pildikesi

I jõulupüha hommik tervitas meid haruldaselt ilusa ja päikeselise ilmaga. Seega pakkisin põnni ruttu vankrisse, võtsin Murra ja Dhakra kaasa ning läksime jalutama (ja pildistama).

Murra

Echo

Dhakra

Samal ajal oli lemmik ametis tubaste tegevustega. Nimelt vahetub kui võluväel meie väikese (Viive) toa põrand.

Tööde algus - 22.12


Usin töömesilane

Aluspõranda tegemine - 24 ja 25.12

Laudade paigaldamine - 25.12

Sügisel lisandus meie neljajalgsete karjaga kaks prantsuse pässi koondnimega perekond Juta. Tänaseks on nad kahjuks eraldi puuridessse kolinud, sest suurem küülik otsustas aktiivselt oma pisemat õde ahistama hakata. Küülikute kasvataja: http://www.kuusefarm.eu/

Pisem ja sõbralikum küülik - Linda

Suurem ja ülbem - Salme

Ning lõpetuseks üks pilt Ottost, kes on maailma kõige nunnum väike inimene

pühapäevapiltnik,

tt

Otto suursündmus nr 1

Olukorra kirjeldus:
nõjatun mugavalt voodis olevatele suurtele patjadele. Otto magab mõnusalt süles. Vaba käe ulatuses on kõik eluliselt vajalik - tv pult, telefon, söök ja jook ning arvuti. Kuna vaba on ainult üks käsi, on tegevused üsnagi piiratud. Lisaks ei tohi ma end väga liigutada, häirimaks maimukese und. Enamasti püüan ma teda ikka voodisse vmt selleks otstarbeks mõeldud kohta magama sätitada, kuid iga päev enamasti korra pakun talle võimalust süles/kõhul magada. Mulle tundub, et talle meeldib see :) Pealegi on ta nii nunnu siis (lause sarjast "iga lapsevanema meelest on tema võsuke maailma kõige ilusam ja targem).

Eile tegime Ottoga oma esimese pikema väljasõidu. Vaja oli korra haiglasse minna, mina soovisin lõpuks ometi poodi pääseda ning viimaseks sõitsime lemmiku vanematele külla. Eelmisel õhtul muidugi tuli meie suurepärastesse plaanidesse mõningaid muutusi teha, sest minu kallis helesinine plekikamakas otsustas sussid püsti visata. Seega tuli sõiduks korda seada teine neljarattaline, mil oli puudu ülevaatus ja talverehvid. Hommikul pakkisime end varakult autosse ning asusime teele - kõigepealt rehvivahetusse, haiglasse, ülevaatusele ja siis turule. Otto pidas end väga viisakalt üleval - magas, sõi ja natuke vigises. Õnneks sai lemmik tema lõbustamisega väga hästi hakkama (sel ajal kui mina turul ja poes aega veetsin). Viimaks jõudsime ka oma sihtpunkti lemmiku vanematekoju. Seal sai rahulikult süüa, pesta ning niisama aega veeta. Pimeduse saabumisega hakkasime end koju sättima, kus vahepeal oli temperatuur juba 15 kraadini langenud. Õnneks aga on meil riided ja tekid soojad ning lisaks väga usin ja tubli lemmik, kes kohe majapidamistöödega peale hakkas. Magamamineku ajaks oli temp juba pea 10 kraadi kõrgem.
Pean tunnistama, et meie seiklus linna õnnestus väga hästi. Nüüd on olemas kogemus ja julgus, et edaspidigi ringi reisida.

kodune,
tt

4.12

II advendi hommikul jõudis üheksa kuu pikkune üheskasvamine lõpuks oma teekonna lõppu ... ja uue algusesse. Nimelt nägi hommikul poole kaheksa paiku ilmavalgust meie poeg Otto. Mõõdud ja kaalud "harju keskmised"; meditsiinitöötajate jaoks oluline apgari hinne "kõigest" 8. Mitte et see mind vähemalgi määral kõigutanud oleks. Tegevus algas juba ööl vastu laupäeva ning kuni laupäeva õhtuni sai kodus aktiivselt kohtumiseks valmistuda, abiks ämmaemand ning sünnitoetaja. Kahjuks selgus lõpuks, et kodune lapse sünd pole võimalik ning seetõttu tuli teekond haiglasse ette võtta. Minu suurim hirm ja ebameeldivus sai tõeks. Ning kusjuures oli mu eelnevatel hirmudel ka täiesti tõepõhi all. Lühidalt öeldes, haiglad pole kõikide inimeste jaoks, eriti veel, kui haigus puudub :)

Mõningad tähelepanekud:
Mul oli kaasas sünnitusplaan, kus üsna konkreetselt kirjas kõik, mida ma ei soovi. See tekitas personalis hämmingut ja natuke ka negatiivseid reaktsioone. Samas mina arvan, et kui tegemist on otseselt mind puudutava tegevusega, siis oleks kena, kui minu soovidega ka arvestatakse (ma muidugi ei palunud võimatut, vaid üsna elementaarseid asju, mis isegi ämmaemandate ühingu raamatukeses on välja toodud, kui väga oluline).
Pidev infopuudus - iga kord, kui lapse südametööd kontrolliti, pidin ise küsima, kas kõik korras. Samuti hiljem, sünni käigus, ei saanud ma infot, kus maal me omadega juba oleme. Ometi olen ma ju totaalne kontrollifriik, kes peab pidevalt teadma, mis toimub.
Mis kõige kummalisem, kui terve öö tegeles meiega üks ämmaemand ning aegajalt ka valvearst, siis lapse sünni hetkel oli palat täis inimesi. Suutsin kokku lugeda vist vähemalt 5 töötajat. Kes nad olid, pole mul aimugi. Ega keegi ju ei tutvusta end, kui ruumi siseneb. Nii nad siis vaatasid põnevusega, kuidas ma sünnitan ning hiljem kõige vastu protestisin.
Haiglas olin ma sees pea neli päeva - pühapäevast kolmapäevani. Välja lasti mind peale seda, kui piim oli tulnud ning laps kosuma hakanud. Esmaspäeva hommikuks oli Otto kaalus kaotanud u 6%. Ämmaemanda poolt mulle antud raamatutes oli kirjas, et kriitiline on 10%. Sellest hoolimata soovitati mul tungivalt öösel lisatoitu anda. Ei pea vist ütlemagi, kui halvasti selline asi mõjub äsja sünnitanud ning emotsionaalselt üsna nullseisus olevale värskele emale. Asi tipnes sellega, et teisipäeva hommikul (kui me parajasti ärganud olime ning püüdsime sööma hakata - hädakisa saatel muidugi:) lendas sisse ämmaemand, kes poolvägisi võttis Otto ning talle pudelitäie RPA-d sisse jootis. Pärast veel kiitis, et laps sai lõpuks kõhu täis. Nagu mina oleksin tema piinamise ja näljutamisega tegelenud. Sama päeva ennelõunaks oli piim kohal ning tõeline sööming võis alata. Kuid kahjuks ei kannatanud töötajad seda ära oodata ...
Ning viimane tähelepanek. Kahjuks puutusin selle aja jooksul kokku ka töötajatega, kes oma suhtlemisel patsiendiga (vähemasti minuga) kasutasid ähvardavat/manitsevat maneeri. A la kui sa lapsele lisatoitu ei anna, siis ta kannatab; kui sa seda proovi teha ei luba, siis võib temaga see ja too juhtuda; kui me kohe nabanööri läbi ei lõika, saab laps kahjustada jne jne. See pani mind tundma end kui väikese lapsega, kes ei tohi midagi teha, vaid peab ilusti istuma ja suurte inimeste sõna kuulama.

