lemmikloomakuu

Vähemalt üks kord aastas tuleb ikka oma lemmikloomade tervisega põhjalikumalt tegeleda :) Käesoleval aastal on selleks detsembrikuu. Millegipärast juhtus nii, et veterinaari tähelepanu vajasid nii küülikud, Dhakra ja profülaktika mõttes ka lambad. Seetõttu möödunud postituses väljahõisatud Rammstein peab veidi ootama. Ehk järgmise aasta algus on rahalises mõttes veidi soodsam. Kahel küülikul oli juba mõnda aega probleem silmaga ning kuna see paranemise märke ei näidanud, otsustasin lõpuks arstile minna. Selgus, et mingi parasiit askeldab nende nahal ning tekitab nahalöövet. Peale ravimi manustamist algas õnneks üsna pea nende tervenemine. Nüüdseks on karv tagasi kasvamas ning põletik taandunud. Huvitaval kombel kolmas küülik parasiiti ei nakatunud, kuid igaks juhuks sai temagi tilgad turjale. Praeguseks ongi järele jäänud kolm küülikut - kaks poissi ja tüdruk. Teised jagasin aasta alguses laiali. Nood viimased on ka pigem lemmikuks. Liha neist ei saa ja pesakondi pole ka plaanis.

Nunnu mõmmik

Noorhärra

Proua Juta

Lambad on õnneks terved, kuid üllatuslikult kirjutas meile valla veterinaar, kes soovib neid üle vaatama tulla. Huvitav, et varem pole ta meie vastu huvi tundnud ning lisaks ei saa ma aru, kuidas ta üldse teab, et meil loomad on. Igatahes on vaja kiiresti ära teha tegemata registreerimised ja paberimäärimised, et kontrolliks kõik korras oleks.

Kõige tõsisem on lugu minu lemmikmehe Dhakraga. Juba suvel märkasin, et pikematel jalutuskäikudel hakkab ta lonkama, kuid sügisel lisandus sellele ka raske hingamine. Visiidil arsti juurde selgus, et probleem on tema kopsudes, mis ei tööta sel määral, nagu peaks. Veri ja süda aga on korras, seegi hea. Arst kirjutas välja rohud, mis peaksid ta hingamist kergendama, kuid see on paraku ajutine lahendus. Suure tõenäosusega on tegemist vähiga. Diagnoosimiseks tuleks minna Tallinna arstile, kuid hetkel pole seda solgutamist talle vaja.

Murral üritan juba pikemat aega kaalu langetada, kuid kuna mul pole aega temaga piisavalt jalutada, siis on ta paras tünn siiani. Olen proovinud erinevaid toitusid, kuid suht tulemusteta. Üks asi on toit, mida ma talle annan, kuid ma ei saa paraku kontrollida, mida ta õues söömas käib (küülikupabulad, raiped jmt). Järgmiseks proovime RC toiduga ning ehk õnnestub ka rohkem teda liigutada. Hoolimata sellest, et ta selgroog peaks spondüloosi tõttu täiesti luustunud ja jäik olema, suudab ta suhteliselt hõlpsalt ringi joosta ja pikemalt liikuda.

Paksmagu maiuspala ootamas

Uuel aastal uue hooga :P

tt

muusika

Selle nädala parim uudis - Rammstein tuleb taas Eestisse kontserti andma. Jehuuu! Ma saan aru, et tegelikult jõudis see info siiakanti juba nädalaid tagasi, kuid eks ma olegi vähe pikaldane. Igatahes jõulukingitusi ma teha ei plaani, sest vaja on kokku hoida oma kingituse - pileti - tarbeks :) Sel õhtul, kui meeldiva uudise leidsin, oli meie unelauluks "Ich will" ja "Amerika". Kõige ägedam oli see, et lapsed kiitsid mu muusikamaitse heaks. Nende teine suur lemmik on muideks Metsatöll. Ja kusjuures ma ei ole neid teadlikult raskema muusikaga harjutanud, vaid vähemalt Ottol on see algusest peale sees olnud. Igapäevaselt ahistan neid pigem etno/folgiga, mistõttu algklassilaste hitt "Kauges külas" on ka meil ajukurdude vahele talletatud.

Lisaks aastakümne tagustele (oo õudust, kui vana ma olen) lemmikutele olen avastanud ka midagi uut. Üheks selliseks on minu klassivend Tom, kes teeb muusikat Reketi nime all. Üldiselt mulle räpp ei meeldi, kuid tema looming on kuidagi teistmoodi, mis köidab. Teiseks midagi teispoolt ookeani - Sixto Rodriguez. Hoopis teisest ooperist, kuid mõnusalt melanhoolne. Tema puhul pole muidugi tegemist mingi uue tegijaga, lihtsalt mina ei teadnud varem temast midagi.

Ma tahaksin kuulata tunduvalt rohkem muusikat, kuid mind segavad ulmelised pseudoprobleemid - küll pole mul korralikku ja ilusat raadiot, kõlareid, plaate, kõrvaklappe jne. Ühesõnaga mitte üksi asi ei soosi muusikakuulamist. Ja niimoodi ma õhkan ja ootan, millal ükskord muusika minuni jõuab :) Õnneks jõuavad huvitavad Eesti esinejad kord aastas Kabli päikeseloojanufestivalile, mistõttu on mul võimalik mõnele live kontserdile minna. Koos suurepäraste kaaslastega muidugi :D.

muusikanautleja

tt

treeningud

Maal, tsivilisatsioonist (ehk siis pealinnast) vähe kaugemal elades on palju plusse, kuid pikemas perspektiivis tulevad esile ka miinused. Väikeste laste vanemana on üheks miinuseks kindlasti huviringide vähesus. Enamus trenne jm huviringid ootavad oma ridadesse lapsi alates 1. klassist. Väikelastele mõeldud tegevused on aga koondunud sinna, kus on inimesi. Ehk siis pealinna ümbrusesse. Sinna aga Läti piiri äärest regulaarselt last viima ei hakka. Isegi Pärnusse sõit on paras ettevõtmine. Kuigi seda me praegu teeme - seoses Otto ujumiskursustega 1x nädalas sõidan lastega spetsiaalselt linna, ootan kuniks Otto on ära sulistanud ning seejärel väsinud lastega tagasi. Meelelahutus missugune :)

10x on ta juba ujumas käinud ning nüüd saime võimaluse ka teisel kursusel osaleda. Administraator aga ütles, et kolmandat korda me suure tõenäosusega enam kursusele ei pääse. Nõudlus on suur ning mõeldud siiski algõppeks. Siit aga tuleb järgmine probleem. Kuhu edasi? Oleks siis võimalus ujumistreeningutega jätkata ning mõni stiil selgeks saada. Kahjuks aga pakutakse Pärnus järgmist ujumiskursust alles algklassilastele. Ning see on mõeldud algajatele. Selleks ajaks tahaks ma, et laps käiks juba päris trennis. Kahjuks pole ka teiste spordialadega väga kiita. Valikus on veel jalgpall, tants ja jooga, kuid kaks esimest mind (ja Ottot) niiväga ei huvita ning viimases saab ta lasteaias käia. Tehes veidi uuringut linnas pakutavatest sporditrennidest jäigi silma peaasjalikult tants. Ilmselt saab see olema Ittikese esimene valik, sest paigal ei püsi ta juba praegu ning omamoodi tantsida (ja esineda) meeldib talle väga. See aga ei lahenda Otto küsimust.

