Muhu ja Saaremaa

Augusti viimasel nädalavahetusel sai põgusalt väisatud Muhu- ning Saaremaad. Reisikaaslasteks koerad, Martin ja Andres. Neljapäeva õhtul sõitsime ööbimiskohta Koguva külla, mida võib kirjeldada kui igapäevaselt toimivat vabaõhumuuseumi. Nimelt on selle küla pea kõik majad pika ajaloo ning väärikusega. Kusagil pole lõhnagi ebaõnnestunud renoveerimistöödest, asfaldist jms. Iga majakompleksi piirasid sammaldunud kiviaiad ning põlispuud. Ööga mahalangenud kaste ning usinalt kootud ämblikuvõrgud sillerdasid hommikupäikese käes, kui väikest ringkäiku külas tegime. Küla piiril, kadakate vahel vilksatas ka meri. Mida hing veel ihaldada võiks?

Enne üle väina sõitmist põikasime ka jaanalinnutallu, kus eksponeeriti jaanalinde, emusid, nandusid ning kängurusid. Muidugi oli võimalik osta nimiosalise sulgi, mune, nahktooteid jms. Munade järele paistis päris suur nõudlus olevat, kuna meie soovi peale üht osta, vastati suht ebalevalt. Kuid enda omandusse Martin ta siiski sai. Muna on päris pirakas ning raske. Ei kujuta ette, mida tema tulevane omanik munaga peale hakkab. Aga õnneks see juba võõras mure :). Ühest munast pidavat vist 16 inimesele omleti saama. Kujutage ette seda piima hulka, mis sinna lisada tuleb. Või pannkooke tehes jahu hulka. Aga õnneks ta säilib külmikus 6 kuud, nii et aega mõtete kogumiseks peaks piisavalt olema.

Seejärel suundusime läbi mitmete peatuspaikade looduskaunites ja kultuurilistes kohtades Sõrvele ööbimiskohta otsima. Olin plaaninud ööbida RMK poolt hallatavas Sopi metsavahionnis, kuid puudulike viitade tõttu me sinna ei jõudnud. Selle asemel võtsime suuna mere äärde ning potsatasime oma asjad väikesele lagendikule maha. Rämpsukuhilat silmates tekkis küll väike pettumusnoot hinge, kuid selle likvideerimisel oli kõik suurepärane. Lagendik lõkkeplatsiga asus paarkümmend meetrit merest eemal, jäädes roostiku ning kadastiku vahele. Taevas oli sinine, õhk soe ning meri peegelsile. Lihtsalt ilus! Koertel oli muidugi lõbu laialt, keegi ei piiranud nende liikumist ning eelmistest külalistest oli piisavalt konte maha jäetud. Siinkohal tervitan inimesi, kes enda järelt koristada ei mõista ning kelle pärast mina pean pidevalt oma koeri jälgima, et nad midagi kahjulikku sisse ei sööks. Enne magamaminekut kohtasime ka oma valdusi üle kontrollivat jahimeest, keda Niki suure kisaga ähvardas. Jumal tänatud, et mees meie peale viha ei kandnud. Tal oleks täielik õigus olnud koer maha lasta. Aga paras ehmatus oli see meile ka, ei osanud oodatagi, et keegi seal hilja õhtul veel ringi hulgub. Seda enam, et maju ümbruskonnas pole.

Põlise linnalapsena olen ma harjunud müra-käraga ning pideva valgusreostusega. Maal olles aga naudin täiel rinnal pimedust ja vaikust. Nii ka seekord. Minu õnneks halastas ilmataat meile ning lubas nautida pilvitut taevast, kus vilkus mustmiljon tähte. Lesisime Anduga telgi ees rohul ja vahtisime taevasse. Paraku tundsime ainukesena ära Suure Vankri ning vist ka Põhjanaela. Enne magamajäämist õnnestus mul ka langevat tähte näha, aga seda nii korraks, et soovile mõelda ei jõudnudki. Aga ega ma eriti soovimisse ei usugi, pigem tegutsen ise oma soovide ja eesmärkide nimel ning vaatan, mis elu toob. Kui midagi on määratud juhtuma, siis see nii ka toimub. Vaadates tagasi oma elule võin väita, et just nii on ka palju kordi olnud.