Tegelikult ma saan täiesti aru haiglate ja sünnitusmajade vajalikkusest. Ning ma mõistan ka meditsiinitöötajate muret, kui nad erinevaid soovitusi jagavad. Nad tahavad ju samuti kõige paremat. Lihtsalt kahjuks minule ei sobi selline arsti-patsiendi suhe - vähemalt antud kontekstis mitte. Kui ma tõesti haige oleksin, siis ehk jah. Hea, et vähemasti on võimalus meil valida, kus ja kellega see tähtis ettevõtmine korraldada.




lapsevanem,

tt

1.12

Tänapäeva meditsiiniaparaadid määrasid tähtajaks jõulukuu kolmanda päeva, kuid isekeskis põnniga mõtlesime, et tore oleks sündida hoopis esimesel kuupäeval. Hetkel käivad nii välised ning tundub, et ka sisemised ettevalmistused selleks, et õigeks ajaks ikka kõik valmis oleks. Väga veider on panna valmis esimesi riideid, mähkmeid jmt ning mõelda, et võibolla juba nädala pärast läheb kõike seda vaja. Ja miski ei saa enam endine olema. Njah, see ongi asja juures kõige omapärasem, et mitte öelda natuke hirmutav. Vanemad helistavad mulle pea iga päev ning kui tel juhtub väljas olema või ei võta ma seda kohe vastu, on paanika kerge tekkima. Kas, mis, kus ...? Mina aga loivan rahulikult ringi, veedan vaikselt oma järelejäänud üksiolemise päevi ja tunnen, kuidas aju aina rohkem ja rohkem lahustub. Mõtete väljendamine täislausetega on muutunud juba väga keeruliseks. Kirjalikult, tundub, et saan sellega veel hakkama. Loodetavasti hakkab see varsti taastuma, sest eile potsatas mu postkasti meeldetuletus, et augustikuus toimuva konverentsi artikli kokkuvõtte tähtaeg on märtsi keskpaigas. Selleks ajaks tuleks midagi loogilist ja teaduspärast paberile panna. Ideed on olemas, aga kas minust ka nende teostajat on ...

pallike,

tt

mullis

Täna oli taas päev, mille sain iseenda (ja oodatud külalistega) kodus veeta. Hommik algas varakult, kuna kursaõed pidid juba 12 paiku laekuma. Minul aga oli vaja toidud veel valmis teha, laua asukoht välja mõelda ning nõud välja otsida. Lisaks muidugi koerad jalutada ja küülikud talitada. Õnneks aga sain kõigega õigeks ajaks valmis ning jäin ootama. Seekord said mahti külla tulla Kait ja Merle peredega, kokku 3 lapsega. Pelgasin natuke, kas neil meie juures igav ei hakka (pole mul ju mingisuguseid lõbustusi laste jaoks varutud), kuid tundus, et koerte, kassi ja küülikute vaatamine ning loomapiltidega mängimine oli piisavaks meelelahutuseks. Vajadusel oleksin oma tööasjade hulgast ka junnipurke ja koljusid saanud välja pakkuda :)
Sel ajal aga kui meesterahvad kenasti lapsi kantseldasid saime meie omavahel niisama üksteise seltskonda nautida ning pläägutada. Kahjuks aga pidid kauged külalised varsti edasi Lõuna-Eesti poole liikuma hakkama ning mind mustade nõudega üksi jätma :)

Ülejäänud päev aga kuulus ainult mulle endale. Kuna pesemata nõud söögitoas ahastavalt ei karjunud, otsustasin koristamise ja nende pesemise lükata hilisemaks. Tegin endale hoopis ühe suure piparmünditee ning sukeldusin internetimaailma. Kuna titeasjadest on ikka veel mõned olulised ühikud puudu, võtsin kõigepealt ette erinevad müügiportaalid. Rõõm oli avastada, et taas oli müüki tulnud beebivann, mis näeb välja nagu suur disainämber. Selline vann on vähemalt juttude järgi üksi vannitamisel tunduvalt sobivam variant. Lisaks on laps selles istuvas asendis ning vett kulub ka vähem. Loodetavasti õnnestub mul see Tartust endale saada. Teiseks leidsin all in one one size korduvkasutatavad mähkmed, mille ka kohe ära tellisin. Ma ei ole korralikult ikka veel suutnud mähkmemajandust läbi mõelda, kuigi tegin täna selles suunas suure edasimineku. Nimelt võtsin ette youtube videod ning riidest nelinurkmähkme ja asusin voltima. Käeline tegevus pole mul kunagi kõige osavam külg olnud ning seega sain tänagi piisavalt pusida. Lisaks pole mul ju praegu aimugi, kui suurena laps sünnib ning millised voltimissüsteemid üldse sobivad. Kujutan juba ette, kuidas ma ühe silmaga läpakast voltimisõpetust piilun ja teise silmaga jälgin, et põnn mähkimislaualt maha ei pudeneks :)Esimesed paar kuud saab ehk nii teha, kuid kui ta juba pöörama ja vingerdama hakkab, siis ... njah. Lisaks leidsin veel mõne huvitava blogi, millel silma peal hoida ning häid näpunäited, millest järgmistel kuudel kasu võiks olla. Kui arvutimaailm juba aju sulatama hakkas, otsustasin kiirelt ka kodused toimetused ära teha (nagu ikka solk välja, vesi tuppa, küülikutele söök ette, koerad jalutada, tuli pliidi alla ja nõud puhtaks) ning seejärel sain hakata nautima laupäevaõhtust etv programmi. Ning siin ma siis olengi. Ühe silmaga vaatan Kiirabihaiglat ning teisega üritan jälgida, mida kirjutan :) Arvestades viimase aja üha pehmenevat ajuollust on see üsna keeruline protseduur. Seetõttu palun vabandada minu arusaamatut mõttekatked ja poolikud laused. Ma tõesti ei suuda enam normaalselt ja arusaadavalt oma mõtteid väljendada. Loodetavasti muutub see millalgi paremaks.

udupea,

tt

maa(ka)elu

Lemmik väidab, et ma olen puhta linnavurle, kes maa- ja ökoelu ainult mängib. Et tore on neid mõtteid kuulutada ja uhkelt ökopoes eurosid luftitada; 5 kartulit jaanipäeval maha panna, kuid sügavam sisu ja mõte jääb vajaka. Samas, suheldes teiste inimestega (peamiselt linnas ja korteris elavatega) ning aegajalt (jubedaid) perefoorumeid lugedes tunnen ma end ikka puhta peast põrunu ning padurohelisena. Ning seda pea igas eluvaldkonnas. Mine võta kinni, kellele siis õigus jääb. Ise arvan, et eks tõde seal vahepeal kusagil ole, kuigi pean ka tunnistama, et aegajalt on lemmiku mõtteavaldused minu meelest ülekohtused. Kui võrrelda mind maal talus sündinud ja kasvanud inimestega, tõeliste maameeste ja -naistega, siis loomulikult ei ole ma nendega võrdne. Ning see polegi minu eesmärk. Samas ei saa mind (enam) kindlasti samale pulgale panna põlvkondi linnas elanud inimestega, kelle jaoks looduskeskkond on midagi ebamäärast ja hirmutavat ning asfalt ja linnatulede valgus turvatunnet tekitav.

