Retseptid

neljapäev, juuni 14, 2012

hiliskevadise tegemised

Viimased kuu aega olen pidevalt aias asjatanud ning peenraid teinud, puid/põõsaid hooldanud ja veidi ka muru niitnud. Uskumatu, kui kaua see kõik aega võtab. Tööl käies ei olekski mul võimalik kodust aiamaad pidada, sest pidevalt esitab umbrohi mulle väljakutse, muru muudkui kasvab ning aed vajab täiustamist. Mäletan, et eelmisel kevadel, kui mul mega kiire pidevalt oli, võitlesin iseendalt ühe töövaba päeva nädalas ning püüdsin kõik aiatoimetused selle päevaga korda saada. Ilmselgelt see väga hästi ei õnnestunud. Ning vähemasti punaste sõstarde näol on negatiivne tagasiside ka juba laekunud. Jätsin eelmisel suvel korjamata haiged lehed kahel põõsal ning tulemuseks on see, et sel aastal on haigus ka teistele põõsastele kandunud. Ootangi nüüd, et ema ja õde külla tuleksid ning lehti kitkuma hakkaksid :)

Sel kevadel olin lausa nii agar-ogar, et otsustasin proovida taimede ettekasvatamist. Ajendiks eelmisel suvel turult soetatud petukaup, kus rohelise ja kollase suvikõrvitsa asemel sain kaks rohelist. Pettumus missugune :) Ja kuna Otto võiks sügisel hakata lisatoitu saama (ilmselgelt võimalikult ökot ja kodust), siis haarasin kevadel poeriiulilt suure õhinaga erinevaid kõrvitsa-, meloni- ja arbuusiseemneid. Panin seemned kenasti potikestesse, asetasin päikesepoolsesse tuppa ning asusin neid valvama. Käisin iga päev uurimas ja torkimas. Lõpuks, kannatuse katkedes, koukisin seemned mulla sügavustest välja ning katsin vaid õhukese mullakihiga. See mõjus vähemasti enamikele seemnetele ergutavalt ning lõpuks pistsid esimesed lehekesed ka oma pea välja. Tänaseks on agaramatel taimedel juba 4 pärislehte ning ootavad kannatamatult, mil nad välja istutan. Kahjuks aga ei ole ma veel suutnud välja mõelda kuhu :)

Lisaks ülalmainitud kõrvitsalistele pistsin mulda ka mitmeid erinevaid porgandeid (valgeid, lillasid ja muidu värvilisi), pastinaaki (kahjuks pole nad veel oma päid välja pistnud - või ei märka ma neid umbrohu vahelt), peeti, erinevaid sibulaid ja ube. Taimede külvamisel püüdsin jälgida ka omavahelise sobivuse konseptsiooni. Et kes kelle naabriks sobib. Nt porgand ja uba saavad omavahel hästi läbi, tomat ja basiilik samuti, kurgi ja redise panin kah kõrvu kasvama. Õigemini panen. Redis on tegelikult juba valmis, kuid kurgitaimed alles turu pääl.

Sel kevadel jäime muruniitmisega (taas) hilja peale ning ootamatult haljendas maja taga põlvini taimedega aas, millest muruniiduk läbi murda ei jaksanud. Seega vandusime alla ning proovisime teistsugust lähenemist - trimmerdamist. Sellest jäid maha rohuvaalud, mis päikese käes kiiresti heinaks kuivasid. Naljakas oli aga see, et me kumbki ei mõelnud välja, mida heinaga peale hakata. Väikese vihje - küülikud kõrvalhoones - tegi aga lemmiku isa ning nüüd tegelemegi heina kaarutamise-kuivatamisega. Kui uus kõrvalhoone valmis, saame heina laka pääle visata talve ootama. Uskumatult lihtne ja praktiline lahendus ning äärmiselt kummaline, et me ise selle peale ei tulnud. Seda enam, et sel talvel on meil vähemasti 2 suud rohkem toita. Nimelt liitub meie küülikuperega kaks noorhärrat - esimene neist mustavalgekirju päss ning teine üleni valge uus-meremaa valge. Kui esimene küülik on mõeldud selleks, et tõupuhtaid järglasi nt lemmikloomadeks, ehk ka aretuseks saada, siis pässi ja umv ristandid aga toiduks. Plaan on talveks pesakond söögikõlbulikuks kasvatada. Kõlab ehk julmalt, kuid samas on ise liha kasvatamine tunduvalt looduslähedasem, humaansem ning ka vastutustundlikum kui peita pea liiva alla (ehk et koduse lihakasvatuse peale öelda fuih-faih) ja poest ostetud vinkusid-vorstikesi rõõmsalt süüa.

Juuni alguses täitus Ottol juba kuues elukuu. Ning järgides traditsioone, sai ta ka sel korral oma sünnipäevanädala tähistamise puhul maha uue oskusega. Nimelt hakkas ta end küljelt istuli sättima. Tundub, et istumise aeg hakkab varsti lähenema. Roomamine-käputamine on veel lapsekingades, kuid küll seegi aeg tuleb. Lisaks füüsilisele aktiivsusele muutub Otto ka iga päevaga üha sotsiaalsemaks. Veetsime just 4 pikka ja vahvat päeva vabakooli lastelaagrit korraldades/juhendades ning hoolimata minu hirmudest sujus kõik kui valatult. Olin endale isegi dublandi :) organiseerinud, juhuks kui Otto kogu mu tähelepanu endale võtab, kuid pigem võlus ja võttis ta oma muheda olemisega laste tähelepanu. Lapsed käitusid temaga väga loomulikult ning hoolivalt. Ööbisime poistega ühes majas ning õhtuti, kui Otto juba magas, toimus poiste vahel täielik iseregulatsioon. Kohe, kui keegi kõvemat häält tegi või midagi kolksutas, tuli teistelt: "Tasa, Otto magab!" Ja kui ta läbi une pirisema hakkas, jooksid poisid mulle kohe teatama. Ka päevasel ajal olid lapsed väga tähelepanelikud ja hoolivad tema suhtes. Otto muidugi nautis kogu seda melu ja virr-varri täiega. Virin tuli alles siis, kui kõht läks tühjaks või uni tuli peale. Muul ajal oli ta tõeline rõõmurull.


             Suured lapsed õpivad loodust tundma, väiksemad end liigutama :)


laagerdunud,

tt