... esimest korda elus üksi. Kuid ma ei kahetse. Väike söök, jook, jalutuskäik ning kõpitsemine. Toas küünlad ja Sting. Õues lumi ja kuusirp. Mida veel elult tahta.
meelehea
jõuluaksessuaarid
grafomaan,
tt
neljapäev, detsember 24, 2009
teisipäev, detsember 22, 2009
lumesadu
Keerasin autoga maanteelt kruusateele, mis oli hommikul kenasti traktoriga lahti lükatud. Veidi aja pärast oli vaja pöörata kruusakalt meie kodusele põlluteele. I käik sisse ning jõuga läbi lumevalli. Auto muudkui vänderdas ja vingerdas, kuid venis vaikselt edasi. Vaene linnavurlest sõiduk tundis end kindlasti kui lumesahk. Ühel hetkel andis ta aga alla ning jäi lumme seisma. Tagurdasin veidi, et hoogu võtta ning sumasin edasi. Mõne meetri pärast jäime jälle seisma. Haarasin autost lumelabida, kühveldasin 10m vabaks ning sõitsin edasi. Kusjuures, roogitud tee polnud üldse parem, kui täis tuisanud variant. Igatahes, sõitsin siis meetrite kaupa edasi, aegajalt jälle tagurdades, et hoogu võtta. Hetkeks tekkis mõte auto keset põldu jätta, kuid jonn oli suurem. Nui neljaks, ma pidin sealt läbi saama. Järjekindlus viis seekord sihile ning jõudsin autoga lumisele parkimisplatsile. Seal keerasin ta nika-nöka ümber ning jätsin tuulte ja tuisu meelevalda järgmist sõitu ootama.
EDIT!
Järgmine sõit ei andnud ennast kaua oodata. Veidi peale südaööd toppisin end riidesse ning lõin autole hääled sisse, et linna sõita. Istusin rooli, sidur alla-käik sisse-sidur vaikselt üles- gaas peale. Teoreetiliselt peaks auto nüüd liikuma hakkama, kuid millegipärast seisis minu truu plekksõdur ikka paigal. Püüdsin, mis ma püüdsin, kuid auto paigast ei nihkunud. Ääremärkusena olgu öeldud, et samal ajal oli väljas marutuul ning lumesadu. Koperdasin siis välja ning hakkasin rehve uurima. Lõpuks avastasin, et parem rehvi pidurikettad on vist kinni jäätunud. Surkisin ja sonkisin nende kallal oma 20 min, kui lõpuks alla andsin ning rooli nika-nökatama läksin. Imekombel sain rehvi lahti ning auto liikuma ... kuni esimese lumehangeni. Ning sealt maalt läks asi aina hullemaks. Läbisin u 200 m kolmveerand tunniga, liikusin edasi meeter haaval, kaevasin lahti autorattaid, kühveldasin lund eest ära ning nika-nökatasin. Kõik selleks, et u iga 10 m tagant taas lumehange kinni jääda ning kõike otsast alustada. Kuid lõpuks sain kruusateele ning sealt maanteele. Seiklused said selleks korraks läbi. Umbes tunnikese pärast olin Lemmiku linnast peale korjanud ning tagasi oma teeotsal. Ilm oli jätkuvalt marune ja lumine ning minu eelmised rattajäljed peaaegu lumme mattunud. Mis siis ikka ... Lemmik võttis hoolimata piduriietest kätte labida, pani pähe minu mütsi ning asus kühveldama. Pooleteist tunni pärast jõudsime oma teeotsalt autoga majani. Umbes poole teekonnast kühveldas Lemmik puhtaks ning teise poole surusime koos autoga tahtejõuga läbi.
Täna hommikul aga oli juba sula ning tee läbimise küsimused ennast ammendanud :)
iseenese kangelane,
tt
esmaspäev, detsember 21, 2009
muinasjutud
Kas ideaalset ning idüllilist elu võib kohata ainult raamatutes, filmides, unistustes? Tavaellu võiks ju mahtuda veidi maagiat, särtsu ning lustlikust. Ei pea suhtuma ellu kui vihavaenlasse, keda on vaja iga hinnaga hävitada. Kui oled siia ilma juba sündinud, tuleb sellesse suhtuda austuse ja respektiga. Nii nagu igasse teisegi elusolendisse enda ümber. Kõlab küll läägelt ja leierdatult, kuid iga päeva tuleks kasutada millegi ilusa ütlemiseks, positiivse mõtte mõtlemiseks või heateo korda saatmiseks. Endasse tõmbumist ja nähvamist on ümberringi nii palju, et lausa raske on selles supis rõõmsameelseks jääda.
Sellest tuleb ka minu küsimus idüllilise elu kohta ... . Tegelikult tekib kohe uus küsimus - misasi on idüll? Kuskohast on on pärit minu arusaamad idülli kohta? Ei saa eitada, et mu lapsepõlv oleks olnud õnnetu ning kurb, pigem vastupidi. Meie elu oli väga turvaline ning kindel - ma tean praegugi, mida aastavahetusel süüa pakutakse, kes jõulu esimesel pühal külla tuleb ning kellel millal külas käiakse. Teatud toimingud ning traditsioonid on minuga kaasa tulnud ning vaikselt maad võtnud. Küll aga tundub minu jaoks äärmiselt kummaline see, et teistel inimestel pole samasugust pagasit lapsepõlvest kaasa võetud. Kas polegi kõik samasugused nagu mina :) Selle uudise teadvustamine ning endale arusaadavaks tegemine on võtnud mitmeid aastaid aega ning kestab veel edasi. Kuidas ma ka ei püüa, tikub aegajalt pähe ikka mõte, miks keegi minust aru ei saa ning minu moodi mõelda ei või. Miks pean mina olema see inimene, kes muudkui viisakalt naeratab ja kõigega lepib.
Kui kaugele peaks üldse järeleandmistega minema? Kompromissid on edukaks koos elamiseks teiste inimestega hädavajalikud, kuid millal muutuvad need enesehävituslikuks? Kes sellele küsimusele küll vastata oskaks ... . Ning kes ütleks, millised põhimõtted ka kompromisse väärt oleksid. Tegelikult on ju paljud iseenda jaoks nii tähtsad nüansid teistele täiesti mõistetamatud ning ausalt öeldes ka tühised. Kas on vaja tüli tekitada pesemata nõude ja vedelevate sokkide pärast? See on vist sama aegumatu küsimus, kas enne oli muna või kana. Kuid millal oleks vaja asjale tähelepanu pöörata? Kas siis, kui üksindus muutub karjuvaks või vastupidi, soov olla iseendaga on ainus, millest mõelda suudad; või hoopis siis, kui isiklikud tegemised tekitavad pahameelt teistes või kui lihtsalt on äraolev ja huvitu meeleolu piisavalt sageli.
Kes oskaks vastata neile küsimustele ning öelda, mis õige ja vale. Elu oleks hoopis lihtsam, kui saaks abiks võtta käsiraamatu, mis error momentidel õiged juhtnöörid annab ning kõik jälle ladusalt toimima paneb. Millegipärast aga nii pole ning igaüks peab oma võimete, oskuste ja teadmiste abil läbi elulainete ujuma - jääma ise ellu ning soovitavalt ka oma kaaskondlased.
sügavmõtleja,
tt
teisipäev, detsember 15, 2009
kärekülm
Jõudiski kätte talv. Nagu alati, ootamatult. Õnneks on meie osmikuke paukuvale pakasele vapralt vastu pidanud. Ahjud jahtuvad küll päevaga maha, kuid milleks siis mina hommikuti kodus olen :). Peale ülestõusmist kohe ahi küdema ning enne väljaminekut siiber kinni. Siis on hea õhtul koju tulla. Kaevuvesi õnneks külmunud pole, kuigi täna hommikul oli kirme peal. Lemmik haris- mind elutargalt, et vesi on alla külmumispiiri ning seetõttu reeglina ta ära ei külmu. Vähemalt seegi hea.
Aga tegelikult on maal tore. Läheduses pole mitte ühtegi inimest, seega saad maja ümbruses teha täpselt seda ning sellistes riietes nagu ise soovid. Paar nädalat tagasi nägin õunapuu otsas parve siidisabasid ning täna hommikul enne koerte lõugama hakkamist jõudsin silmata rohevinti. Ahjaa, üleeile rippus põõsa otsas üks kena helehalli kõhuga tihane (soo- või põhja - ei oska määrata). Peaks õue linnumaja organiseerima, siis on kena vaatepilt pidevalt silme ees ning Viivel ajud kärssamas suurest soovist ja õhinast linde taga ajada.
Enam ma väga ei karda ka pimedas liikuda. Millegipärast on see üksildases kohas väga suur probleem; kohe kui päike on loojunud ning pimedus maad võtab, muutun mina nii pelglikuks, et ei julge maja ees olevast valgussõõrist väljagi minna. Kui koerad kaasas, siis on natuke julgem tunne küll, kuid mitte oluliselt. Eile aga tabasin end rahulikult üksinda kottpimedas auto juurest majani jalutamas, ilma mingisuguste probleemideta. Ka mina arenen :).
Eile helistas muuhulgas mulle ka ema, kes muretses hirmsasti, kas me ikka elus oleme. Õues ju nii suured külmakraadid. Tuletasin talle rahulikult meelde, et meil on olemas puud ning ahjud, mille kütmine sõltub ainult meist endist. Lisaks on D-l mantel seljas ning ööseks lubati ta lausa meie magamis-elu-söögituppa magama. Seega pole meil absoluutselt mingisuguseid probleeme - kui muidugi välja arvata see, et vesi on jääkülm, uste ja akende vahelt puhub sisse jäist tuult ning ahjud jahtuvad jubekiiresti :).
maaasukas,
tt
teisipäev, detsember 01, 2009
neljajalgsed
Olude sunnil pidin pikakoivalise D-ga Pärnu veterinaare külastama, küsides eelnevalt oma kodukliinikust Toometist nõu. Nemad soovitasid Kenno lemmikloomakliinikut, kuhu ka sammud seadsime. Ajasime asjad korda ning enne lahkumist jäin vaatama soodustuste silti, kus oli kirjas umbes nii: püsikliendile 2 lemmikooma 10%, 3 lemmiklooma 15% ja 4 lemmiklooma 20% soodsam. Avastasin ehmatusega, et me kuulume oma elukatega max soodustuste saajate hulka. Kuidasmoodi küll minu kodust loomaaed sai :)?
Praegu põõnavad kolm loomaaia asukat mul köögis ning neljas kolistab ringi mööda pööningut ning katust. Toas on neil küll natuke vähe ruumi, eriti siis, kui me juhtumisi köögis ise ka süüa teeme, kuid see-eest on neil aias jooksmisvõimalust küll ja veel. Kahju ainult, et nad seda iseseisvalt ära kasutada ei oska. Lased isa-poega õue, lootuses, et nad kenasti oma hädad ära teevad ning natuke ringi jooksevad, aga oh üllatust, nemad istuvad tihkelt ukse taga ning ootavad selle avanemist. Mis kasu sellistest koertest küll maal on? :) Ega siis ei jäägi muud üle, kui sukkpüksid ja kummikud jalga, kampsun selga ning müts pähe ja koertega koos põllule. Kui ma kaasas olen ning tempot teen, oskavad nad joosta ja mängida küll. Ning mitte ainult minuga, vaid ka omavahel.
Eile õhtul käisin Echo ja Murraga kahekesi tee peal jalutamas ning võtsin kaasa ka nutsu isale ja nööriga palli titele. Nuts muidugi jäi Echo tanglõugade vahele ning mäng toimus hoolimata minu plaanidest peamiselt iseendaga, kuid see-eest oli Murra väga raevukalt oma palli küljes kinni. Tavaliselt mängib ta nagu kass - vehib käppadega ning püüab hammastega õrnalt pallist kinni hoida. Seekord ta aga hüppas ja kargas ja sikutas. Ju nägi ta, kuidas Echo hullub mänguasja peale ning proovis ka samamoodi reageerida :). Mõnikord on Echo eeskuju päris hea.
Rääkides veel Echost, siis on paar sündmust, mida pole jõudnud siin veel kajastada. Kõigepealt käisime sõbranna Gretaga Soomes oma iseloome testimas. Tulemuseks oli +182 punkti ning paugukindel. Mul on väga hea meel Echo kõrgete punktide üle ning tema reageerimine erinevatele olukoradele oli lihtsalt super. Ta oli sõbralik, mänguhimuline, vajadusel ettevaatlik ning veidi pelglik, ta isegi urises ja oli valmis ründama inimest, kes meid ründas. Selle viimase reaktsiooni üle olin ma väga rõõmus; ausalt öeldes kartsin ma, et Echo on üks euromeuro koer, kes ei taipa päriselust mõhkugi. Õnneks aga ta midagi välja jagas ning vajadusel ta siiski kaitseb mind. Kuigi ausalt öeldes kujutan ma enne ette Murrat ja D-d kurja häält tegemas :).
Teiseks osalesime Echoga agility mitteametlikel võistlustel Tallinnas TAKO sisehallis. Igaüks sai joosta kaks rada, pmst sama rada ühte- ja teistpidi. Näiliselt oli rada lihtne, kuid sisaldas endast paari-kolme keerulisemat kohta, kus tuli veidi nuputada, mida täpsemalt teha tuleks. Õnneks sain (enda jaoks piisavalt) hästi nende olukordadega hakkama ning Echogi mõistis, mida ma temast soovin. Ainuke paha asi mõlema raja juures oli algus. See läks meil kahjuks nihu. Esimene kord stardis olles olin ma natuke närvis ning meie kõrval lõugas üks bokser. See muidugi püüdis kogu Echo tähelepanu ning mina olin kui õhk. Alustasime jooksmist enamvähem koos (kartsin, et kui ta üksi jääb, siis jalutab lihtsalt minema), kuid sellest hoolimata jooksis ta II tõkkest mööda. Õnneks avastasin vea ruttu ning parandasin end. Ülejäänud rada läks päris kenasti. II rajale minnes olin ma juba valmistunud ning võtsin Echo mänguga kontakti. Seejärel jätsin ta istuma ning astusin veidi eemale. I tõkke ületas ta kenasti, II jättis jälle vahele ning jõudis panna käpa A-tähele, mis oli III tõke. Seega saime dsq. Panin ta tagasi starti ning alustasime uuesti. Sooritus oli ilus ja puhas, kahjuks ei läinud aga tulemus kirja :). Kuid mõtlemisainet ning kogemusi sain võistlustelt küllaga. Loodetavasti suudan järgmine kord neid ka rakendada ning veelgi tublim olla.