Ega see vist päris igapäevane ole hommikul koertega jalutama minnes näha, kuidas põdraema koos vasikaga üle põllu jalutab, leida tee äärest autolt surmava löögi saanud mägraplika või kuulata metskite sokkusid haukumas. Jah, lõpuks olen ma selle ära kuulnud. Kõlab nagu aastakümneid regulaarselt alkoholiga liialdanud ning suitsetanud suure koera haukumine :) Kähisev ja madal. Ka aastaaegade vaheldumisele on võimalik palju hõlpsamini kaasa elada. Linnas elades vaevalt et esimest öökülma, lindude kogunemist ja loomade ettevalmistusi talveks märkad. Heal juhul annavad sügisest märku ainult valmivad kastanimunad ning kirjuks võõbatud vahtralehed. Aga seda, et meil talvituvad linnud talve saabudes maja lähedusse tulevad, pilvitutel öödel su pea kohal tihedalt tähti täis taevas on ning päev kukesammudega aina lühemaks läheb, on linnas elades üsna raske märgata. Vaikusest, avarusest ja privaatsusest ma ei räägigi.

Loodusega koos elades muutuvad kohati muidu nii tavalised heaoluhüved suisa priiskamisena. Üks kindlasti on juba aastaid kirgi kütnud prügiteema. Olen enda pealt täheldanud, et linnas, kus suur prügikast on alati sinu rämpsu ootamas, viskan ma prügi palju kergekäelisemalt ära ning pakendite peale väga ei mõtlegi. Kodus olles aga olen suisa ahistavalt pedantne selle koha pealt. Poest toitu ostes jälgin alati seda, kuhu ja kuidas nad on pakendatud; kõik, mida vähegi kannatab, loputan kenasti ära ning viskan eraldi pakendiprügi kotti. Kuna enamus meie prügist moodustavadki pakendid, siis sellest johtuvalt tavaprügi nii palju ei tekigi. Mõnele on kindlasti arusaamatu, kuidas on võimalik 3 kuuga oma jäätmetega täita ära ainult ühe kõige pisema prügikasti. See-eest pakendikotte täitub selle ajaga 2-3 (koti kõrgus on mulle umbes puusani). Seoses pakendite loputamisega mainin ära ka selle tagasihoidliku fakti, et ikka veel pole mul voolavat vett majas. St et kõik asjad tuleb pesta kausis pliidi peal soojaks aetud veega (mis on eelnevalt kaevust toodud) ning seejärel must vesi solgipange valada ja välja viia. Pean tunnistama, et kahe aastaga olen sellise eluga juba päris ära harjunud ning enda jaoks võimalikud mugavad süsteemid välja töötanud. Lisaks prügiteemale torkab igapäevaelus tugevalt silma veekasutus. Kui on tsentraalne vesi ja kanalisatsioon, siis ei märkagi sageli, kui palju vett kasutad ning kanalisatsiooni saadad. Meil aga on see vägagi märgatav. Esiteks juba seetõttu, kui palju kordi päevas vett tuppa tood/välja viid ning milline vee tase kaevus parasjagu on. Ebameeldiva üllatusena avastasingi, et hetkel voolava vee tuppatoomine tähendaks suure tõenäosusega seda, et nädalaga oleks meil kaev tühi. Kuival aastaajal suisa mõne päevaga. Eks talve jooksul peab midagi välja mõtlema. Puurkaev oleks küll lahendus, kuid selle hind jääb kahjuks meie jaoks ületamatult kalliks.

Maal elades saab muuhulgas ka aja mõõde uue tähenduse. Hea muidugi, kui seda aega piisavalt oleks. Minu ülitiheda graafiku tõttu on suur osa maal elatud ajast minust mööda tuhisenud. Kuid see-eest väheseid vabu hetki olen alati väga väärtustanud ning hinnanud. Minu jaoks üks väga meeldiv tegevus on bussiga linna/koju sõitmine. Peamiselt just seetõttu, et siis saan rahulikult 2 km mööda külavaheteed jalutada ning loodust enda ümber märgata. Autoga sõites poleks ma tähele pannudki, et tee ääres humal ja lodjapuu kasvab. Ning koplis olevate hobustega poleks kah sõbraks saanud. Muidugi alati pole mul aega bussi peale minnes niimoodi uimerdada, pigem lähen ikka jooksujalu. Aga koju tulles on aega maa ja ilm. Eriti vahva on veel pimedas tulla. Ümberringi on kõik vaikne ja sünge, boonusena on mõnikord ka kuu ja/või tähed taevas. Aegajalt näed põõsaste vahel või põllu peal kellegi silmi hiilgamas ning seejärel kuuled sammumüdinaid ja okste praksumist :)

Kokkuvõttes tundub vähemasti minu jaoks nii, et laias laastus on olemas kahte sorti inimesi - üks osa elavad kooskõlas loodusega ning väärtustavad ümbritsevat ning teised on looduse kroon. Eks see, kes kuhu kuulub, jääb igaühe ise otsustada. Mina kedagi lahterdama ei hakka. Kui siis ainult ennast :)

loodusega kooskõlas elav,

tt

esimene kord elus ...

... nägin ma virmalisi. Nimelt mõningate füüsiliste iseärasuste tõttu pean ma pea iga öö tualetti lippama. Ning teadupärast asub minu kuninglik kamber üle õue aiatarvete kuurikese II korrusel. Koperdasin mõned päevad tagasi ma poolpimedana taas õue, kui pilk jäi taevasse pidama. Maal elades imestan ja imetlen iga kord tähistaevast; see on nii mõõtmatu ning tähine. Linnas elades sellist juba ei näe kahjuks. Igatahes, vaatasin taevast ning märkasin Pärnu kohal suuri punaseid laike, mis aeglaselt heledamaks läksid ning siis tuhmusid. Vaatasin ja mõtlesin ning otsustasin seejärel toast prillid tuua. No igaks juhuks, ehk on mu silmanägemine väga viletsaks jäänud. Prillidega vaadates oli vaatepilt muidugi sama; suured punased laigud ning heledad pikitriibud üle taeva. Madalamal helkis ka midagi rohekat. Kellaaeg oli siis 02.30. Kuna ilm oli väga selge ja natuke krõbe ning värvidemäng tundus olevat põhjataevas, kahtlustasin, et tegu võiks olla virmalistega. Kuid kuna ma neid kunagi varem näinud polnud, siis ei julgenud 100% kindel olla. Hommikul uurisin internetiportaale, kas virmalistest keegi juttu kah tegi. Ei miskit. Lemmik juba naeris, et tegemist oli kas minu luulude või Häädemeeste ufodega. Aga õnneks näidati paari päeva eest Ringvaates Remo Savisaare tehtud fotosid minu nähtud virmalistest. Seega tõestusmaterjal kah olemas. Ma nägingi virmalisi ... esimest korda elus, oma kodutaevas. Loodetavasti ei jää see viimaseks.

