kook

Ma olen alati olnud arvamusel, et pea pole prügikast ning seega toiduretsepte pähe ei õpi. Kui süüa hakkan valmistama, otsin õigelt lehelt sobiva retsepti ja näpuga järge ajades teen toidu valmis. Lisaks ei meeldi mulle väga retseptidega eksperimenteerida vaid pigem teen täpselt nii nagu kirjas. Vastasel juhul kipub tulemuseks olema käkk :)

Otto sünnipäevaks koogiretsepti otsides ei leidnud kuidagi seda kõige sobivamat ning otsustasin katsetada. Kui keeruline kohupiimakook ikka olla saab :) Ja läks õnneks. Ühest raamatust sain mõtte, teisest koogipõhja... ja suurepärane kook saigi valmis.

Kõigepealt tegin võist, riisi- ja tatrajahust purutaigna, mille vormi põhja surusin. Seejärel segasin 3 pakki kohupiimapastat (ikka need kõige rammusamad - pagari ja ricotta) viie muna (ükshaaval lisades), apelsinikoore pulbri (saadaval ökopoodides), apelsinist pressitud mahla, riivitud ingveri ja vaniljepulbriga. Maitse järgi lisasin ka suhkrut. Valasin segu vormi ja küpsetasin tunnike 170 kraadises ahjus. Lisaks lasin koogil seista, et ta taheneks ja maitsed saaksid esile tulla.

küpsetaja,

tt

udune november

Praktiliselt pool novembrit möödus meil haiguse meelevallas. Kõigepealt jäi tõbiseks Otto - esimest korda elus nii pikalt ja "tõsiselt". Varem on tal ainult köha-nohu olnud, kuid sel korral tõi tõbi ka palaviku. Kokku kolmel ööl, millest esimesel küündis palavik 39.7-ni. Ega ma muidugi kraadiklaasiga tema kõrval valves ei seisnud, sest mis ma selle numbriga ikka peale hakkan. Seda, kas palavik on madal või kõrge, saan ma lapse käitumisest ja kehatemperatuuristki aru. Kas number peale koma on 3, 5 või 7 ei mängi väga enam rolli. Kuna palavikuteema on mul korduvalt peas läbi mõeldud ning tegevusplaan paika pandud, siis toda haiguseilmingut ma ei pelga. Lasen rahus organismil olla ning olen ise valves, et vajadusel last soojendada, jahutada, joota. Kuidas parasjagu vaja. Palavikualandajat polnud, seega seda ei andnud. Isegi kui oleks olnud, poleks vast siiski torkima hakanud. Igatahes, vastu hommikut hakkas palavik langema ning päeval oli juba päris hea. Palavik tuli tagasi veel kahel ööl, kuid enam nii kõrgeks ei läinud, jäädes 39-st allapoole. See oli juba kökimöki esimese öö kõrval. Palavikule järgnes aga nohu ja hobuseköha. Tobedaks muutis olukorra veel asjaolu, et Otto sel hetkel ei osanud nuusata. Pole seda oskust väga varem vaja olnud. Õnneks aga sain ta paari päevaga nuuskama, mis lihtsustas tunduvalt paranemist. Pikast ja põhjalikust nuuskamisest aga tekkis uus häda - nimelt hakkas kõrv nuuskamise ajal valu viskama. Teiseks läks just samal ajal tal sõrm põletikuliseks. Hakkasin ennast valmistama ette kõrvapõletikuga rinda pistmiseks ning samal ajal lootsin, et sõrm iseeneslikult paremuse poole pöörab (nimelt ei lubanud ta oma sõrme näpuotsagagi puudutada - rohtu peale panna ei saanud, plaastrit samuti mitte). Ning ennäe imet, mõne päevaga hakkas nohu taanduma, kõrva tundlikkus kadus ning ka sõrm sai terveks. Kokku võttis tervenemine aega u nädalakese. Seejärel aga jäi Itti haigeks. Juba tuttava stsenaariumiga - kõrge palavik, köha ja nohu. Kuna tema ilmselgelt veel nuusata ei oska, siis ründasin teda kolliimuriga. Palaviku- ja köharohuks sai rinnapiima. Mõne päevaga tundis ka tema end juba paremini. Ja seejärel jäin mina tõbiseks - küll ilma palavikuta, kuid juba iga-aastaselt tuttava kurguvalu ja nohuga. Tundsin, kuidas tõbi ligi hiilib, aga kahjuks ei saanud teda ka kuidagi takistada. Mõte aja maha võtmisest ning rahulikult teki sees sooja tee joomisest ja mee limpsimisest tundus täiesti põhiseadusliku õigusena, aga paraku ei pakutud sellist võimalust. Ning kes seda teekski. Itti-Otto on ju veel liiga väikesed, et ise endaga hakkama saada. Otto isegi hädakorral saaks, aga koeri ta ei jaluta ega küülikuid toida. Ehk kui ma kolme aasta pärast suvatsen taas haigeks jääda, saan endale ka ühe rahuliku haigepäeva lubada :)

Ega see haigus tegelikult päris tühja koha pealt tulnud. November on päris tihedalt sebimist täis olnud, lisaks veel seiklused rongidega. Viimasel ajal olen kulude ja ka närvide kokkuhoidmiseks hakanud pealinnas käima rongiga. Hea avar ja mugav, Ottol mõnus ringi liikuda ning Itti saab minu süles lösutada. Aega võtab küll omajagu, kuid igatahes vähem, kui vanasti.
Ühel laupäevaõhtul asusime igatahes pealinnast tagasi koju sõitma. Läksime varakult rongijaama, et ikka kindlasti istekohad saada. Ühe korra varem sattusin puupüsti täis rongi ning ei tahtnud seda viga enam korrata. Perroonile jõudes märkasin, et Tartu rong (mis pidi jaamas olema tubli 25 min enne Pärnu rongi väljumist) pidavat hilinema. Kuna pidevalt lükati hilinemise kellaaega edasi, hakkasin juba rahutuks muutuma. Pärnu rong ei saa ju väljuda enne, kui Tartu rong pole saabunud. Ja kuna Tartu rong muudkui hilines, siis järelikult peab hilinema ka Pärnu rong. Aeg muudkui liikus edasi, kuid ronge ei saabunud. Möödas oli juba üle poole tunni Pärnu rongi väljumisest, kui lõpuks teada anti, et 15 min pärast väljub Pärnu rong. Kuid hoopis teiselt perroonilt, teisest jaama otsast. Ega see muidu probleem poleks olnudki, aga mul oli juba vigisema hakkav Itti kergkärus ning väsinud Otto jalamehena. Lisaks veel kompsud, nagu ikka. Õnneks tuli üks abivalmis tütarlaps ning pakkus oma abi. Suskasin Itti talle sülle, Otto panin kärusse ja niimoodi rühkisime rongi poole. Edasine reis kuni Lelleni möödus vahejuhtumiteta, kui välja arvata see, et rong pea igas peatuses ootas ning reis venis päris pikaks. Senini oli mul veel säilinud lootus jõuda 20.30 Pärnusse, Häädemeeste bussi peale. Teadupärast tuleb Pärnusse sõites teha ümberistumine Lelles - kui Viljandi rong saabub, ootab Pärnu rong meid juba jaamas. Sel korral aga selgus üsna varakult, et rongi meil vastas ootamas pole. Olla ära sõitnud! Huvitav küll, kellega, kui kogu Pärnu rahvas alles Viljandi rongis on :) Kuid pidavat buss olema. Optimistlikult seadsime sammud Lelle bussipeatuse poole, kuid bussi meil vastas polnud. Asi hakkas juba koomiliseks kiskuma, kui selgus, et bussijuht olevat eksinud ning jääb hiljaks. Tegelik bussi hilinemine ning mittesaabumine oli paraku tunduvalt traagilisem. Nimelt oli Raplas juhtunud liiklusõnnetus, mille tagajärel bussijuht hukkus. See info saabus meile aga alles pea tund aega peale Lelle jõudmist. Kuna asendusbussile asendust ei saadetud, Pärnu rongi ka tagasi ei kutsutud, siis jättis Elron meid põhimõtteliselt iseenda hooleks. Kuna kogu olukord tundus nii sürr olevat, siis polnud mahti isegi pahandada mitte. Inimesed, kellega koos ootasime, olid väga sõbralikud ja abivalmid. Üheskoos hakati organiseerima transporti, mis meid sihtkohtadesse viiks. Kuna minul polnud Pärnusse sõitmisest kasu (Häädemeeste buss oli juba lahkunud), siis õnnestus mul O endale järele paluda. Ja nii siis ootasime veel 1,5 h, et saaks alustada kojusõitu. Umbes südaööks oma killavooriga ka koju jõudsime. Lapsed pidasid selle seikluse üle ootuste kenasti vastu. Itti põõnas enamuse ajast kõhukotis, Ottot aga lõbustasid kaasreisijad - kes sõidutas rattal, kes mängis kulli, hiljem vaatas ka multikat :) Elron muidugi hüvitas transpordile tehtud kulud ning saatis mulle ka kuukaardi, millega detsembri lõpuni piiramatult Tln-Pärnu vahet sõita saan. Kuid ega see vabanda nende suutmatust kriisiolukorras operatiivselt käituda. Nagu hiljem kuulsin, oli tegu nö doominoefektiga, kus üks õnnetus (Tartu rongi rike ja hilinemine) viis lõpuks ülaltoodud seiklusteni.

rongisõitja,

tt

ise tegin ...

