kook

Ma olen alati olnud arvamusel, et pea pole prügikast ning seega toiduretsepte pähe ei õpi. Kui süüa hakkan valmistama, otsin õigelt lehelt sobiva retsepti ja näpuga järge ajades teen toidu valmis. Lisaks ei meeldi mulle väga retseptidega eksperimenteerida vaid pigem teen täpselt nii nagu kirjas. Vastasel juhul kipub tulemuseks olema käkk :)

Otto sünnipäevaks koogiretsepti otsides ei leidnud kuidagi seda kõige sobivamat ning otsustasin katsetada. Kui keeruline kohupiimakook ikka olla saab :) Ja läks õnneks. Ühest raamatust sain mõtte, teisest koogipõhja... ja suurepärane kook saigi valmis.

Kõigepealt tegin võist, riisi- ja tatrajahust purutaigna, mille vormi põhja surusin. Seejärel segasin 3 pakki kohupiimapastat (ikka need kõige rammusamad - pagari ja ricotta) viie muna (ükshaaval lisades), apelsinikoore pulbri (saadaval ökopoodides), apelsinist pressitud mahla, riivitud ingveri ja vaniljepulbriga. Maitse järgi lisasin ka suhkrut. Valasin segu vormi ja küpsetasin tunnike 170 kraadises ahjus. Lisaks lasin koogil seista, et ta taheneks ja maitsed saaksid esile tulla.

küpsetaja,

tt

udune november

Praktiliselt pool novembrit möödus meil haiguse meelevallas. Kõigepealt jäi tõbiseks Otto - esimest korda elus nii pikalt ja "tõsiselt". Varem on tal ainult köha-nohu olnud, kuid sel korral tõi tõbi ka palaviku. Kokku kolmel ööl, millest esimesel küündis palavik 39.7-ni. Ega ma muidugi kraadiklaasiga tema kõrval valves ei seisnud, sest mis ma selle numbriga ikka peale hakkan. Seda, kas palavik on madal või kõrge, saan ma lapse käitumisest ja kehatemperatuuristki aru. Kas number peale koma on 3, 5 või 7 ei mängi väga enam rolli. Kuna palavikuteema on mul korduvalt peas läbi mõeldud ning tegevusplaan paika pandud, siis toda haiguseilmingut ma ei pelga. Lasen rahus organismil olla ning olen ise valves, et vajadusel last soojendada, jahutada, joota. Kuidas parasjagu vaja. Palavikualandajat polnud, seega seda ei andnud. Isegi kui oleks olnud, poleks vast siiski torkima hakanud. Igatahes, vastu hommikut hakkas palavik langema ning päeval oli juba päris hea. Palavik tuli tagasi veel kahel ööl, kuid enam nii kõrgeks ei läinud, jäädes 39-st allapoole. See oli juba kökimöki esimese öö kõrval. Palavikule järgnes aga nohu ja hobuseköha. Tobedaks muutis olukorra veel asjaolu, et Otto sel hetkel ei osanud nuusata. Pole seda oskust väga varem vaja olnud. Õnneks aga sain ta paari päevaga nuuskama, mis lihtsustas tunduvalt paranemist. Pikast ja põhjalikust nuuskamisest aga tekkis uus häda - nimelt hakkas kõrv nuuskamise ajal valu viskama. Teiseks läks just samal ajal tal sõrm põletikuliseks. Hakkasin ennast valmistama ette kõrvapõletikuga rinda pistmiseks ning samal ajal lootsin, et sõrm iseeneslikult paremuse poole pöörab (nimelt ei lubanud ta oma sõrme näpuotsagagi puudutada - rohtu peale panna ei saanud, plaastrit samuti mitte). Ning ennäe imet, mõne päevaga hakkas nohu taanduma, kõrva tundlikkus kadus ning ka sõrm sai terveks. Kokku võttis tervenemine aega u nädalakese. Seejärel aga jäi Itti haigeks. Juba tuttava stsenaariumiga - kõrge palavik, köha ja nohu. Kuna tema ilmselgelt veel nuusata ei oska, siis ründasin teda kolliimuriga. Palaviku- ja köharohuks sai rinnapiima. Mõne päevaga tundis ka tema end juba paremini. Ja seejärel jäin mina tõbiseks - küll ilma palavikuta, kuid juba iga-aastaselt tuttava kurguvalu ja nohuga. Tundsin, kuidas tõbi ligi hiilib, aga kahjuks ei saanud teda ka kuidagi takistada. Mõte aja maha võtmisest ning rahulikult teki sees sooja tee joomisest ja mee limpsimisest tundus täiesti põhiseadusliku õigusena, aga paraku ei pakutud sellist võimalust. Ning kes seda teekski. Itti-Otto on ju veel liiga väikesed, et ise endaga hakkama saada. Otto isegi hädakorral saaks, aga koeri ta ei jaluta ega küülikuid toida. Ehk kui ma kolme aasta pärast suvatsen taas haigeks jääda, saan endale ka ühe rahuliku haigepäeva lubada :)