Tundub, et ainus asjalik lahendus on ise lapsega tegelemine :) Nagu ikka, kui tahad, et oleks hästi tehtud, pead ise käed külge lööma. Talvel suusatamas käima, basseinis ja meres/jões/järves ujumist harjutamas, lisaks ehk veel midagi - sulgpall näiteks. Seda vähemalt oskan ma õpetada.

personaaltreener

tt

lapsed

Juba enne laste sündi teadsin ma, et tavalasteaiad/koolid ning õpikäsitlused mulle kui lapsevanemale ei sobi. Kuna enda mälestused/kogemused kooliajast on suht mõttetud. Õppisin hinnete jaoks pikemalt süvenemata seostesse ning põhjustesse, miks seda üldse vaja on. Klassikaaslastega läbisaamine oli neutraalne, hoidsin pigem omaette. Nö ärkasin alles ülikoolis, kui hakkasin aru saama, mis mulle päriselt meeldib ja kes ma olen. Olgu tänatud kõrgemad jõud, kes mind loodusteadustesse suunasid, vähemalt leidsin kohe oma õige tee edasistes õpingutes ning hiljem töödes.

Vastumeelsust üldsüsteemide suhtes on süvendanud ka nüüdseks u 10 a kogemus retkejuhina, mil olen näinud erinevaid lasteaiarühmasid ja klasse nii Harju- kui viimastel aastatel ka Pärnumaal. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei halvusta alus- ja üldharidust, pean seda vajalikuks ning oluliseks. Lihtsalt mulle riiklik lähenemine ei sobi. Selles valguses oli kevadel väga kurb kuulata riigipoolset soovi muuta erakoolide rahastussüsteemi. Kohati jäi mulje nagu oleksid erakoolid "hullukeste" eralõbu, mida ometi pole ju tarvis lisaks toetada.

Seega, kui ligi 5 a tagasi otsustati Pärnus luua waldorfpedagoogika rakuke (Herbert Hahni Selts), siis ei mõelnud ma pikalt, vaid toetasin ideed kahe käega. Tänaseks on rakukesest välja kasvanud lasteaed Pauliine ning Pärnu waldorfkool. Mõlemad väga hubased, kodused ja soojad õppeasutused koos armsate ja hoolivate töötajatega. Minu side seltsiga piirdub selle liikmeks olemisega ning aegajalt koolitustel/üritusel osalemisega. Tasapisi täiendan oma teadmisi waldorfpedagoogikast, silmaringi laiendades ning sügaval sisimas olevatele arusaamadele kinnitust saades. Kes teab, ehk ükspäev saab minust jälle õpetaja :) Enne muidugi pean ma selgeks õppima joonistamise, joonte tõmbamise, laulmise ja muusika tegemise ning leidma üles oma loovus. Kahjuks aga otsustasin lahti lasta ühest oma ammusest unistusest - panna ka oma lapsed waldorflasteaeda. Sealne õhkkond on minu jaoks nii õige, rühmaruumid kodused, päevakava harmooniline ja isiksust toetav. Waldorflasteaed pakub kõike seda, mida mina kodus pakkuda ei suuda (kuigi tahaksin). Kuni käesoleva sügiseni tiksus mul kuklas pidevalt teadmine, et kohalik lasteaed on ajutine ning järgmisest aastast lähevad nad Pauliinesse. Isegi koht on Ottole juba möödunud aastast olemas. Praeguseks olen aga teinud kurva, kuid samas rahustava otsuse jääda valla lasteaeda. Sest tegelikult on ka see asutus väga püüdlik ja tore. Kõige suurem pluss on muidugi väiksed rühmad. Õnneks ei ole majanduslik kokkuhoid lasteaeda senini tabanud ning iga vanuserühm saab kenasti oma rühmas olla (hoolimata tagasihoidlikust laste arvust). See tähendab, et Ittikesega käib igapäevaselt rühmas mängimas 3-4 last, Ottol 6-8 last. Maja töötajad on vahvad ja sõbralikud, kõik tunnevad kõiki ning lastel (ja minul) on tekkinud oma koht kogukonnas.

Ottol on lasteaia aega veel 2,5 aastat, seejärel peaks hakkama kooli sättima. Niikaugele ma veel mõelda ei taha. Enne seda on plaanis rikastada nende tundemaailma, laiendada silmaringi ning anda uusi kogemusi nii siin kui seal.

Sellega seoses on Otto alates sügisest käinud ujumiskursustel. Kuna talle väga meeldib vesi ning sulistamine, otsustasin, et on aeg ujuma õppida. Pärnu taastusravi- ja heaolukeskus pakub al 4 a lastele ujumiskursuseid, kuhu end ka kirja panime. Nüüdseks on 10x käidud ning oskus vees hakkama saada kindlasti parem. Õnneks saime ka võimaluse veel 10x ujumas käia, ehk kursuse lõpuks on omandatud ka ujumislaadsed liigutused ja oskus veel peal püsida :). Ujumas käimine on muidugi ooper omaette - sinna me sõidame (reeglina kolmekesi) peale lasteaeda (ja minu tööd) õhtuti. Seoses kellakeeramisega jääb kojujõudmine uneaega, mistõttu on kogu ettevõtmine parajalt närvesööv. Samas aga emotsioon treeningust korvab negatiivse.

Lisaks otsustasin lastega paar korda kuus hobuste juures käima hakata. Reius on mul üks endine karjakoeraomanikust tuttav, kes viimastel aastatel jõudsalt hobustega tegelema on hakanud. Tema juures otsustasingi Ottole-Ittile hobuseid tutvustamas käia. Esimene kord on seljataga, lastele meeldis. Ja mulle ka. Kes siis ikka vanemate täitmata jäänud unistuste poole püüdlema hakkab, kui mitte oma lapsed :D.

transportöör

tt

toidujuttu

Tänane hommik ei alanud üldse mitte meeldivalt, kuna tänu esmaspäeva õhtul söödud paari keedukana kondi tõttu tundis Murr end jube halvasti. Kirusin end, et eile temaga arsti juurde ei käinud ning plaanisin oma tihedasse päevakavasse arstivisiiti. Õnneks sain hommikul kohalikust apteegist vaseliinõli, mida talle sisse surusin, lootuses, et ehk hakkab eeldatav ummistus ta sooles liikuma. Tassisin ta linna kaasa ning igaks juhuks näitasin ka arstile, kuid kuna olemine oli tal juba parem, siis uuringuid tegema ei hakanud. Praegu küll magab keras oma pesas ning on jälle õnnetu näoga, ju tahab homme jälle kaasa tulla :)