Järgmise päeva veetsime talumuusemit kaedes, Kiipsaare majakat otsides, lambalaadal mahetooteid ostes (minu kiiks, võtke või jätke) ning paadiköit hankimas. Köis kulub meil ära majas liistude asemel, on ilusam ja loomulikum (loe: looduslikum). Kiipsaare majakas asub samanimelisel nukil Tagamõisa poolsaare loodeosas. Kahjuks me tuletornini ei jõudnudki. Olles eelnevalt päris pikalt metsateedel ekselnud, tekkis väike ajapuudus. Seetõttu imetlesime torni veidi eemalt ning tutvusime rannikuga. Rand koosnes liivavallidest ja kiviklibust, päike lõõskas taevas ning mõnus meretuul jahutas õhku. Ühtegi inimest me ei kohanud. Tundus nagu viibiksime asustamata saarel. Meri oli sinisinine, ma polegi varem nii kirgast merd näinud. Nüüd tean, kuhu järgmine suvi rannamõnusid (merd, päikest, vaikust) nautima lähen.

Õhtul käisime Kuressaare piiskopilinnuses Maarja ja Rannapi kontserdil. Üritusel oli mõnusalt vähe rahvast, piisavalt istumiskohti ning väike valge lava esinejatega (peale ülanimetatute ka neid saatev keelpillikvartett). Õhkkond oli kananahka tekitavalt mõnus, ilus oli kuulata lemmiklaule elavas esituses kuulata, eriti veel kui lauljaks on Maarja (kel on ka häält, viisipidamist ning elegantsi). Aegajalt tahtsid miljööd rikkuda lapsed, kes ringi jooksid ja kisasid, kuid õnneks oli enamus publikust viks ja viisakas. Seekord ööbisime metsa sees väikeses majakeses, jagades öömaja vaablastega. Õnneks on nad rahumeelsed loomad, kuid sellegipoolest polnud mul mingit soovi nendega lähemalt kokku puutuda. Kuid paistis, et meiegi ei pakkunud neile erilist huvi. Taevas oli jätkuvalt pilvitu ning tundus, et tähti oli veelgi rohkem tulnud.

Pühapäeval koju jõudes tundsin endas uut energiat tööde-toimetustega peale hakkamiseks, mis algas suurkoristusega, jätkub sünnipäevaettevalmistustega, tööplaanide koostamisega, õppimisega ning arvatavasti lõpeb millalgi väsimuse ja tüdimusega. Kuid siis on alati võimalik mõni päevake eraldada ning linnast kaduda!

Koertest kah mõni sõna. Elukad pidasid end suurepäraselt üleval kogu reisi vältel (kui Niki urramine ja D oksendamine ja telgis laiutamine välja arvata :p). Koerad nautisid täiega vabadust ning merd. Nad jooksid ringi, mängisid omavahel, luusisid kadastikes ja roostikes. Autos olles ning ringi sõites magasid rahulikult ning ootasid kannatlikult meie järel. Ühesõnaga, koertega ringi rändamine pole lisakohustus vaid rõõm ning kindlasti tänavad nad omanikke selle võimaluse eest kuhjaga. Pole vaja ka karta seda, et koer loodusesse ei sobi, vabadust ei hinda jms. D on suurpärane näide sellest, et naudib ikka küll. Kodus täielik diivanikoer, kuid vajadusel ka suurepärane matkasell :D. Ainult soojad riided tuleb talle kaasa võtta, et öösel külm ei hakkaks.

tt

Väikelinna idüll

Mis on ühist Tallinnal ja Suure-Jaanil? Mõlemat kohta nimetatakse ametlikult linnaks. Üks meie mõistes suur- ja teine väikelinn. Suure-Jaani on rohelusse uppunud ja uinunud linnake Viljandimaal samanimelise paisjärve kaldal. Nagu ühele Eesti linnale kohane, ei puudu ka siit Tallinna nimeline (pea)tänav, Konsum ja kohvik "Alberti juures". Ning nagu arvata oligi, armusin ma sellesse linna esimesest silmapilgust.

Vaikus
Elades Tallinnas, viibin ma pidevalt ja ööpäevaringselt müra sees. Olenevalt kohast on taustahelid kas valjemad või vaiksemad, kuid alati on nad olemas. Kindlasti on asi ka selles, et mul on nii kuradi hea kõrvakuulmine, et igasugune taustaheli minuni jõuab. Siin olles aga on põhilisteks heliallikateks pääsukesed, hakid ning ritsikad. Ning nende vastu pole mul, looduslapsel, muidugi midagi.