Erinevalt Echost on Murra viimasel ajal üsna kodune olnud ning pahandusi teinud. Ta ei löö risti ette mitte millegi ees. Kui tal on kõht tühi, siis ta kas revideerib külmkappi või ronib lauale; kui tal on igav, siis ta lõugab või närib; kui tal on häda, siis ta vabaneb sellest; kui ta tahab mängida, siis ta ka mängib. Sealjuures kohta ja aega ta enamasti ei vali. Kuid muidu on ta maailma parim ja ilusaim koer. Ta vaatab oma arukate silmadega otsa, tuleb vaikselt sinu juurde pai küsima, hüppab oma poriste käppadega sulle peale ning liputab muudkui saba. Tõeline ingel :)
Tegelikult on ju ka veel Viive. Maailmakõigeilusamjatoredamkass, kellele meeldib magada voodis, mängida majapidamispaberiga ning kiusata koeri. Ning Acana kalatoit on esimene toit tema eluea jooksul, mida ta on nõus sööma pikemalt, kui 1 nädal. Jehuu!
loomaaia talitaja,
tt
Praegu põõnavad kolm loomaaia asukat mul köögis ning neljas kolistab ringi mööda pööningut ning katust. Toas on neil küll natuke vähe ruumi, eriti siis, kui me juhtumisi köögis ise ka süüa teeme, kuid see-eest on neil aias jooksmisvõimalust küll ja veel. Kahju ainult, et nad seda iseseisvalt ära kasutada ei oska. Lased isa-poega õue, lootuses, et nad kenasti oma hädad ära teevad ning natuke ringi jooksevad, aga oh üllatust, nemad istuvad tihkelt ukse taga ning ootavad selle avanemist. Mis kasu sellistest koertest küll maal on? :) Ega siis ei jäägi muud üle, kui sukkpüksid ja kummikud jalga, kampsun selga ning müts pähe ja koertega koos põllule. Kui ma kaasas olen ning tempot teen, oskavad nad joosta ja mängida küll. Ning mitte ainult minuga, vaid ka omavahel.
Eile õhtul käisin Echo ja Murraga kahekesi tee peal jalutamas ning võtsin kaasa ka nutsu isale ja nööriga palli titele. Nuts muidugi jäi Echo tanglõugade vahele ning mäng toimus hoolimata minu plaanidest peamiselt iseendaga, kuid see-eest oli Murra väga raevukalt oma palli küljes kinni. Tavaliselt mängib ta nagu kass - vehib käppadega ning püüab hammastega õrnalt pallist kinni hoida. Seekord ta aga hüppas ja kargas ja sikutas. Ju nägi ta, kuidas Echo hullub mänguasja peale ning proovis ka samamoodi reageerida :). Mõnikord on Echo eeskuju päris hea.
Rääkides veel Echost, siis on paar sündmust, mida pole jõudnud siin veel kajastada. Kõigepealt käisime sõbranna Gretaga Soomes oma iseloome testimas. Tulemuseks oli +182 punkti ning paugukindel. Mul on väga hea meel Echo kõrgete punktide üle ning tema reageerimine erinevatele olukoradele oli lihtsalt super. Ta oli sõbralik, mänguhimuline, vajadusel ettevaatlik ning veidi pelglik, ta isegi urises ja oli valmis ründama inimest, kes meid ründas. Selle viimase reaktsiooni üle olin ma väga rõõmus; ausalt öeldes kartsin ma, et Echo on üks euromeuro koer, kes ei taipa päriselust mõhkugi. Õnneks aga ta midagi välja jagas ning vajadusel ta siiski kaitseb mind. Kuigi ausalt öeldes kujutan ma enne ette Murrat ja D-d kurja häält tegemas :).
Teiseks osalesime Echoga agility mitteametlikel võistlustel Tallinnas TAKO sisehallis. Igaüks sai joosta kaks rada, pmst sama rada ühte- ja teistpidi. Näiliselt oli rada lihtne, kuid sisaldas endast paari-kolme keerulisemat kohta, kus tuli veidi nuputada, mida täpsemalt teha tuleks. Õnneks sain (enda jaoks piisavalt) hästi nende olukordadega hakkama ning Echogi mõistis, mida ma temast soovin. Ainuke paha asi mõlema raja juures oli algus. See läks meil kahjuks nihu. Esimene kord stardis olles olin ma natuke närvis ning meie kõrval lõugas üks bokser. See muidugi püüdis kogu Echo tähelepanu ning mina olin kui õhk. Alustasime jooksmist enamvähem koos (kartsin, et kui ta üksi jääb, siis jalutab lihtsalt minema), kuid sellest hoolimata jooksis ta II tõkkest mööda. Õnneks avastasin vea ruttu ning parandasin end. Ülejäänud rada läks päris kenasti. II rajale minnes olin ma juba valmistunud ning võtsin Echo mänguga kontakti. Seejärel jätsin ta istuma ning astusin veidi eemale. I tõkke ületas ta kenasti, II jättis jälle vahele ning jõudis panna käpa A-tähele, mis oli III tõke. Seega saime dsq. Panin ta tagasi starti ning alustasime uuesti. Sooritus oli ilus ja puhas, kahjuks ei läinud aga tulemus kirja :). Kuid mõtlemisainet ning kogemusi sain võistlustelt küllaga. Loodetavasti suudan järgmine kord neid ka rakendada ning veelgi tublim olla.
Erinevalt Echost on Murra viimasel ajal üsna kodune olnud ning pahandusi teinud. Ta ei löö risti ette mitte millegi ees. Kui tal on kõht tühi, siis ta kas revideerib külmkappi või ronib lauale; kui tal on igav, siis ta lõugab või närib; kui tal on häda, siis ta vabaneb sellest; kui ta tahab mängida, siis ta ka mängib. Sealjuures kohta ja aega ta enamasti ei vali. Kuid muidu on ta maailma parim ja ilusaim koer. Ta vaatab oma arukate silmadega otsa, tuleb vaikselt sinu juurde pai küsima, hüppab oma poriste käppadega sulle peale ning liputab muudkui saba. Tõeline ingel :)
Tegelikult on ju ka veel Viive. Maailmakõigeilusamjatoredamkass, kellele meeldib magada voodis, mängida majapidamispaberiga ning kiusata koeri. Ning Acana kalatoit on esimene toit tema eluea jooksul, mida ta on nõus sööma pikemalt, kui 1 nädal. Jehuu!
loomaaia talitaja,
tt
reede, november 27, 2009
kodulinn
Ma olen sündinud ning üles kasvanud meie suures ja uhkes pealinnas - Tallinnas. Enamasti on mulle siin väga meeldinud; minu ümber on olnud piisavalt rohelust, mõnusalt kaubanduskeskusi, kummalisi inimesi, unustusse vajunud vanalinnatänavaid jpm. Samas on siin ka liiga palju sebimist, tohutult autosid, ebameeldiv õhk ning ajuti kummalised ehituslikud otsused, mille tagajärjel kesklinn imelikke monstrumeid täis on.
Saatuse tahtel olen ma viimased paar-kolm aastat siit linnast eemal olnud. Vahetanud eklektilise linnaelu tüüne maal elamise vastu. Unistasin sellest aastaid ning lõpuks läks mu soov täide - pooljuhuslikult ning muuseas. Kõigepealt elasin aastake-poolteist pisikeses Tallinna lähedases asulas ruumikas ühetoalises korteris. Ümberringi olid põllud ja pimedus. Külapoest sain lahtist lehmapiima 6 kr eest liiter. Tänaseks olen aga taaskord kolinud; nõukaaegsest kolhoosiasulast mereäärsesse hajakülla Pärnumaal. Loodetavasti lõplikult. Kaasa olen võtnud oma seitse hilpu, kolm koera, Saksamaalt! toodud kandilised IKEA taldrikud, külmikutäis hoidiseid, sügavkülmatäis liha ning mitme kasti jagu erinevaid toiduaineid. Tundub, et enamus auru kuluski toiduainete kolimisele. Raamatuid sain kokku ühe kastikese jagu ning pabereid teiste kasti täie. Koeraasjad mahtutasin ühte suurde ning väiksesse korvi. Kuhu need asjad kõik panna, veel ei tea. Hetkel lebavad nad kastides ühes poolkasutamata toas ning ootavad närviliselt lemmiku korraloomistuhinat.
Seoses elukorralduslike muudatustega on mu ellu palju vaba aega tulnud. Kohe niipalju, et imelik hakkab lausa. On täiesti uskumatu, et oma esimese uue elu nädala jooksul olen läbi lugenud juba raamatu; viimati sain seda luksust nautida pea 2 a tagasi. Lisaks olen ma iga päev korraliku perenaise kombel süüa valmistanud ning kodu korras hoidnud. Tasapisi hakkan ka järjekorras olevaid majapidamistöid tegema ning eksistensiaalsete küsimuste üle mõtlema. Kuid sellega läheb natukene veel aega. Enne tuleb toibuda aga äkilisest ja suurest elumuutusest ning end uude rutiini loksutada.
Aga nüüd tagasi Tallinna juurde. Nimelt olen ma kaks päeva pealinnas käimas - lippasin läbi koolist, viisin läbi iganädalast loodusringi ning oli niisama õnnelik. Homme aga lähen Echoga mitteametlikele ag võistlustele ning seejärel asju pakkima ja kojusõit. Vahelduseks on pealinnas nii tore olla, ma naudin isegi ühistranspordiga liikumist, rääkimata kesklinnas ringi jalutamisest ning inimeste vahtimisest. Hoolimata sellest, et ma juba mitu aastat siin ei ela, tunnen ma siiski suuremaid nurgataguseid ning linna eluolu ja rütmi kui oma viit sõrme. Linnas viibimine tekitas mõnusalt turvalise ja koduse tunde. Hea on siin käia, kuid sellest hoolimata elada siin enam ei sooviks :) Õnneks saan ma oma linnahimu pea iga nädal rahuldada, kuna aegajalt tuleb pealinnas koolis ja loodusringis ka käia.
Tegelikult olen ma nüüd rikkam kui varem. Mul on ju kaks kodulinna - üks alles uus ning avastamist vääriv suvepealinn ning teine vana, kuid siiski armas pealinn.
uitaja,
tt
Saatuse tahtel olen ma viimased paar-kolm aastat siit linnast eemal olnud. Vahetanud eklektilise linnaelu tüüne maal elamise vastu. Unistasin sellest aastaid ning lõpuks läks mu soov täide - pooljuhuslikult ning muuseas. Kõigepealt elasin aastake-poolteist pisikeses Tallinna lähedases asulas ruumikas ühetoalises korteris. Ümberringi olid põllud ja pimedus. Külapoest sain lahtist lehmapiima 6 kr eest liiter. Tänaseks olen aga taaskord kolinud; nõukaaegsest kolhoosiasulast mereäärsesse hajakülla Pärnumaal. Loodetavasti lõplikult. Kaasa olen võtnud oma seitse hilpu, kolm koera, Saksamaalt! toodud kandilised IKEA taldrikud, külmikutäis hoidiseid, sügavkülmatäis liha ning mitme kasti jagu erinevaid toiduaineid. Tundub, et enamus auru kuluski toiduainete kolimisele. Raamatuid sain kokku ühe kastikese jagu ning pabereid teiste kasti täie. Koeraasjad mahtutasin ühte suurde ning väiksesse korvi. Kuhu need asjad kõik panna, veel ei tea. Hetkel lebavad nad kastides ühes poolkasutamata toas ning ootavad närviliselt lemmiku korraloomistuhinat.
Seoses elukorralduslike muudatustega on mu ellu palju vaba aega tulnud. Kohe niipalju, et imelik hakkab lausa. On täiesti uskumatu, et oma esimese uue elu nädala jooksul olen läbi lugenud juba raamatu; viimati sain seda luksust nautida pea 2 a tagasi. Lisaks olen ma iga päev korraliku perenaise kombel süüa valmistanud ning kodu korras hoidnud. Tasapisi hakkan ka järjekorras olevaid majapidamistöid tegema ning eksistensiaalsete küsimuste üle mõtlema. Kuid sellega läheb natukene veel aega. Enne tuleb toibuda aga äkilisest ja suurest elumuutusest ning end uude rutiini loksutada.
Aga nüüd tagasi Tallinna juurde. Nimelt olen ma kaks päeva pealinnas käimas - lippasin läbi koolist, viisin läbi iganädalast loodusringi ning oli niisama õnnelik. Homme aga lähen Echoga mitteametlikele ag võistlustele ning seejärel asju pakkima ja kojusõit. Vahelduseks on pealinnas nii tore olla, ma naudin isegi ühistranspordiga liikumist, rääkimata kesklinnas ringi jalutamisest ning inimeste vahtimisest. Hoolimata sellest, et ma juba mitu aastat siin ei ela, tunnen ma siiski suuremaid nurgataguseid ning linna eluolu ja rütmi kui oma viit sõrme. Linnas viibimine tekitas mõnusalt turvalise ja koduse tunde. Hea on siin käia, kuid sellest hoolimata elada siin enam ei sooviks :) Õnneks saan ma oma linnahimu pea iga nädal rahuldada, kuna aegajalt tuleb pealinnas koolis ja loodusringis ka käia.
Tegelikult olen ma nüüd rikkam kui varem. Mul on ju kaks kodulinna - üks alles uus ning avastamist vääriv suvepealinn ning teine vana, kuid siiski armas pealinn.
uitaja,
tt
reede, oktoober 23, 2009
tavaline reede
Äratus 0700
Väljasõit 0745
Saabumine 1 sihtpunkti 0800, autole käru sappa haakimine
Saabumine 2 sihtpunkti Tallinna ning käru ajutine eemaldamine 0840
Saabumine 3 sihtpunkti Nõmme turule ning koolilastega kaitsealal õuetunni läbi viimine 0900-1100
Saabumine 4 sihtpunkti Rahvusraamatukokku MTÜ Omapere konverentsile 1145-1600
Saabumine 5 sihtpunkti loodusmajja 1630-1800
Saabumine 6 sihtpunkti käru sappa haakimiseks ning sellega läbi linna kärutamiseks, et peale võtta üks diivan ja kapike 1900-2000
Vaikne ja rahulik sõit koju, saabumine sihtpunkti 2100
Mahutame nüüd siia vahele ka koerad, kooli, 2 majapidamist ning talvevarude valmistamised. Oih, ma kaotasin oma uneaja tegemiste vahele täitsa ära ;)
asjataja,
tt
Väljasõit 0745
Saabumine 1 sihtpunkti 0800, autole käru sappa haakimine
Saabumine 2 sihtpunkti Tallinna ning käru ajutine eemaldamine 0840
Saabumine 3 sihtpunkti Nõmme turule ning koolilastega kaitsealal õuetunni läbi viimine 0900-1100
Saabumine 4 sihtpunkti Rahvusraamatukokku MTÜ Omapere konverentsile 1145-1600
Saabumine 5 sihtpunkti loodusmajja 1630-1800
Saabumine 6 sihtpunkti käru sappa haakimiseks ning sellega läbi linna kärutamiseks, et peale võtta üks diivan ja kapike 1900-2000
Vaikne ja rahulik sõit koju, saabumine sihtpunkti 2100
Mahutame nüüd siia vahele ka koerad, kooli, 2 majapidamist ning talvevarude valmistamised. Oih, ma kaotasin oma uneaja tegemiste vahele täitsa ära ;)
asjataja,
tt
huhh, loomad elutoas
Ma oleksin jälle peaaegu unustanud - D-l on täna juubel. Ta saab 5. aastaseks. Kujutate pilti, minu valge kondine koerake on juba keskealine. Aga välja näeb ikka kui noor sälg :).