... korda ühe tobeda kummuti, mis millegipärast kodus jalus vedeles. Sahtlid ei töötanud, nupud tulid eest ära ning välimus oli ka mittemidagiütlev. Kuna uus kummut maksab raha ning iseenesest olemasolev täitis oma funktsiooni, siis otsustasin teda veidi kõpitseda. Või õigemini ootasin, et keegi seda minu eest teeks :) Aga, nagu öeldakse Muhamedi ja mäe kohta, siis otse loomulikult võtsin ma selle töö ise käsile. Kõigepealt kruvisin ühelt sahtlilt maha siinid ning jalutasin nendega ehituspoodi. Sealt leidsingi kohe uued ja sobivad. Kodus kruvisin need pika pusserdamise tulemusel paika ning sahtel hakkas kui võluväel taas tööle. Paremini kui kunagi varem. Sellest inspireerituna vahetasin kahe ülejäänud sahtli siinid samuti välja ning otsustasin ka kummuti üle värvida. Kuna väga konkreetset värvieelistust polnud, siis pidin kohapeal (keskkonnahariduskonverentsile kiirustades) oma otsuse langetama. Nagu ma ette aimasin, pole see väga hea mõte. Värvivalik on üüratu ning ilma kodust kaasa võetud värvinäidisteta on raske midagi haakuvat valida. Kuid siiski sain valiku lõpuks tehtud - meresinisest/rohelisest/hallist sai hoopis beebisinine. Asi seegi :) Kolmandaks oli vaja kummutile ka uued nupud leida. Ehituspoes valik muidugi puudus ning seega otsutasin nuppude otsimise lükata novembrikuusse, mil Taanist tagasi olen. Taanis olles aga sattusin vahvasse tiigrinimelisse pudipadipoodi (www.tiger.dk), kus muu toreda hulgas leidsin ka keraamilised kapinupud. Veeretasin neid jupp aega käes enne, kui ära ostsin. Hind ühe nupu kohta oli 10 taani krooni - u 1.5 eur vist on see. Muideks, see kett on esindatud ka meie naaberriikides - Soomes Espoos ja Lätis Riias. Tasub kindlasti külastamist. Lisaks nuppudele sain sealt veel vahvad akrüüli valatud putukad (http://www.tigerstores.co.uk/tiger_kids/toys/insects_in_acrylic_1700836.html). Reisilt koju jõudnud, kruvisin nupud kummutile kohe külge, panin koerapildid raami ning asusin oma kätetööd kehva valguse ja iidvana aifooniga jäädvustama.

 Ilmselgelt on see pilt tehtud enne ...

... ja see pärast.

Ahjaa, väike tegija praak on ka. Teravam silm kindlasti märkab suuremat vahet I ja II sahtli vahel. Ma tõesti ei viitsinud siine enam lahti kruvida ning neid paar mm allapoole lasta. Õnneks vaatan ma kummutit enamasti ikka ülevalt alla ja siis pole seda vahe üldse märgata :)

osavnäpp,

tt

Taaaani!

Sügisesel koolivaheajal avanes mul suurepärane võimalus minna koos Pärnu Vabakooliga Taani, külla Kon-Tiki vabakooli. Reis oli pikk - laupäevast laupäevani ning vahepeal tekkis mul juba tunne, ehk siiski ei peaks sõitma. Kodust nii pikalt ära olla pole just kõige lihtsam - vaja leida hoidjaid ja jalutajaid jmt. Õnneks aga sain asjad sujuma ning reis võis alata. Otto jäi sel korral koju, kaasa tuli Itti. Temalgi aeg end koolitama hakata, et vennal kannul püsida.

See oli esimene kord kui (väike)lapsega lennureisi ette võtan ning seetõttu uurisin eelnevalt veidi maad. Kõige põletavamad küsimused olid seoses pagasi ning lapsekäruga. Kuna kohalikud olud olid teadmata, siis otsustasin kaasa võtta turvahälli (et vajadusel autoga sõita saaks) ning kergkäru. Seda viimast pidin ma hakkama alles otsima. Õnneks on internet täis soovitusi ning hoiatusi pea igal teemal - nii ka kergkärude osas. Esimese asjana hakkasin otsima oma lemmikut - Quinny Zappi. Kahjuks on see hirmkallis ning õnneks (lugedes kommentaare) on tal ka mitmeid negatiivseid külgi. Seega ilma suurema kurbuseta jäi too käru kõrvale. Seejärel sattusin lugema Malluka samateemalist postitust, kus samuti mitmeid huvitavaid variante välja käidi. Lõpuks jõudsin Babywelt kärudeni - nende suurim pluss on see, et turvahälli kinnitamiseks ei ole vaja käru isteosa eemaldada. Lisaks näevad nad välja üsna Zappi sarnased, kuid väidetavalt paremad. Igatahes, kui olin margi välja valinud, sain hakata netti kammima, et sobiv eksemplar leida. Uut ma ilmselgelt osta poleks suutnud, pealegi pole uued asjad minu jaoks eemärgiks. Ja nii ma leidsingi lõpuks imeilusalt helesinise kasutatud käru (kahe poisi poolt kusjuures, aga värvus oli vägagi korralik ning plekivaba) 65 eur eest, lisaks ka adapterid hälli kinnitamiseks. Tänaseks on käru asendamatu abimees linnas käimisel - mahub hõlpsalt igale poole, kergesti manööverdatav, lihtsalt kokkukäiv, kaalult nagu suleke. Ainus puudus on see, et laps ei saa sõita seljaga sõidusuunas (seda ei saa muidugi ühegi kergkäruga) ning kaarvari on liiga lühike. Aga selle tarbeks viskan ma linakese üle ning käib küll. 

Aga tagasi reisi juurde. Sõidu eesmärgiks oli aktiivselt Kon-Tiki igapäevaelus osaleda, kaasa lüüa ning kõike endasse talletada. Selleks tarbeks oli koolipere oma tähtsamad õppemeetodid toonud kokku ühte nädalasse. Nädala teemaks oli H. C. Andersen ning seega käsitleti kirjanikku ja tema loomingut paljudes erinevates tundides; lisaks viidi läbi projektipäev, kus õpilased olid jagatud gruppidesse ning osalesid erinevates töötubades; viimaks ka draamapäev, kus õpilased jällegi gruppides mõtlesid välja ning kandsid ette lühikese etenduse. Pean tunnistama, et nii paljude Anderseni muinasjuttudega pole ma eluski kokku puutunud kui selle nädala jooksul. Eks guugeldage ja üllatuge. Ühel päeval korraldati meile ka väike ekskursioon ümbruskonnas - külastasime Helsingøri linna, mille kindlus on osaline ka Shakespeare Hamletis, millest kiviviske kaugusel üle mere asub Rootsi linn Helsingborg ning kus saavad kokku Läänemere ja Põhjamere veed. Uskumatu, kui kitsukesed on väinad, läbi mille meie kodumere veevahetus toimub. See, kui erinev on elukeskkond Läänemere lääne- ja idaosas, oli merekaldal väga ilmekalt esindatud. Teoorias tean küll, et soolsuse kasvades muutuvad mitmed Läänemere liigid tunduvalt kogukamaks, kuid oma silmaga neid näha on ikka hoopis teine tera. Põisadru näiteks oli nagu lopsakas põõsas, merekarbid aga 2-3 korda suuremad ja tugevamad. Muidugi ei saanud ma jätta näidiseid kaasa võtmata, hiljem pead murdes, kuidas oma varanduse tervelt koju toimetatud saan. Kellele on oluline nänni- ja suveniiripood, kes aga on õnnelik looduse poolt pakutavaga :)

Praktiliselt terve reisi jooksul olime me majutatud kooliga seotud inimeste kodudesse. Meie Ittiga elasime ühe õpetaja kodus - õigemini tema õuel asuvas nö külalistemajakeses. Meid võtsid vastu suurepärane külalislahkus ning soojus. Pererahvas (peaasjalikult perepea :) oli vaimustuses Ittist ning suurima heameelega tegeles temaga nädala jooksul - kärutas, hoidis, mängis. Talle otsiti välja mänguasjad ning pidulikuks õhtusöögiks ka lapsetool ,et saaks ikka meiega koos laua taga istuda. Lisaks oli perepea veel suurepärane kokk ning muuhulgas ka loodusainete õpetaja. Nii et meil läks võõrustajaga otse kümnesse.

Kui rääkida sealsest (vaba)koolielust, siis see erineb meie tavakoolidest tuntavalt. Peamisteks märksõnadeks võiksid olla nii õpetajate kui õpilaste vaba olek ja sundimatus, soojus ja sõbralikkus ning range rutiini ja distsipliini puudumine. Eks iga tund oli omanäoline sõltudes läbiviivast õpetajast, kuid ühiselt oli paika pandud mõningad reeglid/meetodid, mida igaüks tundide läbiviimisel kasutas. Mõni rohkem, teine vähem. Inspiratsiooni saavad meie Taani kolleegid meetodist cooperative learning, mida eesti keelde tõlgituna võiks nimetada ühisõppeks. Minule teadaolevalt pole Eestis selline õppemeetod veel levinud. Pigem räägitakse aktiiv- ja spetsiifilisemalt ka õuesõppest. Mõte seisneb selles, et õpilased teeksid võimalikult palju ise. Õpetaja ei seisa klassi ees ega pea 45 min (sealsed tunnid kestsid muideks 90 min) loengut, vaid õpetaja juhatab teema sisse ning jagab seejärel gruppidele ülesanded laiali. Õpilased töötavad ühtse meeskonnana, kasutavad ülesannete lahendamisel üksteise tugevaid külgi ning sotsiaalseid oskusi. Ja selle tulemusel omandavad uusi teadmisi/oskusi. Kuna tegelikult on meie kõigi õpimeetodid erinevad, siis on täiesti loogiline, et igaüks ei suuda loenguvormis teadmisi omandada. Seetõttu on kasulik klassiruumis kasutada erinevaid meetodeid, et igaüks leiaks endas üles oma tugevad küljed ning arendaks uusi oskusi, mida edaspidi elus kasutada saab.

Koolis jäi mulle enim silma õpetajate ja laste sõbralikkus ning heasoovlikkus. Sulle naeratati, tuldi rääkima, oldi osavõtlikud. Inimesed olid positiivsed ja lõbusad. Meil, eestlastel, on ikka pikk tee veel selleni :) Eks kindlasti mängib oma rolli ka ajalooline erinevus, ühiskondlik kord ja elulaad, kuid samas, ühed inimesed oleme me mõlemad. Ka õhkkond koolis oli pigem positiivne ja vaba. Vahel ka ehk liiga vaba ... Mina vähemasti olen harjunud ikka mõningate reeglite ja nö heade tavadega (a la ukse enda järel sulgemine, liigne jutustamine tunni ajal, jalgade laua peale panemine). Samas, kui oli vaja hakata tööd tegema, siis olid kõik hingega asja juures. Õpilased tundusid teadvat, miks ja kellele nad õpivad. Meil paraku sageli seda ei teadvustata. Üks suur erinevus, mis vabakooli õpilasi õppima motiveerib ning meie lapsi vastupidi sageli demotiveerib, on hindamine. Nimelt ei panda seal (ja ka meie vabakoolis) hindeid. Õpilased omandavad teadmisi, mitte ei tuubi midagi pähe hinde saamise eesmärgil. Minu arust peitubki võti just selles. Õppimine abstraktsete numbrite nimel, mis ei anna sulle mitte mingisugust tagasisidet, pikemas plaanis paraku ei toimi. Palju edasiviivam ning ka informatiivsem on saada oma tegemiste eest sõnalist tagasisidet. See aitab edaspidi ennast korrigeerida ning olulisele tähelepanu pöörata. Õnneks aga on ka Eesti koolid vaikselt seda teed minemas ning vähemasti algklassides on tagasiside andmine muutunud igapäevasemaks.