Lisaks Murra pärast muretsemisele sain veidi ka karget hommikut nautida. Üks lasteaed soovis kiirretke Tolkuse rabarajal. Nimelt on rada üle 2 km pikk, kuid aega oli neil selle läbimiseks 1,5 tundi. Ilmselgelt jäime ajaga jänni ning kuna õpetajad soovisid kindlasti kell 12 tagasi olla, pidime ära jätma pikniku. Loodetavasti pidasid nad selle siiski lasteaias ära. Edaspidi endale ka tarkuseks üle täpsustada ja kontrollida soovitud retke pikkus. Kui mõnel rajal saab pikkuse ja ajaga mängida, siis Tolkusel kahjuks mitte. Seal ei anna midagi ei vahele jätta ega lõigata. Raba ise aga oli väga ilus (ja külm). Laudtee oli härmas, vaated selged ja värvid erksad. Vastupidiselt minu pildile :)

Aastaid tagasi olin ma jube agar nädalamenüüde koostaja ning nende abil söögitegija. Kuna mulle meeldib hästi süüa, siis kartulid-makaronid-tatar-supp väikeste variatsioonidega mind väga ei rahulda. Küpsetasin pirukaid, tegin vormiroogasid, erinevaid suppe, köögi- ja kaunvilju. Kahjuks aga kadus üks hetk absoluutselt motivatsioon ise süüa teha. Eriti veel, kui mina olen ainus, kes mu imemaitsvaid :) roogasid ka sööb. Lapsed kahjuks minu head maitset pärinud pole. Või vähemalt pole see seni veel avaldunud. Igatahes, viimasel ajal on mott täiesti maas olnud ning toit on vastanud pigem laste kui minu ootustele. Ehk et menüüs on Otto lemmikud kartulid ja purgipeedisupp, Itti ja Otto lemmikud makaronid ja meie kõigi lemmikud pelmeenid :) Mmm, praetud pelmeene sööks hea meelega praegugi.

Möödunud nädalal sattusin ökopoes käies kaunviljade segu (erinevad oad, herned ja läätsed) otsa. Kuna pakk nägi välja armsalt värviline, otsustasin selle igaks juhuks osta. Juhuks, kui kokandusjumalanna mind oma sõrmega taas puudutab. Eile veeretasin pakki käes ning leidsin selle tagaküljelt lihtsa pajaroa retsepti, mida kohe proovida otsustasin. Peale päevast vees ligunemist panin oad, herned, läätsed keema, poole pealt lisasin kartuli- ja porgandikuubikud ning keetsin pehmeks. Pannil praadisin porru, millele lisasin keedetud ja enamvähem nõrutatud kaunviljad-köögiviljad. Lisasin veidi maitseaineid ja lõpuks ka sulatatud juustu. Tulemus oli suuuuurepärane. Isegi lapsed sõid ja ei põlanudki midagi ära (va Otto, kes suutis oma tundliku maitsemeele abil tuvastada sulatatud juustu maitse - juustu ta nimelt ei söö :).

Teise suurepärase ostu tegin ma Rimist. Olen paar korda proovida saanud tõelist kirsiõlut - mitte kodumaise Pulsi vaest sugulast ning nendest kordadest on hammas verele jäänud. Kahjuks polnud aga siiani ma Pärnu kaubandusvõrgust kirsiõlut leidnud. Viimati Rimisse sattudes jäi aga mulle selline pudel silma ning rõõmuga krabasin kaasa. Maitses pettuma ei pidanud, mõnusalt kirsine ja kerge.

optimist,

tt

lammaste niitmine

Tulevikus lambaid võttes tasub valida selline tõug, kelle villakasv on vähe aegalsem kui maalammastel :) Kevadel sündinud noorukitel on praeguseks seljas juba metsik villapahmakas, mis karjub kääride järele. Jõudumööda olen neid koormast vabastanud, kuid kuna ühe lamba niitmine võtab mul aega u tunnike, siis lisaks igapäevastele asjatoimetustele olen nädalas jõudnud tegeleda 4-5 lambaga. Kokku on villapalle hetkel 26. Õnneks maalambaid pügataksegi sügisel - oktoobris, seega on veel pool kuud aega :)

Töövahendina on kasutusel kõige traditsioonilisemad Fiskars käärid, mille tera lõikab villa kui nuga sulavõid. Lisaks villale kahjuks muidugi ka nii lamba- kui minu nahka. Peaaegu igale lambale olen ma suutnud väiksema või suurema augu sisse lõigata. Kõige tipuks lõikasin ka endale sõrme, nii et veri voolas, väikestest kriimudest rääkimata. Käärid on nii teravad, et piisab, kui otsaga vastu nahka minna ja juba on kriips sees.

Lõigatud villa sorteerin kaheks - paremad palad eraldi kotti ning helgemat tulevikku ootama ja vildistunud/määrdunud/vähekvaliteetne vill äraviskamiseks. Kuigi seda vist kõva häälega öelda ei tohi, sest vill pidavat EL direktiivide järgi ohtlik jääde olema :D.

Tegelikult mulle väga meeldib lammastega tegeleda. Kohtati on nad "tõelised lambad", trügivad ja haisevad, kuid samas ka hingelähedased. Lisaks on nad mõnusalt väiksed - ma jaksan looma vajadusel tõsta ning liigutada, lisaks ei ole ohtu, et nad mind või lapsi ära tallaksid. Üha enam aga tunnen ma vajadust abilise - lambakoera järele, kes aitaks lambaid õiges suunas liigutada, paigal hoida, sorteerida.

Aegajalt satub ka mõni tilk tõrva meepotti - näiteks täna, mil mul olid vägevad plaanid kaks lammast ära pügada. Nagu alati, võtsin ämbri jõusöödaga ning kutsusin lambad majja. Sel ajal, kui nemad toitu nosisid, panin kinni ukse ning maha valmis käärid, antiseptiku, märgistamisvärvi ja maha riide. Seejärel asusin sobivat ohvrit valima ning teda kinni püüdma. Sel korral haarasin kinni väikesest sarvilisest poisist, kes aga tõeliseks põrguliseks osutus. Panin looma pikali ning hakkasin kõhu pealt pügama. Seejärel tagumised jalad ning sabaalune, kui järsku hakkas ta rabelema ning virutas oma tagumise sõraga mulle otse silma. Õnneks olid mul prillid ees, mis kaitsesid silma hoobi eest, kuid pidid ise sellele alla vanduma. Valu oli põrgulik ning sundis mind lammast lahti laskma ja tuppa silma kontrollima minema. Õnneks on silmalaul paar kriimu ning paistetus, prillidki sai ajutiselt korda. Kuid tuju üleüldse midagi teha oli läinud ning meel mõru. Ehk homme on parem päev ja saab sarviku pügamist ilma uute vigastusteta jätkata.

