Kohalikus spa-s veeprotseduure nautimas
Ahjaa, üks oluline asi Otto arengu seisukohalt ka :) Nimelt hakkas ta end juuni lõpu paiku üles upitama. Alguses möödus see muidugi mõningaste kukkumiste ning pea ära löömistega, kuid üsna kiirelt sai ta asja käppa. Ning teiseks hakkas tal ka käputamine välja tulema. Muudkui lidus vanemate avaras köök-elutoas edasi ja tagasi.
Kuna Tallinnas olleks oli meiega kaasas ka Murra, siis otsustasime ühel kenal nädalavahetusel temaga ka võistlemas ära käia. Eelmistest regulaarsetest treeningutest oli möödas "kõigest" 9 kuud, paar päeva enne võistlust käisime korra agility hallis takistusi meelde tuletamas. Igatahes läks võistlus meie jaoks väga edukalt. Ühel rajal saime 1 vea ja teise jooksime puhtalt - A0 klassis muidugi. Kuhugi mujale meil veel asja ei ole :) Võistlustega kaasnes ka väike intsident (ega muud moodi mina vist koertega avalikult kusagil osaleda saagi), kuid sellest saab lähemalt lugeda Inga blogist. Kes teab, see teab ning kes ei tea, ei peagi teadma :) Igatahes on seal välja toodud tema arvamus ning kommentaarides kenasti ka minu nägemus. Ajendatuna vabakooli laagri õnnestumisest otsustasin olla juhendajaks kahel kahepäevases looduslaagris Muraste looduskoolis. Esialgu oli plaan, et lemmik tuleb minuga kaasa, kuid ta pidi kahjuks tööl olema. Seejärel seadsin stardivalmis oma ema ja õe, et kui vaja, tulevad ja kantseldavad Ottot. Kuid ka seda polnud vaja. Üldiselt saime kõik tegevused ja ülesanded lahendatud nii, et Ottogi neist osa võttis. Vahepeal mängisid temaga lapsed ning üks õpetajagi lahkelt lõbustas teda. Telgis magamine polnud samuti probleem - isegi mõnusam kui kodus voodis, sest seal pole ju ohtu maha kukkumiseks. Seoses Otto liikumahakkamisega tekkis kohe probleem voodist maha veeremisega. Kuna ta jätkuvalt magab meiega ühes voodis ning magama läheb tunduvalt varem kui meie (19-21 vahel, oleneb päevast), siis tuleb tema ümbrus tugevalt turvata patjade ja tekkidega. Et ta vähemasti esimese keerutamise peale voodist maha ei prantsataks.
Tundub, et millalgi suve keskel oli ka paar palavat päeva
Nagu ülaltoodud pildilt näha, omandas Otto püstiupitamise oskuse väga kiiresti ning veel kärmemini hakkas ta end igasuguste asjade najal õõtsutama. Vaieldamatuks lemmikuks on praegugi kausid ja ämbrid. Eriti äge, kui veel vesi ka sees oleks. Muidugi on olnud juhuseid, kus Otto oma ja ämbri kaalu veidi valesti hindab ning selle tulemusel viimane ümber läheb, kuid enamasti siiski on ta väga osav tabama seda õhkõrna piiri tasakaalu ning tasakaalutuse vahel.
"Mida teile, armuline proua?"
Otto lemmikmänguasjad
Vahepeal õnnestus mul ka veidi aias toimetada. Ootamatu kiirusega said valmis sõstrad, esimesed porgandid, peedid ja paprika. Lisaks korjasin agaralt ka angervaksa õisi, et nendest maitsvat siirupit valmistada. Sõstrad läksid enamus mahlaks, osa ka koos tikritega moosiks. Köögiviljad jooksvalt söömiseks. Ahjus küpsetatud porgandid, peedid ja pastinaagid koos ürtide ja meresoolaga maitsestatud õlis viivad lihtsalt keele alla :)
Vot sellised porknad on meil peenras
Lillepeenar sel aastal
Pool juulikuud püüdsime ka küülikute paaritamisega tegeleda. Õigemini kõigepealt täienesid read kahe Uus-Meremaa valge näol - Fernando ja Rebecca. Ja seejärel panime Fernando tööle. Plaan oli paaritada ära mõlemad emased pässid. Et saaks segaverelised pojad, kes omakorda leiavad tee toidulauale. Ma ei tea, kes mõtles välja lause "paljunevad nagu küülikud", igatahes on see täielik jama. Üle poole kuu me muudkui paaritasime neid, lõpuks tekkis ebatiinus. Tundus, et asi läks luhta ning lõime lihtsalt käega. Aga nüüd, kuu aega hiljem, asus üks küülikutest pesa ehitama ning tõi ilmale 7 poega. Uskumatu :)
juulikuu kajastaja,
tt