Lihtne ja hea
Väikelinna pindala ja ümbermõõt on väike ning väikesed on ka tema tänavad. Tänavate ääres paiknevad väikesed majakesed roheliste aiakestega. Praktiliselt igal sammul kohtab ajahambast räsitud majakesi, millest osa on juba ka uuenduskuuri läbi teinud. Mulle isiklikult on südamelähedasemad (vähemalt väljast vaadates ;)) just need veidi väsinud majad oma iseloomu ja olemusega. Tänavatel ringi hulkudes jäävad silma ette üha ilusamad ja armsamad majad. Tahaks kohe kõiki endale. Astudes asfaldilt kruusateele muutub miljöö ja õhkkond hetkega. Tekib tunne, nagu jalutaks mööda tänavküla, mitte linna. Taamalt on kosta lehma muu-sid ja kirevaid kukki. Aiad on jaotatud viljapuu-, aedvilja- ning lilleaedadeks. Kartul tundub sel aastal väga niru olevat, kuid sõstraid ja õunu on parasjagu. Huvitav on aga see, et inimesi tänavatel napib. Õhtuti ringi jalutades on valged ainult mõned üksikud aknad. Kuskohas küll kõik elanikud on?

Rukkilill ja toonekurg
Linna keskväljakult möödudes ning üle paisu surnuaia poole liikudes märkasin vana veskihoone korstna otsas kurepesa. Pesas oli kaks isendit. Kuna mu linnuvaatlusoskused on puudulikud, siis ei osanud kahjuks määrata, mis soost loomadega tegu on. Kuid reeglipäraselt peaks pesa jagama isas- ja emaslind. Kuna tänavune aasta pidavat toonekure järelkasvule ebasoodne olevat, siis esialgsel vaatlusel tundus, et nemad olid looduse nõu kuulda võtnud ja selleaastase peresuurendamise järgmisele lükanud. Järgmisel päeval pesast möödudes tundus mulle, et sinna oli tekkinud kolmaski isend. Ju oli tegemist ikkagi Kurg Juunioriga, keda minu mutisilm varem haarata ei suutnud.

Kirik
Järve kaldalt kõrgub taevasse kirik, valgete krohvitud müüride ja punase katusega. Kirikul ka torn ning torni tipus ... kuldne kukk. Kuke saba pidavat näitama põhja- ning pea lõunasuunas. Ootamatu ja vahelduslik tavapärastele ristidele. Kirikut ümbritseb surnuaed, kus võis leida nii uhkeid kui tagasihoidlikke, värskeid ja rohtu kasvanud hauaplatse. Igaühel nimed, sünni- ja surmadaatumid ning oma lood taga. Uitasin seal põlispuude vahel ringi ja lasin mõtetel vabalt triivida. Ilus oli vaadata juba aastakümneid tagasi meie seast lahkunud inimeste hoolitsetud haudasid. Kena, et inimestel on aega ja tahtmist tulla lähedaste haudasid korrastama. Samas oli ka platse, kus kivid kulunud, ristid viltu vajunud ning rohi kasvamas. Kas nende lahkunute lähedased pole enam elavate kirjas? Või on nad välismaale kolinud? Või pole enam jõudu ja jaksu kodust välja liikumiseks? Kindlasti on veel mitmeid ja mitmeid põhjuseid, miks osa haudu nii kurvalt inimestele järgi vaatavad ning hoolitsevat kätt ootavad.

Pärnu ja langevad tähed
"Hetke vaid, mõni mälestus kestab. Kuid on neid, mida minna ei lasta. Küllap siis, meie vajame neid, sest nad tulevad taas, kas sa ootad või ei."
Pärnusse jõudmisega astusin sammukese lähemale linnaellu sukeldumise raskel teel. Võrreldes aastatetaguste kogemustega üllatas see linn mind tõeliselt positiivselt. Tekkis kohe soov oma kolm asja võtta ning siia elama kolida. Siin õnnestus mul ka elus esimest korda näha langevaid tähti, lausa 4 korda. Räägitakse, et kui sel hetkel midagi soovida, läheb see täide. Mind valdas sel õhtul nii hea meeleolu, et ei osanudki midagi soovida. Elu on niigi ilus.

Esmaspäeval jälle Tallinna tagasi argirutiini küüsi.