Möödunud nädalal aga jäin pügamisega pimeda peale. Kuni viimase hetkeni püüdsin midagi näha ning lõpuks lõikasin vist lausa käsikaudu. Järgmisel päeval nägin oma töö vilju :) Ütleme nii, et see poiss vajab järellõikust.

lambur,
tt

Teadlaste öö jamuu

Viimased kaks kuud on lapsed regulaarselt lasteaias käinud, septembris lausa iga päev. Seetõttu polnud ka ime, et Otto tervis nädala alguses alla andis ning ta palavikku jäi. Õige pea järgnes sellele tulivalus kurk ning villikesed kehal. Kurguvalu, kusjuures, oli tingitud samuti villikestest, mitte punetusest. Mistõttu oli valu kohati väljakannatamatu ning samal ajal ka keeruliselt ravitav. Õnneks kestis palavik paar päeva ning tänaseks on ka villid taanduma hakanud.

Nagu ikka, oli möödunud nädal kohutavalt kiire ja täis erinevaid tegemisi, mis kulmineerusid reedel loodusmajas toimuva Teadlaste ööga. Kuna ürituse korraldamine oli minu õlul, ei tulnud nädal kodus haige lapsega kõne alla. Õnneks sai ses osas aidata lapsevanem, kes oma vabad päevad ning ka pool tööpäeva lastele ohverdas. Reedeks tuli pealinnast appi ka mu ema, kes õhtul lapsi vaatas ning neile unejuttu luges.

Teadlaste öö loodusmajas toimus üle-eestilise Teadlaste öö festivali raames, mille eesmärk on näidata, et teadus ümbritseb meid kõikjal ning seeläbi innustada noori teadushuvilisi oma eesmärke ellu viima. Loodusmaja pakkus sel aastal täiskasvanutele loenguid putukate, kosmose ja teaduse/ulme teemadel ning lastele (lisaks õues jooksmisele) töötubasid keemiakatsetega, toidutrikkidega, elektriga ning lõkkemaiuse küpsetamisega. Lisaks mustkunstniku etendus, ulmefilmid ning taimemaailm läbi mikroskoopide. Õhtu lõpuks selgus, et inimesi käis meie üritusel ligi 400, kuid tänu tegevustele toas ja õues ning ühel ajal toimuvatele loengutele/töötubadele ei tundunud rahvamass üldse suur ega lärmakas.

Kuna osa TÖ tegevusi toimus õues, lootsin ma järjekindlalt, et tuleb ilus ja soe ilm, ilma vihmata. Seda kõike ma õnneks ka sain, kuid unustasin ära tuule. Juba nädala algusest räägiti võimalikust tormist, mis siis u 20m/s puhangute näol neljapäeval ka Pärnu rannikule jõudis. Reede hommikuks polnud tuul raugenud ja minu lootus telgid õue paigutada kahanes iga tunniga. Valmis oli juba alternatiiv klassiruumide näol, kui siiski otsustasin loodusmaja õue veelkord läbi käia ning leida võimalus telkide jaoks. Õnneks on hoovi kõige kaugemas nurgas väike puudesalu lõkkeasemega, mille ümber kolm telki sai paigutatud. Tuul neid minema ei puhunud ning tegevused toimusid esialgse plaani järgi. Ilmateate järgi hakkas tuul raugema alles reedel peale 17.00. Ja laupäeval puhus taas. See juhtum kinnitab taaskord mu varasematel vaatlustel põhinevat väidet, et alati, kui planeeritav üritus kulgeb hõlpsalt ja plaanipäraselt, siis tuleb valmis olla ootamatusteks. Iga kord, kui ma nt linnalaagri või mõne teise ürituse ajal mõtlen, kui hästi ja kergesti sel korral kõik läheb, sajab sisse mõni ootamatu olukord, mis tahab lahendamist. Aga õnneks ei midagi keerulist ja kaelamurdvat, pigem motiveerivat.

Kui september möödus rabelemise tähe all, siis augusti lõpus sai veidi aeg maha võetud ning Soomes koeri ja lambaid vaatamas käidud. Nimelt toimus Juva lähedal karjatamise EM. Osalejateks olid muidugi border collied, pärit Skandinaaviast ning Lääne-Euroopast. Kahe päeva jooksul sain kuhjaga näha ilusaid töötavaid koeri, jonnakaid lambaid ning lambalausujatest koerajuhte. Ülesanded, mida võistlustel sooritada tuli, tundusid tõesti üsna utoopilised ning tundus, et ilma lammastega rääkimata küll midagi saavutada pole võimalik. Kindlasti kõige elevust tekitavam harjutus oli lammaste sorteerimine. Viiele trullakale lambaprouale oli kaela seotud roosa lipsuke ning just need loomad tuli 15 pealisest karjast eraldada, piiratud aja jooksul. Ja tegelikult ega tegelikult koera saatmine 500 m kaugusele lambaid otsima ka mingi lapsemäng ole. Rääkimata villapallide aedadest läbi suunamisest ja pisikesse aedikusse ajamisest. Igatahes avaldas nähtu väga muljet ning ehk kunagi õnnestub ka endal algtasemel karjatamisega tegelema hakata.

Augusti lõpus õnnestus mul ka auto maha müüa, mis tähendab, et olen juba üle kuu jalamees olnud. Vahelduseks on see väga mõnus - Pärnus sõidan enamasti ringi rattaga, bussi peale kõnnin jala. Kuna ilmad on siiani olnud väga ilusad ja suhteliselt soojad, siis on väga mõnus hommikul vara/õhtul hilja mööda külavaheteed kodu poole jalutada, saatjateks võsas krabistavad loomad. Või siis uue naabri haukuv ketikoer.

asjataja,

tt

sügishooaeg on alanud

Vaadates õue tekib vägisi tunne, et sügis on käes ning kooliaeg juba alanud. Vihma muudkui kallab, temperatuurid on 10 kraadi kandis - sama ilm, mis möödunud detsembris :) Toas on ka nii külm, et peab soojad sokid ja riided selga/jalga panema. Tekk ka veel ümber.

Augusti algusest on lasteaed taas avatud olnud. See on esimene aasta, mil ma aia avamist pikisilmi ootan :D. Esimesed kaks nädalat on kõik rühmad koos olnud, st Itti-Otto on ühes rühmas, õnneks Otto omas. Seega tunnevad mõlemad end seal koduselt ja probleeme pole (minuteada) esinenud. Sel ajal, kui lapsed aias, olen mina saanud teha oma lemmiktegevust - tööd :). Lõpuks ometi, rahus ja vaikuses, loodusmaja keemiaklassis. Ilmselgelt olen ma töönarkomaan. Aga vähemalt olen ma siis rahulikum ja rõõmsam.

Millegipärast ei avaldu mu töötamise soov aias ja toas. Sel aastal on linnud sõstarde ja kirssidega kõvasti maiustada saanud ning me peame talvel siirupit poest ostma. Õnneks aga olen ma mõnel korral metsasaadusi korjama sattunud. Selle tulemusel on sügavkülmas ports mustikaid, mõned kukeseened ja purgis murakamoos. Uskumatu, aga kodust mõne km kaugusel on rabaserv, kus leidub murakaid. Ja ma leidsin selle alles kaheksa aastat peale siiakanti sattumist.