Käisin ükspäev Tlns Ossu lemmikloomapoes (kus on väga tore müüjaneiu) oma varusid täiendamas ning lõpuks väljusin sealt 2x20 kg toidu, pullipeenise ja kõriga. Lisaks sai Murrale soetatud jalutusrihm. Ja nii paljut jäi veel ostmata :(. Vaja oleks konge, sest üks lebab Pirita jõe põhjas ning kindlasti mõningaid rihmasid ja mänguasju. Neist pole kunagi küllalt. Samuti oleks vaja juurde närimiskonte; neid on jube hea koertele anda, kui neist rahu ja vaikust soovid.
Jooksev nädal on üldse väga koerarohke olnud nii ürituste kui loomade arvu poolest. Nimelt pesitseb Murra nädalake minu manu, kuna tema peremees mööda Eestit teatriga tiirutab. Selleks, et ikka hea perenaine olla, käisin esmasp, teisip ja kolmap hommikuti kenasti pikalt koertega jalutamas ning esmasp õhtul Karini koertega suhtlemas, teisip ja kolmap õhtul aga ag trennis. Sellest hoolimata suutsid nad ka kodus pahandusi teha ning mu väsinud ajudele käia. Samas ei taha nendega väga pahandada ka, kuna acd-d ju on aktiivsed ja töötahtelised. Oleks ebaaus neid vaiki sundida, kui loomuses hoopis muu.
Koertega on ikka hirmus tore tegeleda; põnev on neid õpetada ning treenida; näitustel ja võistlustel käia. Aega ning raha võtab nagu täisväärtuslik hobi. Vähemalt ei mängi ma golfi ega kogu autosid :)
koerapidaja,
tt
Käisin ükspäev Tlns Ossu lemmikloomapoes (kus on väga tore müüjaneiu) oma varusid täiendamas ning lõpuks väljusin sealt 2x20 kg toidu, pullipeenise ja kõriga. Lisaks sai Murrale soetatud jalutusrihm. Ja nii paljut jäi veel ostmata :(. Vaja oleks konge, sest üks lebab Pirita jõe põhjas ning kindlasti mõningaid rihmasid ja mänguasju. Neist pole kunagi küllalt. Samuti oleks vaja juurde närimiskonte; neid on jube hea koertele anda, kui neist rahu ja vaikust soovid.
Jooksev nädal on üldse väga koerarohke olnud nii ürituste kui loomade arvu poolest. Nimelt pesitseb Murra nädalake minu manu, kuna tema peremees mööda Eestit teatriga tiirutab. Selleks, et ikka hea perenaine olla, käisin esmasp, teisip ja kolmap hommikuti kenasti pikalt koertega jalutamas ning esmasp õhtul Karini koertega suhtlemas, teisip ja kolmap õhtul aga ag trennis. Sellest hoolimata suutsid nad ka kodus pahandusi teha ning mu väsinud ajudele käia. Samas ei taha nendega väga pahandada ka, kuna acd-d ju on aktiivsed ja töötahtelised. Oleks ebaaus neid vaiki sundida, kui loomuses hoopis muu.
Koertega on ikka hirmus tore tegeleda; põnev on neid õpetada ning treenida; näitustel ja võistlustel käia. Aega ning raha võtab nagu täisväärtuslik hobi. Vähemalt ei mängi ma golfi ega kogu autosid :)
koerapidaja,
tt
pühapäev, september 20, 2009
kokandusminutid vol 2
Peale sajandeid kestnud ränka tööd ja vaeva saabus vaba päev meie õuele. Ja selle puhul tegime hommikul penidega ühe pikema jalutuskäigu kohalikele põldudele. Kuna ettenägelikult võtsin ma kaasa ka ämbrikese erinevate andide jaoks, siis väga kaugele jalutada me ei saanudki. Nimelt sukeldusin ma esimesel võimalusel põldmarjapõõsastesse ning väljusin sealt alles siis, kui 0,5 l ämbrike mammudest sinas.
maiasmokk,
Kodus asusin kärmelt köögis toimetama; kõigepealt puhastasin ploomid ning panin nad keema ... ja kõrvetasin põhja. See juhtub juba II aastat järjest. Ei tea küll, mis neis ploomides nii erilist on, et kergesti põhja kõrbevad. Seejärel asusin pirne puhastama, et suurepärast kompotti valmistada. Retsepti sain ma aastake-paar tagasi sõbrannalt, kellega koos imelike inimeste tiitlit jagame :). Retsept ise pärineb BBC Good Food veebilt: http://www.bbcgoodfood.com/recipes/1302/pickled-pears.
Olles juba kokkamislainel, otsustasin veel midagi mõnusat valmistada ning leidsin pirni-põldmarja koogi retsepti. Samuti BBC Good Foodi veebilt: http://www.bbcgoodfood.com/recipes/7682/pear-and-blackberry-crumbles.
Kahjuks mul demerara suhkrut polnud, lisasin selle asemel purutaigna magustamiseks mett. Ning selle asemel, et kogu puru teha tavalisest jahust, kasutasin ka kanepijahu, täisteranisujahu ning neljaviljahelbeid. Ülejäänud põldmarjad aga keetsin koos kreeka pähklitega marmelaadiks. Jälle üks purgike talvehoidist juures :).
maiasmokk,
tt
esmaspäev, september 14, 2009
neljapäev, september 10, 2009
my little life
Taaskord on peaaegu kuu aega möödunud viimasest postitusest ning selle ajaga on tohutult magevett soolasesse ookeani voolanud. Lõpptulemus on siiruviiruline nagu segamata kakaovaht. Magus, kuid samas ka hapukas, pehme ning suussulav.
Magus on igatsus, mille toimel ma igal nädalavahetusel võtan ette pea 130 km teekonna teise maakonda merelõhna nuusutama ja lemmikuga koos olema.
Hapud on need hetked, mil pean oma kodust ning lemmikust eemal viibima ning igapäevatoimetusi kaugel maal tegema.
Pehmed on meie arvukate elukate karvkatted, keda üha ja üha meie juurde elama satub.
Suussulavad on lemmiku valmistatud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millega ta mu väsinud ning nälginud keha toidab.
Septembrikuu - koolikuu - on juba jõudnud kaasa tuua põnevaid tegemisi ning ootamatusi. Üldsegi mitte üllatuslikult astusin ma taaskord üle kooliukse läve ning alustasin uut kooliaastat. Kahjuks jääb selle jaoks küll minimaalselt aega, mis omakorda seab kahtluse alla doktoriõppes püsimise, kuid loodame parimat.
Suve alguses lubasin oma karjakoerasõbrannadele suure suuga Soome acd erinäitusele minna ning septembrikuu alguses oli minekuhetk käes. Otsisime nädal enne sõitu hirmsa hooga hotelle jm ööbimiskohti ning broneerisime pileteid. Kõige parema pakkumise saime Eckerö Line-lt, kus ööbimine neljale inimesele ja kolmele koerale maksis ühtekokku 1050.-, lisaks autoga ülesõit 670.-. Võrreldes teiste firmade ja hotellidega on see poolmuidu saadud. Vahetult enne laeva minekut avastasin ma muidugi, et olin maha unustanud oma rahakoti koos sularaha ning dokumentidega. Seetõttu olin ma sunnitud üle piiri minema dokumentideta ning õhtul linnas lubadeta ringi tiirutama. Hea vähemalt, et mind laeva tagasi lasti ning kohalikele ametivõimudele ka vahele ei jäänud. Õhtu igatahes möödus meil linnas ringi tiirutamise ning alkoholi leidmise tähe all, mis arvestades põhjanaabrite puritaanlikkust oli üsna lootusetu ettevõtmine. Hommik algas vihmaga ning väikese ekslemisega Helsingis. Õnneks jõudsime suuremate viperdusteta kohale ning parkisime end näituseplatsile oma ringi äärde maha. Koerad puurides, suundusime kohalikku kaubandusvõrku uudistama. Enne karjakoerte ringi algust käisin veel Echoga taldrikuid loopimas, et ta veidigi rahumeelsem oleks ning oligi meie kord ringi minna. Vahetult enne ringi panin Echo veel pikali maha, et mõista anda, kes siin olukorda siiski juhtida püüab ning seejärel rihm kurgu alla ja jooksma. Ma olin väga positiivselt üllatunud Echo kontaktsusest, hoolimata sellest, et ring ning selle ümbrus oli täis isaseid karjakoeri. Muidugi ta püüdis neid vahtida ning uriseda, kuid samas suutis ka vastu võtta maiust ning mängida minuga. See oli parim käitumine, mida ma kunagi temaga saavutanud olen. Ning eriti magus on see, et soomlased nägid, kui tubli Echo oli. Eelmine aasta jäi neile väga ebameeldiv mulje, kuid aastaga on toimunud suur edasiminek. Tundub, et minu kaootiline ning kohati ebalev koera treenimine on siiski vilja kandnud ning Echo käitumine muutub vaikselt kontrollitavamaks.
Näitusele oli kohale tulnud ka Echo pärisomanik C, kes oli kaasa võtnud ka tite (Alter Echo). Muidugi hakkas ta mulle esimesest pilgust hirmsasti meeldima (ikkagi peaaegu sugulane :D) ning asi päädis sellega, et paigutasime tite autosse ning tõime koju. Tänaseks on Murray läinud elama lemmiku juurde maale, kus ta tutvub Viive ning metsloomadega, loodetavasti ka linnaelu- ning meluga.
Vahetult peale Soome reisi toimus ka äkiline ning järsk vananemisprotsess. Nimelt sain ma taaskord aastakese võrra vanemaks. Seks puhuks toodi mulle palju-palju lilli ning teed :). Kahjuks aga on mul jätkuvalt liiga palju tööd ja tegemisi, et isegi sünnipäeva rahulikult tähistada. Loodetavasti on järgmine - juubeliaasta ses osas natukenegi parem. Vägisi tekib tunne, et elan selleks, et muudkui töötada igal pool.
Täna aga olin ma taaskord tubli. Käisin Echoga Keilas trennis ning saime isegi treenerilt kiita. Asjad liiguvad :). Ja kujutate pilti, ma sain Echo niikaugele, et ta hoidis metallhantlit suus. Elu on lill ... haisulilleke ;).
kakskomaviiskoerlane,
tt
Magus on igatsus, mille toimel ma igal nädalavahetusel võtan ette pea 130 km teekonna teise maakonda merelõhna nuusutama ja lemmikuga koos olema.
Hapud on need hetked, mil pean oma kodust ning lemmikust eemal viibima ning igapäevatoimetusi kaugel maal tegema.
Pehmed on meie arvukate elukate karvkatted, keda üha ja üha meie juurde elama satub.
Suussulavad on lemmiku valmistatud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millega ta mu väsinud ning nälginud keha toidab.
Septembrikuu - koolikuu - on juba jõudnud kaasa tuua põnevaid tegemisi ning ootamatusi. Üldsegi mitte üllatuslikult astusin ma taaskord üle kooliukse läve ning alustasin uut kooliaastat. Kahjuks jääb selle jaoks küll minimaalselt aega, mis omakorda seab kahtluse alla doktoriõppes püsimise, kuid loodame parimat.
Suve alguses lubasin oma karjakoerasõbrannadele suure suuga Soome acd erinäitusele minna ning septembrikuu alguses oli minekuhetk käes. Otsisime nädal enne sõitu hirmsa hooga hotelle jm ööbimiskohti ning broneerisime pileteid. Kõige parema pakkumise saime Eckerö Line-lt, kus ööbimine neljale inimesele ja kolmele koerale maksis ühtekokku 1050.-, lisaks autoga ülesõit 670.-. Võrreldes teiste firmade ja hotellidega on see poolmuidu saadud. Vahetult enne laeva minekut avastasin ma muidugi, et olin maha unustanud oma rahakoti koos sularaha ning dokumentidega. Seetõttu olin ma sunnitud üle piiri minema dokumentideta ning õhtul linnas lubadeta ringi tiirutama. Hea vähemalt, et mind laeva tagasi lasti ning kohalikele ametivõimudele ka vahele ei jäänud. Õhtu igatahes möödus meil linnas ringi tiirutamise ning alkoholi leidmise tähe all, mis arvestades põhjanaabrite puritaanlikkust oli üsna lootusetu ettevõtmine. Hommik algas vihmaga ning väikese ekslemisega Helsingis. Õnneks jõudsime suuremate viperdusteta kohale ning parkisime end näituseplatsile oma ringi äärde maha. Koerad puurides, suundusime kohalikku kaubandusvõrku uudistama. Enne karjakoerte ringi algust käisin veel Echoga taldrikuid loopimas, et ta veidigi rahumeelsem oleks ning oligi meie kord ringi minna. Vahetult enne ringi panin Echo veel pikali maha, et mõista anda, kes siin olukorda siiski juhtida püüab ning seejärel rihm kurgu alla ja jooksma. Ma olin väga positiivselt üllatunud Echo kontaktsusest, hoolimata sellest, et ring ning selle ümbrus oli täis isaseid karjakoeri. Muidugi ta püüdis neid vahtida ning uriseda, kuid samas suutis ka vastu võtta maiust ning mängida minuga. See oli parim käitumine, mida ma kunagi temaga saavutanud olen. Ning eriti magus on see, et soomlased nägid, kui tubli Echo oli. Eelmine aasta jäi neile väga ebameeldiv mulje, kuid aastaga on toimunud suur edasiminek. Tundub, et minu kaootiline ning kohati ebalev koera treenimine on siiski vilja kandnud ning Echo käitumine muutub vaikselt kontrollitavamaks.
Näitusele oli kohale tulnud ka Echo pärisomanik C, kes oli kaasa võtnud ka tite (Alter Echo). Muidugi hakkas ta mulle esimesest pilgust hirmsasti meeldima (ikkagi peaaegu sugulane :D) ning asi päädis sellega, et paigutasime tite autosse ning tõime koju. Tänaseks on Murray läinud elama lemmiku juurde maale, kus ta tutvub Viive ning metsloomadega, loodetavasti ka linnaelu- ning meluga.
Vahetult peale Soome reisi toimus ka äkiline ning järsk vananemisprotsess. Nimelt sain ma taaskord aastakese võrra vanemaks. Seks puhuks toodi mulle palju-palju lilli ning teed :). Kahjuks aga on mul jätkuvalt liiga palju tööd ja tegemisi, et isegi sünnipäeva rahulikult tähistada. Loodetavasti on järgmine - juubeliaasta ses osas natukenegi parem. Vägisi tekib tunne, et elan selleks, et muudkui töötada igal pool.