... on mu koerad toortoidudieedil. Tänaseks on see kestnud juba pea kuu aega. Koerad on elus, tervis korras, kõht käib läbi ning isu on hea. Tundub, et nad on oma ninaesisega lõpuks ometi rahul. Varem oli pidevalt kellelgi mingi pirtsutamine; ei sobinud see ega teine. D leivanumbriks oli toidukausi nina ja käpaga torkimine ning sisu puuripõhja laialipuistamine. Ära ta sealt toitu muidugi süüa ei vaevunud. Selleks oli/on meil tolmuimejast prügikast Murra. Igatahes, toortoit tundub koertele väga sobivat ja meeldivat, kuigi kahjuks ei saa sama minu kohta öelda. Kuna koeri on kolm ning päevane toidukogus kokku umbes 1,5 kg, siis tuleb üsna tihti käia varusid täiendamas. Ning kuna mulle lähim linn on Pärnu, siis tuleb toit siinses kasinas valikus kuidagi kokku kombineerida. Õnneks avastasin, et Pärnu turu lihaletis (mida on kokku 2) on müügil igasugused kulinaarsed rõvedused (neerud, maod, kõrid jne), mis iga koeraomaniku silma särama lööb. Üllatusena leiab ühte koma teist ka Häädemeeste poodidest (kanasabad, -kaelad ja -rinnakud, Saarema lihakombinaadi koeratoit ning kalkunisabad). Pole küll suurepärane valik, kuid ajab asja ära. Aegajalt Tallinnas käies saab keskturult ka vahelduseks midagi muud võtta. Hinna poolest jääb toortoitmine samasse klassi, mis keskmise koeratoidu ostmine. Vähemalt püüan ma niimoodi sättida. Nii et seakõrvadest ja sabadest peavad mu koerad kahjuks ainult unistama. Kummalisel kombel on toores seakõrv üsnagi kallis kraam. Ju siis on sel minekut ka inimeste toidulaual. Suure tõenäosusega jätkame toortoitumist ka järgmisel kuul ... varuks võtan ka ühe kuivtoidu koti, mida koertele anda, kui mu udupea on unustanud kas toorest osta või siis sulama võtta. Muideks, lisaks koertele naudib uut toidulauda ka Viive. Aegajalt poetan talle mõne maksatüki või kanasaba, mille ta agaralt krõmpsutades ja nätsutades kinni pistab.

... kaalun ma üle 69 kg. Nimelt on tänaseks kaal tõusnud 70 kg-ni. Kõlab õõvastavalt. Kuid õnneks ei paista see peale kõhu kusagil mujal välja (minu subjektiivne hinnang ;). Viimase 8 kuuga olen ma juurde võtnud umbes 8 kg, mis polegi nii paha tulemus, kui perefoorumeid lugeda. Aga piisavalt raske on mu meelest see uus kaal ja olek siiski. Kõndimine on aeglane, võhm väike ning pääs varvaste juurde muutunud keeruliseks. Pean endale aegajalt meelde tuletama, et tervet päeva planeerida pole enam mõtet, tööle peab järgnema puhkus, liikumine ei ole enam nii kiire ning üleüldse oleks hea, kui saaks iga päev rahulikult kodus uimerdada. Kusjuures rahulikum elutempo on väga positiivselt mõjunud kodule. Nüüd on mul aega teha aiatöid :), koristada, süüa teha ja küpsetada jne. Isegi lemmiku kallal vigiseda on rohkem aega. Tundub, et minu ogar agarus on natukene ka teda nakatanud. Kolmapäeval saime köögile tuttuued põrandalauad maha pandud ning eile iidvanad lauad esikusse. Laupäeval tuleb lemmiku isa meile ahju- ja pliidiesist ning külmkapinurka plaatima. Tundub, nagu asi jälle edeneks natuke. Järgmisena peaks hakkama seinu krohvima, kuid selleks tuleb suurem väljaminek savikrohvi ostmise näol teha.

... ei soovi minu arvuti suhelda fotoaparaadiga. Seetõttu saabuvad pildid natuke hiljem. Samuti on probleem kodulehe täiendamisega. Ka selle probleemiga tegelemisele kulub veidi aega.

arbuuskõht,

tt

mõtisklused

Nii nunnu on hammustada õuna ning avastada järgijäänud õuna viljaliha sees vingerdav ussike

Väga südantsoojendav on lasteaialastega ette võtta loodusõpperetki ning näha, kuidas nad kogu tegevust ilmselgelt naudivad. Õpetajate hilisem tänu on kui kirss tordil

Igapäeva töökohustustest vabanemine on osutunud tõeliseks kergenduseks. See muidugi ei tähenda, et ma käed rüpes kodus istuksin ;)

Poleks arvanudki, et oktoobrikuu alguses on aiast veel võimalik maitsetaimi, kurki, tomatit ja suvikõrvitsat korjata

Meil on uued koduloomad - prantsuse pässi tõugu küülikud. Hetkel ametlikult veel nimetud, kuid minu jaoks on nad Salme ja Linda. Maailma kõige, kõige armsamad elukad

Kõht muudkui kasvab ja tähtaeg läheneb üüratu kiirusega, kuid mul on ikka veel kõik pooleli ja selgelt läbi mõtlemata. Harjumatu olukord minu jaoks

tt

september

September algas sellega, et minu töösuhe Pärnu vabakooliga lõppes. Minu asemel läks sinna loodusaineid andma töökaaslane loodusmajast :). Seejärel sain ma ootamatult aasta vanemaks, kuid kuna ma sünnipäeva tähistanud veel pole, siis puudub ka minu ajus teadmine uuest vanusest. Tahaks hirmsasti kedagi külla kutsuda, aga kuidagi väga kiire on koguaeg. Tööl küll nii palju enam ei käi, kuid selle eest saan ma ju kõike muud nüüd teha; koolis käia, Murastes retki teha jmt. Hea vähemalt, et ma puhtfüüsiliselt koertega enam võistlema minna ei saa. Eks varsti peavad muud liikumiseks ka harvemaks muutuma, ei jaksa ma enam nii hoogsalt käia ning väsimus tuleb ka kergemini peale. Kodus istuda ja mõnusalt olla on palju ägedam. Ausõna :)

Vaikselt olen ma suutnud isegi mõelda titeasjade soetamise peale. Õigemini võtsin selle raske töö ühel õhtul ette ning eneselegi üllatuseks on mul kohevarsti olemas vanker-käru-häll, juba kodus ootamas mähkimisalus, voodi, natuke riideid ja kandelina. Vaja on veel madratsit, tekki, voodipesu (mille ema lahkelt õmmelda lubas). Mähkmetest pole ma veel suurt aru saanud; tean ainult seda, et soovin marlikaid. Aga sealgi on nii palju nüansse ja eri variante, et hirmus.

Kodus asjad vaikselt edenevad, mitte muidugi tänu mulle :). Hirmsasti tahaks, et lähima kuu jooksul meie köök-söögituba ka valmis saaks. Viisakalt kaetud laua taga söömine on hoopis teine tera, kui poole pepuga tumbal/voodil istumine ning süles taldriku hoidmine. Kuna me otsustasime, et köögimööbli teeb lemmik ise, siis otsustas ta kõigepealt kätt harjutada ühe kummuti peal. Tänapäeva poes müüdav kunstpuidust mööbel võib küll edev välja näha, kuid kahjuks laguneb ta üsna järjekindlalt ning kummaliselt. Kord tulevad kapiuksed eest, seejärel pudenevad sahtlid jne. Ühesõnaga, ise tehes saad vähemasti kvaliteedi. Või kui ka ei saa, siis vähemasti on, kelle peale näpuga näidata :) Oijah, mööblist rääkides tuli mulle taas meelde, kui väga ma ikka seda kööki juba soovin. Kraanukausski ootab juba suvest alates, mil seinale saaks. Ning nõud on kenasti kastides ootamas lahti pakkimist ja kappi paigutamist. Poes on segisti ka välja vaadatud, kuigi ega sellele funktsiooni vast enne ..... kuud/aastat ei leia.