Tundmatu seeneplönn

Pole ime, et ma metsast seeni ei leia, kui nad niimoodi end varjavad

Tundmatu seeneplönn vol 2

Puhas kuld - lapsepõlve maitse

Noppimise ootel

Ühiselt korjatud saak metsast ja aiast

mustikamaias,

tt

tööpäev minu moodi

Ehk miks mulle ei meeldi igapäevaselt tööl käia :)

7.00 - uimane ärkamine, linnalaagri magustoidu jaoks mustsõstradest kiselli valmistamine
7.30 - lapsed ärkavad, algab pooletunnine riietumine, mis lõpeb sellega, et ma ähvardan tööle sõita ja nad koju jätta
8.00 - lapsed autosse ja lasteaeda, sealt otse tanklasse, kuna kütus hakkab otsa saama. Õnneks avastan ma enne tankimist, et õlakott koos rahakoti ja telefoniga on koju jäänud. Pean 9.15 linnas olema, kell on juba 8.30. Õnneks on kodus ka varukütust, mille igaks juhuks autosse valan, võtan koti ja sõidan linna poole. Vahepeal peatus metsa ääres, et korjata kuivanud mändide alt koort. Plaanis on lastega ehitada paadikesi.
9.20 - jõuan loodusmajja. Ime läbi jään ainult 5 min hiljaks. Toimub väike koosolek järgmise reede meteoriitide saju ürituse asjus.
10.15-11.00 - ettevalmistused linnalaagriks. Panen valmis toiduained ja meisterdamisvahendid laagri jaoks.
11-16.00 - linnalaager 22-le 7-10 a lapsele. Täna on ka Tene mulle abiks. Hommikupoolikul meisterdame kiviputukaid, taldrikuputukaid, plastiliiniputukaid ning ämblikke oma võrgus varitsemas. Lõunaks on täistera- ja maisimakaronid hakklihaga ning Saidafarmi kohupiim mustsõstrakisselliga. Peale lõunat lähme Pärnu jõe äärde disc-golf rajale lendavaid taldrikuid loopima.
16.00-17.00 - koristan ja pakin.
17.45 - jõuan lasteaeda, lapsed muidugi äraminekuga ei kiirusta. Lõpuks saan nad autosse ning seejärel sõidame koju. Kuna laagrist jäi järgi makarone ja eelmisest päevast suppi, siis vähemalt kodus süüa tegema ei pea. Algavad kodused toimetamised. Kõigepealt sööme ja vaatame multikaid. Seejärel lähen ma õue teisi loomi üle vaatama. Lammastele vesi, küülikutele rohi, koertele kuivtoit. Vaarikarägastikule ring peale ja ilusamad marjad sügavkülma. Järsku kuuleme üht noorlammast haledalt määgimas. Ju on läbi aia end pressinud, eeldan ning jalutan vaatama. Sel korral aga on üks villakera jäänud lambaaia nurgas olevasse võrgurulli kinni. Harutame Ottoga ta lahti ning laseme kaaslaste juurde.
20.30 - algavad ettevalmistused magamaminekuks. Tuduriided, hambapesu, raamatute lugemine, käe hoidmine.
21.30 - ime läbi on Ittikene magama jäänud ning ma imbun tagasi elutuppa ETV2 pealt filmi vaatama. Peagi magab ka Otto.

Vaadates päeva pikkust on tegemist täiesti tavalise tööpäevaga paljude inimeste elus. Kui aga mõelda intensiivsuse peale, siis ... :) Ütleme nii, et 3 sellist laagripäeva on maksimum, mida ma jaksan. Laager on nii intensiivne ja pidevalt tegevusi/tähelepanu/suhtlemist täis, et see võtab tõesti läbi.

töönautleja

tt

laagerdamas

Suvele omaselt olen ma ennast taas looduslaagrisse sättinud. Traditsiooniliselt Rabav matkakodus ning isiklikuks assitendiks (juba kolmandat korda) Ittikene. Iga kord mõtlen ma, et Ottol oleks ka tore siin olla, kuna pererahval on 3, 5 ja ligi 7 a lapsed, kellega tore mängida ja tegutseda. Aga mõtteks on see siiani jäänud. Kui keegi aitaks vahepeal neid kantseldada, siis jah. Aga praegu on minu põhiülesanne siiski võõraste lastega tegelemine. Õnneks tunneb Ittikene end väga koduselt, pererahvas on suurepäraselt sõbralik ja külalislahke ning vaba loodus ümberringi. Nagu tuleks oma koju, on alati mu esimene mõte kohale jõudes. Ja ümbritsevast loodusest ei hakka pikalt rääkimagi - ümberringi suured laaned, lähimad naabrid 5,5 km ja asula 9 km kaugusel. Üle tee algab rabamets, mis viib lummava järve äärde, metsa all kasvab rohkesti mustikaid, pohli, murakaid, sekka ka kukemarju ja lõpuks isegi jõhvikaid. Teeääred punetavad metsmaasikatest. Piki teed kõndides jõuab palumännikuga kaetud oosini, teisele poole jalutades maalilise jõekeseni, mis lookleb läbi lopsaka taimestiku. Sääsepirin kauba peale. Lihtsalt võrratu.

metsapoole,

tt  

Väike retkejuht

Pilt on tehtud perekonnatuttava juubelil, mida mul oli au korraldada. Kuna rada on juba tuttav, siis tõttas Ittikene ees ja näitas teed :)

uhkelt,

tt

Rannailm

Suvepealinn Pärnu üllatab juba kahel laupäeval järjest suurepärase rannailmaga. Mõlemal korral on terve päeva kallanud kui oavarrest - möödunud nädalal ka sügistalvisele ajale sobilik temperatuur - 9 kraadi. Sel laupäeval läks õhusoojuse osas veidi paremini. Talvejopet välja otsima ei pidanud, kuid kampsun jope alla läks küll.
Igatahes otsustasime, et vihmane ja sombune laupäev on ideaalne randaminekuks. Ega ilusa ilmaga ju lähedalasuvasse Kabli suvituspiirkonda ju ei satu :) Otsisin kõige vihmakindlamad riided välja, pakkisime end sisse ja asusime teele. Itti vaeslapseke pidi leppima dressipükstega, sest temale millegipärast pole ma matkariideid veel väga soetanud. Aga õnneks talle endale väga meeldis - ikkagi roosad ju.
Rannas puhus vali tuul, mis pisemaid ära veeretama kippus. Meri oli matnud liivariba ning ulatus roostikuni. Vahused lained rullusid üha ja üha randa. Lapsed jooksid hullunult ringi ja nautisid elu. Õnneks saime peagi metsa vahele tuulevarju, kuid hiljem saabunud paduvihma eest see muidugi ei kaitsnud. Hüppasime läbi ka Kabli looduskeskusest, kus sai uudistada putukaid, linde ja loomade tegutsemisjälgi.

