Minu viimasest postitusest on juba hulk aega möödas. Talv on möödas ning varsti juba suvigi käes. Kuid nende vahele jääb ka üks ilusamaid aastaaegu - kevad. Alguses hiilib ta tibusammudega, aegajalt ka alla vandudes käredale pakasele. Kuid igal aastal jõuab ta kohale. Juba tulevad esimesed pungad puudele ning lumikellukesed pistavad pea mullast. Seejärel märtisikellukesed, suuremad pungad, sinililled ja väikesed puulehed. Ning praeguseks on paljud lehtpuud täie hiilguse saavutanud, säravad oma verivärskete roheliste lehtedega. Ainult haavad ja saared lasevad end veel oodata. Paari päeva eest hakkasid minu elukoha aias kasvavad pikaldased õunapuudki õitsema. Esimene tulp on õitsemise juba lõpetanud ning esimene rabarbarikookki meisterdatud ja nahka pistetud.
Täna Pääsküla rabas lastele välitundi tehes leidsime hulgem õitsvaid mustikaid ja metsmaasikaid. Samuti hakkavad rammu koguma sookailud, et juuni lõpuni oma vängeid eeterlikke õlisid rabavahele lennutada. Tiigi kaldal seisis sõjakalt Härra Part, kes arvatavasti oma kaasat Proua Parti tülikate külaliste eest kaitses. Mullast on nina välja pistnud ka juba laste suur lemmik põdrakanep. Suvel on teeääred ning kasutult seisvad alad tema suuri lillakasroosasid õisi täis. Botaaniliselt pole tal midagi ühist kanepiga. Seos põdraga on tekkinud ehk seetõttu, et nendele suurtele loomadele meeldib elada põdrakanepi kasvukohtades. Noorelt on taim väga heaks roaks taimtoidulistele loomadele. Kanepiks kutsutakse teda vast seetõttu, et ta kasvab sama tihedalt koos ning ka sama kõrgeks kui kanep. Karta pole põdrakanepit vaja, noori lehti võime ka meie süüa ning jahvatatud juured sobivad isegi leivajahu hulka.
Linnulaulu on kuulda igal sammul. Tundub nagu nad tahaksid endal hinge seest välja lõõritada. Ma olen suutnud selgeks saada hallrästa pahase kärina, põldlõokese laulu ning aegajalt tunnen ära musträsta ja metsvindi. Kuid üldiselt on lood linnulaulu tundmisega üsna nadid. Ahjaa, kägu kukkus ka täna. Selle tundsin ka ära :)
Kevadel on ilusad kõik ilmad. Päikesepaistelised päevad on säravad ja soojendavad. Vihmased ilmad aga värskendavad. Kevadine vihm on juba üsna soe ning magusa mekiga. Kuigi see magusus on vist minu veidra haistmistöö tulemus. Teised ei paista seda eriti tundvat. Alles eile jalutasin vihma käes ringi, hea meelega oleks lompides ka plätserdanud. Ning täna hommikuks oli vihma tulemusel aed jällegi metsikumaks kasvanud. Varsti ei leia enam peterselli ja maasikaid üleski.
Naljakas, kuidas ma Tallinnas elades nii looduse poole ära keeranud olen. Mind painab, et ei saa kevadet maal nautida. Pean hoopis linnas ringi jooksma ning poole silma/kõrvaga kõike ilusat haarama. Õnneks pole meie pealinn veel niivõrd urbaniseerunud, et siin üldsegi kohta lindudele ja rohelusele poleks. Õhtusel või varahommikusel ajal Kristiines, Nõmmel või Kadriorus jalutades võib kesklinna läheduse ning linna olemasolu üldse ära unustada.
metsapoole,
tt