Mu elus on vahepeal natuke actionit ka toimunud ;) Nimelt sain ma paar päeva tagasi vaablase käest sutsaka. Ja mina veel pelgasin terve suve, et ükskord see Echo oma putukate tapakire tõttu vaablaselt sutsu saab. Tühjagi. Sain hoopis mina. Amps aga oli väga valus (õnneks oli kannatajaks mu sõrm), lausa üle mõistuse valus ning ainus asi, mis seda natukenegi leevendas, oli külm. Ja nii ma valutasin terve õhtu; mingi hetk sulas külmakotiks olev spinat ka nii üles, et temast kasu polnud. Õnneks aga hommikuks oli asi juba parem. Ja paiste ei läinud mu sõrm grammi võrragi. Mäletan, et kohe peale sutsakat käis mu peast läbi mõte, mis nüüd saab ... kas ma suren ära, saan tugeva allergiahoo, minestan ära või midagi neljandat. Aga tundub, et vaablase mürk minu organismile suurt midagi ei tee. Egas umbrohi hävine :)

tegus,

tt

veeremine

Kuna Haapsalu ag võistlused meil just kõige paremini ei läinud, olin ma üsna skeptiline ning ootav ka järgmiste - Pärnu võistluste suhtes. Vahelduseks andsin ka Murrale võimaluse end võistlussituatsioonis proovile panna. Tulemused olid keskmised, Murr jooksis minuga kenasti kaasa, kuid ma kipun unustama, et ta pole veel nii osav, kui Echo. Seega teen aegajalt liigutusi, mida Echoga harjunud olen ning imestan, miks koer õigesse kohta ei lähe :). Echoga jooksin 3 rada, millest esimene oli hüppekas ning kaks järgmist agility rajad. Esimene jooks oli enamvähem, teine jooks läks Echo uimasuse ja ringivahtimise tõttu täitsa nahka. Kolmas jooks aga oli mesi meie mmokkadele. Kõigepealt elasime kaasa sõbranna Poppyle, kes tegi imelise puhta jooksu. Seejärel oli meie kord ning oh üllatust, tulemuseks oli samuti 0 kp ning aegade arvestuses III koht. Lõpuks ometi õnnestus meil puhas rada joosta. Olen oodanud seda juba jupp aega ning vaikselt eesmärgiks seadnud aasta lõpuks järgmisse klassi pääseda. Nüüd jõudis see soov sammukese võrra lähemale.

Täna sain aga hakkama teisegi eneseületusega. Nimelt kudusin ma valmis oma elu esimese kaltsuvaiba. See ei tulnud küll väga suur, kuid see-eest oma ja armas. Põhivärvus roheline ning sees kitsad kollased, punased ja mustad triibud. Kusjuures kudumine polnudki nii keeruline. Kaltsuga tuli muudkui edasi-tagasi liikuda ning soovi korral värvitriipe sisse panna. Vahepeal keerad valmis vaipa rulli ning pingutad hmm ... paelu. Umbes nii nagu rehvipolte keeratakse. Sügisepoole lähen kindlasti järgmist vaipa kuduma. Pisike roheline vajab endale suuremat sõpra, et esikupõrand kenasti ära katta.

Muidu aga tatsun vaikselt ringi ning püüan elu natuke rahulikumalt võtta. Kummardamine ja kükitamine on muutunud üsna ebamugavaks tegevuseks, samuti tunnen ma, et kõndida võib ka aeglaselt :) Loodetavasti saan sept alguses veel võistelda.

paisuv,

tt

linnutiivul

Peaks vist igasse nädalasse broneerima aja, mil olen kohustatud midagi kirjutama. Muidu juhtub nagu seegi kord; muudkui lükkan ja lükkan edasi kuni ongi terve kuu möödas ja huvitavamad mõtted/sündmused meelest läinud. Eks oma rolli mängib ajapuuduses ka see, et mul on puhkus :). Nimelt kui enamasti puhkuse ajal ikka lösutatakse niisama või rännatakse ringi, siis mina enamasti teen sel ajal tööd - mitte küll puhkusega tasustatud põhitööd, aga midagi alternatiivset. Näiteks juuli alguses oli nädal aega Vabakooli lastega malevas. Sai ära proovitud ka 4 päevane nö maal olek nendega. Pean tunnistama, et päris väsitav oli. Kuigi lapsed olid väga toredad ning pidasid end viisakalt ja viksilt üleval. Ma ei mõista, kuidas suudavad rühmajuhid olla oma grupiga 3 nädalat kodust eemal. Aga ehk on see sellest, et ma olen terve aasta lastega ninapidi koos ning kodus viibitud aeg nõnda üürike on.

Peale malevat sai mõned päevad kodus olla ja hinge tõmmata, kui juba oli vaja minna Saaremaale agility laagrisse. Otsustasin viimasel hetkel võtta kaasa mõlemad koerad -Echo ja Murra. Õnneks olid minu kartused, et koerad lähevad kaklema, lõugavad pidevalt või on lihtsalt tüütud, üsnagi ülepaisutatud. Nad käitusid üsnagi viisakalt ning kellelegi eriliselt silma/kõrva ei hakanud. Kui Echo oli terve nv üsnagi hajevil ning kaotanud enda sees agility võlu, siis Murra oli talle omaselt püüdlik ja kuulekas. Muidugi teatud piirini ... Peale tüdinemist ei viitsi ta enam midagi teha. Ja see piir võib ette tulla üsnagi kiiresti.

Seejärel sain taas paar päevakest kodus vedeleda, kui juba oli vaja kihutada Eesti teise otsa Ida-Virumaale. Nimelt elab sealkandis meil üks vanem sugulane, kellel katsume emaga kord aastas ikka külas käia. Samal ajal toimus Lohusuus ka õuesõppe koolitus, millest ma tänu Ladale osa võtta sain. Sinna üritusele tasub minna juba ainult seepärast, et korraldajateks on Mikk ja Kristel ning osalejad läbi aastate üsnagi homogeensed. Rääkimata põnevatest ideedest, mis töötubades kaasa antakse.

Olles vaevu Ida-Virust tagasi tuli mul taas asjad ja ka kõik koerad autosse pakkida ning võtta suund Haapsallu. Õnneks kõigest üheks päevaks. Nimelt olin ma oma alalises meeltesegadushoos pannud Haapsalu näitusele kirja nii Murra kui Dhakra ning ag võistlustele Echo. Nii ma siis seal kolme koera vahel rabelesin ning ninapidi ajakavas tuhnisin, kas ikka jõuava jooksud enne ringe läbi või mitte. Õnneks laabus kõik ilma suuremate probleemideta. Echol oli küll kaks esimest jooksu DSQ, kuna tema keskendumisvõime oli alla igasugust arvestust, kuid kolmandas jooksus suutis ta end veidigi kokku võtta ning saime tulemuseks 2 rajaviga+natuke ajavigu ning tulemuseks III koht. Murra sai tihedas konkurentsis Mo ja Poppyga tõu parimaks ning ka oma viimase serdi, mis tähendab, et ta on meil nüüdseks Eesti CH. Selle saavutamine võttis aega kõigest 1,5 kuud (kaks esimest serti saime juunis Pärnu näitustelt). Eks see näita vist meie tiitli kvaliteeti, vähemasti sellises tõus nagu acd, kus näitustel on kohal enamasti 1-3 koera. Aga vähemalt on ta käes. Nüüd tuleks sammud taas seada Soome ja ehk ka Rootsi poole. Läti ja Leedu mind absoluutselt ei tõmba. Skandinaavias on vähemalt konkurentsi ning kui koer midagi saavutab, siis on kohe uhke tunne, et minul nii tore ja ilus koer on ;). Dhakra oli oma tõu ainuke esindaja ning hoolimata minu hirmust, et kohtunikku häirib tema hambatrauma, siis tegelikult oli see täiesti asjata. Kohtunikule D meeldis ning ta oli tõu parim. Hilisemas rühmavõistluses tuli ta nelja hurda hulgast kolmandaks. Viimati, kui ma D-ga Haapsalu näitusel käisin (u 4a tagasi), siis oli ta samuti RÜP-3.