Möödunud laupäev toimus Pärnu külje all ühe vapra tüdruku sünnipäevapidu. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, ladistas terve päev sadada ning õhutemperatuur oli 9 kraadi. Õnneks see pidulisi ei heidutanud ning vihmakeepidega varustatult kujutlesime end hiirekesteks. Retke käigus pladistasime tiigis, otsides sealset elustikku, tutvusime Kalamajaka valikus olnud kaladega, näpuotsaga ka puid ja loomi. Hoolimata ilmast olid lapsed väga positiivsed ning rahul oma seiklusega.

retkejuht,

tt

kevad

Käesolev kevad tuleb teisiti. Kuigi on käes alles mai keskpaik, õitsevad juba õunapuud, toomingad, tulbid ning peagi ka sirelid. Öist karget õhku hingates kuulasin ööbikute laksutamist, rukkiräägu krääksumist ning konnade kudrutamist. Huvitav, et ma olen kevadet (teadlikult) näinud juba üle 25 aasta, kuid sel korras tundub ta kuidagi eriliselt tähelepanuväärne olevat. Loodus annaks nagu endast kõik, et silma paista, särada ning olla kuulda. Just kevadel on võimalik tajuda kui palju erinevaid rohelisi värvusi on looduses, lisaks mustmiljon lilleõit metsaaluseid värvikamaks muutmas. Ning muidugi linnud, kes laulavad kasvõi hinge seest välja, et omale parim kaaslane leida. Igaüks omamoodi, kes siristab, krääksub, kluugutab, huikab. Kõik omamoodi võluvad ja vägevad. Metsloomad on oma paarilised leidnud ning peagi on oodata pisiperet. Esimestel aastatel elas meilgi vana lagunenud kuuri all rebasepere, kuid koerte saabudes kolisid nad kaugemale. Õnneks on ümberringi nii palju loodust, et nad mahuvad kenasti ka sinna ära.
Käesolev maikuu on läbi aegade kõige pöörasem ka töö poolest. Tundub nagu teeksin ma tasa kõik need lastega kodus oldud aastad (mis minu rahutust arvestades kestsid kokku ehk 2 a :), sõites muudkui Muraste, Paunküla ja Pärnumaa vahet. Kütusekulu kokku arvestada ei julge, auto spidomeetrinäitu ka vaadata ei taha. Pidevale unepuudusele ja kaootiliselt söömisele vaatamata on see nii äge. Teha tööd, mis sulle tõeliselt meeldib ning mida naudid iga sekund. Lisaks muidugi ka teadmine, et see on ajutine. Hooaeg saab kooli lõpuga läbi ning seejärel algab tööalaselt ehk veidi rahulikum periood. Siis saabub aeg iseendale. Igatahes kavatsen ma teha nii, et see oma aeg ka ükskord kätte jõuaks :)

elunautleja,
 tt 

Jalgratas

Neljapäeval järjekordselt retkelt tulles teatas Otto, et kruvib oma ratta abirattad alt ära. Palus minu abi. Suhtusin sellesse suure umbusuga, sest ega rattasôit pole ju naljaasi. Aga kuna ts nii kindel endas oli, siis monteerisin abirattad lahti. Otto istus selga, kôôlus veidi ja otsis tasakaalu, palus mul end veidi lükata ja läinud ta oligi. Uskumatu. Lihtsalt hakkas ise sôitma. 4,5 aastaselt. 

Uhke,

tt

"Veel ees on tee, mis tippu viib"

Möödunud nädala sünnipäev Pääskülas tekitas tunde, et kõik on võimalik, kui kätte võtad ja ära teed. Nimelt oli seekord tellitud lasteaialapse sünnipäev koos toitlustusega. Mina kui masterchef (hahaa) otsustasin väljakutse vastu võtta ning sellega hakkama saada. Ettevalmistused vältasid 2 päeva, sh puljongi keetmine kanasupile, karaski küpsetamine, tordi valmistamine. Ja kohapeal selle kõige laialilaotamine ning mugava piknikupaiga loomine. Unustamata ka oma põhitegevust, milleks oli sünnipäevaretke läbiviimine. Isegi ilm soosis meid ja sulges taevaluugid, et saaksime õuepidu nautida. Peale peo lõppu oli tunne, et ma tõepoolest saan hakkama kõigega :) Autosse istudes tuli raadiost Tõnis Mägi ja Silvi Vraidi laul "Kes jõudis tippu" ja mitte miski ei saanud joovastust ja rahulolu minus kustutada.

Alates neljapäevast resideerun lastega ajutiselt Kose vallas Harjumaal. Siit on tunduvalt lähem oma tööasju (mis peamiselt Tallinnas/Harjumaal) ajada. Ainuke miinus on see, et lapsed peavad kaasas käima, kuna lasteaeda Häädemeestele neid viia ilmselgelt ei saa. Täna oli Paunkülas 8 kl lastele Jääaja retk, mis kestis ligi 4 tundi ning mille jooksul kõndisime mööda "mägesid" maha üle 5 km. Ittikene seljakotiga seljas ja Otto omal jalal minu kõrval. Viimase kolmandiku küll ühe poisi kukil, kes lahkelt oma abi pakkus. Tundub, et Otto on juba piisavalt suureks saanud, et teda taas retkedele kaasa võtta. Varem ei jõudnud ta meiega sammu pidada, tüdines ära ja kippus liigselt seletama. Nüüd oli juba viisakam :) Homme on meil taaskord koos vaja üks retk läbi viia. Eks näis, kuidas siis hakkama saame.

Pererahval, kelle juures elan ja kodu hoian, on austraalia karjakoera kutsikas. Tõeline nostalgia tekib temaga koos olles. ACD-d on ikka nii ühesugused oma käitumismaneeride ja kehakeele poolest. Kodused ja vahvalt kanged. Parasjagu on Saksamaal Echo kennelis üks tore karjakoerte pesakond, kus osa kutsikaid Echo moodi punased-jahused :) Aga õnneks pole mul võimalust endale uus koer võtta. Ja vahelduseks eelistaks kedagi kergemini käsitletavat.