Täna aga olin ma taaskord tubli. Käisin Echoga Keilas trennis ning saime isegi treenerilt kiita. Asjad liiguvad :). Ja kujutate pilti, ma sain Echo niikaugele, et ta hoidis metallhantlit suus. Elu on lill ... haisulilleke ;).
kakskomaviiskoerlane,
tt
esmaspäev, august 17, 2009
marjauputus
Käin juba mitmendat nädalat järjest päeva-paari kaupa maal marju korjamas, et talveks väärikad varud soetada. Mu pisike köögilauake Haibas on purke-purgikesi täis, teist samapalju on vanemate juures Tallinnas. Ning enamus marju, tundub, et on põõsastel veel alles. Praegugi podiseb sõstrapott pliidil ning potitäis mahla juba villitud. Muidugi ei ole minu moositegemiskogused ligilähedasedki toimekatele perenaistele, kel sahver purkidest lookas. Ma teen iga moosisorti paar-kolm purki (mida pisemad purgid, seda rohkem moosi :), kuid see-eest püüan katsetada. Igav oleks teha 20 purki täpselt ühesugust ülimagusat mustsõstramoosi, seevastu lisades vanilli, melissi, seemneid, teisi marju jne, saab tulemus mõnusalt vahelduv. Üks minu suurimaid lemmikuid on vaarikamoos seedermänniseemnetega, kuhu on maitseks lisatud võid ja apelsini ning muidugi võiga tikrivõie, mis viib lihtsalt keele alla. Omanäoline on ka kirsimoos mandlilaastude ning likööriga, kuhu ma viimast alati kuhjaga doseerin ;). Laste pannkookidele seda moosi küll peale ei määriks, kuid õhtuti lusikaga purgist moosi limpsata on väga mõnus küll.
Ajendatuna Greta perenaise eilseõhtusest küpsetamistuhinast otsustasin minagi täna ahju kuumaks "kütta" . Võtsin külmikust juba unustatud toiduained - või, hapukoor, munad - kapist jahu, küpsetuspulbri ja vanillisuhkru, segasin kõik omavahel kokku ning lisasin vaarikad ja valge sokolaadi. Taigna jaotasin kenasti 13 muffinipaberi vahel ära ning peale 20 min ahjus küpsemist said valmis maailma parimad muffinid. Mul pole kunagi muffinite valmistamine väga õnnestunud ning alati olen ma täpselt retsepti jälginud, kuid seekordne eksperiment oli vägagi edukas. Nimelt tuli kasutada piima, kuid kuna see toiduaine minu külmikus oli oma elu elama hakanud, pidin ta millegi muuga asendama (hapukoor+vesi kõlas päris sobivalt). Ei tea, kas sobiva tähtede seisu või õnneliku juhuse tõttu tulid mu küpsetised väga mõnusad; piisavalt rasvased, piisavalt niisked ja piisavalt magusad. Oleks iga küpsetamine nii tore. Ning O, ma luban, et teen neid kunagi veel :), et sina ka teaksid, kui hea perenaine ma olla võin.
köögikata,
tt
Ajendatuna Greta perenaise eilseõhtusest küpsetamistuhinast otsustasin minagi täna ahju kuumaks "kütta" . Võtsin külmikust juba unustatud toiduained - või, hapukoor, munad - kapist jahu, küpsetuspulbri ja vanillisuhkru, segasin kõik omavahel kokku ning lisasin vaarikad ja valge sokolaadi. Taigna jaotasin kenasti 13 muffinipaberi vahel ära ning peale 20 min ahjus küpsemist said valmis maailma parimad muffinid. Mul pole kunagi muffinite valmistamine väga õnnestunud ning alati olen ma täpselt retsepti jälginud, kuid seekordne eksperiment oli vägagi edukas. Nimelt tuli kasutada piima, kuid kuna see toiduaine minu külmikus oli oma elu elama hakanud, pidin ta millegi muuga asendama (hapukoor+vesi kõlas päris sobivalt). Ei tea, kas sobiva tähtede seisu või õnneliku juhuse tõttu tulid mu küpsetised väga mõnusad; piisavalt rasvased, piisavalt niisked ja piisavalt magusad. Oleks iga küpsetamine nii tore. Ning O, ma luban, et teen neid kunagi veel :), et sina ka teaksid, kui hea perenaine ma olla võin.
köögikata,
tt
esmaspäev, august 03, 2009
ja läinud ta ongi ...
... minu sellesuvine puhkus. Möödus ta üsna töiselt, nimelt tegelesin jällegi 2 nädalat Nõmme noortega õpilasmalevas. Koos Kariniga keelasime, käskisime ning utsitasime noori takka, et nad ikka maksimaalselt oma lühikese tööaja jooksul rabaksid. Minu suureks üllatuseks olid malevanoored väga toredad. Käisime koos ka Aegnal loodust nuusutamas, mis linnalastele üsnagi ekstreemne oli :). Me kõndisime oma pakikestega kokku kõigest umbes 4 km (sadamast loodusmajja ning tagasi), ööbisime kämpingutes, kahlasime kõrges rohus, kogesime paduvihma, tegime süüa väliköögis. Kõik need tegevused on ju täiesti tavalised, vähemalt minu silmis. Aga neile pakkus see piisavalt pinget. Huvitav, kuidas nad maleva kokkutulekule tulevad, kus on vaja 3 päeva telgis elada :). Aga ma usun, et nende elurõõm ning tegutsemisjanu aitab neil ka sellistest pisiraskustest üle saada.
Peaaegu terve kaks nädalat elasin ma vanemate juures Kadriorus, kus iga hommik sõitsin trammi ja bussiga Nõmmele truu Echo sabas jõlkumas. Linnakoera ootamatu elu väsitas teda päris tublisti, seetõttu oli ta mõnusalt rahulik ning väärikas nii kodus kui väljaspool. Kahjuks ei paranda tema väsimus suhtumist teistesse koertesse, kuid kokkupuuted nendega olid üsna harvad.
Nädalalõpp möödus aga Viljandimaal, kus pidasime Eesti austraalia karjakoerte 6. suvepäevi. Seekordne osalejate arv oli 20 ringis, koeri vähemalt sama palju. Veetsime kaks tegutsemisrohket päeva Võrtsjärve ääres Vanasauna puhkemajas, kus tingimused olid suurepärased. Õnneks pidasid meie koerad end väga kenasti ülal ning meiega jäädi rahule :). Kuna minu õlul oli põhiline organiseerimine, siis Echo väga autost kaugemale ei saanudki, kuid siiski piisavalt, et mu käsi katki hammustada ningkarjakoerapliksidega hullata. Muidugi sai ta ka järves sulistada. Spetsiaalselt veemängudeks mõeldud dummie ostmine oli väga hea mõte. Saan selle lennutada poole veekogu peale ning seejärel vaadata, kuidas koer end rõõmuga väsitab. Ei mingeid ohtlikke kontaktmänge ega palliviskeid.
Täna aga on mul esimene tööpäev, kuhu end sulandada püüan. Ega väga ei õnnestu, ausalt öeldes. Ja õhtuks olen end registreerinud sk mitteametlikule võistlusele, kuhu ka püüan kohale jõuda. Eks näis, kas isased koerad tunnevad võitlusjanu ning saavutusiha võistlusplatsil ning seega teevad sooritusi paremini, kui trennis. Nii vahva oleks, kui ta suudaks 2 min vaikides ära lamada. Ja kõike muud ka teha.
sassispea,
tt
Peaaegu terve kaks nädalat elasin ma vanemate juures Kadriorus, kus iga hommik sõitsin trammi ja bussiga Nõmmele truu Echo sabas jõlkumas. Linnakoera ootamatu elu väsitas teda päris tublisti, seetõttu oli ta mõnusalt rahulik ning väärikas nii kodus kui väljaspool. Kahjuks ei paranda tema väsimus suhtumist teistesse koertesse, kuid kokkupuuted nendega olid üsna harvad.
Nädalalõpp möödus aga Viljandimaal, kus pidasime Eesti austraalia karjakoerte 6. suvepäevi. Seekordne osalejate arv oli 20 ringis, koeri vähemalt sama palju. Veetsime kaks tegutsemisrohket päeva Võrtsjärve ääres Vanasauna puhkemajas, kus tingimused olid suurepärased. Õnneks pidasid meie koerad end väga kenasti ülal ning meiega jäädi rahule :). Kuna minu õlul oli põhiline organiseerimine, siis Echo väga autost kaugemale ei saanudki, kuid siiski piisavalt, et mu käsi katki hammustada ningkarjakoerapliksidega hullata. Muidugi sai ta ka järves sulistada. Spetsiaalselt veemängudeks mõeldud dummie ostmine oli väga hea mõte. Saan selle lennutada poole veekogu peale ning seejärel vaadata, kuidas koer end rõõmuga väsitab. Ei mingeid ohtlikke kontaktmänge ega palliviskeid.
Täna aga on mul esimene tööpäev, kuhu end sulandada püüan. Ega väga ei õnnestu, ausalt öeldes. Ja õhtuks olen end registreerinud sk mitteametlikule võistlusele, kuhu ka püüan kohale jõuda. Eks näis, kas isased koerad tunnevad võitlusjanu ning saavutusiha võistlusplatsil ning seega teevad sooritusi paremini, kui trennis. Nii vahva oleks, kui ta suudaks 2 min vaikides ära lamada. Ja kõike muud ka teha.
sassispea,
tt
teisipäev, juuli 14, 2009
pildimaterjali
Olen käinud mitmetes kohtades, osalenud erienvatel üritustel ning pildistanud kaarditäie nähtuseid ja objekte. Alljärgnevalt väike valik neist:
Aidu karjäär
Vee alla mattunud vanad liikumisteed ning suusarajad. Ikka Ida-Virumaa.
Loomtoiduline taim
Rabaõis
Vahelduseks ka väike koolilõpetamine ning pidulikud riided.
Lemmik O meisterdamas ...
... välikööki
Kodune päikeseloojangpiltnik,
tt
esmaspäev, juuli 13, 2009
tagasi juurte juurde
Huvitav, kui tihedalt minu urbaniseerunud perekonna juured maarahva kommete, uskumuste ja tavadega seotud on? Praegusel ajal saab linnas mugavat elu elada; soe vesi kraanist, meelelahutus tv-st, toit poest viilutatud-pakendatud kujul. Ning nad tunduvad seda täiel rinnal nautivat.
Iga kord maal olles taban end mõttelt, kui vähe ma linnamugavusi elamiseks vajan. Olgu, vannituba võiks sooja vee ja vanniga olla. Aga see on ka ainus luksus, mida ma siiralt endale soovin. Ülejäänud asjad saab piisava aja olemasolul korda ajada ka käepäraste vahenditega. O, mu lemmik, kindlasti muigab laialt neid sõnu lugedes. Tema jaoks olen ja jään ma igavesti linnapreiliks :). Selle tiitli vastu pole mul midagi, sest oma sees ma tean ju tõtt ning näen muutusi, mis vaikselt aset leiavad.
Linnast eemal elades olen ma võõrdunud poodidest ning ostmisest. Mulle valmistab piina minek poodi ning sealt millegi valik. Samas olen ma piisavalt pirtsakas, et esimest ettejuhtuvat asja mitte soovida. Siis ma unelengi leti ees ning vaevlen otsustusvõimetuses. Lõpuks suure hädaga laon ka midagi korvi või lahkun poest sama targalt, kui tulleski.
Nii vahva oleks, kui saaks leiva-piima-munad kas oma aiast või naabri käest, mitte 30 km kaugusel olevast marketist. Ma tõesti ei viitsi enam autoga ringi traavida. Ja jalgrattaga on säärane teekond liiga suur ettevõtmine ning ajakulu.
Teisel päeval voolisin vorstikestest kokku ka kausi - tulevase suhkrutoosi. Isegi väikese mustri nikerdasin peale. Nüüd peab ta veel maa sees olevast ahjust läbi käima ning seejärel saab kasutusse võtta. Kui ta just suures kuumuses lõhki ei kuiva ...
Iga kord maal olles taban end mõttelt, kui vähe ma linnamugavusi elamiseks vajan. Olgu, vannituba võiks sooja vee ja vanniga olla. Aga see on ka ainus luksus, mida ma siiralt endale soovin. Ülejäänud asjad saab piisava aja olemasolul korda ajada ka käepäraste vahenditega. O, mu lemmik, kindlasti muigab laialt neid sõnu lugedes. Tema jaoks olen ja jään ma igavesti linnapreiliks :). Selle tiitli vastu pole mul midagi, sest oma sees ma tean ju tõtt ning näen muutusi, mis vaikselt aset leiavad.
Linnast eemal elades olen ma võõrdunud poodidest ning ostmisest. Mulle valmistab piina minek poodi ning sealt millegi valik. Samas olen ma piisavalt pirtsakas, et esimest ettejuhtuvat asja mitte soovida. Siis ma unelengi leti ees ning vaevlen otsustusvõimetuses. Lõpuks suure hädaga laon ka midagi korvi või lahkun poest sama targalt, kui tulleski.
Nii vahva oleks, kui saaks leiva-piima-munad kas oma aiast või naabri käest, mitte 30 km kaugusel olevast marketist. Ma tõesti ei viitsi enam autoga ringi traavida. Ja jalgrattaga on säärane teekond liiga suur ettevõtmine ning ajakulu.
Juuli II nv-l oli meil suurepärane võimalus osaleda Mulgimaal väikeses metsatalus pärimuskultuuri päevadel, kus sai erinevates töötubades proovida ehedaid maarahva eluks vajalikke oskusi; kõigepealt keetsime ploomirasvast seepi, pügasime lammast, kraasisime ja ketrasime lõngaks, värvisime lõnga taimedega, punusime korve ning voolisime savist nõusid. Meespool tegeles samal ajal männipakkudest tõrva välja meelitamisega. Teise päeva õhtuks koguneski ämbrisse esimese korra jaoks tubli kogus tõrvalaadset vedelikku. Ja meie ostsime veel puidu immutamiseks tõrvaõli poest. Oleks varem teadnud, oleks saanud ise seda proovida valmistada. Õnneks on maja voodrilaudade immutamine veel ees, seal saab juba oma oskusi ehk rakendada.
Minu jaoks oli äärmiselt vahva kogemus päris oma valgete linnakäekestega lammast pügada. Korra lõikasin lambakesele sisse ka, aga õnneks ei teinud ta sellest väga lugu. 
Lisaks sain oma käekestega punuda endale korvi, mis küll kahjuks ajapuudusel pooleli jäi ning nüüd kodus lõpetamist ootab. Peale säärast kogemust vaatan ma isetehtud korvidele hoopis teise pilguga ega porise enam hinna üle. Töö on tõesti aega- ning kogemusi nõudev, et saavutada korrektne tulemus.
Lisaks sain oma käekestega punuda endale korvi, mis küll kahjuks ajapuudusel pooleli jäi ning nüüd kodus lõpetamist ootab. Peale säärast kogemust vaatan ma isetehtud korvidele hoopis teise pilguga ega porise enam hinna üle. Töö on tõesti aega- ning kogemusi nõudev, et saavutada korrektne tulemus. Teisel päeval voolisin vorstikestest kokku ka kausi - tulevase suhkrutoosi. Isegi väikese mustri nikerdasin peale. Nüüd peab ta veel maa sees olevast ahjust läbi käima ning seejärel saab kasutusse võtta. Kui ta just suures kuumuses lõhki ei kuiva ... Kõige selle valguses oli hirmus kahju pühapäeva pärastlõunal asju pakkida ning Harjumaa poole liikuma hakata. Tõeline piin on taas linna jõuda, kui kõik su sees karjub maal olemise poolt. Ehk kunagi ... aga millal ...
linnapreili,
tt
neljapäev, juuni 25, 2009
Kuidas tutvuda naabritega, kui otse ukse taha minna ei tihka?