Ja nii uskumatuna kui see ka ei kõlaks, peale Haapsalus käimist olen ma olnud kodune. Rohin, koristan, korjan marju, keedan moose jne. Ning töödel ei paista lõppu veel olevat. Juba hirmuga mõtlen sellele, et 7.08 pean taas kodust ära minema ning selleks ajaks tuleb kõik mahlad-moosid valmis saada. Sõstardeni pole ma suutnud end veel vedada, kui lähiajal tuleb seegi ettevõtmine korda saada. Teadupärast on meil sõstraid ju terve istanduse jagu ning põõsad kannavad igal aastal väga korralikult. Patt on neid põõsa otsa vedelema jätta ning siis talvel poest keemiat täis tuubitud siirupit osta. See mind marju korjama inspireeribki. Lisaks muidugi teadmine, et moos-külmutatud mari on alati kättesaadav, kui iganes peaks isu tulema.

Majaga oleme jõudnud nii kaugele, et hetkel on käsil ahju ehitamine. Poole maja põrandad on sisuliselt valmis - vaja ainult veel laud põrandale panna ning kaks seinagi lihvitud. Üks tuleb veel korra lihvimiskettaga üle käia. Seejärel tuleb seinad õlitada ning kaks välisseina katta savikrohviga. Samuti on vaja ära lõpetada ühe toa lagi ning alustada esiku laega. Kõlab lihtsalt :), aga aega võtab kuidagi palju. Ja muidugi vastu annab tolmu. Seda jagub lausa igasse nurgatagusesse. Aga olgu majaga, kuidas on, vähemasti hoov on meil kena. Niidetud ja hoolitsetud ning isegi üks algeline lillepeenar on maja ette tekkinud. Lisaks muidugi köögiviljapeenrad. Kui eelmisel aastal alustasime me 8 kartuli ja 5 tomatitaimega, siis sel aastal on kartuleid maas juba 12 ning tomateid 10, lisaks veel 5 kurgitaime, 2 suvikõrvitsat ja peotäis ubasid. Kodukurki saan ma juba mitu nädalat süüa ning juba punetavad ka esimesed tomatid. Loodetavasti saab uba ka ikka enne talve valmis. Väga mõnus on oma aia saadustest endale salat kokku meisterdada, polegi vaja mõelda, et peab turule minema ning seda-teist-kolmandat varuma. Täiesti värske ja puhas kraam on alati võtta. Ainult, et kastma peab :).

Kuna D pesitseb natuke aega Karini juures, siis on meil kodus nagu tõeline puhkus. Huvitaval kombel suudab kõige saledam ja häbelikum koer teha kõige rohkem lärmi, kas siis juues, süües, end magama sättides, üles tõustes jne. Küll on tal vaja kolksutada, ulguda, haukuda, mängida jne. Murra on tema kõrval tõeline laiskloom. Eks arvatavasti mängi rolli ka praegused kuumad ilmad, mis meid tabanud on. Eile näitas pärastlõunal varjus kraadiklaas 35 kraadi. Katsu siis sellise ilmaga tegus ja aktiivne olla.

Nüüd Murraga jalutama,

tt

kajastused

Ma olen viimased mitu tundi vedelenud arvuti ees; täiendanud Echo ja Murra kodulehte, lugenud blogisid ning nüüd püüan ka enda omasse midagi kritseldada. Mõnusat õhtut aga segab too jube lemmiku kass, kes otsustas oma kohuseid täitma hakata ning hiire kinni püüdis. Oleks siis, et ta hiire kohe maha koksaks, aga ei. Ta läks hiir hambus voodi alla ning asus teda piinama. Vaene hiir sai ainult piiksatada aegajalt. Tõeline mõrvarkass ikka. Ja muidugi on lemmik kodust mitmeks päevaks lahkunud, mis tähendab seda, et hiire laiba pean ma ise üles leidma ja välja viskama. Võeh. Äkki soovib keegi kartmatu mulle homme külla tulla :)

Viimasest postitusest on möödas terve igavik ning eks selle aja jooksul ole üht koma teist ka juhtunud. Kuid enamasti - vähemasti mai lõpuni - koosnes mu töö ainult tööst, trennist ja kodustest tegemistest. Ning kahjuks just sellises proportsioonis. Õnneks on tänaseks suurem töine möll läbi ning saab rahulikumalt kodus sebida ja natuke ka lebotada. Vahelduseks on muru niitmine ja peenarde rohimine täielik mõnu ja nauding. Eriti vahva avastus eile kurke/tomateid kastes oli see, et esimesed maasikad on juba valminud. Ja kui magusalt see kõige esimene maitses. Ei jõua hooaega ära oodata, tahaks neid juba vitsutada. Varsti saavad ka mustsõstrad valmis ning millalgi suve keskel vaarikad ja punased sõstrad. Sel aastal peaks palju õunu, ploome ja kirsse tulema. Loodetavasti on viljad alles ka siis, kui ma neid korjama hakkan.

Majaehituses on muutunud niipalju, et vana ahi ja soojamüür on maha lammutatud ning uue ahju vundament valatud. Olemas on ka kivid uue ahju ladumiseks. Lisaks sai valmis ka esikupõrand ja esmase lihvi põrandalauad. Need tuleb nüüd korra veel kettaga üle käia ja seejärel saab esikusse maha panna. Lisaks oleks tore valmis saada kööginurk, mis eeldab seina teistkordset lihvimist ning mööbli meisterdamist, seina krohvimist ja põrandakatte panekut ning söögituba, kus on samuti vaja sein korra üle lihvida, krohvida, seinapalgid parandada ja lagi lõpetada. Töid meil jagub :) Väga tore oleks, kui saaks ka vee tuppa ja kanalisatsiooni toimima. Siis võib hakata "kabinetti" remontima. Aga eks see selgub. Õnneks on suvi alles ees, kuigi lemmiku meelest oleme me lootusetult kõigega hiljaks jäänud.

Nüüd aga puhkama, et koeranädalavahetuseks välja puhata. Nimelt õnnestus mul kolme päeva sisse mahutada 3 näitust ning 2 võistlust (näitused ja üks võistlus Murraga, II võistlus Echoga). Esimesel päeval saime kenasti est serdi kätte. Nüüd on kõigest kahte veel vaja. Ja Echoga ootan juba mõnda aega normaalset tulemus ag-s. Ehk õnnestub see homme.

unimüts,

tt

kes teeb, see jõuab

Öeldakse, et inimesele ei anta rohkem, kui ta kanda jõuab. Huvitav, kas minu jõuvarud on siis piiritud. Või on see lihtsalt ogarus igasugused pakkumised alati vastu võtta. Ja kummalisel kombel pole mu aju selle kõige juures veel kärssama hakanud.