Mõningad märksõnad, mida kaasa võtta, meelde jätta ning rakendada:

• usaldus ja vabadus töö tegemisel/õpetamisel
• positiivsus ja sõbralikkus
• koostöö teiste õpetajate/ainetega
• praktiline õpe
• sundimatus ja vaba õhkkond õpetamisel/õppimisel
• take it easy ja chill 

Igatahes olen ma võrratult tänulik Vabakoolile, kes mind oma meeskonnas Taani kaasa võttis. See on kindlasti üks meeldejäävamaid ja õpetlikumaid kogemusi :)

inspireerunud,

tt

areng

Juba paar nädalat üritab Itti end jalgadele upitada ning iga päevaga muutub ta selles üha osavamaks. Õnneks sai ta eile juba 7 kuuseks, seega kõndimiseni läheb vast veel aega :) Mulle kohe üldse ei meeldiks tema varajane kõndimine. Beebi peab ikka beebi ka olema, mitte kohe üritama suure inimese moodi liikumist.

Olen igakuiselt käinud Ittiga "tehnoülevaatusel", kus arstitädi teda mõõdab ja kaalub ning uurib, kui kaugele ta juba jõudnud on. 5 kuuselt kaalus ta tubli 7,9 kg, 6 kuuselt üllatus-üllatus 7,9 kg ning 3 nädalat hiljem (peale mõningast rinnapiimanuumaperioodi) 7,9 kg. Mul tekkis tahtmine küsida, kas kaal on ikka töökorras. Pole ju võimalik, et number 2 ja poole kuu jooksul grammigi ei muutu. Aga ju siis on võimalik. Numbri ja selle mittemuutumise pärast ma ei muretse, laps on ümar ja aktiivne. Lisatoitu talle ainult kaalu tõstmise eesmärgil ka toppima ei hakka. See vähene, mida ta ise näputoiduna sööb, on nii tühine, et ei vääri isegi märkimist. Lusika ja püreega teda ründama pole veel plaanis hakata. Kui lusikat ise käes hoida oskab ning seda ilma sisu mahapudistamata suhu paneb, siis lasku käia :) Tekib juba huvi, kas järgmisel korral ka kaal samu numbreid näitab. Või siis jätan järgmise korra igaks juhuks vahele :)

Pöidalutsutamisest ka. Teadupärast pole minu lapsed kunagi lutti saanud. See tundub minu jaoks lapse petmisena. Vastsündinu jaoks on kõige turvalisem olla koos oma emaga ning tissi otsas nohiseda. Temalt selle võimaluse äravõtmine ning asendamine lutiga tundub minu jaoks väga julm. OK, kui laps on kunsttoidu peal, siis tõesti. Aga rinda saades ei mõista ma, miks on talle veel lutti vaja. Igatahes, u 3-4 kuuselt hakkas Itti üsna sihikindlalt pöialt imema. Nii, et hakkasin juba muret tundma. Üksvahe ta jäigi pöialt imedes magama. Olin juba üsna häiritud ning püüdsin talle rohkem tähelepanu pöörata ning tihemini sööta. Siis aga läksid ilmad jahedamaks ning ta hakkas magama käed-kinni kombes. Paar-kolm päeva pahurdas magama jäädes ning otsis oma pöialt, kuid siis unustas selle ja jäi niisama unele. Tänaseni pole see teema enam üles kerkinud.
Lugenud just värskelt (õudus)jutte lutist võõrutamisest tänan ma oma skeptilist meelt, mis pole lubanud mul selle lisategevusega üldse alustadagi, rääkimata lõpetamisest :)

laiskloom,

tt

liha

Sain taas hakkama paari suurepärase roaga, mis ka tuleviku tarbeks üles tähendamist väärivad. Seega on nad leitavad alamlehelt Retseptid.

Viimasel ajal olen ma üha kriitilisemalt suhtuma hakkanud lihasse ning selle tarbimisse. Järjekordse tõuke taimsete toitude eelistamisele andis dokfilm "Liha", mida vähemalt paaril korral ETV näidanud on. http://etv2.err.ee/v/haridussaated/dokfilmid/saated/e5492e03-21ac-4d0a-93fd-6ed1cd1b5c79
Nõustun täielikult filmis esitatud lausega: “Me sööme liha, kuid loomade tapmist justkui ei toimugi.” Poed on täis erinevad lihatooteid - vorstid, fileed, singid jne, nad on üks väike osa tohutust kaubavalikust, uppunud puuviljade, kodukeemia, riiete jmt vahele. Jahutatud kanakoibi korvi ladudes vaevalt keegi mõtleb kana peale, kes nende koibade omanikuks kunagi oli. Veel vähem mõtleme kohukest süües lehma peale, kes piima tootis :) Me oleme toiduks kasvatavate loomade pidamisest kaugenenud; see toimub enamasti kusagil "eemal" ja "varjatult". Eks aegajalt ikka satub meediasse saatelõike veiste uutest lautadest või lammastest karjamaadel. Kuid sigalad, kanalad, tapamajad. Neid näeb juba tunduvalt harvem. Rääkimata sellest, et me sinna päriselt satuksime. Antud asutuste avamine rahvamassidele poleks muidugi väga arukas tegu, pidades silmas eelkõige hügieenitingimuste halvenemist, haiguste levimist ning ka loomade häirimist. Kahjuks pole ka enam jäänud väga palju maal elavaid sugulasi/vanavanemaid, kes loomi kasvataksid ning sellega lastele eluringi (sündi-surma) saaksid näidata. Paraku kipub aga nii olema, et mis inimese jaoks pole nö isiklik, see teda väga ei puuduta. Sellest on lihtsam mitte hoolida. Poeletil olev vorst ei seostu enamasti armsa roosa notsuga aedikus; oma kasvatatud küüliku hautis aga meenutab hoolt ja vaeva, mis looma kasvatamisele kulus. Seega muutub toit väärtuslikuks ning austusväärseks. Rääkimata sellest, et omakasvatatud tooraine kvaliteet ületab kordades suurtootmise oma. Minu jaoks kerkib siit küsimus, kas ja miks ma peaksin tarbima nö kiirelt toodetud toorainet, mille eesmärkideks on olla võimalikult suur, anda võimalikult head tootlikkust ning näha välja apetiitne. See, millised on maitseomadused, tervislikkus, mõju keskkonnale ja eluslooma heaolule, jääb tahaplaanile. Teadlik tarbimine ja toitumine eeldab muidugi rohkem aega ning pühendumist, kuid minu meelest oleme me selle võlgu oma planeedile ja teistele elusorganismidele. Samas ei arva ma, et sellest peaks tekkima kinnisidee, kuid usun, et mõningane teadlikkuse tõus ning eriti just teadvustamine kuluks enamikule meist marjaks ära. Ning kasulik oleks see kindlasti ka meie (laste) tervisele.

rohelisel lainel,
tt  

areng

Tuleviku tarbeks olgu ära mainitud, et Itti hakkas roomama 22.09 ning esimese katse end istuma sättida paar päeva hiljem - 24.09. Täna liigub ta edasi käpu-roomates ning harjutab ilma toeta istumist. Üksi olla ei taha. Melu ja tähelepanu keskel olla meeldib. Magamine pole ka enam see, mis varem. Kisa on kõva ja nõudlik. Aga üldjoontes võib rahule jääda :)

Kaks mõtet ka. Esiteks, igal imetaval emal võiks aiamaal üks kapsapea kasvada. Teiseks, lapsevanemad, kes on suutnud väikese vanusevahega lapsed inimesteks kasvatada ning ise sealjuures mõistusele jääda, väärivad ausammast.

üksiolemist nautiv,

tt

Sooooome

Septembri keskpaigas tegime kolmekesi ühe väikese merereisi teispoole Soome lahte. Abilisteks ja meelelahutajateks :) kaasas Mummi ja Tädi. Olin reisi pärast veidi murelik, kuna Otto kipsist vabanenud jalg ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Kips eemaldati juba 5.09, kuid nädal aega hiljem ei suutnud ta veel sellele normaalselt toetuda. Õnneks aga on tal jooksuratas, millega iga päev endale taastusravi teha saab.
Helsingisse sõitsime Viking Line õhtuse laevaga, mis harjumatult puupüsti täis oli. Lisaks oli laevast kadunud enamik diivaneid, nende asemel lauad-toolid nagu sööklas. Oma koha me teiste seas siiski leidsime ning laagri laiali laotasime. Umbes poole ajast veetis Otto koos saatjaga lastenurgas pallimeres. Ma ei taha mõeldagi, kui räpane see olla võib :) Aga eks võõras mustus ja bakterid ole mingil määral kasuks. Pärast pesime käed korralikult puhtaks muidugi. Pallimeri oli tema jaoks täielik hitt. Kui järele mõelda, siis tegelikult nägi ta seda vist esimest korda elus. Koju liiga palju palle soetada ei soovi ning mujal, kus enamasti käime, kah sellist atraktsiooni pole. Itti samal ajal rullis end laual, sõi, naeratas ja magas. Nagu ikka.
Järgmised paar päevakest veestsime oma armsate sugulaste juures Helsingi lähistel. Lisaks niisama puhkamisele külastasime otseloomulikult Ikeat, millest väljusin terve hunniku klaasist tarbeesemetega. Nutikas valik, eriti, kui on vaja neid transportida puupüsti täis autoga :) Õnneks jäi kõik siiski terveks. Otto sai endale uue lemmikmänguasja - kraanaauto. Tegelikult on vähemalt osa mänguasjast plaanitud Ittile, et ta saaks ringe, ruute ja kolmnurki õigesse õõnsusesse panna. Kuid hetkel veel tundub Otto auto üle rohkem rõõmustavat. Lisaks hüppasime läbi ka Haltiast - Nuuksio rahvuspargis asuvast Soome looduskeskusest. Kahjuks matkaradadele ei jõudnud, kuid järgmisel korral võtame selle kindlasti plaani. Soome karge loodus väärib avastamist. Tagasi Tallinnasse tulime Eckerö Line laevaga, millesse esmapilgul skeptiliselt suhtusime, kuid hiljem hoopis meeldivalt üllatusime. Laev oli suur, avar ning mugav. Väidetavalt meenutab Tallinki Stari, millega mina muidugi sõitnud pole. Mängunurk oli ka mõnusam - puhas vaiba ja lastemööbliga nurgake, kus erinevad mänguasjad ja ronimissein.
Ei tea, kas põhjuseks oli keskkonnavahetus, pallimeres hullamine, kodus võimlemine või kuuseis, igatahes päev pärast Helsingisse jõudmist hakkas Otto kõndima. Alguses küll puiselt ja tugevalt longates, kuid oktoobri alguseks (kuu peale kipsist vabanemist) oli kõnnak juba peaaegu tavapärane.
Kahe väikese lapsega reisimine polegi nii jube, kui karta võis :)