Lase koer nende õuele jalutama ning seejärel mine teda otsima. Hüüa pahandades koera nime ning uudishimulike nägude aknale ilmudes selgita, kui totu koer sul on ning piinlik enda olemine. Kui naabrid on toredad, leiate te ühise keele ning juttu jätkub kauemaks.
Tule paduvihmaga bussiga koju, kaasas paberist toidukott. Hakka bussipeatusest jala koju tatsuma. Keset teed vannub paberkott vihmale alla ning laguneb vesisele kruusateele laiali. Kuna seljatagant kostub auto mürinat, korja kiiruga asjad kokku ning aseta tee äärde. Jää ise ka sinna ning oota auto möödumist. Viisakas autojuht jääb seisma ning pakub abi. Võta see vastu ning lase end koduni sõidutada, samal ajal vestlust arendades. Seejärel palu naabrimees appi ka autot kraavist välja sikutama, kuhu lemmik ta igaks juhuks sõitnud oli. Lõpuks saab ka auto kraavist välja, asjad edukalt tuppa, kuivad riided selga ning uued tutvused sõlmitud. Mõnikord on hea, kui asjad ei lähe päris nii, nagu esialgu planeeritud.
häbelik,
tt
Tule paduvihmaga bussiga koju, kaasas paberist toidukott. Hakka bussipeatusest jala koju tatsuma. Keset teed vannub paberkott vihmale alla ning laguneb vesisele kruusateele laiali. Kuna seljatagant kostub auto mürinat, korja kiiruga asjad kokku ning aseta tee äärde. Jää ise ka sinna ning oota auto möödumist. Viisakas autojuht jääb seisma ning pakub abi. Võta see vastu ning lase end koduni sõidutada, samal ajal vestlust arendades. Seejärel palu naabrimees appi ka autot kraavist välja sikutama, kuhu lemmik ta igaks juhuks sõitnud oli. Lõpuks saab ka auto kraavist välja, asjad edukalt tuppa, kuivad riided selga ning uued tutvused sõlmitud. Mõnikord on hea, kui asjad ei lähe päris nii, nagu esialgu planeeritud.
häbelik,
tt
palju mõtteid, vähe aega vol 2
Ainukesed vabad hetked tunduvad mul olevat ratastel olles. Autoga sõites ajan enamasti aktiivselt telefoniga maailmaasju, bussis või rongis olles (mida juhtub üha sagedamini) toimetan arvuti kallal või loen midagi. Tavaliselt magan ma poole ajast maha ka. Tundub,et seoses kütusehindade taaskordse tõusuga hakkan ma vaikselt ühistranspordi püsikasutajaks muutuma. Raudselt jõuab varsti kätte aeg, kus bensiini hind taas 18 krooni ja üle sellegi maksab. Statoili kuldkliendiks olen ma oma üüratute kütusearvete tõttu juba saanud, nüüd võiks vähe rahulikumalt võtta :) Kui ainult lubatakse.
Aga tegelikult jäin ma eelmises postituses pooleli oma viimaste nädalate toimetamiste juurde. Juuni alguses sai mul märkamatult läbi "rohelised" juhiload ning vaja oli taotleda uusi. Iseenesest mõistetavalt jätsin ma kõik viimasele minutile ning siirdusin päev enne tähtsat ja pikka autosõitu ARK-i poole lube vahetama. 250 kr eest tulid nad mulle kenasti vastu ning andsid ajutised juhiload (seniks, kuni pärisload valmis saavad). Ei tihanud väga pea 500 km teekonda ilma jubadeta ette võtta. Sest raudselt just siis juhtub midagi, lähtudes minu vedamistest ja äpardumistest. Tagasiteel põikasime läbi Jõhvi linna, et autot joota ning pangatehinguid teha. Asusin juba linnast välja sõitma, kui järsku kuulen õrnalt politsei sireeni. Pilk tagasivaatepeeglisse näitas ka heli autorit, kes rõõmsalt puna-siniste tulede valgel mu taga sõitis. Ega´s midagi, tõmbasin teeserva, asusin dokumente otsima ning jäin politseiniku saabumist ootama. Kõigepealt soovis ääretult viisakas ja kena mundrikandja minu auto tehnopassi näha, mida hoolimata närvilisest otsimisest ei leidnud. Seejärel palus ta juhilube, mida ma samuti leida ei suutnud. Samas sain teada ka põhjuse, miks mind peatati. Nimelt sai mul maikuuga läbi auto tehnoülevaatus, mille totaalselt ära unustanud olin. Mainisin seda häbelikult ka politseinikele, tatsusin nende saatel politseiautosse ning jäin oma karistust ootama. Peale pikka otsimist leidsin ka üles oma dokumendid, kuid neid polnud tegelikult vajagi. Nimelt said nad autonumbri ja nime abil teada kõik minu ning auto kohta käivad isiklikud andmed. Isegi minu pilt säras ekraanilt vastu. Mis puutub karistusse, siis õnneks olin ma kaitsehaldja tiiva all sel hetkel. Sain kõigest kirjaliku noomituse ning lubasin pühalikult Tlna jõudes ülevaatuse korda ajada. Hetkel seisab mu mitte sõidukõlbulik auto vanemate hoovil ning ootab paremaid päevi, mil mul aega oleks temaga tegeleda. Niisama autorooli enne ei istu.
veereja,
tt
Aga tegelikult jäin ma eelmises postituses pooleli oma viimaste nädalate toimetamiste juurde. Juuni alguses sai mul märkamatult läbi "rohelised" juhiload ning vaja oli taotleda uusi. Iseenesest mõistetavalt jätsin ma kõik viimasele minutile ning siirdusin päev enne tähtsat ja pikka autosõitu ARK-i poole lube vahetama. 250 kr eest tulid nad mulle kenasti vastu ning andsid ajutised juhiload (seniks, kuni pärisload valmis saavad). Ei tihanud väga pea 500 km teekonda ilma jubadeta ette võtta. Sest raudselt just siis juhtub midagi, lähtudes minu vedamistest ja äpardumistest. Tagasiteel põikasime läbi Jõhvi linna, et autot joota ning pangatehinguid teha. Asusin juba linnast välja sõitma, kui järsku kuulen õrnalt politsei sireeni. Pilk tagasivaatepeeglisse näitas ka heli autorit, kes rõõmsalt puna-siniste tulede valgel mu taga sõitis. Ega´s midagi, tõmbasin teeserva, asusin dokumente otsima ning jäin politseiniku saabumist ootama. Kõigepealt soovis ääretult viisakas ja kena mundrikandja minu auto tehnopassi näha, mida hoolimata närvilisest otsimisest ei leidnud. Seejärel palus ta juhilube, mida ma samuti leida ei suutnud. Samas sain teada ka põhjuse, miks mind peatati. Nimelt sai mul maikuuga läbi auto tehnoülevaatus, mille totaalselt ära unustanud olin. Mainisin seda häbelikult ka politseinikele, tatsusin nende saatel politseiautosse ning jäin oma karistust ootama. Peale pikka otsimist leidsin ka üles oma dokumendid, kuid neid polnud tegelikult vajagi. Nimelt said nad autonumbri ja nime abil teada kõik minu ning auto kohta käivad isiklikud andmed. Isegi minu pilt säras ekraanilt vastu. Mis puutub karistusse, siis õnneks olin ma kaitsehaldja tiiva all sel hetkel. Sain kõigest kirjaliku noomituse ning lubasin pühalikult Tlna jõudes ülevaatuse korda ajada. Hetkel seisab mu mitte sõidukõlbulik auto vanemate hoovil ning ootab paremaid päevi, mil mul aega oleks temaga tegeleda. Niisama autorooli enne ei istu.
veereja,
tt
neljapäev, juuni 18, 2009
mõtete üleküllus ja ajapuudus vol 1
Igapäeva toimetusi tehes ning kummalisi seiklusi läbi elades mõtlen ikka, et õhtul peaks sellest kindlasti blogis kirjutama. Kuid millegipärast mööduvad arvuti ees oldud hetked nii kärmelt, et blogitama ei jõuagi. Katsun taaskord kaotatud aega tasa teha ning mõned read paberile panna, enne kui õeke arvuti endale pätsab. Nimelt olen paar päeva vanematekodus resideerunud ning seoses arvuti taaskordse pangepanekuga pean kasutama õe mac-i. Omapärane, kuid päris põnev vahelduseks.
Proovin oma tegemisi alljärgnevalt kronoloogilises järjekorras meenutada. Pean vist lausa märkmiku selleks appi võtma, mis teha, kui keha otsas tilpneb u 10kg vana pea.
Seoses peadega tuleb mulle kohe pähe eelmisel laupäeval toimunud Aide autokooli lõppastmekoolitus, kus väga piltlikult ning ka läbi kogemuste tutvustati meile ohutut liiklemist. Kõige põnevamaks elemendiks oli kindlasti ümberehitatud autoga ülepeakaela veeremine. Istusime viiekesi sõidukisse, kinnitasime turvavööd, hirmu leevendamiseks hoidsime kinni ning jäime ärevusega liikumist toimuma. Üsna rahulikult hakkas auto ümber oma pikitelje liikuma kuni tegi ära poolringi. Seejärel jäeti ta seisma ning meie peaalastpidi rippu. Nüüd oli vaja oma jõududega turvavöödest vabaneda ning lahtiste küljeakende kaudu väljuda. Selgus, et esiistmetel on pea võimatu turvavöid avada, keha raskus surub neid väga pingule ning end tagasi istmesse suruda on väga raske. Tagaistmetel olijad aga said end hõlpsasti lahti ning päästsid ka teised. Seejärel ronisime ükshaaval autodest välja ning hingasime kergendatult.
Koolituspäeva lõpetas libedasõidurajal hullamine, kus igaüks sai viibida umbkaudu 40 min. Selle aja jooksul põikasime mööda põtradest ja elektripostidest ning läbisime kurve. Korra sai isegi käsipiduriga piruetitatud. Nüüd vähemalt on mul natukenegi teada, kuidas peaks ja võiks (teoreetiliselt) ohuolukordades käituma.
Libedasõidule eelneval ning oma puhkuse esimesel nädalal viibisin ma 5 päeva loodusmaja lastega Viikingite külas (Tartu mnt 24 km) laagris. Kaasas oli mul ka Echo, kuna polnud teda võimalik kuhugi mujale jätta. Tegelikult oli see väga hea otsus, sest Echo käitus suurepäraselt ning tundus, et ta ka nautis seda väga. Enamus ajast sain teda hoida lahtiselt, ta liikus minu järgi, reageeris esimesele kutsele ning mängis aktiivselt lastega. Põhilise osa päevadest veetis ta muidugi vees, kuhu lapsed talle pulkasid viskasid. On ju Echo tänuväärt tooja ning ootab rõõmuga, et talle lõputult midagi visataks.
Lisaks niisama olesklemisele käisime lastega Siniallikatel, mängisime erinevaid osavus- ning loodustundmismänge, õppisime kohalikke taimi, tutvusime viikingite eluoluga ning saunatasime. Sain esimest korda elus mõnuleda suitsusaunas ning tünnis. Oivaline. Tünn on kindlasti asi, mida ka oma koju kunagi soovin. Väga mõnus on jahedal ööl sulberdada soojas vees, juua midagi head ning kuulata, mis ümbruses toimub.
Loodusmajale eelneval nädalavahetusel olin sunnitud minema Echoga järjekordsele näitusele. Ning järjekordselt oli see õudus kuubis. Miks peavad küll minuga koos elavad koerad muutuma sama napakateks kui ma ise?! Igatahes relvastasin Echo koonurihmaga, võtsin endale piisava ajavaru ning ründasin näituseplatsi. Tund aega jalutasin seal ringi, söötsin teda ning mängisin ja püüdsin teda endale motiveerida. Vahetult enne ringi kobisin sissepääsu juurde ja jäin oma korda ootama, üheskoos mitmete teiste acd-dega. Õnnetuseks oli meie ringis taaskord mitmeid konkurente, kelle ärasöömisest Echo terve näitus unistas. Maandasin tema viha ja energiat mänguasja, aegajalt kraaklesime omavahel ning püüdsin talle maiust sisse toppida. See viimane muidugi ei õnnestunud. Kuidas suudakski mingi küpsetatud veisemaks ning karglev omanik olla põnevam, kui võitlus sookaaslastega. Tõeline isane :). Hoolimata actionist saime avaklassis esimese paigutuse ning olime lõpuks PI-3. Isiklikult jäin tulemusega rahule, kuigi kohtuniku kirjeldus ei kõlvanud kassi saba allagi. Enamus koertel võis sealt välja lugeda üht ja sedasama. Igav. Mulle väga meeldib teiste arvamus, kuid ma eeldan, et see on ka tõene, mitte lihtsalt niisama öeldud/kirjutatud. Järgmiseks on meid kirja pandud Pärnu näitustele, kuid seejärel tuleb vast paus. Nii umbes terve elu :). Aga eks näis, ehk suudame veteranklassi ajaks muutuda piisavalt stabiilseks, et viisakalt oma tõugu esindada.
Nüüd aga on käes arvutist irdumise hetk ning unenägude maailma siirdumine. Jätkan järgmine kord.
aktivist,
tt
Proovin oma tegemisi alljärgnevalt kronoloogilises järjekorras meenutada. Pean vist lausa märkmiku selleks appi võtma, mis teha, kui keha otsas tilpneb u 10kg vana pea.
Seoses peadega tuleb mulle kohe pähe eelmisel laupäeval toimunud Aide autokooli lõppastmekoolitus, kus väga piltlikult ning ka läbi kogemuste tutvustati meile ohutut liiklemist. Kõige põnevamaks elemendiks oli kindlasti ümberehitatud autoga ülepeakaela veeremine. Istusime viiekesi sõidukisse, kinnitasime turvavööd, hirmu leevendamiseks hoidsime kinni ning jäime ärevusega liikumist toimuma. Üsna rahulikult hakkas auto ümber oma pikitelje liikuma kuni tegi ära poolringi. Seejärel jäeti ta seisma ning meie peaalastpidi rippu. Nüüd oli vaja oma jõududega turvavöödest vabaneda ning lahtiste küljeakende kaudu väljuda. Selgus, et esiistmetel on pea võimatu turvavöid avada, keha raskus surub neid väga pingule ning end tagasi istmesse suruda on väga raske. Tagaistmetel olijad aga said end hõlpsasti lahti ning päästsid ka teised. Seejärel ronisime ükshaaval autodest välja ning hingasime kergendatult.
Koolituspäeva lõpetas libedasõidurajal hullamine, kus igaüks sai viibida umbkaudu 40 min. Selle aja jooksul põikasime mööda põtradest ja elektripostidest ning läbisime kurve. Korra sai isegi käsipiduriga piruetitatud. Nüüd vähemalt on mul natukenegi teada, kuidas peaks ja võiks (teoreetiliselt) ohuolukordades käituma.