Koertega seoses veel sellest, et mu ema võttis endale paar kuud tagasi uue lemmiku. Teadupärast pidime Lexi eelmisel suvel magama panema ning siiani sai Fanny nautida üksiku koera elu. Nüüdsest on see aga taas muutunud ning Fanny kaaslaseks on isane border collie. Igati nunnu ja ninnnunännu loom. Möödunud nädalavahetusel käisin temaga Soomes karjatamist proovimas. Bosse käitus lammastega nagu tõeline lambakarjakoer. Tundis loomade vastu huvi, liikus nendega kaasa ning lõpuks muutus ka veidi nahaalseks. Peab ikka teinekordki minema. Väga põnev on jälgida koeri, kellel karjatamine nii veres ja kes väga kiiresti saavad aru, mida tuleb teha ning mida teha ei tohi.

rahulolev,

tt

kevadiselt

Eluke veereb muudkui edasi; rööprähklemise mitteametlik maailmameister on jälle tööhoos. Ei tea, millal ma ükskord aru saan, et sügisel ja kevadel on õuesõppe hooaeg ning muid asju sellele perioodile ei planeerita. Aga ikka tahan ma vastu võtta rohkem pakkumisi ja töid, kui ajakavva mahub. Justnagu kartes, et aeg libiseb käest ning kui kohe ei tee, siis jään millestki ilma. Kahtlustan, et ilma jään ma varsti oma tervisest ja mõistusest :)
Minu pealinna vahet sõelumise tõttu on Ittikene pidanud juba veebruarist alates käima regulaarselt lasteaias. Minu suureks rõõmuks on ta seal käimisega päris rahul ning hommikul tatsab ülbelt rühma mõmmi kaenlas. Hoopis muret tekitavam on aga minu üliõpilasstaatus. Jätkasin sügisel suure hurraaga doktoriõpinguid oma erialal, lootuses hakata tegelema loodushariduse valdkonnaga. Paraku aga ei ole möödunud aasta II pool ja ka käesolev aasta olnud just kõige rahumeelsem (õigemini juba viimased aastad), mistõttu aja leidmine mõttetööks pea võimatu. Läbi häda sain tehtud ühe aine, mis juba teiskordsel kuulamisel oli, kuid 2 teist ainet lükkasin järgmisse semestrisse. Lisaks haigutab plaanide ja ideede koha peal pime kuristik, kus ainult vaevumärgatav valguskiir helendab. Hakkasin juba kaaluma ideed õpingud pooleli jätta või siis vähemalt uuesti akadeemiline võtta. Seniks kuni elu stabiilsem ja rahulikum. Järgmine katsumus ootab mind ees 8.04, mil on vaja teha ettekanne erialakirjandusest. Hmm, selleks pean ma ju lugema. Tõsi, midagi ikka on loetud ka juba ning mõned ideedki kirja pandud, kuid kahtlustan, et sellest jääb väheks :) Doktoriõpe kahe lapse ja suure töökoormuse kõrval on siiski mission impossible. Ka minu jaoks. Samas ainult doktoranditoetusest ära ei ela ning seetõttu on lisatööd vaja teha. See aga vähendab aega õpinguteks. Nokk kinni, saba lahti :(

õppur,

tt

kuidas ma üritasin nunnusid pilte teha

Kätte on jõudnud lammaste poegimise periood. Otsa tegid lahti kaks lambaprouat, kel mõlemal sündisid mõni päev tagasi kaksiktalled - üks poiss ja teine tüdruk. Mõtlesin, et oleks tore tallekestest ja lastest mõni ilus pildike teha.

Kõigepealt kaevasin ma välja viisakamad õueriided, millega poleks piinlik pildi peal olla. Seejärel püüdsin veenda Ittikest, et just minu väljavalitud riided on need kõige ilusamad ja paremad. Otto õnneks paneb selga seda, mida ma palun. Seejärel ladusin ämbrisse lammaste kuivtoidu ja sammusime läbi lume lammaste aia poole. Järgmiseks oli vaja kari aedikust välja saada, nii et mammad koos tittedega sisse jääksid. Kuna mul oli toiduämber käes, jooksid lambad mulle lausa tormi ning püüdsid kõik oma pead ämbrisse suruda. Mul õnnestus osa toitu maha pudistada, aedikusse lipsata ja värav ruttu kinni panna. Enne muidugi tõstsin Ittikese ka aedikusse, et ta lammaste vahele ei ununeks. Seejärel läksime lambamajja, kus ma avastasin, et üks mamma oli ülejäänud karjaga välja jäänud. Kuna lapsevanemad saavad iga päev väikese portsu kuivtoitu, et nad ikka oma poegi jaksaksid toita, oli vaja too põgenenud utt tagasi majja saada. Õnneks hakkas ta üks hetk oma tallekeste järele igatsema ning tuli ise värava juurde.Vahepeal püüdsin leida majakeses kõige puhtama heinakuhja, kuhu lapsed istuma tõsta. Nii nad seal lambakaka vahel kõrvuti istusid ja vaatasid, kuidas ma hiilides tallekest püüan. Vastsündinuid oli lihtne kätte saada ja sülle võtta, kuid mõnepäevased juba kepsutavad ringi ja on ettevaatlikumad. Tiirutasin muudkui mammade kahtlustava pilgu saatel mööda ruumi ja püüdsin ühte kätte saada. Lõpuks see ka õnnestus. Lugesin Ottole sõnad peale, et tallekest tuleb kõvasti hoida, muidu paneb ta plehku. Peale parajat pusimist see ka õnnestus. Ja ma sain asuda pilte tegema. Kahjuks on Ottol suurepärane oskus piltide peale veidi tobeda näoga jääda ning seda ka seekord. Seetõttu otsustasin ta modelli kohustustest vabastada ning asusin järgmist tallekest püüdma. Peale pikka püüdmist õnnestus mul sarviline poisss kätte saada ja uuesti lastele sülle anda. Taaskord klõbistasin kiiresti mõned pildid, lootusest, et midagi ka välja tuleb. Viimaks andsin talle Ittile sülle ja proovisin  temast üksi pilti teha. See nägi välja nii, et ma hoidsin ühe käega tallest kinni, sirutasin teie käe nii kaugele kui sain, lasin korraks käe lahti ja tegin kiirelt paar klõpsu. Itti ju ei jaksa talle nii kõvasti kinni hoida kui vaja.

Kui lapsed ja lambad pildistatud, mõtlesin talledest üksi ka mõne pildi teha. Khmm. See polnud paraku eriti lihtsam ülesanne. Nad muudkui siblisid ringi, keerasid selja, ronisid mammade vahele jne. Lõpptulemusena sain kogu sellest vaevalisest sessioonist mõne (mööndustega) pildikese. Respect inimestele, kes lastest ja loomadest imeilusad pildid suudavad välja võluda.

hetkejäädvustaja,

tt

Aeg muudkui lendab

... ja mina ei jõua kuidagi sündmuste talletamiseni. Kui lühidalt rääkida, siis mööduvad päevad enamasti kas töiselt või koos lastega :) Sageli mõlemat korraga. Pole ime, et selline kombo üsna kiiresti katuse sõitma viib. Ja ainus pääsetee tundub olevat põgeneda ilma tagasivaatamiseta :).

Ittikene pole alates aasta algusest algusest enam rinda saanud ning seetõttu on ööd ka veidi rahulikumaks muutunud. Alguses ta küll ärkas mitu korda ning nuttis a la 10 min, kuid nüüdseks on ka see praktiliselt unustatud. Võib öelda, et loobumine läks üsna valutult.

Jõulud ja aasta lõpp läks meil päris kiireks, kuna planeerimiskunn (ikka mina) olin taas hulgaliselt sündmusi järjestikuse jadana kalendrisse märkinud. Kõigepealt jõulukülastused, seejärel Vihula SPA, sealt korraks koju ja siis Soome, seejärel talvelaagrisse. Mõnel pool lastega, Ittiga või päris üksi.