teisekorrani,

tt

piduroog

Võta mõned kodused kanamunad, vahusta koos maitseainete ja sorstu veega. Prae pannil võis eelmisel päeval korjatud kukeseened, vala peale munasegu. Korja õuest mõned varasügisesed tomatid, viiluta ning aseta munasegu peale. Lõpuks pudista ka veidi Parmesani juustu. Ja tõeliselt maitsev hommikusöök ongi valmis. Pakub nii silmailu kui maitsenaudinguid.

maitsekalt,
tt

Jää hüvasti, roosa koer!

Täpselt nädal tagasi, eelmise reede hommikul märkasime Echo olekus teatavat muutust. Ta oli hommikul ärgates loid ning ilmselt tundis end päris kehvalt. Pakkisin koera ja lapsed autosse ning sõitsin Pärnusse kliinikusse. Kuna ainus asi, mis mulle pähe turgatas oli mürgistus, siis saigi seda ravima hakatud. Pärastlõunal oli koera olemine juba parem ning endalgi süda rahulikum. Laupäev möödus komplikatsioonideta, kuid seevastu pühapäev ... Hommikul "tervitas" mind tasakaaluhäirete ning nukra olemisega koer. Eelmise päeva progressist oli saanud tugev regress. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis tabas mind väike peata olek. Pärnu kliinikud on kinni, kuigi nö kiirabi sealt vajadusel saab. Aastaid tagasi, kui Murra Echol saba kõrvalt delikaatse piirkonna lõhki tõmbas, saime kiire abi just telefonivalves olnud arsti käest. Kuna pidin sama päeva õhtul pealinna sõitma, otsustasin, et võtan Echo ka kaasa. Sealne loomade kiirabi on täies valmisolekus 24/7 ning ilmselt kõige efektiivsemat ja kiiremat abi saaks just sealt. Pakkisin taas kiirelt lapsed, asjad ja Echo auto peale ning asusime teele. Hinges painamas, mis saab, kui ei jõua. Poolel teel Tallinna oli veel kõik võimalik. Kuid kohale jõudes kahjuks enam mitte. Teda püüti ka elustada, kuid paraku jäime liiga hiljaks.

Kaheksa aastat jõudis Echo siin ilmas olla. See aeg pole sugugi pikk ühe keskmise koera jaoks. Muidugi hukkuvad karjakoerad sageli üsna noorelt, kuid seda pigem nende hulljulguse, mitte haigestumiste tõttu. Tervis on neil üldiselt raudne. Viimased aastad veetis Echo kodus õuekoerana, kus valitses vabalt oma valdusi ning pidas läbirääkimisi metsloomadega. Viimased võistlused ja treeninguid jäi Otto sünnieelsesse perioodi (veider sõnakasutus :). Siiani on mul meeles meie viimane AG võistlus 2011 a septembris Pärnus Tammiste platsil. Soov oli jõuda A2, kuid natuke jäi siiski puudu. Teadsin juba siis, et meie aktiivne treening- ja võistlusperiood saab läbi (seoses Otto sünniga) ning seetõttu võtsingi veel viimast - kihutades 6. raseduskuul temaga võidu agilityplatsil :).

 Oma iseloomult oli Echo mees mis mees. Mühakas ja konkreetne. Tunnetest ei teadnud tema midagi. Peaasi, et saaks rahmeldada, maadelda ja joosta. Ning tüli norida. Ju sellepärast nad O-ga ka nii hästi klappisid :). Lastele meeldis temaga väga mängida, sest ta oli lõbus ning võis lõpmatuseni pulka/palli jmt tuua. Algusest peale võlus tema juures kõige rohkem see, kui sõbralik üks acd olla võib. Temas polnud grammigi kurjust inimeste suhtes. Peale kogemusi inimeste suhtes ebakindlalt käituva karjakoeraga oli see mõnusaks vahelduseks. Inimeste suhtes kuri koer on olevus, keda vaenlasele ka ei soovitaks. Kahjuks aga ei pöörata sellele pahatihti piisavalt tähelepanu. Igatahes mitte enne, kuniks probleem juba käes. Ja paraku on siis juba hilja.

Lisaks sõbralikkusele on kindlasti tähelepanu väärt ka tema soov ja tahe teha (koos)tööd. Milline mõnu on teha sporti koeraga, kes seda naudib ning su käsklusi innuga täidab. Vastupidiselt lönts-lönts kõrvad laiali  sinust 10 m kaugusel venivast elukast, millistega mul samuti on olnud võimalus koos aega veeta.

 Echo ja Murra algusaastail

Nüüd on jäänud meile kaks koera - Echo kutsikas Murra, kes oma isa meenutab sama vähe kui siga kägu ning sel kuul juba 10 a saav, kuid siiani eatu D. Neil mõlemal on oma roll minu elus, kuid Echo koha peale jääb tühimik.

kakskoerlane,

tt
     

siit ja sealt

Üks päev otsustasin ma oma riidekapis korra majja lüüa. Sorteerilisin halastamatult välja riided, mida ei kanna/mis mõõtudelt ei sobi ning jätsin alles ainult need, mida omavahel sobitada annab. Ühe erandiga. Nimelt olen ma mitu aastat tagasi kaltsukast ostnud ühe sini-sinise linase tikanditega seeliku, mis mitte millegagi ei sobi :) Aga ära anda ei raatsi. Ootan aega, mil mõni sobiv pluus minuni tee leiab. Ülejäänud riided seadsin kõik komplektidesse, sellega väldin edaspidi peamurdmist teemal, mida selga panna. Lugesin kokku ka oma seelikud - neid on üle 20. Võrdluseks, pükse on mul kokku u 5 paari.

Itti on oma võimeid vahepeal edasi arendanud ning läbib vahemaid. Ma polegi täpselt aru saanud, kas ta rullib või vingerdab või roomab üle toa, aga igatahes asukohta ta muudab.

Igiliikur

Paar nädalat tagasi käisin turul kirsstomateid otsimas, et need kuivatada ning ürtidega õlisse panna. Midagi päikesekuivatatud tomatite laadset meisterdada. Kahjuks oli turu peal ainult üks müüja, kellelt pisikesi tomateid saada õnnestus ning temalgi oli neid napp 2 kg. Aga vähemasti olid kenad värvilised.

Kollased, punased, lillad

Meil on parasjagu käes küülikupoegade uputus. Selle aasta esimesed on juba loovutusealised - mitte ei raatsi neid patta panna. Tegemist on isaste hõbeküülikutega - üks neist punane ja teine must. Alltoodud pildil vahetavad parasjagu karva - punasest saab hallikaspunane ja mustast hõbehall. Väga sõbralikud ja seltsivad loomakesed. Kasvanud üles Ottoga. Lisaks on nooremaid ristandeid üle 20. Aga nemad lähevad valdavalt söögiks. Ei saa päris igast pesakonnast ka nunnumaid alles kahjuks jätta. Ning oma kasvatatud liha on iga kell poejurast etem, eetilisem ja vastustustundlikum.

 Roosa jänku, must jänku ning nende mamma

loomapidaja,

tt

miks mulle meeldib elada maal

Üleeile hilisõhtul jalutasin D-ga sissesõiduteel - mind saatis taevas kollane ja kohev poolkuu ning kahel pool põldudele ujuv udu. Vaikusest, kargest õhust ja tähistaevast rääkimata.

lühidalt,
tt

kes koera saba ikka liputab ...

... kui mitte koer ise. Järgnev kuulub rubriiki "esimest korda elus". Seekord oleme peategelasteks mina ja Itti. Ning alustame viisakalt nooremast. Juba mõnda aega on Itti (kobamisi) end kõhult seljale keeranud. Mistõttu maast kõrgemale teda järelvalveta jätta ei saa. Täna aga toimus ümber oma telje pöörlemine õite agaralt, mis annab tunnistust sellest, et kobamisi keeramisest on saanud täiesti teadlik ja kontrollitud keeramine. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, tõmbab preili oma jalakesed kõhu alla kõverasse ootamaks märguannet, mil võib käputama hakata. Loodetavasti sellega ta veel veidi ootab. Roomamise võiks ikka enne selgeks saada.
Õnneks on Ittil taastunud pikad päevauned. Vahepealne ringirändamine ajas magamise veidi sassi ning seetõttu magas ta mõnda aega päeval ainult 40 min kaupa. Viimased paar päeva aga on rahumeeli vähemalt 1,5 h järjest põõnanud. Mis on mulle andnud aega hoov muruniidukiga läbi kapata.