Libedasõidule eelneval ning oma puhkuse esimesel nädalal viibisin ma 5 päeva loodusmaja lastega Viikingite külas (Tartu mnt 24 km) laagris. Kaasas oli mul ka Echo, kuna polnud teda võimalik kuhugi mujale jätta. Tegelikult oli see väga hea otsus, sest Echo käitus suurepäraselt ning tundus, et ta ka nautis seda väga. Enamus ajast sain teda hoida lahtiselt, ta liikus minu järgi, reageeris esimesele kutsele ning mängis aktiivselt lastega. Põhilise osa päevadest veetis ta muidugi vees, kuhu lapsed talle pulkasid viskasid. On ju Echo tänuväärt tooja ning ootab rõõmuga, et talle lõputult midagi visataks.
Lisaks niisama olesklemisele käisime lastega Siniallikatel, mängisime erinevaid osavus- ning loodustundmismänge, õppisime kohalikke taimi, tutvusime viikingite eluoluga ning saunatasime. Sain esimest korda elus mõnuleda suitsusaunas ning tünnis. Oivaline. Tünn on kindlasti asi, mida ka oma koju kunagi soovin. Väga mõnus on jahedal ööl sulberdada soojas vees, juua midagi head ning kuulata, mis ümbruses toimub.
Loodusmajale eelneval nädalavahetusel olin sunnitud minema Echoga järjekordsele näitusele. Ning järjekordselt oli see õudus kuubis. Miks peavad küll minuga koos elavad koerad muutuma sama napakateks kui ma ise?! Igatahes relvastasin Echo koonurihmaga, võtsin endale piisava ajavaru ning ründasin näituseplatsi. Tund aega jalutasin seal ringi, söötsin teda ning mängisin ja püüdsin teda endale motiveerida. Vahetult enne ringi kobisin sissepääsu juurde ja jäin oma korda ootama, üheskoos mitmete teiste acd-dega. Õnnetuseks oli meie ringis taaskord mitmeid konkurente, kelle ärasöömisest Echo terve näitus unistas. Maandasin tema viha ja energiat mänguasja, aegajalt kraaklesime omavahel ning püüdsin talle maiust sisse toppida. See viimane muidugi ei õnnestunud. Kuidas suudakski mingi küpsetatud veisemaks ning karglev omanik olla põnevam, kui võitlus sookaaslastega. Tõeline isane :). Hoolimata actionist saime avaklassis esimese paigutuse ning olime lõpuks PI-3. Isiklikult jäin tulemusega rahule, kuigi kohtuniku kirjeldus ei kõlvanud kassi saba allagi. Enamus koertel võis sealt välja lugeda üht ja sedasama. Igav. Mulle väga meeldib teiste arvamus, kuid ma eeldan, et see on ka tõene, mitte lihtsalt niisama öeldud/kirjutatud. Järgmiseks on meid kirja pandud Pärnu näitustele, kuid seejärel tuleb vast paus. Nii umbes terve elu :). Aga eks näis, ehk suudame veteranklassi ajaks muutuda piisavalt stabiilseks, et viisakalt oma tõugu esindada.
Nüüd aga on käes arvutist irdumise hetk ning unenägude maailma siirdumine. Jätkan järgmine kord.
aktivist,
tt
pühapäev, mai 24, 2009
nädalavahetus
Märkmikku kiigates märkasin, et üle pika aja on mul eesolev nädalavahetus kohustustevaba. Laupäeva olin kenasti küll ära planeerinud Echo ja iseenda koolitamiseks, kuid see oli puhas rõõm. Hea on aegajalt targemaid inimesi kuulata ning avastada, et sinu mõtted ja tegemised liiguvad nendega samas suunas.
Koolituselt sain kinnitust ka sellele, kui oluline kehakeel tegelikult koera jaoks on. Ning panin kõrva taha mõningaid nippe, mida Echo peal kindlasti proovin. Üheks heaks soovituseks oli alustada kõrvalkõndi alati parema jalaga, mis annab koerale eelinfo tulevase tegevuse kohta. Alustades liikumist vasaku jalaga, teab koer, et tema jääb ootama ning ei tule kaasa. Teiseks on kõrvalkõnnil oluline koera premeerida vasaku käega ning ülevalt alla, mis garanteerib koera püsimise vasakul küljel ning otse üles vaatamise.
Koolituspäev oli täis mõnusaid mõtteid ning andis indu uute harjutuste õpetamiseks. Hirmsasti tahaks Echole selgeks teha korrektse toomise ning kaugjuhtimise, ilma et ta pidevalt niheleks ette või tahapoole. Hantli toomise puhul on jällegi probleemiks selle närimine ning pidev rabistamine. Kuidas ma küll õpetan teda hantel suus istuma? See on küsimus, mille ma esitan ükskord acd-rakukese isiklikule koolitajale Katrinale.
Pühapäev aga oli täiesti vaba puhkamise päev. Väga harjumatu ning imelik. Enamasti on mul tegemisi jagunud igaks nädalapäevaks ning kodune ja isiklik elu jäänud vägagi tagaplaanile. Seoses kooliasjade lõppemisega on aga tekkinud veidralt tühi tunne. Kuidas ma istun kodus niisama ning vaatan tv-d või surfan netis jmt. Aja veetmiseks sobib suurepäraselt koristamine ning asjade ümbertõstmine, mida ma ka juba harrastanud olen. Leidsin üles suveriided, paigutasin paberid eri kaustadesse ning sorteerisin sahvrit. Koertega jalutamise käigus oli mul mahti minna ka aiamaale, et uurida maasikate, murulaugu ja peterselli edenemist. Peaks ülejäänud peenrale veel seemneid külvama, praegu peaks just õige aeg olema :). Teadupärast olen ma väga hiline aiapidaja, mai lõpp-juuni algus on minu jaoks täiesti normaalne külvata ning istutada.
Konstantse ajapuuduse tõttu on kannatanud ka minu söögitegemise huvi ja hobi. Kahjuks ei soosi tavaliselt ka mu külmik eri rooga valmistamist, olles väga minimaalselt sisustatud. Tänase köögikoristuse käigus aga (taas)avastasin isetehtud kuivatatud tomatid ning sibulad, kapist kruubid, poest tõin juurde võipaki ja küüslaugu ning aiamaalt murulaugu. Kõik need kokku andsid väga omapärase, kuid maitselt suurepärase orsotto. Tegemist on risotto analoogiga, ainult peamiseks koostisosaks on riisi asemel kruup.
Kuivatatud tomati orsotto.
Kõigepealt praadisin õrnalt läbi sibula ja küüslaugu, lisasin kruubi ning järk-järgult puljongi ja hautasin, kuni kruup muutus pehmeks. Seejärel lisasin või, hakitud murulaugu ja ahjukuivatatud tomatid. Kokku tuli kreemjas, hapukas-soolakas roog, mis viis keele alla.
Magustoiduks plaanin teha juba traditsioonilist õuna-puruvormi (raamatust 100 rooga mini "süües terveks ja kauniks") omapoolsete modifikatsioonidega. Nimelt olen ma enamasti kasutanud puru valmistamiseks mitte ainult retseptis toodud nisu- ja grahamjahu ning kaerahelbeid, vaid kõikisugu kuivaineid, mida kapis parasjagu leidub (alates müslist lõpetades kanepijahuga). Õunte vahele olen puistanud ka astelpalju marju, mis mõnusalt hapuka meki annavad. Koogi eeliseks on see, et taval suhkru asemel kasutatakse mett ning (õuna)mahla, puru jaoks aga fariinsuhkrut. Ikka parem, kui "valge surm".
Rahulik elu on vahelduseks ikka väga mõnus nähtus. Saab kodu korda, kõht täis, koerad rõõmsaks ning ehk ka rahu isiklikku ellu.
perenaine,
tt
Koolituselt sain kinnitust ka sellele, kui oluline kehakeel tegelikult koera jaoks on. Ning panin kõrva taha mõningaid nippe, mida Echo peal kindlasti proovin. Üheks heaks soovituseks oli alustada kõrvalkõndi alati parema jalaga, mis annab koerale eelinfo tulevase tegevuse kohta. Alustades liikumist vasaku jalaga, teab koer, et tema jääb ootama ning ei tule kaasa. Teiseks on kõrvalkõnnil oluline koera premeerida vasaku käega ning ülevalt alla, mis garanteerib koera püsimise vasakul küljel ning otse üles vaatamise.
Koolituspäev oli täis mõnusaid mõtteid ning andis indu uute harjutuste õpetamiseks. Hirmsasti tahaks Echole selgeks teha korrektse toomise ning kaugjuhtimise, ilma et ta pidevalt niheleks ette või tahapoole. Hantli toomise puhul on jällegi probleemiks selle närimine ning pidev rabistamine. Kuidas ma küll õpetan teda hantel suus istuma? See on küsimus, mille ma esitan ükskord acd-rakukese isiklikule koolitajale Katrinale.
Pühapäev aga oli täiesti vaba puhkamise päev. Väga harjumatu ning imelik. Enamasti on mul tegemisi jagunud igaks nädalapäevaks ning kodune ja isiklik elu jäänud vägagi tagaplaanile. Seoses kooliasjade lõppemisega on aga tekkinud veidralt tühi tunne. Kuidas ma istun kodus niisama ning vaatan tv-d või surfan netis jmt. Aja veetmiseks sobib suurepäraselt koristamine ning asjade ümbertõstmine, mida ma ka juba harrastanud olen. Leidsin üles suveriided, paigutasin paberid eri kaustadesse ning sorteerisin sahvrit. Koertega jalutamise käigus oli mul mahti minna ka aiamaale, et uurida maasikate, murulaugu ja peterselli edenemist. Peaks ülejäänud peenrale veel seemneid külvama, praegu peaks just õige aeg olema :). Teadupärast olen ma väga hiline aiapidaja, mai lõpp-juuni algus on minu jaoks täiesti normaalne külvata ning istutada.
Konstantse ajapuuduse tõttu on kannatanud ka minu söögitegemise huvi ja hobi. Kahjuks ei soosi tavaliselt ka mu külmik eri rooga valmistamist, olles väga minimaalselt sisustatud. Tänase köögikoristuse käigus aga (taas)avastasin isetehtud kuivatatud tomatid ning sibulad, kapist kruubid, poest tõin juurde võipaki ja küüslaugu ning aiamaalt murulaugu. Kõik need kokku andsid väga omapärase, kuid maitselt suurepärase orsotto. Tegemist on risotto analoogiga, ainult peamiseks koostisosaks on riisi asemel kruup.
Kuivatatud tomati orsotto.
Kõigepealt praadisin õrnalt läbi sibula ja küüslaugu, lisasin kruubi ning järk-järgult puljongi ja hautasin, kuni kruup muutus pehmeks. Seejärel lisasin või, hakitud murulaugu ja ahjukuivatatud tomatid. Kokku tuli kreemjas, hapukas-soolakas roog, mis viis keele alla.
Magustoiduks plaanin teha juba traditsioonilist õuna-puruvormi (raamatust 100 rooga mini "süües terveks ja kauniks") omapoolsete modifikatsioonidega. Nimelt olen ma enamasti kasutanud puru valmistamiseks mitte ainult retseptis toodud nisu- ja grahamjahu ning kaerahelbeid, vaid kõikisugu kuivaineid, mida kapis parasjagu leidub (alates müslist lõpetades kanepijahuga). Õunte vahele olen puistanud ka astelpalju marju, mis mõnusalt hapuka meki annavad. Koogi eeliseks on see, et taval suhkru asemel kasutatakse mett ning (õuna)mahla, puru jaoks aga fariinsuhkrut. Ikka parem, kui "valge surm".
Rahulik elu on vahelduseks ikka väga mõnus nähtus. Saab kodu korda, kõht täis, koerad rõõmsaks ning ehk ka rahu isiklikku ellu.
perenaine,
tt
laupäev, mai 16, 2009
magistritöö
Lõpuks ometi! Peale poolt aastat siplemist ning kahte kuud magamata öid ja hõivatud vabu hetki on ta valmis. Minu magistritöö. Kokku 77 lk pikk. Kui alul ei saanud vedama, siis lõpus ei saanud enam pidama. Nii palju oleks tahtnud veel juurde kirjutada.
Järgmiseks tuleb veel ettekanne ette valmistada, seejärel nö eelkaitsmisele minna ning lastekaitsepäeval viimaks oma töö ära kaitsta. Loodetavasti satub mulle mõistlik retsensent, kes väga urgitseda ei soovi. Ma olen niigi väga kriitiline ja skeptiline oma töö suhtes, vaja siis veel teistel hirmsate küsimustega meeleolu nulli viia.
Kahjuks ei saa ma pikaks ajaks puhkama jääda. Juba teisipäeval pean kaks eksamit ära vastama ning reedeks ettekande valmis meisterdama. Lisaks veel põhitöö, mõni retk ning loodusring. Aga eks maikuu on iga aasta kohutavalt kiire olnud. Mul on juba aeg sellega harjuma hakata.
tarkur,
tt
Järgmiseks tuleb veel ettekanne ette valmistada, seejärel nö eelkaitsmisele minna ning lastekaitsepäeval viimaks oma töö ära kaitsta. Loodetavasti satub mulle mõistlik retsensent, kes väga urgitseda ei soovi. Ma olen niigi väga kriitiline ja skeptiline oma töö suhtes, vaja siis veel teistel hirmsate küsimustega meeleolu nulli viia.
Kahjuks ei saa ma pikaks ajaks puhkama jääda. Juba teisipäeval pean kaks eksamit ära vastama ning reedeks ettekande valmis meisterdama. Lisaks veel põhitöö, mõni retk ning loodusring. Aga eks maikuu on iga aasta kohutavalt kiire olnud. Mul on juba aeg sellega harjuma hakata.
tarkur,
tt
reede, mai 01, 2009
pidu katku ajal
Suure surmaga sai 1-3.05 endal vabaks tehtud. Ainuke üritus, mis sellesse ajavahemikku alles jäi, oli mäkkejooksuvõistlus Keilas. Ülejäänud aeg aga lõputöö kirjutamiseks ning esmaseks valmimiseks. Läks aga nii, et 1.05 jõudsin koju alles õhtul, eeldatavasti on sisustatud ka laupäev ja/või pühapäev.