Lisaks kõigele muule käin ma iga nädal EMÜ-s kuulamas ning kätt harjutamas statistika ja matemaatilise modelleerimise teemadel. Khmm. Kui mind poleks veendud selle vajalikkuses oma õpingutes, poleks ma elu sees sellise asja peale tulnud, et vabatahtlikult matemaatikat õppida. Mitte, et mulle mat ei meeldiks. Tegelikult meeldis väga; eriti ägedad olid ruutfunktsioonid, mille lahendamiseks kulus palju aega, paberit ja närvirakke, kuna hoolimata mu püüdlustest oli vastus enamasti vale :)
Igatahes nüüdses loengus läbikäivad mõisted mood, mediaan, regressioon jne on minu naiivse ajukese jaoks täiesti selgusetud. Tundub, et ma peaksin statistika õppimist koos põhikooliõpilastega, mitte aga teiste doktorantidega. Õnneks aga on õppejõud väga tore ning vastab kenasti mu totakatele ning võhiklikele küsimustele. Juba esimese kolme praktikumi jooksul olen saanud aimu ühest statistikaprogrammist; genereerinud ning modifitseerinud jooniseid, palunud programmil arvutada keskmisi ja sõltuvusi jne. Kui nüüd veel mõne algajate statistika õpiku ka kõrvale võtaks, võiks must isegi asja saada.

Kui ma juba Tartus olin, põikasin läbi ka järjekordsetelt ag võistlustelt. Seal läks nagu ikka - esimene jooks dsq ning teises jooksus saime ühe tõrke, ühe kontaktpinna ning suurel hulgal ajavigu. Enamvähem võis rahule jääda. Arvestades seda, et Echol oli jupp aega trennipaus, pole imestada, et ta esimesel rajal jookseb kui hull ning kontaktpinnad unustab absoluutselt ära. Aga eks järgmine kuu saame jälle proovida ning seekord taas Tallinnas. Hirmsasti tahaks juba Murraga ka võistelda, kuid ilmselgelt on selle jaoks natuke vara :)

Nüüd aga uinakule venekeelse tümpsumuusika saatel, mis läbi paneelide niii hästi kostub.

väsinud,

tt

ps. kevad algusest kirjutada pole vast mõtet. Eriti kui mõelda eilsele "lumetormile" ning poolde säärde ulatuva lumeni põldudel, kus peaksid lõõritama juba lõokesed ning askeldama kiivitajad.

viimaks

http://maru.acd.ee

tasasõudja,

tt

veebruarikuine agility võistlus

Eelmisel nädalavahetusel toimusid Tallinnas TAKO hallis järjekordsed AG võistlused, kuhu end juba varakult kirja panin. Andsin aasta alguses endale lubaduse iga kuu Echoga võistlustel käia ning seni olen oma lubadust suutnud pidada :). Seoses tiheda töögraafiku ning igikülmade ilmadega kaalusin viimase hetkeni, kas ikka minna võistlustele või mitte ning lõpuks siiski läksin. Rongiga. Ja tagasi tulin bussiga, mis oli omaette ooper. Ei tea, kas mulle sattusid pahurad bussijuhid või on uue aasta saabudes antud neile karmid korraldused, igatahes nõuti mult koerapiletit täishinnas ning ilmselgelt koera istmele võtta ju ei tohi. Seetõttu jäin esimesest bussist maha teist ootama. Ka sealne bussijuht vahtis meid vildakalt ilmselge sooviga mind üleüldse maha jätta või vähemalt lisaraha kasseerida, kuid lasi siiski ilma lisakoormiseta peale. Edaspidi võiksid bussifirmad ka lisapagasi maksustada. Kasum oleks tunduvalt suurem, kui üksikute koeraomanike arvelt teenida. Ühistranspordisaaga jätkus Pärnus. Kuna olin hommikul läinud autoga rongi peale, siis muidugi jäi mu sõiduk Raekülla. Bussijaam aga asub kesklinnas. Seega oli mul vaja pühapäevasel pärastlõunal koos kolme raske koti ja Echoga vaja saada kesklinnast Raekülla (u 6km vist). Busse sinnakanti ju ei sõida. Õigemini ei sõida Pärnus minu meelest üldse busse, vähemalt mitte siis, kui minul vaja oleks. Rohkem kui tunnike hiljem jõudsin ma igatahes ka autoni ja sain alustada kojusõitu.

Aga võistlustest ka natuke. I raja eest saime DSQ, nagu ikka :). Rajad olid kiired ja väga mõnusad, selle kiiruse ja koerajuhi lohakuse nahka tulemus läkski. Enne rajale minekut sai Echo endale "vurtsu" sisse urrates natuke ühe isase retriiveriga. Ja nii ma siis turtsuva ja paukuva koeraga jooksu alustasin. Õnneks on Echo vähemasti niivõrd kuulekas ja kohusetundlik, et rajalt minema ei jookse. II rada läks meil tunduvalt paremini - saime vähemasti tulemuse kirja. Üks tõkke mahaajamine ning kontaktpinnast ülehüppamine andsid meile 10 kp ning tulemuseks III auhinnalise koha. Olime ka viimased, kus üldse tulemuse kirja said. Teises jooksus tegin iseenese käitumises ka mõningaid korrektuure ning olin sunnitud Echot rohkem vaos hoidma. Muidugi tõi see kaasa lisandunud ajakulu, kuid vähemasti õnnestus rada läbida. Edaspidi tuleb kindlasti veel rohkem keskenduda kontaktpindadele ja slaalomisse sisenemisse. Midagi võiks välja mõelda ka saba abil tõkete mahakukkumise vastu. Variantideks on juba pakutud saba amputeerimist ning kas selja või jala külge kleepimist :D. Ehk oskab keegi veel midagi (leebemat) välja pakkuda ...

Järgmine võistlus toimub juba märtsis ning seekord Tartus.

innukas,

tt

(surma)tants lumel

Meie maja ümbritsevad vesised heinamaad ning pajuvõsa, mis praegusel külmal aastaajal on kenasti jääkaane all. Viimase aja ilmad on lume ka kõvasti kinni külmutanud, seega on elukatel võimalik mugavalt lume peal mugavalt jalutada. Kõva lumekoorikut katab mõne cm paksune lahtise lume kiht, kuhu loomade jäljed talletuvad. Seega on väga lihtne mõista, kes, kus ja miks meie maja taga ringi jalutavad. Eeldusel muidugi, et mõningad teadmised loomade elutegevusest ning jälgedest on omandatud. Mina olen oma tarkusega jõudnud nii kaugele, et suudan eristada sõralisi, koerlasi ning närilisi. Lisaks olen kursis ka sellega, millised loomad talvel ringi uitavad ning kes mõnusalt põõnavad. Antud teadmisi sünteesides oli väga põnev mööda põldu ringi jalutada ning võimalikke stsenaariume lumelt välja lugeda.