Minu järjekordseks "esimest korda elus" tegevuseks oli aga lambi ühendamine ja paigaldamine magamistuppa. Kuna meie kaubandusvõrgus minu maitsele ning rahakotile vastavaid mööblitükke jmt väga harva leidub, siis pöörasin pilgu põhjanaabrite Ikea poole. Ning muidugi leidsin lambi, mis kui valatult sobib magamistoa lakke. Pisiasi, et lambil võimsust ainult 40w, selgus alles paki avamisel. Aga ega magasmistuba peagi operatsioonisaal olema :) Kuna ise parasjagu Soome (kus mitmeid Ikea kauplusi leida võib) sõitmas polnud, jäin lootma sõbranna peale, kes koeranäitusel osalemise raames ka mu lambi võttis vaevaks ära osta. Ikea toodete juures meeldib mulle lisaks nende heale hinna ja kvaliteedi suhtele ja mõnusale disanile nende ruumisäästlik pakendamine ning lollikindel juhend. Iga lambi juures olev detail oli läbi mõeldud, korralikult töötav ning juhendis kirjas. Seega polnud vaja muud kui õigeid tööriistu ning saigi asuda asja kallale. Esiteks tuli välja lülitada elekter, et juhtmetega mängimisel särtsu ei saaks. Seejärel eemaldasin olemasoleva lambisokli juhtmete küljest ning valmistasin ette uued juhtmeotsad. Olles korduvalt ja korduvalt näinud, kuidas elektrijuhtmeid veetakse, taipasin juba lõpuks ise ka ühtteist. Kõige tähtsamaks tööriistaks osutusid kaablitangid, millega ohutult ja mugavalt isoleermaterjal eemaldada. Vahepeal kinnitasin karkassi kruvide ja konksuga lakke, ühendasin juhtmed lambiga, paigaldasin kupli ning lamp oligi laes. Väikese värinaga hinges lülitasin sisse elektri ning ... üllatus-üllatus ... lamp läks põlema :) Ja põleb tänase päevani. Tundub, et läks õnneks. Antud tegevust ma muidugi järgi teha ei soovita, sest elektriga mässamine pole naljaasi ning tegelikult võiks see ikka professionaalide teha jääda. Aga kuna parasjagu polnud kedagi käepärast ning lamp oli oma aega oodanud juba päris pikalt, otsustasin selle paigalduse ise käsile võtta.

Nüüd on jäänud veel ainult mõned tegevused, millega ma hakkama ei saa/mida ei oska: trimmerdamine, vikatiga niitmine ning mootorsaega töötamine. Kõik need tegevused on minu jaoks hirmutavad ning tekitavad tunde, et seadeldis võib kergelt käest minna (ja mind vigastada). Nii, et parema meelega jätaksingi nad "ei oska" nimekirja.

algaja elektrik,

tt

lõikuskuu

Mida külvad, seda lõikad. Kuna kevadel jäi külv tagasihoidlikuks, siis peenralt suurt saaki oodata oleks liiast :)
Sain pastinaagid, kaalikad, peedid ja porgandid lõpuks umbrohust puhtaks ning osa ka harvendatud, kuid saagikoristuseni veel jõudnud pole. Iseenesest kaalikas oli valmis juba mitu nädalat tagasi. Porgandit annab juba samuti krõbistada, pastinaak ja peet aga soovivad veel kasvuaega ... loodetavasti mitte kevadeni. Külvatud, istutatud taimesorte on küll palju, kuid koguseliselt on tegu piisakesega meres. Porknapeenar nt on u 2 m pikkune ning koosneb kahest reast. Kapsataimi on täpselt 2 - päästsin nad külatee pealt, kuhu suure kapsaistutuse käigus nad kukkunud olid. Kurgitaimi on 4, tomateid 5. Viimased vohavad, mis hirmus. Terve hunnik tomateid on küljes, kuid kahjuks rohelised. Ei tea, kas enam punaseks lähevadki, kui ilmad nii vihmased ja jahedad on.
Marjapõõsasad sai sel aastal (üle pika aja, või õigemini esimest korda) täiesti puhtaks korjatud. Kuid samas oli saak tunduvalt kesisem. Iga suvi on mustsõstrad rõõmustanud mind suurte ja magusate marjadega, sel korral aga oli enamus pisikesed, esinesid hõredalt ning maitselt pigem hapud. Seetõttu pole ka moosivarud eriti suured. Õnneks on õuna-, ploomi- ja pirniaeg veel ees ning vajadusel saab neist salved täis keeta :) Maasikaid ei suuda ma juba ammu kasvatada nii palju kui vaja ning seetõttu korjan aiamaa pealt neid maiustamiseks. Kilodega ostan marju naaberküla kasvataja käest. Sel aastal läks sügavkülma ning purki u 10 kg maasikaid. Sügavkülmas on neile lisaks veel hunnik vaarikaid, kes veel kordagi alt pole vedanud, veidi ka metsmaasikaid ning mustikaid. Ma ise olen viimaste korjamiseks liiga kärsitu, seega põhiline töötegija oli antud juhul O.
Kohe-kohe peaks kätte jõudma ka seeneaeg. Kodumetsa mändide all kasvavad meelsasti minu suured lemmikud kitsemamplid, mida paljud õnneks korjata ei julge. Ju pelutavad inimesi jala ümber olev krae ning kübara mõningane sarnasus kärbseseenele. Seoses seentega tuli mulle meelde 4 a tagune sünnipäev, mil oma 25. sünnipäeva tähistasin. Tulin bussiga töölt, seenekorv kaenla all, läksin peatus varem maha ning jalutasin läbi metsa kodu suunas. Samal ajal seeni korjates. Tubli kartulikorvitäis seeni sai korjatud, mille käsitsi koju tassima pidin. Poolel teel sõitis mööda üks vanem meesterahvas, kes peatus ja küsis, kaugele mul minna. Kuulnud mu vastust, ütles ta, see ju siinsamal lähedal ning sõitis edasi ... ilma minuta :).

Kuu alguses väänas Otto oma jalga nii õnnetult, et sääreluusse tuli mõra. Jalg pandi kipsi ning liikumisvõimetu on noormees septembri alguseni. Senikaua on kodus kaks last, kes vajavad tõstmist, liigutamist ja kärutamist. Õnneks liigub Otto kuigivõrd ka pepu peal ringi, nii et päris kõike talle ette-taha ära tegema ei pea. Kahju on aga sellest, et ujumine, jooksmine ja rattasõit nüüd vahele jääb. Samas pole ma muid käimisi ära jätnud, seega vaheldust on tal küllaga olnud. Kuu alguses käisime suguvõsa kokkutulekul Ida-Virumaal Toilas ning äsja tulime Vabakooli looduslaagrist Kablis. Sinna vahele mahtus ka lühike Muraste looduskooli laager, kuhu läksime Ittiga siiski kahekesi. Lisaks oma jaole oli laagris ju vaja hoolitseda veel lisaks 15 lapse eest.

Tänaseks on suuremad liikumised selleks kuuks toimunud ning sügis toob taas rahu ja vaikuse. Aga senikaua tuleb rõõmsalt edasi rühkida ja päev korraga võtta.

 Külapäeval pidutsemas

 Iseendaga palli mängida on veidi igav

 Konnapoeg

        Narva kindluse taustal

suvitaja,

 tt

juuni-juuli

Lapsehoolduspuhkusel olemine ei tähenda õnneks/kahjuks seda, et ma jalad seinale viskaks ja puhkaks. Ning vaataks, kuidas laps kasvab. Puhkamine on üldse üks veider nähtus. Lugesin just kommentaari, kus märgiti, et eestlaste puhkamine tähendab tegelikult ühe töö asendamist teisega :)

Juuni keskel toimus Vango puhketalus laager loodusviktoriinis osalenud õpilastele. Kui enamasti olen ma korraldanud või osalenud laagrites, kus on tuttavad lapsed, siis sel korral olid kõik võõrad (üle terve maakonna). Kuid see-eest huvilised. Mistõttu laager möödus mõnusalt ning viperdusteta. Tandem Itti-Otto oli muidugi kaasas teisi segamas ja lõbustamas.

Juuli algus möödus laulupeo tähe all. Selle väärika sündmuse puhuks sõitsime kolmekesi mitmeks päevaks pealinna vanavanematele külla. Kui vanasti elasid lapsed linnas ja vanavanemad maal, siis meil on vastupidi. Argipäevad mööduvad õues madistades ning looduses liikudes, pidu-/puhkepäevad aga pealinnas patseerides. Lisaks rongkäigule ning laulupeo I kontserdile käisime veel loomaaias, kohvikus ning jalutasime ohtralt Kadrioru pargis. Rongkäigul rõõmustas Ottot eriti puhkpilliorkestrit, kes marssimisse oma mänguga särtsu tõid. Tallinna ja Harjumaa pidasime vastu, seejärel suundusime edasi. Laulupeole oli esialgu plaanis minna tunniks-paariks, kuid kuna õige tunne ei tahtnud kuidagi saabuda, jäime jonnakalt seda edasi ootama. Ottole olin kaasa võtnud käru, kus ta suure sagimise eest varjuda ning jalga puhata sai. Itti põõnas samal ajal kõhu peal kotis. Kuna kontserdi lõpp läks väga meeleolukaks, ei läinudki me varem minema. Otto pidas kenasti vastu - mugis kahe suu poolega rosinaid, jorises rongilaulu ning vehkis oma lipuga. Nüüdki veel kuuldes "Koidu" viisi kilkab ta "laulupidu" ning räägib, kuidas me seal käisime. II kontserdile otsustasime mitte minna, kuna läbi Kadrioru lauluväljaku poole vooriv rahvamass oli meeletu ning ma kartsin, et me lihtsalt ei mahu teiste vahele oma killavooriga ära.