Kõige mõnusam kingitus endale oli kindlasti Vihula SPA külastus. SPA asub maitsekalt renoveeritud või isegi restaureeritud mõisakompleksis - ära on kasutatud praktiliselt kõik kompleksi kuuluvad hooned. Ööbimine on jagatud mitme maja vahel, SPA eraldi hoones, lisaks väike laut taluloomadega, pood jne. Kuna me juba nii kaugele olime sõitnud, siis võtsin sellest ka viimast ja broneerisin endale komplekshoolduse, mille tulemusel sain ma kaks ja pool tundi nautida massaazi ja näohooldust. Kahe päeva jooksul jõudsime veel käia lähedalasuvas Sagadi mõisakompleksis, kus asub üks ägedamaid muuseume loodusinimestele - Metsamuuseum ning shoppasime Loksa kaltsukas. Antud poe jätan kindlasti meelde, sest seal leidus üllatavalt palju ägedaid riideid. Nii saingi endale uue kleidi, pluusi, püksid ja Ittikesele lepatriinudega vihmajope. Ja seda kõike 30 eur eest.

Aastavahetuse veetsime sel korral Soomes armsate sugulaste juures. Kahjuks aga andis mu auto seal viibides otsad, seega jäid plaanitud väljasõidud ära. Lisaks pidime tagasi tulema ilma autota ning lootma jääma sellele, et viga autoremondis ikka välja tuleb. Õnneks selgus üsna pea, et probleem on generaatoris, viga parandati ning sain autole ka järele minna. Hiljem vahetasin autol veel ära ka aku, sest tundus, et vintsutuste tõttu oli ka see otsad andnud. Täna sõidab mu autoke jällegi rõõmsalt ringi, on igatepidi hooldatud ja korras. Kui nüüd keegi ta keemilisse puhastusse ka viiks, oleks lausa superluks :). Kui auto välja jätta, möödus külaskäik väga mõnusalt ja rahulikult. Hea on vahepeal igapäevatoimetustest välja saada ning puhata. Minu mõistes tähendab see seda, et ei pea süüa tegema, kütma, koristama ja loomade eest hoolitsema. Sain rahulikult ringi jalutada ning lastega tegeleda.

Soomest tagasi tulles sõitsin järgmisel päeval juba looduslaagrisse. Kuid sellest räägin lähemalt siin.

Jaanuari I pool möödus üsna vaikselt ja koduselt. See-eest aga kuu teine pool, lisaks ka veebruar ja märts ning suure tõenäosusega ka aprill-mai on päris hullumaja. Kõigepealt, kui olin end registreerinud MTÜ juhtide koolitusprogrammi, selgus, et sain ka Töötukassa ettevõtluskoolitusele. Muidugi koolituspäevade ajad klapivad ning suure tõenäosusega pean MTÜ koolitusest loobuma. Ettevõtluskoolitus kestab u 1,5 kuud ning lõppeb äriplaani kaitsmisega. Selle tulemuse nimel teeme 3x nädalas hommikust õhtuni kõvasti tööd. Vaja on selgelt läbi mõelda oma idee uudsus, kirjeldada täpselt oma sihtgruppi, mõelda välja teenuste/toodete hinnad ning paika panna finantsplaan 3-ks aastaks. Inspireerivas ja töises keskkonnas hüppavad ideed ja mõtted õnneks ise pähe ning minu ülesandeks on nad õigel hetkel paberile (pigem siiski ekraanile) vormistada.

Koolitusel käimisega kaasneb aga ka üks varjukülg. Nimelt peavad lapsed antud päevadel pikalt lasteaias olema. Kui esimesed 2 nädalat möödus rahulikult nii Ittile kui Ottole, siis sel nädalal väsis poiss ära ning talle tuli palavik. Seetõttu jäime üheks päevaks aiast koju puhkama. Ottole küll meeldib lasteaias ning tal on rühmas ka vähe lapsi (10 ringis), kuid siiski on regulaarselt pikad päevad talle rasked harjuda. Ittikene harjus lasteaiaga üllatavalt hästi ning tegi hommikuti rõõmutantsugi lasteaia garderoobis, kuid täna hommikul tabas tedagi tagasilöök. Kohe üldse ei tahtnud ta hommikul aeda jääda. Palus mul saapad jalga panna ning koos ära minna. Kahjuks aga nii teha ei saanud ning seetõttu meelitamise ja väikese nutu tulemusel ta minust vannituppa vee ja seebiga mängima jäi. Päeval on ta aias rahulikult, kuid hommikune tulek ja lõunaunele minek paneb ta kurvastama. Veebruaris peavad nad käima osaliselt lausa 4 päeva nädalas ning terve pika märtsikuu 3x nädalas lasteaias. Pean vist juba ette sisse plaanima plaanivälised puhkepäevad lastele, et vältida nende kurvameelsust ja sellest tingitud haigestumist.

Rääkides haigustest, siis sel talvel oleme me siiani üsna terved olnud. Hoolimata vesisest ja rõskest ilmast. Mäletan, kuidas eelmisel aastal olin ma juba detsembrikuus valmis jala soojale maale põrutama, sest selline väsimus ja tujutus oli peal. Asi paranes alles kevadel, kui tuli päike ja läks soojaks. Sel sügisel mõtlesin juba hirmuga, mis saab ja uurisin võimalikke reisipakkumisi. Kuna perearst tegi lastele novembris vereproovid, millest selgus, et d-vit tase on madal (mis pole ka ime arvestades meie klimaatilisi tingimusi), otsustasin meile kõigile esialgu ühe vitamiini- ning endale lisaks ka Mgkuuri teha. Olles väga skeptiline igasuguste lisandite osas, uurisin ja mõtlesin pikalt, millist d-vit proovida. Lõpuks otsustasin kodumaise toote kasuks. Tegemist on hiljuti turule tulnud kanepiõli baasil d-vitamiini tilkadega, mille kontsentratsioon on päris kõrge. Millegipärast müüakse meil d-vit, mida peaks neelama peotäite kaupa/jooma pudeli korraga, et ka mõikaks. Õnneks mõned firmad pakuvad ka nö kangemaid vitamiine. Igatahes nüüdseks oleme seda alates detsembri keskpaigast võtnud ning pean tunnistama, et vähemalt minu meeleolu ja tervis on tunduvalt parem. Kevadepoole plaanin lastele uuesti vereproovi teha, et näha, kas ja kui palju näit tõusnud on. Siis saab ka tõestuse selle kohta, kas ja kui efektiivne antud toode ikka on.
Kusjuures, antud toode ei ole müügil ainult ökopoodides, vaid ka nt Apotheka apteekides. Seega pole tegemist ökoinimeste uhhuuga :)

Nüüd aga taas koolitusele, kus täna tegeleme finantsidega.

ettevõtlushuviline,

tt