Asi sai alguse eilsest õhtust, mil otsustasin poole öö paiku maale sõita. Tahaks ju hirmsasti 11 näha ning kiigata, kuidas kevade saabumine ja aiatööd edenevad. Öösel muidugi midagi näha polnud, peale kummituslikult helendavad teerajakese. Õnneks aga on mul D, kes vajas varahommikul poole kuue ajal ilmtingimata jalutama minemist. Koperdasin unesegasena koertega õue ning jalutasin siis mööda aeda ringi. Üllataval kombel oli sel kellaajal juba suur valge käes, linnud kisendasid puudel ning üleüldse oli kõik nii ilus, nii ilus .... . Jalutuskäik tehtud, tagasi voodisse. Kuid seda pidu pikalt polnud, kell üheksa helistas Karin ja täpsustas kokkusaamiskellaaega. Olin oma mõtetes arvanud, et jooks algab keskpäeval, kui tegelikult oli hoopis tunni varem. Seega ruttu riidesse, koerad, kass ja O autosse ning minekule. Teepeal tuli mõte O tirts ka kaasa haarata. Tehtud, mõeldud. Auto oli lõpuks täis inimesi, loomi ning erinevaid tarvikuid. Kõige tipuks tuli mulle meelde, et Karin koos puuri ja kahe koeraga peab ka kuhugi mahtuma. Peale tunniajalist hilinemist jõudsime lõpuks Keilasse ja suundusime tankimäele. Poppy uhkes jooksuajas ees, poisid lõõtsutades järgi. Õudus kuubis. Kui tavaliselt on D märkamatu valge hiireke, siis nüüd rühkis ja ähkis ta vägagi eesrinnas. Echost rääkimata, kes üritas mu kätt puruks rebida. Igatahes saime platsile, läbi häda ootasime oma korra ära ning jookski sai tehtud. Nänn kätte ning Karinile põldu otsima. Lõpuks leidsime sellegi. Treenisime veidi aega Poppyt inimesi päästma ja seejärel mõtlesin Echole ka veidi ajugümnastikat pakkuda. Kahjuks jäi see aga üürikeseks, kuna ta polnud eriti motiveeritud. Tagasiteel autode juurde aga hakkas Echol järsku halb. Kohe nii halb, et isegi Poppy polnud motivatsioon. Taarus aeglaselt edasi, iga natukese aja tagant lamades ning pidevalt korinaga hingates. Tundus nagu oleks tal hingamisteedes takistus ees. Oletasin, et viga on soojas ilmas ja üsna suures koormuses ning lootsin, et vett juues asi paraneb. See lootus oli aga hetkeline. Kihutasime autoga Tallinna loodusmajja, kus parasjagu mõttetalguid peeti. Seal vaatas Lada koera üle ning konsulteeris arstiga. Lõpuks jõudsime järeldusele, et ju ta mesimummu alla neelas ning sellest kõriturse tekkis. Tasapisi hakkas Echol parem ning talle tuli meelde jooksuajaga Poppy ja elavnurga loomad. Lisaks pidin täitma oma poolkohustusi ka kojavanemana ning edastama talgute kohta informatsiooni staapi. Ajvaveetmisele aitasid kaasa kastitäis komme ning erinevad elukad, kellega tirts innukalt tutvus.
Lõpuks said poolkohustused loodusmajas läbi ning pakkisime end taaskord autosse. Karin koju viidud jätkasime teed kodu poole. Vahepeal oli O meelde tulnud üks redel, kes omaniku juurde kindlasti pääsema peab ning see- ja väikeste valearvestuste tõttu mind koju maha pani ja ise edasi sõitis.
Nüüd ma istungi kodus, rahatu ja autota. Mõtlen, kuidas oleks kõige ratsionaalsem auto tagasi saada ning mis ajast oma lõputööd teha.
Planeeri palju tahad, välja kukub ikka nii nagu alati.
Aga tegelikult oli täna väga tore päev, ausalt.
tt
Asi sai alguse eilsest õhtust, mil otsustasin poole öö paiku maale sõita. Tahaks ju hirmsasti 11 näha ning kiigata, kuidas kevade saabumine ja aiatööd edenevad. Öösel muidugi midagi näha polnud, peale kummituslikult helendavad teerajakese. Õnneks aga on mul D, kes vajas varahommikul poole kuue ajal ilmtingimata jalutama minemist. Koperdasin unesegasena koertega õue ning jalutasin siis mööda aeda ringi. Üllataval kombel oli sel kellaajal juba suur valge käes, linnud kisendasid puudel ning üleüldse oli kõik nii ilus, nii ilus .... . Jalutuskäik tehtud, tagasi voodisse. Kuid seda pidu pikalt polnud, kell üheksa helistas Karin ja täpsustas kokkusaamiskellaaega. Olin oma mõtetes arvanud, et jooks algab keskpäeval, kui tegelikult oli hoopis tunni varem. Seega ruttu riidesse, koerad, kass ja O autosse ning minekule. Teepeal tuli mõte O tirts ka kaasa haarata. Tehtud, mõeldud. Auto oli lõpuks täis inimesi, loomi ning erinevaid tarvikuid. Kõige tipuks tuli mulle meelde, et Karin koos puuri ja kahe koeraga peab ka kuhugi mahtuma. Peale tunniajalist hilinemist jõudsime lõpuks Keilasse ja suundusime tankimäele. Poppy uhkes jooksuajas ees, poisid lõõtsutades järgi. Õudus kuubis. Kui tavaliselt on D märkamatu valge hiireke, siis nüüd rühkis ja ähkis ta vägagi eesrinnas. Echost rääkimata, kes üritas mu kätt puruks rebida. Igatahes saime platsile, läbi häda ootasime oma korra ära ning jookski sai tehtud. Nänn kätte ning Karinile põldu otsima. Lõpuks leidsime sellegi. Treenisime veidi aega Poppyt inimesi päästma ja seejärel mõtlesin Echole ka veidi ajugümnastikat pakkuda. Kahjuks jäi see aga üürikeseks, kuna ta polnud eriti motiveeritud. Tagasiteel autode juurde aga hakkas Echol järsku halb. Kohe nii halb, et isegi Poppy polnud motivatsioon. Taarus aeglaselt edasi, iga natukese aja tagant lamades ning pidevalt korinaga hingates. Tundus nagu oleks tal hingamisteedes takistus ees. Oletasin, et viga on soojas ilmas ja üsna suures koormuses ning lootsin, et vett juues asi paraneb. See lootus oli aga hetkeline. Kihutasime autoga Tallinna loodusmajja, kus parasjagu mõttetalguid peeti. Seal vaatas Lada koera üle ning konsulteeris arstiga. Lõpuks jõudsime järeldusele, et ju ta mesimummu alla neelas ning sellest kõriturse tekkis. Tasapisi hakkas Echol parem ning talle tuli meelde jooksuajaga Poppy ja elavnurga loomad. Lisaks pidin täitma oma poolkohustusi ka kojavanemana ning edastama talgute kohta informatsiooni staapi. Ajvaveetmisele aitasid kaasa kastitäis komme ning erinevad elukad, kellega tirts innukalt tutvus.
Lõpuks said poolkohustused loodusmajas läbi ning pakkisime end taaskord autosse. Karin koju viidud jätkasime teed kodu poole. Vahepeal oli O meelde tulnud üks redel, kes omaniku juurde kindlasti pääsema peab ning see- ja väikeste valearvestuste tõttu mind koju maha pani ja ise edasi sõitis.
Nüüd ma istungi kodus, rahatu ja autota. Mõtlen, kuidas oleks kõige ratsionaalsem auto tagasi saada ning mis ajast oma lõputööd teha.
Planeeri palju tahad, välja kukub ikka nii nagu alati.
Aga tegelikult oli täna väga tore päev, ausalt.
tt
pühapäev, märts 22, 2009
puhkepäev
Aktivist Echo teguderohke päev:
väljasõit 09.40
botaanikaaia parklas ootamine 11.00-12.30
aias jooksmine ning lexiga müramine 12.45-13.20
poppyga müramine, frisbee harjutamine, pitch&go võistlus, püsilamamise harjutamine 14.00-15.00
kaitsealal jooksmine poppy ja aussiega 15.30-16.30
poppyga müramine Karini kodus 17.00-19.30
puhkehetked kodus 20.30-
Kõigest nii palju kulubki aega ja tegemisi, et Echo ära väsitada. Peaks vist talle jalutaja palkama, et ta iga õhtu nii mõnusalt rahulik oleks :)
tõrksa taltsutaja,
tt
väljasõit 09.40
botaanikaaia parklas ootamine 11.00-12.30
aias jooksmine ning lexiga müramine 12.45-13.20
poppyga müramine, frisbee harjutamine, pitch&go võistlus, püsilamamise harjutamine 14.00-15.00
kaitsealal jooksmine poppy ja aussiega 15.30-16.30
poppyga müramine Karini kodus 17.00-19.30
puhkehetked kodus 20.30-
Kõigest nii palju kulubki aega ja tegemisi, et Echo ära väsitada. Peaks vist talle jalutaja palkama, et ta iga õhtu nii mõnusalt rahulik oleks :)
tõrksa taltsutaja,
tt
esmaspäev, märts 16, 2009
pilte igapäevaelust ...
... et te ka näeksite, kui tore elu meil on :)
D nautimas maakoeraelu võlusid. Hullab meie jäätunud veevõtukohas ning puhkab pesas laua all.
Echo vahib läbi ukseprao Viivet. Üle ukse tulek on talle keelatud, kuid aegajalt unustab ta selle, et kassile saaks parema pilgu peale visata.
Majal on juba üks aken vahetatud. Kõige soodsam - kinnine ning ilma jaotusteta, kuid sellest hoolimata piisavalt kallis, et ostmine käib ükshaaval mõne kuu takka. Lemmiku soovil musta raamiga. Hoolimata minu hirmust, et ta liiga sünge jääb, näeb raam väga kena välja. Puitaken muidugi.
Pühapäevaõhtune saiategu kärssavas ahjus
Kodu
Majataguses seenemetsas
D nautimas maakoeraelu võlusid. Hullab meie jäätunud veevõtukohas ning puhkab pesas laua all.
Echo vahib läbi ukseprao Viivet. Üle ukse tulek on talle keelatud, kuid aegajalt unustab ta selle, et kassile saaks parema pilgu peale visata. Viive eputab Echo ees ning õpib ametit. Ühtegi metsikut hiirt ta veel majast leidnud pole. Need on vist pikaajalisele kommandeeringule sõitnud seoses koerte/kassi saabumisega majja.
Majal on juba üks aken vahetatud. Kõige soodsam - kinnine ning ilma jaotusteta, kuid sellest hoolimata piisavalt kallis, et ostmine käib ükshaaval mõne kuu takka. Lemmiku soovil musta raamiga. Hoolimata minu hirmust, et ta liiga sünge jääb, näeb raam väga kena välja. Puitaken muidugi.
Pühapäevaõhtune saiategu kärssavas ahjus
Kodu
Majataguses seenemetsas õppiv puhkaja,
tt
neljapäev, märts 05, 2009
uhhuu
Mõne päeva pärast saab täis 1 väga eriskummaline ja põnev aasta. Nimelt naistepäeva paiku 1 aasta tagasi sundis miski vägi mind võtma oma sõbranna Karini ning lemmiku O koos tema autoga kaasa ning kihutama tulistjalu Saksamaale Frankfurti ära tooma ühte isast pea 2 aastast austraalia karjakoera Echot. Äraminekuõhtul sadas maha paks lumi ning tekkis küsimus, kuidas me suverehvidega/lamellidega üleüldse teel püsime ning Baltimaadest läbi saame. Rehvivahetusepoisid pidasid meid muidugi hulludeks ning soovisid head teed. Õnneks läks kõik õnneks.
Igatahes nüüdseks on see punane kurat mu närve söönud ja aega raisanud juba terve aasta. Ning eile tabasin end mõttelt, et see täitsa meeldib mulle. Aastaga on märgata ka progressi tema käitumises - Echo on muutunud rahulikumaks ning stabiilsemaks. Kas ka kuulekamaks, seda ma ei kommenteeri :D. Igatahes on meie suurejooneline võistluskarjäär toppama jäänud juba sügisest alates. Ehk tuleb kevadega ka tuhin tagasi. Eile proovisin II korda ka koonurihma ning üllatus-üllatus, see toimis. Ma olin nii rõõmus, et sain kõndida Nõmme pisikestel koerarohketel tänavatel täiesti rahulikult, ilma, et peaks pidevalt räuskava koera järel lohisema. Echo oli küll kui turritav pulk, kuid vähemasti ta ei lõuanud ega tirinud. Suured tänud Margele ning koonurihma leiutajale.
Oma mõttelennuga koertest ja nende omanikest jõudsin ma selleni, et ühe peremehe loomad kipuvad ühtemoodi minema. Või õigemini nad on/muutuvad sellisteks nagu me soovime. Miks mul nii opakad koerad alati olnud on? Kõigepealt Lexi, Niki ja nüüd Echo. Ma juba põnevusega ootan, milline elukas järgmine küll olla võiks. Tegelikult võib D ka liigitada omapäraseks. Sest ega tava koerapidaja mõistus tema omamoodi mõtlemist vist kaua ei tolereeriks. Nelja aastaga olen ma aga jõudnud harjuda sellega, et D on tunduvalt rahulikum, isepäisem ning omamoodi nõudmistega. Ning nõustun täielikult väitega, et hurdad on teistmoodi. Selle mõistmiseks peab kas hurdaga koos elama või temaga lähemat tutvust omama.
Kuid mispärast mul siis opakad koerad on. Mul on tunne, et tegelikult mulle meeldivad ju sellised isepäised loomad. Ma ei kannata koeri, kes võivad igavesti su käsku oodata ning surevad selle nimel. Mulle meeldivad loomad, kes mõtlevad ise, kes naudivad elu ning kes on aktiivsed. Echo hüperaktiivsus küll alguses ehmatas, kuid praegu olen ma sellega harjunud. Tema rahulikumad hetked toovad isegi rahutuse hinge. Eelmise koeraga olin valmis juba arstile minema, kuna koer muutus äkitsi liiga rahulikuks ning magas kodus olles liiga palju. Tegelikult oli viga selles, et ta muutus täiskasvanuks :D.
Eks aeg näita, mis mu uhhuust saab. Eeldatavasti, kui ta ikka kõrge vanuseni elab, on ta 8 aastaselt mõnus ja rahulik karjakoer, kellega on ideaalne koos elada.
perenaine,
tt
Igatahes nüüdseks on see punane kurat mu närve söönud ja aega raisanud juba terve aasta. Ning eile tabasin end mõttelt, et see täitsa meeldib mulle. Aastaga on märgata ka progressi tema käitumises - Echo on muutunud rahulikumaks ning stabiilsemaks. Kas ka kuulekamaks, seda ma ei kommenteeri :D. Igatahes on meie suurejooneline võistluskarjäär toppama jäänud juba sügisest alates. Ehk tuleb kevadega ka tuhin tagasi. Eile proovisin II korda ka koonurihma ning üllatus-üllatus, see toimis. Ma olin nii rõõmus, et sain kõndida Nõmme pisikestel koerarohketel tänavatel täiesti rahulikult, ilma, et peaks pidevalt räuskava koera järel lohisema. Echo oli küll kui turritav pulk, kuid vähemasti ta ei lõuanud ega tirinud. Suured tänud Margele ning koonurihma leiutajale.
Oma mõttelennuga koertest ja nende omanikest jõudsin ma selleni, et ühe peremehe loomad kipuvad ühtemoodi minema. Või õigemini nad on/muutuvad sellisteks nagu me soovime. Miks mul nii opakad koerad alati olnud on? Kõigepealt Lexi, Niki ja nüüd Echo. Ma juba põnevusega ootan, milline elukas järgmine küll olla võiks. Tegelikult võib D ka liigitada omapäraseks. Sest ega tava koerapidaja mõistus tema omamoodi mõtlemist vist kaua ei tolereeriks. Nelja aastaga olen ma aga jõudnud harjuda sellega, et D on tunduvalt rahulikum, isepäisem ning omamoodi nõudmistega. Ning nõustun täielikult väitega, et hurdad on teistmoodi. Selle mõistmiseks peab kas hurdaga koos elama või temaga lähemat tutvust omama.
