole hullu midagi!", sulgeb akna ning sõidab minema.

Aga rääkidest seentest, siis säärast saaki pole ma elu sees saanud. Jalutain paar tundi metsas ning kogusin korvitäie suurepäraseid söögiseeni - puravikud, pilvikud, riisikad, tatikad ning kitsemampleid. Viimaseid oli kohe eriti palju. Tundub, et neid keegi väga korjata ei taha. Ju meenutavad liigselt kahtlaseid seeni :) On ju kitsemamplitelgi seelik jala ümber ning nende kollakas-beez kübar mõnikord nö härmatisega kaetud. Aga maitselt on nad suurepärased ning kuna mina neid millegi muuga segamini ei aja, nopin kõik rõõmsalt oma korvi. Teine suurepärane avastus on mahedamaitselised pilvikud, mille kupatamine pole absoluutselt vajalik. Kuna aga mulle maitsevad väga keedetud soolased seened, siis lähevad kõik korjatud pilvikud keedupotti. Puravikud, tatikad ja mamplid aga praen või ja soolaga ära ning topin purki. Männiriisikad marineerin.

harrastusmääraja,

tt

nagu oleks suvi ju ...

Raudrohu teine tulemine

Soolikarohi

Mesimagus ristik

Elu suurim puravikusaak

Elevantsusõis

Pirni ja tomati hübriid

jäädvustaja,

tt

kooliaasta algus

Üks aasta Väike-Õismäe keskkoolis, üks aasta Tondiraba keskkoolis, üheksa aastat 21. koolis, kaheksandat aastat Tallinna Ülikoolis. Kõlab üsna hirmutavalt; suisa nagu diagnoos. Ja ma ei tunne üldse, et oleks aeg õppimine lõpetada. Pigem olen ma leidnud endale uusi suundi, milles end pädevaks muuta. Ning seda kõike tuleb ju teha kohe praegu. Peale 30. eluaastat on ka veel elu, püüan endale meelde tuletada. Aga alati mitte kõige edukamalt. Õnneks on mul hetkel olnud vähemalt nii palju oidu, et tegeleda ühe õppimisega korraga. Vastasel juhul peaks mu ööpäev olema poole pikem, et kõigega valmis saada.

Pika õppimisharjumuse tõttu (ning kindlasti ka sellepärast, et mu vanemad on õpetajad) on minu jaoks septembri algus alati väga oluline ja ärev sündmus olnud. Nagu uue aasta saabumine. Poodidesse ilmuvad koolitarbed, linn on sagivaid lapsi ning vanemaid täis, lillelettidest võib leida sügislilli. Mäletan siiani, milline tore sündmus oli koolitarvete ostmine. Varasematel aastatel käisime Linnahallis koolilaadal, kus ma siis pikalt valisin kaalusin, millist vihikut erinevatele ainetele vaja. Klappima pidi kõik ... nii pilt, paksus, kujundus, materjal kui ka triipude värv lehtedel. Vihikud valitud, oli aeg välja selekteerida kõige õigemad kirjatarbed. Enamasti olid selleks tintenpenid, igaüks ise värvi. Ühte vihikusse tohtis kirjutada ainult selle kindla värviga. Ning kui juhtumisi pinal koju jäi, oli paanika majas. Kogu ilus vihik rikutud. Ma väga loodan, et ma pole ainuke selline inimene maailmas. Veel praegugi valin ma väga kriitiliselt endale märkmikke ning kirjatarbeid. Seda hirmu pole, et ma esimese suvalise ettejuhtuva võtaks. No ei saa lihtsalt. Pigem olen ilma.

Tänavu aga läks kogu koolisagimine minust mööda. Väsitav suvi annab ikka veel kontides tunda, lisaks sünnipäevaärevus ning muutusi lubavad tormituuled. Seetõttu möödus eilne päev mittemidagi ütlevalt tööl olles, töökaaslastega kohalikus restoranis aega surnuks lüües (teenindus oli surmaeglane) ning kodus koristades. Ei mingit torti ega lilli ... ega üldse midagi. Kurb. Vanemad oma kodus kindlasti sõid 1. septembri torti ning said õpilastelt koolis lilli ja magusat.

Ma väga loodan, et selline meeleolu on ajutine nähtus ning juba järgmisel sügisel olen ma täis indu ja rõõmu. Ehk toon enda rõõmuks isegi koogi koju ... või mis veel parem, küpsetan ise midagi head. Teadupärast praegu see võimalus mul ju puudub. Isegi sünnipäevakoogi pean tellima pagari käest. Piinlik lugu.

melanhoolik,

tt