Ega see haigus tegelikult päris tühja koha pealt tulnud. November on päris tihedalt sebimist täis olnud, lisaks veel seiklused rongidega. Viimasel ajal olen kulude ja ka närvide kokkuhoidmiseks hakanud pealinnas käima rongiga. Hea avar ja mugav, Ottol mõnus ringi liikuda ning Itti saab minu süles lösutada. Aega võtab küll omajagu, kuid igatahes vähem, kui vanasti.
Ühel laupäevaõhtul asusime igatahes pealinnast tagasi koju sõitma. Läksime varakult rongijaama, et ikka kindlasti istekohad saada. Ühe korra varem sattusin puupüsti täis rongi ning ei tahtnud seda viga enam korrata. Perroonile jõudes märkasin, et Tartu rong (mis pidi jaamas olema tubli 25 min enne Pärnu rongi väljumist) pidavat hilinema. Kuna pidevalt lükati hilinemise kellaaega edasi, hakkasin juba rahutuks muutuma. Pärnu rong ei saa ju väljuda enne, kui Tartu rong pole saabunud. Ja kuna Tartu rong muudkui hilines, siis järelikult peab hilinema ka Pärnu rong. Aeg muudkui liikus edasi, kuid ronge ei saabunud. Möödas oli juba üle poole tunni Pärnu rongi väljumisest, kui lõpuks teada anti, et 15 min pärast väljub Pärnu rong. Kuid hoopis teiselt perroonilt, teisest jaama otsast. Ega see muidu probleem poleks olnudki, aga mul oli juba vigisema hakkav Itti kergkärus ning väsinud Otto jalamehena. Lisaks veel kompsud, nagu ikka. Õnneks tuli üks abivalmis tütarlaps ning pakkus oma abi. Suskasin Itti talle sülle, Otto panin kärusse ja niimoodi rühkisime rongi poole. Edasine reis kuni Lelleni möödus vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et rong pea igas peatuses ootas ning reis venis päris pikaks. Senini oli mul veel säilinud lootus jõuda 20.30 Pärnusse, Häädemeeste bussi peale. Teadupärast tuleb Pärnusse sõites teha ümberistumine Lelles - kui Viljandi rong saabub, ootab Pärnu rong meid juba jaamas. Sel korral aga selgus üsna varakult, et rongi meil vastas ootamas pole. Olla ära sõitnud! Huvitav küll, kellega, kui kogu Pärnu rahvas alles Viljandi rongis on :) Kuid pidavat buss olema. Optimistlikult seadsime sammud Lelle bussipeatuse poole, kuid bussi meil vastas polnud. Asi hakkas juba koomiliseks kiskuma, kui selgus, et bussijuht olevat eksinud ning jääb hiljaks. Tegelik bussi hilinemine ning mittesaabumine oli paraku tunduvalt traagilisem. Nimelt oli Raplas juhtunud liiklusõnnetus, mille tagajärel bussijuht hukkus. See info saabus meile aga alles pea tund aega peale Lelle jõudmist. Kuna asendusbussile asendust ei saadetud, Pärnu rongi ka tagasi ei kutsutud, siis jättis Elron meid põhimõtteliselt iseenda hooleks. Kuna kogu olukord tundus nii sürr olevat, siis polnud mahti isegi pahandada mitte. Inimesed, kellega koos ootasime, olid väga sõbralikud ja abivalmid. Üheskoos hakati organiseerima transporti, mis meid sihtkohtadesse viiks. Kuna minul polnud Pärnusse sõitmisest kasu (Häädemeeste buss oli juba lahkunud), siis õnnestus mul O endale järele paluda. Ja nii siis ootasime veel 1,5 h, et saaks alustada kojusõitu. Umbes südaööks oma killavooriga ka koju jõudsime. Lapsed pidasid selle seikluse üle ootuste kenasti vastu. Itti põõnas enamuse ajast kõhukotis, Ottot aga lõbustasid kaasreisijad - kes sõidutas rattal, kes mängis kulli, hiljem vaatas ka multikat :) Elron muidugi hüvitas transpordile tehtud kulud ning saatis mulle ka kuukaardi, millega detsembri lõpuni piiramatult Tln-Pärnu vahet sõita saan. Kuid ega see vabanda nende suutmatust kriisiolukorras operatiivselt käituda. Nagu hiljem kuulsin, oli tegu nö doominoefektiga, kus üks õnnetus (Tartu rongi rike ja hilinemine) viis lõpuks ülaltoodud seiklusteni.

rongisõitja,

tt