Talvisel pööripäeval algas ametlikult talv. Kuigi aknast välja vaadates ei reetnud miski parasvöötmele tüüpilise talveilma olemasolu. Ning õiget talve pole praegusekski tulnud. Külmad ilmad käivad aegajalt õrritamas meid - hetkega tekivad pikad järjekorrad autopesulatesse, toas langeb temperatuur mitu head kraadi, teedel on hulga lõbusam rallida, ninaots ja põsed õhetavad ning ninna tekib lurin. Siis ei tohi koju unustada mütsi ja kindaid. Muidu hakkavad kõrvad ja sõrmed külmetama. Ning siis tuleb otsida keegi, kellele noodsamad käekesed kõhu peale soojenema panna. Kuid alati ei olda selliste lähenemiskatsetega nõus. Ega vist mulle endalegi selline tähelepanuvõitmine väga mokkamööda oleks. Aga mulle meeldib kiusata ... ;)
Talvel loodus puhkab ning sedasama peaksid tegema ka inimesed, kui soovivad looduse rütmis elada. Meie ju ka looduse osa, mispärast peaksime siis asju ristivastupidi tegema. Seda mõtet järgides magan ma mõnikord poole päevani, vedelen teki all ning mõnulen, tatsan toas aeglaselt teetassiga ringi. Nina pistan välja ainult seetõttu, et D pissile viia. Ega temalgi paista selle vastu midagi olevat. Magab oma tugitoolides mõnuga ning pikalt. Ning mul pole absoluutselt mingeid südametunnistusepiinasid laiseldud aja pärast. Varem oleksin vist hulluks läinud, kui üleliigne vaba moment oleks tekkinud ning ma sellega midagi aktiivset pääle hakata poleks osanud. Laisklemise ning puhkamise parim tulemus on end juba natuke näidanud - nimelt on hakanud mu mõttemaailm taaskord tööle. Pähe tulevad ideed ja mõtted ning olemas on ka energia neid teostada. Iga tegevus ja mõte viib mind lähemale uutele unistustele ja soovidele. Sest kui ma midagi väga tahan ning see asi ka õige on, siis ta ükskord tuleb. Tuleb õigel hetkel, isegi kui ma sel hetkel tollest aru ei saa.
Inimeste sisemaailm ning tunded, mõtted on ääretult huvitavad, kuid ka keerukad. Hea, kui julgetakse neid omavahel jagada. Siis ju tunduvalt lihtsam teineteisest aru saada ning arusaamatusi vältida. Kuigi aegajalt peab neidki olema. Isegi kui püüad ja tahad neid vältida. Nad tulevad ise, käivad kui väike keeristorm üle metsatuka ning siis lahkuvad ja jätavad maha vaikuse. Veidi aja pärast on osapooled ühe kogemuse võrra rikkamad ning ka lähedasemad.
Kuid on ka asju, mida peab ise selgeks mõtlema ning seal ei saa keegi sind aidata. Kui siis ehk oma kogemustest rääkida. Kuid inimesed on ju nii erinevad. See, mis minu jaoks võib olla ääretult oluline, on teisele käkitegu. Millegipärast on koos ideede ja plaanidega tulnud ka elulised mõtted mu sisse keerlema. Vaikselt hakkavad nad ka kuju võtma, kuid settimine võtab vist veel aega. Igatahes ei oska ma neid päris täpselt lausetesse panna. Seetõttu lõpetangi praeguseks, joon teed, kuulan ilusat muusikat ning mõtlen.
melanhoolik,
tt