Kuid mispärast mul siis opakad koerad on. Mul on tunne, et tegelikult mulle meeldivad ju sellised isepäised loomad. Ma ei kannata koeri, kes võivad igavesti su käsku oodata ning surevad selle nimel. Mulle meeldivad loomad, kes mõtlevad ise, kes naudivad elu ning kes on aktiivsed. Echo hüperaktiivsus küll alguses ehmatas, kuid praegu olen ma sellega harjunud. Tema rahulikumad hetked toovad isegi rahutuse hinge. Eelmise koeraga olin valmis juba arstile minema, kuna koer muutus äkitsi liiga rahulikuks ning magas kodus olles liiga palju. Tegelikult oli viga selles, et ta muutus täiskasvanuks :D.
Eks aeg näita, mis mu uhhuust saab. Eeldatavasti, kui ta ikka kõrge vanuseni elab, on ta 8 aastaselt mõnus ja rahulik karjakoer, kellega on ideaalne koos elada.
perenaine,
tt
pühapäev, märts 01, 2009
kokandusminutid
Ma olen sel nädalavahetusel taas kodune olnud. Ning tõbine. Väga tore kombinatsioon. Joon liitrite kaupa kummalisi leotisi, määrin jalgu hanerasvaga, kuristan kurku soolaveega. Ning kaks korda päevas ravin D haavu. Nimelt käis mu kontjalg neljapäeval väikesel operatsioonil - elu esimesel lõikusel. Echo hammustusest tekkis D põsele kaks muna, mis täitusid koevedelikuga. Kuna munad läksid väga pingesse ning põletikuliseks, tuli nad skalpelliga avada ning vedelik välja päästa. Nüüd olen juba mitu päeva haavakesi lahti hoidnud ning nacl lahusega puhastanud. Vaikselt hakkab põsk paranema. Ma olen väga hoolas põetaja :).
Igatahes, tagasi vabade päevade juurde. Kuna ma olen üks paras gurmeetaja, tekkis mul soov midagi head süüa. Mõtlesin ja otsisin ning lõpuks jäin kikerhernesupi ning tobeda nimega missisippi sokolaadipiruka juurde. Seekordne valik oli põhiliselt tingitud jätkuvast säästuajast, mis sunnib ära kasutama kõikvõimalikud kodused toiduained. Juhuslikult on mul juba külmikunurgas vedelenud mitu kuud kaks kikerhernekonservi, mida nüüd edukalt kasutada sain. Teoreetiliselt pidi supp püree kujul olema, kuid sobivate masinate puudumisel on tegemist pigem tükilise püreesupiga. Peale kikerherneste sisaldab see roog hulgaliselt küüslauku, natuke liiga palju tsillit ning (looma)puljongit (pulbri kujul, öko variant). Mina lisasin omalt poolt ka natukene koort, et tulisust veidigi vähendada. Magustoiduks valmistasin ülimalt sokolaadise koogi, millele lisas väärtust vahukoos ja pirnid siirupis. Kogu see kompott viis lausa keele alla. Mõnikord tuleb mul söögi tegemine välja ka.
Kahjuks algab homsega järjekordne töönädal ning sellega minu rahulik kodune olek ka lõppeb. Taaskord 5 üliaktiivset päeva täis toimetamisi igast valdkonnast. Kõigele lisaks pole ma veel täielikult tervenenud, nii et uimane oleks saab mind ka tööpäevadel saatma.
Aga nüüd uuesti jalavanne võtma.
enesepõetaja,
tt
Igatahes, tagasi vabade päevade juurde. Kuna ma olen üks paras gurmeetaja, tekkis mul soov midagi head süüa. Mõtlesin ja otsisin ning lõpuks jäin kikerhernesupi ning tobeda nimega missisippi sokolaadipiruka juurde. Seekordne valik oli põhiliselt tingitud jätkuvast säästuajast, mis sunnib ära kasutama kõikvõimalikud kodused toiduained. Juhuslikult on mul juba külmikunurgas vedelenud mitu kuud kaks kikerhernekonservi, mida nüüd edukalt kasutada sain. Teoreetiliselt pidi supp püree kujul olema, kuid sobivate masinate puudumisel on tegemist pigem tükilise püreesupiga. Peale kikerherneste sisaldab see roog hulgaliselt küüslauku, natuke liiga palju tsillit ning (looma)puljongit (pulbri kujul, öko variant). Mina lisasin omalt poolt ka natukene koort, et tulisust veidigi vähendada. Magustoiduks valmistasin ülimalt sokolaadise koogi, millele lisas väärtust vahukoos ja pirnid siirupis. Kogu see kompott viis lausa keele alla. Mõnikord tuleb mul söögi tegemine välja ka.
Kahjuks algab homsega järjekordne töönädal ning sellega minu rahulik kodune olek ka lõppeb. Taaskord 5 üliaktiivset päeva täis toimetamisi igast valdkonnast. Kõigele lisaks pole ma veel täielikult tervenenud, nii et uimane oleks saab mind ka tööpäevadel saatma.
Aga nüüd uuesti jalavanne võtma.
enesepõetaja,
tt
pühapäev, veebruar 15, 2009
mõtisklus
Mõnda aega tagasi osalesin töökohustuste käigus ühel koolitusel, kus räägiti suhtelmisest noortega. Vestluste ja arutelude vahepeale tegime ka väikeseid testikesi. Üldiselt mulle testikesed meeldivad, kõditavad mõnusalt enesehinnangut ning annavad aegajalt ka uusi huvitavaid mõtteid. Seekord jäi mulle pähe kummitama ühe matemaatiliste kujundite testi tulemus, kus oli muuhulgas ka ära toodud selline lause (täpset sõnastust ei mäleta, kuid mõte oli selline) - head eeldused saada juhiks, tunnetad hästi teiste muresid ning probleeme, kuid raske leida inimesi, kes sinu omadest aru saaks. Seetõttu on oht jääda üksi. See mõte muudkui keerleb mu peas. Ning mida rohkem ma sellele mõtlen, seda selgemini näen, kuidas asjad ka niimoodi suunduvad. Ehk olen ma end üle mõelnud? Ma igatahes sügavalt loodan seda. Aga igaks juhuks väike üleskutse - palun mõistke mind ka :). Sellega muidugi ei soovi ma üldse väita, et mind mitte keegi ei mõistaks, kuid mõnikord ikka juhtub.
Igatahes on mul täna täiesti vaba päev (va korraks töö juurest läbi lippamine, et signalisatsioon peale panna ja uksed lukustada) ning ma olen seda ka üdini nautinud. Hommikul muidugi helises telefon esimest korda seitsme paiku (õnneks sai aku tühjaks), seejärel kaheksa paiku (olin aku laadima pannud ning leidsin end vestlemas isaga aiavärava puldi asukoha üle), järgmiseks helistas ema kella poole kümne paiku (uuris, kuidas koju olin eelmine õhtu jõudnud) ning lõpuks poole üheteist ajal äratas mind meeldivalt lemmik. Seega sain väikeste pausidega magada täpselt nii kaua kui tahtsin. Pole just eriti sage juhus. Hommikune uni on ikka väga magus. Vähemalt minu jaoks. Seejärel tegin ühe korraliku jalutuskäigu kohalikel põldudel ning otsisin metsloomade jälgi. Kahjuks enamus jälgi kuulusid koerlastele, kuid siiski leidsin ka mõned kitsejäljed. Peale sõrajälgede oli ka kraapimisjälgi. Eeldatavasti olid kitsed lume alt söögipoolist otsinud.
Ülejäänud päeva olen veetnud arvuti ees süüvides oma lõputöösse ning samal ajal püüda kustutada tulekahju lavapoiste toas. Kahjuks pole kumbki eriti õnnestunud; artiklitesse süvenemist on takistanud hajevil olek ja kustutamist äge iseloomake. Mis niimoodi küll edasi saab? Jäängi siia külla vaikset elu elama ning koeri kasvatama? Pole just mustikas väljavaade. Palju meeldivama lahenduse korral peavad kaks kõva kivi hakkama korralikku jahu jahvatama. Huvitav, kas see on varem õnnestunud või oleme esimesed, kes nii pompöösse plaani oma ellu võtnud ... .
tulevane suur juht,
tt
Igatahes on mul täna täiesti vaba päev (va korraks töö juurest läbi lippamine, et signalisatsioon peale panna ja uksed lukustada) ning ma olen seda ka üdini nautinud. Hommikul muidugi helises telefon esimest korda seitsme paiku (õnneks sai aku tühjaks), seejärel kaheksa paiku (olin aku laadima pannud ning leidsin end vestlemas isaga aiavärava puldi asukoha üle), järgmiseks helistas ema kella poole kümne paiku (uuris, kuidas koju olin eelmine õhtu jõudnud) ning lõpuks poole üheteist ajal äratas mind meeldivalt lemmik. Seega sain väikeste pausidega magada täpselt nii kaua kui tahtsin. Pole just eriti sage juhus. Hommikune uni on ikka väga magus. Vähemalt minu jaoks. Seejärel tegin ühe korraliku jalutuskäigu kohalikel põldudel ning otsisin metsloomade jälgi. Kahjuks enamus jälgi kuulusid koerlastele, kuid siiski leidsin ka mõned kitsejäljed. Peale sõrajälgede oli ka kraapimisjälgi. Eeldatavasti olid kitsed lume alt söögipoolist otsinud.
Ülejäänud päeva olen veetnud arvuti ees süüvides oma lõputöösse ning samal ajal püüda kustutada tulekahju lavapoiste toas. Kahjuks pole kumbki eriti õnnestunud; artiklitesse süvenemist on takistanud hajevil olek ja kustutamist äge iseloomake. Mis niimoodi küll edasi saab? Jäängi siia külla vaikset elu elama ning koeri kasvatama? Pole just mustikas väljavaade. Palju meeldivama lahenduse korral peavad kaks kõva kivi hakkama korralikku jahu jahvatama. Huvitav, kas see on varem õnnestunud või oleme esimesed, kes nii pompöösse plaani oma ellu võtnud ... .
tulevane suur juht,
tt
pühapäev, veebruar 01, 2009
Echo ja Viive
Pühapäeva pärastlõuna Rannametsa külas. Ühe väikese talu köögis vedelevad koerad Dhakra ja Echo. Toas mõnuleb kass Viive. Uks kahe toa vahel on kinni. Järsku hakkab pihta liikumine toa ja köögi vahet - aeg süüa teha. Uks jääb lahti ... . Viive ronib oma piilumispessa laua peale ning jääb ootama. Varsti, vaikselt, ilmub üle ukseprao kellegi must nina. Diivani peal kõlab käsklus "Ei". Nina taandub. Mõne hetke pärast on nina taas nähtaval, seekord koos punase koonuga. Taaskordne "Ei" ning taandumine. Järgmiseks imbub uksevahele juba nina koos koonu ja kõrvadega. Kuna keelavat märguannet ei tule, vingerdab nina vaikselt edasi. Nüüd on juba esikäpadki ületanud toa ja köögi vahelise piiri. Järgmiseks tuleb keha ning tagakäpadki. Viimaks on Echo kogu kerega ületanud lävepaku ning üritab vaikselt kassile, kelle asukoht nüüdseks diivanil, lähemale imbuda. Ise aegajalt mõmisedes. Pilk kindlalt kassile naelutatud. Lõpuks tuleb käsklus "Ei, tagasi" ning koer kaob korraks areenilt. Ikka selleks, et sekundi pärast uuesti piidlema asuda.
Nii toimub sotsialiseerimine meie moodi. Kass õrritab oma olemasoluga ning Echo allub provokatsioonile. Nii hirmsasti tahaks kassiga hullata, kuid mõistmatu perenaine ei luba. Raske elu :)
keelaja,
tt
Nii toimub sotsialiseerimine meie moodi. Kass õrritab oma olemasoluga ning Echo allub provokatsioonile. Nii hirmsasti tahaks kassiga hullata, kuid mõistmatu perenaine ei luba. Raske elu :)
keelaja,
tt
laupäev, jaanuar 17, 2009
loomaaed koduseinte vahel
Mulle tundub, et meie kodu hakkab vaikselt loomaaiaks muutuma. Lisaks harjumuspärastele elukatele - Dhakra ja Echo - nõuab meie viivitamatut tähelepanu ka kassikrants Viive. Otil oli juba ammu peas mõte endale kass võtta, kuid siiani polnud leidnud sobivat. Ühel heal päeval sattus ta Pärnu varjupaiga kanti, mõtles kaua ukse ees, kas siseneda või mitte ning lõpuks ukse avades seisis silmitsi oma kassiga. Too istus toidukottide otsas ning jõllitas teda. Kiisu oli tagasi toodud ühest perest, kus ta polnud piisavalt lastega mänginud. Äärmiselt kummaline. Meiega tahab kiisumiisu küll mürada ning lemmik magamiskohaks on tal pererahva kõht või pea. Koertega esialgu ta veel lähemat tutvust teinud pole. Ainult läbi ukseprao on penidega tõtt vahtinud.
Nagu kolmest loomast pisikeses suitsuses maaköögis veel vähe, maandus meie juurde veel ka Karin oma elukate Poppy ja Aussiega. Poppy nautis olukorda, sai ta ju vabalt mürada oma isikliku mõmmi Echoga ning magada D kaisus. Aussie vaeseke aga peitus oma puurisügavustesse ning manas ette äärmise hädasolija ilme. Kaks ööd kolme hulluga ühes pisikeses toas oma puuris magada oli tema jaoks vist suur piin. On ta ju harjunud toas perenaise juures magamas. Ilmselt tundis tema end minekupäeva koidu ajal äärmiselt rõõmsalt, erinevalt autojuhist ning kaasreisjast. Kuid varasest algusest hoolimata möödus reis pealinna tõrgeteta ning päeva jooksul said koerad veel kaks korda Nõmme-Mustamäe kaitsealal vabalt mürada.
loomaaia perenaine,
tt
Nagu kolmest loomast pisikeses suitsuses maaköögis veel vähe, maandus meie juurde veel ka Karin oma elukate Poppy ja Aussiega. Poppy nautis olukorda, sai ta ju vabalt mürada oma isikliku mõmmi Echoga ning magada D kaisus. Aussie vaeseke aga peitus oma puurisügavustesse ning manas ette äärmise hädasolija ilme. Kaks ööd kolme hulluga ühes pisikeses toas oma puuris magada oli tema jaoks vist suur piin. On ta ju harjunud toas perenaise juures magamas. Ilmselt tundis tema end minekupäeva koidu ajal äärmiselt rõõmsalt, erinevalt autojuhist ning kaasreisjast. Kuid varasest algusest hoolimata möödus reis pealinna tõrgeteta ning päeva jooksul said koerad veel kaks korda Nõmme-Mustamäe kaitsealal vabalt mürada.
loomaaia perenaine,
tt
Tellimine:
Postitused (Atom)