Esmalt jäi silma see, et kitsed on innukalt paljupungasid muginud, okste ülaosad olid kui noaga lühemaks lõigatud. Edasi jalutades jõudsin piirimärkide juurde, mis ilmselgelt on loomadel kasutuses kui infopunktid. Jälgi nende tokkide ümber oli paksult ning ka minu koerad andsid üleilmsesse infovahetusse oma panuse. Huvitav oli see, et erinevate loomade jäljed paiknesid alati üheskoos. Seal, kus oli jalutanud rebane, märkasin ka hiirejälgi; kitsejäljed aga suundusid pigem põõsaste poole või otse üle põllu metsa vahele. Ühes kohas olid hiired eriti aktiivselt ringi liikunud, ilmselgelt sai sebimisest aimu ka rebane, kes lootuses kõhtu täita, oli välja nuhkinud hiirte võimaliku pesa asukoha ning seejärel innukalt lume sisse auku kaevama hakanud. Kahjuks puudus info jõupingutuste tulemuste kohta, kuid ühe hiirte aktiivse kogunemiskoha oli ta oma kraapimisega ära igatahes lõhkunud.

Tagasi kodu poole jalutades märkasin u 60m kaugusel majast taaskord tiheda liikumise märke. Ning jäljed ei kuulunud mitte minu koertele, kes teoreetiliselt ju võiks majaümbrust nö turvata. Pigem oli seal ringi jalutanud juba vanad tuttavad rebased, kitsed, hiired ning tundus, et kakulinegi oli tiiva korraks maha poetanud. Hiire püüdmise eesmärgil muidugi. Kõige toredam (ei teagi, kas positiivne või negatiivne) avastus oli muidugi see, et kitsed olid toiduotsingutel jõudnud ka meie viljaaeda ning majast kõigest paarikümne meetri kaugusel olevatel õunapuudel kõik madalatel okstel olevad pungad ära söönud. Lisaks veel end kergendanud meie puude alla. Vähemasti pole vaja õppematerjali kaugelt otsida ;). Ei teagi, kas olla pahane või rõõmus. Pahane võiks olla selle peale, et tänu pungade ärasöömisele ei saa me suvel nendelt okstelt õunu, rõõmus aga selle pärast, et loodus nii lähedal meie ümber on ning kitsed sel raskel talvel ikka midagi süüa saavad. Koeri igatahes nad ei karda või pigem ei saa meie koerad aru, et kitsed aias.

märkaja,

tt

kärekülm ja kibekiire

Lühike ülevaade tuleviku ja arhiivi tarbeks.
Tööpäevad võivad täiesti vabalt kesta hommikul kella 8-st (ärkamine 6.30) ning lõppeda kell 20.00, mil lõpetan koeraga agilitytrenni. Vahepealne aeg möödub intensiivselt õpetamise ning planeerimise tähe all. Koju jõudes kütmine, söögitegemine (hea, et kõike üksi tegema ei pea :) ja koerajalutamine ning seejärel tundideks ettevalmistamine.
Algajad õpetajad on küll ühe medali ära teeninud. See on lihtsalt absurdne, kui palju aega kulub planeerimisele ja ettevalmistamisele. Hoolimata sellest, et mul on üsna tubli põhi juba loodusainetes all ning materjale kah üksjagu kogunenud. Ei kadesta kohe üldse teisi tublisid Noored kooli osalejaid, kes sügisel pea ees tundmatusse vette hüppasid. Seetõttu on kõik, mis vähegi vähem tähtis, lükkunud määramata tulevikku. Hommikused ärkamised mõjuvad mu ärksusele ja mõtteaktiivsusele üsna laastavalt ning seetõttu pärastlõunasel ajal mingeid arukaid otsuseid pole mõistlik teha.
Nädala nael saabus täna, kui hommikul vara (äratus 5.30) võtsin ühistranspordiga suuna Tartu poole, et loengusse minna. Muidugi selgus peale 15 min kannatlikku ootamist, et loeng toimub kord kuus. Ja selleks, et üldse loengusse saada, pean ma koperdama Tartu teise otsa avatud ülikooli ning maksma ainepunktide eest. Tänasin siis viisakalt ning tulin sealt tulema. Peas hämming ning pettumus. Järgmisena läksin Tartu Rahva Raamatu esindusse sooviga endale lõpuks üks ilus kalendermärkmik leida. Valik oli küll suur, kuid kesine. Seda, mida soovisin endale kinkekaardi eest soetada, ma ei saanudki. Leppisin siis ühe välismaise kalendriga, kus koerapildid sees. Vähemalt saan õppetegevuses neid tulevikus kasutada. Seejärel suundusin panka, et oma raharaasukesed arvele panna ning bussipilet osta. Kahjuks aga selgus bussijaamas (15min enne bussi väljumist), et kaardiga seal maksta ei saa. Ja mul oli arvel u 9 eurot, mida ilmselgelt automaadist välja võtta pole võimalik. Selleks ajaks oli arvuti aku ka juba üsna tühi, rääkimata sellest, et seoses telefoni väljasuremisega pole mul asendustelefonis ühtegi numbrit, et kellelegi helistada. Pigistasin siis akust viimase välja ning sain abi Greta perenaiselt. Lippasin ruttu automaadi juurde, võtsin raha välja ning nentisin, et buss oli just lahkunud. Taas ootamine (üle tunni aja) ning lõpuks ometi bussipeale minek. Kolm tundi hiljem olin tagasi Pärnus. Nüüd ootan teatris, mil lemmikul tööpäev lõpeb ja siis lohistan end koju. Mingisugusest õppimisest, reisimisest ning üleüldse tegevusest ei taha ma kuuldagi.
Lisaks kõigele muule on veel külm kah. Õnneks vähemalt pideva kütmise tulemusel on kodus täiesti ok temperatuur, kuid õues on ju külm. Ja autos ning bussis, lisaks muidugi ka loodusmajas. Kohati on seal kuni 16kraadi sooja, mis töö tegemisele (st laste juhendamisele) eriti viljakalt just ei mõju. Aga eks kunagi saab see talv kah mööda. Ja siis suvel suure palavuse käes igatseme jahedamate ilmade järgi :)

külmavares,

tt

Tartu võistlus

Video pärit Jaanalt. Aitäh!

Echo agility trennis

Video pärit Jaanalt. Aitäh!

võistlushooaja avamine

Laupäeval osales Echo oma agiliy karjääri teisel ametlikul võistlusel. Tulemus võrreldes eelmise võistlusega oli oluliselt kehvem (2x DSQ), kuid elamus äärmiselt positiivne.

Seekord toimusid ag võistlused Tartus, Kilgi tallides. Hommikul kell 7 pakkisime pärnakatega end autosse ning asusime sõitma. Võistlustingimused olid väga head, korraldus samuti. Kõik sujus nagu lepase reega ning Sveta koostatud rajad olid väga mõnusad jooksmiseks. I rada oli väga lihtne - soojendus, nagu kohtunik ise ütles - ning meie soojendasime end seal mõnuga. Echo ei võtnud kontaktpindasid, ajas tõkkeid maha, tegi slaalomit mitu korda valesti ning vist tõrkus ka. Aga vähemasti sai ta soojaks :). II rada oli juba tunduvalt raskem ning minu vea tõttu saime kolmandal tõkkel juba disklaffi. Aga sealt maalt edasi tehes oli kõik puhas ja korralik. Selle üle mul ongi kõige parem meel, et saime II rajal kätte oma õige oleku ning Echo suutis korralikult kõik ära teha. Edaspidiseks tarkusetera: I rada on meie jaoks soojenduseks ning sealt edasi võib juba võistelda ja tulemust saada :).

Järgmine võistlus juba kuu aja pärast Tallinnas.

Pildi autor: Tuuli Kauer