Loomaaeda minekuks valisime veidi ebaõnnestunult esmaspäeva. Nimelt on sel päeval suletud troopikamaja. Seetõttu jäi meil nägemata kalad, krokodill jms. Samuti ei jõudnud me linde vaatama. Kõige suurem elamus loomaaia külastamise juures tundus Otto jaoks olevat võimalus puidust käru vedada. Haarasime selle värava juurest kaasa juhuks, kui ta jalad peaksid väsima ning tekkima soov puhata. Otto aga võttis ohjad enda kätte ning vedas käru enamuse ajast enda järel :)

Juuli keskpaika oli planeeritud suurepärane täiendkoolitus - Õuesõppe suvekool, mida korraldavad Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste. Juba kolmandat aastat toimub üritus Setomaal. Üldse on suvekooli läbi viidud juba 11 aastat, millest minul on võimalus olnud osaleda kolmel korral. Igal aastal on plaanis taas suvekooli minna, kuid erinevatel põhjustel pole ma sinna jõudnud. Sel korral andsin oma soovist kodust kolm päeva eemal viibida juba varakult teada ning õnneks saigi see korraldatud. Kuigi veel viimasel hetkel oli küsimärgi all Otto koju jäämine. Olin küll valmis ta ka kaasa võtma (lisaks Ittile), kuid siiski hea, et sain vahelduseks ilma temata seigelda. Need kolm päeva Lõuna-Eestis oli tõeline puhkus. Esiteks jäi ära kodus tavapärane koristamine, söögitegemine jmt. Minu ülesandeks oli ainult osaleda aktiivselt erinevates põnevates töötubades ning hoolitseda Itti eest. Suvekooli selleaastane teema oli "Peenem näputöö", mis hõlmas endas erinevaid käelisi tegevusi alates heegeldamisest puutööni. Kolme päeva lõpuks olin ma meisterdanud endale kedervarre, kedranud lambavillast lõnga, heegeldanud traditsioonilise setu meeste vöö, tutvunud "variõppekavaga", herbariseerinud kannikese ning teinud ühe fragmendi sirvikalendrist. Lisaks oli meil esimesel õhtul suurepärane võimalus kuulata Kait Tamrat laulmas ning oma lugudest rääkimas - väikese Pikakannu kooli saalis. Teise päeva õhtul rääkis Made Uus oma elust Kihnu maalammastega. Tegemist on naisterahvaga, kes valdab nahaparkimise ning kasukaõmblemise kunsti. Eriti südamelähedased olid tema mõtted (ja ka teod) elamaks kooskõlas loodusega. Ta tunnistas, et maal elamine on loodusressrusside poolest kulukas, tuues näiteks just isikliku transpordi vajaduse ning sagedase sõitmise linna vahet. Kuid samas püüab ta elada väga läbimõeldult ning kokkuhoidlikult - eelkõige jälgides seda lammaste pidamisel. Ta väärtustab lammast sellega, et kasutab ära terve looma alates villast luudeni. Ilmekalt kirjeldas ta näiteks, kuidas oma lammaste verest maitsvat vorsti ja käkki valmistab. Kogu loo muutis eriliseks see, et tegu pole "põlise maakaga", vaid u 6 a tagasi linnast maale kolinud naisega. Tema energilisus ja pühendumus oli väga nakatav ning rõõmustav. 

Tagasiteel Lõuna-Eestist koju Pärnumaale põikasime läbi ka Vidrikelt, et tuua segasumma suvilasse uus elanik - emane prantsuse päss. Tegemist on eriti nunnu ning tõulise isendiga ning loodetavasti saab sobivaks kaaslaseks olemasolevale isasele pässile. Küülikutest veel niipalju, et proua punane hõbeküülik sai pea kaks kuud tagasi kaks pojakest - üks emaga sama värvi punane ning teine isa toonides must. Sugusid pole suutnud veel määrata. Rohkem ellujäänud poegi pole meil õnnestunud saada. Hiljuti üks ristand küll poegis kena suure pesakonna, kuid paraku tema emainstinkid töötasid poegade kahjuks ning kogu pesakond meie ponnistustest hoolimata hukkus. Sellistel hetkedel tuleb meelde tuletada ütlust: "Kui on laudas, on ka lauda taga". Ehk et loomapidamise rõõmudega käivad kaasas ka mured ning kaod.

Itti on vahepeal saanud juba kolmekuuseks ning seoses sellega on lisaks nihverdamisele tulnud juurde oskus ennast seljalt kõhule keerata. Tagasi seljale saamine vajab esialgu veel abikäsi. Ning jätkuvalt on ta tõeline kullatükk - sööb, magab ning naeratab. Tema elu tundub tõeline lill olevat. Olgu muuga, kuidas on, kuid vähemasti Itti-Otto on küll hästi välja kukkunud :)

innustunud,

tt    

sehkeldused tervisega

Aprill-mai kannavad "uhkusega" märksõna stafülokokk. Kõigest paar nädalat saime värske ilmaimega kodus olla, kui tekkis kõrge palavik ning punetus rindkerel. Kiire sõit EMO-sse, väike operatsioon ehk mädapaise avamine ning poolteist nädalat haiglaravil. Analüüsid näitasid, et põletiku tekitajaks oli stafülokokk aureus. Vintske vennike, kes esialgu ravilegi alluda ei soovinud. Päeval, mil Itti haiglast välja kirjutati, kolisime lasteosakonnast ümber naisteosakonda. Seekord ravima minul tekkinud rinnapõletikku, põhjustajaks teadagi kes. Taaskord sobiva AB otsimine ning nädalane ravikuur. Kokkuvõttes viibisime haiglaseinte vahel 2,5 nädalat. Uskumatult pikk aeg, mille jooksul nüristusin nii, et haiglas viibimine hakkas juba normaalse eluviisina tunduma. Selle aja jooksul ei saanud ma kordagi õue. Liikuminegi piirdus enamasti ainult palati piires. Ning pidev nälg. Pean ütlema, et haiglatoit oli täiesti maitsev, kuigi veidi kummaline.  Samas, võibolla olin ma lihtsalt nii näljane, et sõin kõike, mida ette anti :) Portsjonid olid ka paraja suurusega, kuid eks imetamine nõua oma osa. Söögivahed olid u 4 tunnised, mul aga läheb kõht tühjaks juba paari tunni möödudes. Nii mulle siis pidevalt toodigi süüa juurde, et ma päris kokku ei kuivaks. Lisaks meile sai, õigemini saab tänaseni ülaltoodud bakteri raudset haaret tunda O, kes oma käele tekkinud paiseid haiglas avamas ning praegu sidumas käib. Tema jant on kestnud kõige pikemalt ning pole veel kindel, kas nüüd saab ühele poole või tekib taas midagi naha alla. Otto-poiss aga on kõige selle jooksul püsinud ponks ja terve. Õnneks.

Tänaseks oleme juba mõnda aega kodus olnud ning kõik taaskohanemisraskused üle elanud. Itti jätkas sealt, kus enne haiglasse minekut pooleli jäi, tehes mitmetunniseid uinakuid ning olles muidu zen. Otto, olles vahepeal pisaraid kogunud, saab neid taas valada :)

Naljakas on tagasi mõelda ajale, mil Otto sündis. Siis oli mul võimalus pikalt-pikalt olla ainult tema päralt ning iga kääksu ja vääksu peale reageerida. Mis minu meelest on ka õige, aga mida Ittiga kahjuks alati rakendada pole võimalik. Üldse elasime Ottoga mitu kuud oma mullis, tavamaailma tagasitulek võttis aega ning täielikult taastusin sellest kõigest rohkem kui aasta peale lapse sündi. Praegu aga käib kõik nagu möödaminnes. Eks enamjaolt ka seetõttu, et Otto vajab samuti tähelepanu ja hoolt. Õnneks on ta piisavalt asjalik ning iseseisev, et meie päevad mööduvad enamjaolt mõnusalt ja sõbralikult. Kui koduseid töid väheseks jääb :), teen õhtuti ka oma projektitöid, mis on heaks vahelduseks päevasele laste seltskonnale. Sellest johtuvalt tunduvad päeval aegajalt tekkivad puhkepausid täiesti uskumatutena. Niisama istumine ja olemine on niivõrd imelik, et vajab kohest tegutsemist.

Praegu aga istun ma ja ootan und. Mis tundub täiesti uskumatuna, sest Ottoga vaevlesin ma kroonilises unevõlas. Nüüd aga tiksun poole ööni üleval ning hommikul asun reipalt tegutsema.

unetu,

tt     

hilinenud aprillinali

Uue ilmakodaniku saabumiseks ettevalmistumine algas juba märtsi viimasel nädalal, mil endale võetud kohustustega ühele poole sain ning aktiivselt ootama asusin. Nädala alguses viisin veel läbi õppeprogramme Häädemeeste ja Tori lasteaedades, keskpaigas olin Tallinnas säästva arengu hariduse teemalisel koolitusel, reedel käisin turul energiaampse varumas ning seejärel hakkasin end lapse sünniks häälestama. Minu plaan oli, et tütarlaps sünniks samal nädalavahetusel - hea mugav vanematele, kelle juures viibisin ning samas saaks kiiresti koju tagasi. Aga võta näpust. Iga õhtu läksin magama ootuses, et nüüd ja igal varahommikul ärkasin tõdemusega, ei veel. Aja veetmiseks käisime Ottoga pikkadel jalutuskäikudel, külastasime Loodusmuuseumi ämblike näitust, sulistasime spa-des ning tutvusime kaubandusvõrguga. Lõpuks tüdinesin ootamisest nii ära, et sõitsime koju tagasi. Ja ühtlasi leppisin sellega, et ma jäängi rasedaks.

