Retseptid

neljapäev, juuli 16, 2020

Elu - mitte ainult pidupäevad

See hetk, kus sa tunned, et seda laeva enam peatada ei saa ning ta liigub oma suure ja raske kerega musta augu poole. Lihtsalt ei jaksa enam, sest jõudu pole ja motivatsioon, mille nimel tegutseda ja elada on nii kaugel, et sinnani ei ulatu. 

Ka optimistlik meel kaotab vahel sihi ja jääb abitult lainetesse hulpima. Kuniks koidab uus päev ning taas sinine taevas paistma hakkab. Mõnikord aga võtab sihi leidmine kauem aega, ükskord isegi nii kaua, et tekkis hirm. Mis siis saab, kui seda enam üles ei leiagi. Kui jääbki jõust puudu, motivatsioon kaob üldse ja sihtki peidab end pilvede taha. Kui hommik on pime, lõuna on pime ja õhtu niisamuti. 

Musta meele ohvriteks ei ole ainult melanhoolsed ja sissepoole elavad inimesed. Me ei tea kunagi, mis peitub rõõmsa meele ja naeratuse taga. 

Kaks ja pool aastat on möödas sellest hommikust, kus üles ärkamine ja igapäevaelu elamine muutus ootamatult üle jõu käivaks. Sellele oli eelnenud rohkem kui pool aastat erinevaid märke, et asjad on valesti ja tuleb teha muudatusi. Kuniks elu alustalasid raputav sündmus sundis muutustele. Sealtmaalt hakkasid asjad vaikselt paremuse poole minema. 

Vaimse ülekoormuse märkamine. Ka paar tundi ajutööd oli alguses liiga palju. Sellele järgnenud ärevus kestis terve päeva. Hirm ja ebakindlus selle ees, kas täismahus mõttetöö tegemine enam kõne alla tuleb, oli suur. Eestis vaevalt, et töövõimetust selle eest saab, kui enesetunne liiga ärevaks läheb. 
Emotsionaalne süütenöör kasvas mm haaval pikemaks, võimaldades lastega üha rohkem kvaliteetaega veeta. 
Alateadlik hirm karjumise ja järskude/jõuliste liigutuste ees on siiani. Põgene reaktsioon tekib ka siis, kui need “ähvardused” on olnud täiesti tahtmatud ja kogemata. Roomaja aju ja kehamälu on sel hetkel tugevamad kui ratsionaalne mõtlemine. 
Vaikselt hakkasid tulema tagasi ka emotsioonid. Ükskõiksus, tühjus, rõõmutus olid sunnitud vaikselt, kuid järjekindlalt taganema ning asemele tulid rõõm, pisarad ja naer. 
Aegajalt löövad ebakindlus ja ainult enese peale kindel olemise tunne siiani välja. Koos jõuetu viha ja ebaõigluse tundega. Sellistel hetkedel aitab kõndimine, kõndimine, kõndimine. 

Sest elu on täis ootamatusi ning kui tundub, et enam nõmedamaks minna ei saa, siis oojaa - saab küll. 

Aga aeg parandab kõik haavad, vähemalt nii öeldakse.

päriselus
tt