Nädal peale viimast eeldatavat sünnitähtaega, mille määramise loogika minule arusaamatuks jääb, läksin ämmaemanda vastuvõtule, kes mulle saatekirja arstile andis. Kuna nende jaoks oli rasedus juba nädala jagu üle tiksunud, oli vaja mind tihemini kontrollida ning varsti ehk ka esilekutsumisele saata. See viimane mõte tekitas mu peas totaalse paanika ning ma püüdsin igati oma positiivseid sünnimõtteid titani saata. Lisaks käisin veel spa-s veemõnusid nautimas, lõikasin põõsaid, olin füüsiliselt aktiivne - vähemasti nii palju, kui füüsis seda lubas :) Aga ei miskit. Kuna arsti vastuvõtu päev oli juba ukse ees, püüdsin välja mõelda vabandusi, miks ma haiglasse kohe sisse jääda ei taha. Aga arsti vastuvõtule ma õnneks/kahjuks ei jõudnudki. Vaid läksin hoopis vabatahtlikult eelmisel õhtul saba jalge vahel haiglasse, saatmas hirm ja teadmatus. Nimelt ei olnud ma tol päeval tita liigutusi tundnud ning kui peale pikka nügimist ning koputamist ikka miskit reaktsiooni ei saanud, muutusin ärevaks. Ja otsustasin, et tuleb EMO-sse kontrolli sõita. Muidugi, istudes ukse taga järjekorras hakkas põngerjas end liigutama ning KTG ja ultraheli näitasid, et kõik on kõige paremas korras. Paanika oli asjatu. Kuid ilmselgelt mind haiglast enam välja ei lastud. Tatsasin oma palatisse, mida ühe teise ootajaga jagasin ning asusin ööd ja und ootama. Võõras kohas võõra inimesega ühes ruumis viibides ei taha see uni teps mitte tulla. Ja kui ta tuligi, siis selleks, et mõne tunni pärast valude peale taas ära minna. Sellega oli sünnitegevus alanud ning nüüd jäi oodata ainult selle lõppu :)

Kahjuks pean taaskord tõdema, et haiglad ja võõrad inimesed ei ole minu "cup of tea" ning ikka juhtub minuga siin midagi, mis mind süsteemist sõltuvaks muudab. Seekord siis lõppes tütarlapse sünd minu jaoks opilaual ning tema jaoks ootamatu üllatusena siia ilma tulla arsti käte abil. Sünnitegevuse käigus palusin tagasihoidlikult ämmaemandal end veidi tagasi hoida ning paar sammu minust kaugemal olla :). Mispeale tema läks hoopis arsti kutsuma. Mis tegelikult oli tema poolt väga õige otsus. Pärast oli mul muidugi veidi piinlik, kuid tõesti oli raske süveneda lapse ilmaletulemisele, kui keegi muudkui sebib su kõrval ning räägib. Arst tuli, vaatas ning diagnoosis lapsel näguseisu. Kuna antud asend ei anna lapsele praktiliselt mingit võimalust ise sündida, siis pandi mind kiiresti valmis operatsioonisaali minekuks. Tee saali tundus olevat kohutavalt pikk ning täis auke ja takistusi. Vähemasti mulle tundus nii. Tegelikult muidugi on haigla koridorid täiesti siledad ning ka lävepakkusid pole. Hirmutavas olukorras oli enne narkoosi mõjuma hakkamist midagi koomilist ka. Nimelt moment, kus mind ümbritsevad meditsiinitöötajad arutasid oma igapäevaelu üle - a la mida õhtuks süüa teha või mis teatrietendust vaatama minna. Arvasin, et see juhtub ainult filmides, kus opi käigus arutletakse oma personaalküsimusi, kuid ei. Nii ongi :)
Õnneks aga on tänapäeva meditsiin nii heal tasemel, et üsna pea peale operatsiooni lõppu olin ma juba ärkvel ning tita minu juures. Õhtuks kamandati mind juba jalule ning kolme päeva pärast saime koju. Tänaseks on elu juba tavapäraseks muutunud. Raskeid asju muidugi veel ei tõsta ning jooksma ka ei lähe, aga igapäevaelu loksub vaikselt paika.

Preili Itti-Loore sündis 11.04 hommikul. Võrreldes suure vennaga tunduvalt kopsakamana ning värskemana :)

                                                                 ühepäevane

Miks Loore oma pea ära keerata otsustas, jääb aga igavesti saladuseks.

kahe lapse vanem,

tt

linn või maa

Mõlgutan selle postituse mõtteid juba aasta algusest alates, kuid pole kindel, kas kaua tehtud ikka ka kaunikene on.
Viimase nelja kuu jooksul olen pealinnas vahelduva eduga viibinud pea kuu aega. Seega olen ma kindlasti ekspert sõna võtma küsimuses linn või maa :)
Ma olen küll Tallinnas sündinud ja üles kasvanud, kuid kuna viimased 6 a seal enam elanud pole, hakkavad mälestused linlaseks olemisest tuhmuma. Kõigepealt, üllatus-üllatus, on liiklus väga tihe ning närviline. Mis on ilmselge, kui oled harjunud sõitma külateedel ning maanteel uhkes üksinduses. Ka Pärnu linna tipptund on rahulikum kui päev Kadrioru teedel. Teeaukudest ma vast rääkima ei hakkagi. Igatahes, linnas autoga ringi sõites pean ma olema pidevalt tähelepanelik ning olukorda jälgima, et ei satuks mõnda liiklusohtlikusse olukorda. Üldiselt avastasin ma üsna kiiresti (eriti peale juhtumit, kus ma tipptunnil Rocca al Marest Kristiinesse uimerdasin), et autoga pole linnas väga mõistlik ringi seigelda. Ning kuna Tlns on ühistransport alla 3 a lapse saatjale tasuta, kasutasin rõõmsalt võimalust sõita busside, trollide ja trammidega. Nagunii oli Otto minuga pea alati kaasas. Temale pakkus ühistransport isegi rohkem lõbu - ega kodus nendega ju enamasti sõida. Lisaks, trolli ja trammi saabki ainult pealinnas näha :) Samas jällegi 2 a lapse kõndimistempo ning suure uudishimu tõttu üheks päevaks väga palju käike planeerida ei saa. Ses suhtes on autoga jällegi lihtsam.
Teine aspekt linnas elamise juures oli pidev tegevuste väljamõtlemine. Kui maal on alati midagi teha, vali ainult tujule vastav töö, siis linnas nelja seina vahel olles hakkab peagi igav. Kui mitte minul, siis Ottol kohe kindlasti. Seetõttu tuli igaks päevaks leida mingisugune tegevus, mis teda väsitaks ning emotsiooni pakuks. Kuna mul olid kaasas ka koerad, siis sai sagedasti see ühitada koertega jalutamisega. Kuid siiski, pikemas perspektiivis on linlasest korteriomanikul kindlasti vaja rohkem laste lõbustamise peale mõelda kui maal majas elavatel lapsevanematel. Ise tunnen, et ideaalne oleks kuldne kesktee. Ainult korteris ja linnakeskkonnas elavad lapsed, kuid samas ka ainult maal metsade keskel elavad lapsed jäävad kindlasti ilma arendavatest kogemustest, mida linn/maa pakkuda saab. Seega peaksid maalapsed aegajalt linnas teatris ning trammiga sõitmas käima ning linnalapsed mutimullahunnikutesse kaevuma ja metsas ringi jooksma.
Korteris elamine on kindlasti tunduvalt vähem vaeva tekitav kui majas - olgu see kui luksuslik tahes. Korteris on kõik asjad su eest ära otsustatud ning tehtud, sina ainult maksa õigel ajal arved :) Samas on sul terve majatäis inimesi, kellega rohkem või vähem arvestama pead. Omast kogemusest võin öelda, et korterimugavuste tõttu on suuremad ka kulud elamisele. Kui auto pealt on linnas võimalik üsna hõlpsalt kokku hoida, samuti ka toidu pealt (kui on hobiks erinevate toidupoodide läbikammimine), siis eluasemekulud on kindel väljaminek, mida ise väga muuta ei saa. Maal elades aga nt puuduvad üldkulud, samuti ei pea tasuma vee eest. Mängida on võimalik ka küttega - kasutades erinevaid "kütuseid" või üldse mitte küttes :). Samas muutub kohustuslikuks auto omamine ning kütusekulu on enamasti ka märgatav. Hea, kui on olemas alternatiiv ühistranspordi näol, kuid sageli see kahjuks puudub.

Ülaltoodud eelised/puudused olid pigem olmevaldkonda puudutavad. Kuid tegelikult on linnas/maal ka midagi hingele. Kellele rohkem, kellele vähem. Minule meeldib väga linnamelu ning võimalused erinevateks meelelahutusteks - kinod, teatrid, kontserdid, muuseumid jne. Tore on tulla linnale külla, jalutada ringi ning nautida. Igapäevaelu linnas muidugi kindlasti nii roosiline pole. 
Maal aga on õhku, ruumi, päikest ja vabadust. Rahust ja vaikusest rääkimata. Õue minnes ei pea muretsema, mida ohtlikku laps korda võib saata või kuhu joosta, jalutama minnes koertele rihma kaasa võtma. Aeg liigub ka pigem looduse, valguse ja ilma rütmis, kui et kella vaadates. Eeldusel muidugi, et sul on võimalust seda kõike nautida. Maal magamas käies kahjuks ei näe neid võimalusi tihemini kui korra-paar nädalas. Ning ka siis on nii kiire tegemaks ära kõik tegemata tööd, et põllul nosivad kitsed jäävad kahe silma vahele.

Hea, et inimestel on võimalik valida, kus ja kuidas nad elada soovivad. Ning veel toredam oleks, kui igaüks olekski oma liistude juures õnnelik ning ei tunneks vajadust teiste valikute üle analüüsida ega urgitseda :)

(teisiti)mõtleja,

tt 

pildikesi

 Esimene öö uues voodis

Vendlus

Talvine jalutuskäik

Liivakunstnik

Kolm põlvkonda

Veebruari keskpaigas oli isegi natuke lund maas

Hommikusöök

Ettekanne Kõpu tuletorni ehituslikest eripäradest

Ristna tuletorn ka vallutatud

Mummiga ringreisil

Semud

piltnik,

tt

laps on kodu peegel

Kuna enamuse ajast veedab Otto kodus koos minu ja/või O-ga, siis on ta loogiliselt võttes ka meie igapäevatoimetuste keskmes. Ning kuna igapäevatööd on vähemasti selles majapidamises väga mitmekesised, on Otto omandanud juba arvestatava koguse oskusi ja töövõtteid.

Täna üllatas ta mind sellega, et tõi esikunurgas laepanekust ülejäänud sisevoodrilaua minu juurde, palus mul selle otsast kinni võtta ning talle teise tuppa järgneda. Sihtkohas uuris ta mõtlikult, kuhu see laud asetada (lagi oli ilmselgelt liiga kõrgel) ning otsustas viimaks seina najale toetada. Seejärel soovis ta haamrit ning asus tollega lauda seina "lööma". Kui toiming tehtud, siirdusime uue laua järele ning kogu tegevus kordus taas. Õnneks oli ülejäänud laudu toas ainult 4 :) Ning õnneks ei tundnud ta täna huvi naelte vastu. Sest ka naela seina löömine pole talle teps mitte võõras tegevus.

Vaadates ühest küljest Otto nutikust oma tegutsemistes ning teisalt kaubandusvõrgus pakutavaid laste mänguasju, olen ma imestunud, miks taolist jura üldse toodetakse. Kas tõesti on lapsed, kes näinud/katsuda saanud päris tööriistu, valmis edaspidi mängima plastikust käkkidega? Mina enda oma küll nendega ära petta ei saa. Ikka on vaja neid pärisasju, millega ise igapäevaselt töötame. Ahjaa, õnneks üks erand siiski on. Traktorid ja autod võivad olla "mängu" omad :) Veel ...

lapsevanem,

tt

toiduteemal

Olen jälle hoogu sattunud ning püüan toidulauda hoida mitmekesise ning tervislikuna. Selleks on kõige parem vahend koostada nädalamenüü. Lisaks pole siis ka ohtu, et külmikus pole midagi, millest süüa valmistada. Selle nädala peategelane oli poolkogemata kartul, mida sai söödud nii vormiroana (kartuli-hakklihavorm), keedetuna maksakastme kõrvale (võis praetud maks viib lihtsalt keele alla) ning püreena küpsetatud kala kõrvale. Siiani on minu jaoks kala tähendanud kas lõhe/forelli või heeringat, aegajalt ka kilu. Kuid miski sundis mind vaatama retsepti, kus oli kasutatud turska. Otsustasin proovida, kas sellest ka asja saab. Ma pole kunagi varem toidupoes sügavkülmutatud kala valikut uurinud ning seetõttu sain meeldiva üllatuse osaliseks. Valik oli (vähemasti Pärnu suurima kaubavalikuga poes) mitmekesine ning tekitas ideid ka tulevikuks. Esialgse tursa asemel otsustasin igaks juhuks valida soodsama variandi - pangaasiuse filee. Siis vähemalt pole nii kahju, kui ei õnnestu. Kala küpsetasin ahju asemel võisel pannil, maitsestasin soola, pipra, laimi ning peterselliga. Ma ei tea küll, kuidas tursk oleks maitsenud, kuid too kummalise nimega kala täitis samuti kõik minu ootused :)

vaaritaja,

tt

emme tita, Otto tita, issi tita

Sellisele järeldusele jõudis Otto, kui püüdsin temas harjutada peatselt saabuva ilmakodaniku mõtet. Esimene kord ei pööranud ta mu selgitustele erilist tähelepanu ning tundus, et see läks tal kõrvust mööda. Kuid õhtu-paar hiljem magamamineku ajal otsustas ta äkitselt, et titale on ka vaja kalli ja musi teha. Ilma, et seda teemat rohkem puudutanud oleksin. Ja nii ta siis kallistas mu kõhtu, selgitades, et emmel on tita, Ottol on tita ja issil on ka tita.

Ikka veel hämmastab mind Otto tähelepanelikkus, võime asju märgata ning meelde jätta. Piisab ainult ühest korrast, et ta järgmisel juhul juba mäletaks, mis toimuma peaks või kes/kus on. Näiteks on talle algusest peale väga meeldinud lennukid taevas. Ei mäleta, et neile eriliselt tähelepanu osutanud oleksin, kuid temale jäävad valged triibud, imepisike lendav lennuk ning aegajalt kostev vaikne müra alati silma/kõrva. Teine omapärane juhtum oli seoses meie nö naabritega. Nimelt on neil kodus kanad ja kitsed, keda suvel Ottoga korra vaatamas käisime. Sestpeale sellest rohkem juttu pole olnud. Nüüd, pea pool aastat hiljem, osutas Otto nende teeotsast mööda sõites maja poole ning ütles "kikerikii ja kits". Ehk siis ta siiski mäletas, kes seal elavad. Ju ei tundnud vajadust sellest varem märku anda :).

varajane,
tt

puhkus enne tormi

Alates esmaspäevast võiks/peaks algama paarikuine puhkus, enne kui läheb taas ühes suureks madistamiseks. Puhkuseks harjutamine algas just nüüd, Otto lõunaune ajal, kus tabasin end mõttelt, et midagi väga kiiret polegi vaja ära teha. Vaid võib niisama istuda ja olla. Äärmiselt veider tunne. Suisa ebamugav. Aga eks tuleb harjutama hakata. Kuniks veel saab.

ümmargune,

tt

mõne sõnaga möödunust

Taaskord on tulnud häbematult pikk vahe sisse postitustele. Ega muud polegi õigustuseks öelda, kui et kiire, kiire, kiire. Suvi möödus küll üsna rahulikult - kõigest mõned laagrid Murastes, Vabakooli laager Aegnal ning nipetnäpet veel. See-eest aga sügis algas vägagi tormiliselt. Nimelt lubasin end pooleks aastaks Vabakooli taas tööle, lisaks jätkasin tööd loodusmajas. Kokku rabelemist täiskoha jagu. Ning teadupärast õpetaja töö koolis ei ole teps mitte ainult tundide andmine. Kodus tuleb (algajal) õpetajal enamasti teist niipalju veel teha. Tasu selle eest on nii nagu ta on. Kuulujutud õpetajate palgatõusust reaalselt meieni veel pole jõudnud. Võibolla keegi kusagil on õpetaja ametiga rikkaks saanud :) Aga see selleks.

Kuna mina pidin hakkama 3 päeval nädalas klassi ees seisma, tuli leida lahendus ka Otto küsimusele. Raske südamega otsustasin ta viimasel hetkel kohaliku lasteaia nimekirja panna. Õnneks oli/on sõimerühmas üsna vähe lapsi, enamus kusjuures tüdrukud, seega saab õpetaja nende kõigiga tegeleda. Ning õnneks harjus Otto lasteaias käimisega päris kenasti. Vähemalt midagi negatiivset välja ei paista. Mine tea, mis ta hinges tegelikult toimub. Ottoga ühes rühmas käib ka naabriplika, kuid vähemalt esialgu tal sellest sooja ega külma eriti pole :) Suure üllatusena tuli lasteaias välja see, kui hästi Otto lõunaund magada võib. Nimelt kodus magas ta suure hädaga ainult tunnikese, lasteaias aga põõnas terve ettenähtud aja. Õnneks tänaseks on see komme ka koju üle tulnud. Söömisega probleeme polnud tal varem ega ole ka nüüd. Kui enne lasteaeda ei suutnud mina talle potil käimise vajadust selgeks teha, siis seal asuti teda ka selles vallas harima. Nüüdseks ta isegi küsib potile, kui väga häda käes ja püksilaskmise võimalus puudub ;). Ma küll lootsin ta suvega mähkmevabaks saada, kuid paraku ei olnud Otto minu mõtetega teps mitte päri. Ehk oleks pidanud teistmoodi asjale lähenema, kuid ega´s kõike ka korraga oska. Lasteaias käimisega paralleelselt hakkas ka Otto sõnavara laienema. Esimesed häälitsused olid mäletamist mööda auh-auh koerte ning njänn Viive kohta :) Tõeline Mowgli. Emme tuli ka üks hetk. Tänaseks on tal sõnavara juba suurem, kuid siiski üsna tagasihoidlik võrreldes jutupaunikutega. Aga kõik vajaliku saab ta öeldud ning tundub, et sellest talle piisab. Mälu tundub tal (erinevalt tema vanematest) ka väga hea olevat. Käisime üks päev metsas jalutamas ning keerasime väiksele kõrvalteele. Nädal hiljem sama teed minnes näitas Otto juba ise, kuhu keerama peaks. Ning veelgi huvitavam näide käesolevast nädalast. Kodust ära sõites osutas Otto naabrite teeotsale ning ütles kits ja kikerikii. Suvel olime käinud naabrite juures just neid loomi vaatamas, nende teeotsast sõidame mööda iga nädal mitu korda, kuid just nüüd, pea pool aastat hiljem, otsustas ta märku anda, et mäletab küll, kes seal elavad. Igasuguste tööde ja tegemistega on samuti nii, et piisab ühest korrast nägemisest, kui ta järgmine kord seda juba ise teha oskab. Eriti kehtib see reegel muidugi asjade kohta, mida ei peaks nii hästi oskama :) Ehitamine ja tööriistade kasutamine on tal juba ammu käpas. Akutrelliga kruvide seina ja seinast välja laskmine ei valmista mingeid raskusi, käsisaega laua saagimine ning haamriga naelte toksimine ja nende väljakoukimine samuti mitte. Eeldatavasti on just tema see, kes mõne aasta pärast meie maja II korruse valmis ehitab :). Vajadusel koristab ta tolmuimejaga tube ning paneb koertele süüa. Ja nii edasi ...

Kodu vallas on samuti toimunud mõningaid edenemisi. Kõige suurem neist on vast see, et alates sügisest voolab köögis kraanist nii soe kui külm vesi. Ning läheb mööda torusid ka ära :) Sellega seoses saabus majapidamisse ka kaua oodatud pesumasin. Uskumatu, kui kiiresti võib selliste mugavustega harjuda. Praegu ei kujuta enam ettegi, kuidas ma veel üsna hiljuti vett tassisin, pliidi peal soojendasin ning kausis asju pesin. Hetkel on käimas vannitoa ehitustööd. Tubades toimub vaikselt viimistlemine ning poolikute tööde lõpetamine. Ja kõige keerulisem - värvide valimine. Lihtsam oleks kõik jätta nii nagu on, nii kerge on ju teha vale valik ning hiljem seda aastaid põrnitseda.

Küülikute kasvatamine on meil jätkuvalt päevakorras. Võrreldes eelmise aastaga on nende arv ka veidi suurenenud. Mõned pesakonnad on kahjuks hukka saanud, teised aga ära söödud. Kellegi poolt :) Ise kusjuures polegi juba pikka aega küülikut süüa saanud. Ikka on vaja kellelegi millegi eest neid jagada.

Muud pudulojused on samuti endistviisi alles. D sai sügisel juba 9 aastaseks, Murra saab vabariigi aastapäeva paiku 5 ning Echo aprillis ... enam ei mäletagi. Vist juba 8. Viive on aga jätkuvalt preili parimates aastates. Hoolitseb selle eest, et toas liigselt närilisi poleks ning (meie jaoks) halvematel päevadel püüab harvendada ka linnukeste ridu. Õnneks see väga ei õnnestu tal.

Kohustuslik lühiülevaade on sellega antud. Järgmise korrani.

pealinlane,

tt